Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Hageja nõue Hageja esitas 10.12.2009 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista alusetult tasutud 118 000 krooni (VÕS § 1028 lg 1) ning intressi raha kasutamise eest alates 02.05.2008 kuni kohtuotsuse täitmiseni (VÕS § 1035 lg 3 p 2; § 94 lg 1). Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 22.04.2008 hagejale arve projektijuhtimise eest 100 000 krooni, millele lisandus käibemaks 18 000 krooni, tasumiseks. Hageja tasus esitatud arve 01.05.2008, kuid hiljem selgus, et hageja ei ole arvel märgitud teenust kostjalt tellinud ega ole kostja seda teenust hagejale ka osutanud. 22.12.2008 saadetud teates palus hageja kostjal tagastada ekslikult ülekantud raha, kuid kostja sellele ei reageerinud. 06.02.2009 saatis hageja kostjale rahasumma tagastamise kohta nõudekirja, andes täiendava tähtaja, kuid kostja raha ei tagastanud. Harju Maakohtu 23.09.2009 määrusega kuulutati välja hageja pankrot. Vastuseks kostja seisukohtadele selgitas hageja, et kostja väide suulise konsultatsioonilepingu sõlmimise kohta poolte vahel on paljasõnaline ning tõendamata. Hageja omandas Rummu alevikus Aia 4 asuva kinnistu OÜ-lt Manterol alles 11.12.2008, mistõttu varasemaid kostja ja OÜ Euro Pipe vahelisi samal kinnistul asuva hoonega seotud kohustusi ei saa automaatselt hagejale üle kanda. Hageja ja OÜ Euro Pipe vahel õiguslik seos puudub, mõlemal äriühingul kattus üksnes üks osanik ja juhatuse liige (Madis Metsa). Hageja ei olnud kohustatud konsultatsioonide eest tasuma ainuüksi seetõttu, et hagejal ja OÜ-l Euro Pipe oli sama juhatuse liige. Ekslik on kostja arusaam, nagu oleks teine hageja juhatuse liige Reigo Proos vaidlusalust arvet aktsepteerinud. Ükski pädev isik ei ole arvet selgesõnaliselt kinnitanud, vaid tegemist on templiga, mis sisaldab Reigo Proosi nime ja sõna „makstud“. Kostja ei ole hagejale osutanud projektijuhtimise ega muud teenust. Viivitus arve ekslikust tasumisest tuleneva nõude esitamisel oli tingitud hageja raamatupidaja ootamatust ja pikaajalisest haigestumisest. Hageja kinnitas, et ta on deklareerinud 2008. a mais kostja esitatud arve, kuid see ei muuda hageja nõuet. Hageja on kostjale saadetud nõudekirjades palunud kostjal esitada kreeditarve, mille alusel oleks saanud ekslikult esitatud arvelt arvestatud sisendkäibemaksu tagasi arvestada. Alates 23.09.2009 on välja kuulutatud hageja pankrot ning mistahes korrektuure käibemaksu osas enam teha ei ole võimalik. Hageja vähendas oma nõuet käibemaksu ehk 18 000 krooni võrra, paludes kostjalt välja mõista seega 100 000 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ja kostja sõlmisid suulise lepingu, mille olemasolu tõendab arve esitamine kostja poolt ja selle arve tasumine hageja poolt. Tegemist oli konsultatsioonilepinguga, mis vastas sisult töövõtulepingu tunnustele. Konsultatsiooni tulemuseks pidi olema suuline hinnang sellele, millistel tingimustel on Rummu alevikus Aia 4 asuva tootmishoone renoveerimine võimalik. Võlaõigusseadus ei sätesta töövõtulepingule kohustuslikke vorminõudeid. Tellijat esindas suulise lepingu sõlmimisel hageja ja samaaegselt ka Euro Pipe OÜ juhatuse liige Madis Metsa, kostjat tema juhatuse liige Timo Vackermann. Hageja soovis enne Rummu alevikus Aia 4 asuva tootmishoone renoveerimistööde alustamist selgitada välja, millises ulatuses ja viisil tuleks töid planeerida ning teostada, tagamaks tootmishoone vajadustele vastav kasutamine. Kostjal on majandustegevuse registri kohaselt kehtiv registreering ehituse (number EEH001992) ning ehitusjuhtumise (nr EEJ000995) alal. Kostja nõustas hagejat garaažiukse paigaldamisel, eelseisvate lammutustööde ulatuse määramisel, soojustuse osas, siseviimistluse osas, olmeruumide paiknemise osas, tugevusarvutuste osas. Lisaks andis kostja hinnangu tootmishoone renoveerimise võimaliku

maksumuse kohta. Kostja konsulteeris hagejat perioodil 30.06.2007 kuni 31.12.2007. Arvel nr 031 kajastatud ühik 1 tähendas ühe projekti juhtimist, mitte ühte tundi. Kostja väitel sõlmiti poolte vahel nende majandustegevuses töövõtuleping ning hageja ei teavitanud kostjat mõistliku aja jooksul sellest, et töö ei vasta lepingutingimustele ega ole ka esitanud ühtegi vastavat asjaolu. Kostja arve tasumisega luges hageja kostja töö nõuetekohaseks. Arve nr 031 vaatas enne tasumist üle ja andis oma heakskiidu hageja juhatuse liige Reigo Proos, kes lisas arvele oma nimega templijäljendi. Järelikult kiitsid kostja arve heaks kaks hageja juhatuse liiget - Madis Metsa ja Reigo Proos. Kostja osutas konsultatsiooniteenust hagejale, mitte OÜ-le Euro Pipe. Asjaolu, et teenuste osutamise ajal oli kinnistu omanikuks OÜ Euro Pipe, ei välista teenuse osutamist hagejale. Kinnistu ostmisega seotud sündmuste ajalisest kronoloogiast nähtub, et hageja tellis kostjalt konsultatsiooniteenust selgitamaks välja Aia 4 kinnistu perspektiivi. Arve sisaldabki olulisi töövõtulepingu tingimusi ehk lepingu objekti, hinda, töö teostamise tähtaega ning lepingu pooli. Arve täitmiseks võtmisega tunnistas hageja lepingu olemasolu. Teenust osutati ajavahemikus 30.06.2007 kuni 31.12.2007. Kostja töö tulemusena oli hagejal 2007.a lõpuks olemas kinnistu rekonstrueerimise kava väljatöötamiseks vajalikud andmed. Teade raha tagastamise nõudmise kohta esitati kostjale alles 8 kuud hiljem, seega ei vasta see VÕS § 644 lg-s 3 märgitud õigeaegse teatamise nõudele. Kui hageja hinnangul ei ole arve nr 031 esitatud lepingulise suhte alusel, peaks hageja kaaluma nõude esitamist oma juhatuse liikmete vastu. Kostjale ei ole teada, millised olid alates 30.06.2007 kuni 26.03.2008 hageja ja Euro Pipe OÜ omavahelised suhted. Hageja korraldas kavalalt kostjalt konsulteerimis- ja ehitustöö tellimise erinevate hagejaga seotud ettevõtete poolt. Selline hageja tegevus oli pahatahtlik. Ühtlasi märkis kostja, et arve nr 031 järgi tasutud käibemaks ei kuulu alusetu rikastumise nõude juurde, sest hageja vähendas riigile makstavat käibemaksu hiljem 18 000 krooni võrra. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt välja 100 000 krooni põhivõlgnevust, 2575, 75 krooni intressivõlgnevust ja tulevikus sissenõutavaks muutuva intressi protsendina põhinõudelt alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja esitas hagejale 22.04.2008 arve nr 031 summas 118 00 krooni (koos käibemaksuga), mille hageja tasus 01.05.2008 pangaülekandega, et hageja nõudis kostjalt tasutud summa tagastamist kirjalikult 22.12.2008 ja 06.02.2009 ning et kostja ei ole hageja nõudekirjadele vastanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel oli sõlmitud suuline konsultatsioonileping, mille alusel arve nr 031 esitati või oli tegemist alusetult esitatud arvega, mille tasumise tagajärjel tekkis hagejal kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks peab üleandja olema teinud soorituse ilma õigusliku aluseta. Soorituseks õigusliku aluse olemasolu välistab alusetu rikastumise nõude olemasolu. Arve nr 031 ja maksekorraldusega on tõendanud, et hageja kandis 118 000 krooni kostjale üle eeldades, et tegemist on tehingu alusel esitatud ja põhjendatud arve tasumisega. Millistel konkreetsetel asjaoludel hageja töötajad vaidlusaluse pangaülekande teostasid ja kui hoolas oli hageja eelnevalt arve põhjendatuse kontrollimisel, ei oma kohtu hinnangul käesolevas asjas õiguslikku tähendust. Oluline on see, et ülekande tegemise ajal soovis hageja teha oma sooritust eeldusel, et tal on olemas selline kohustus. Asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud kostja väited suulise konsultatsioonilepingu sõlmimise kohta hageja ja kostja vahel. Ainuüksi kostja poolt esitatud arve nr 031 ei tõenda poolte vahel sellise lepingu olemasolu. Arve iseenesest on üksnes makse teostamist võimaldav dokument ning

arvest endast ei tulene ühelegi isikule siduvaid kohustusi. Kostja lepinguline esindaja on kohtule esitanud põhjaliku seletuse selle kohta, milline leping kostja hinnangul poolte vahel sõlmiti, kuid kostja lepingulise esindaja seletused ei ole tsiviilkohtumenetluses hinnatavad tõendina. Kostja ei ole seletustes esile toodud asjaolusid tõendanud. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja ja OÜ Euro Pipe vahelisi samal kinnistul asuva hoonega seotud kohustusi ei saa automaatselt hagejale üle kanda. Hageja ei ole kohustatud konsultatsioonide eest tasuma ainuüksi seetõttu, et hagejal ja OÜ-l Euro Pipe oli sama juhatuse liige. Kostja väited suuliselt sõlmitud lepingu sisu kohta on mõneti vastuolulised. Ühelt poolt on kostja väitnud, et leping oli suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele ehk hinnangu andmisele, millistel tingimustel on Rummu alevikus Aia 4 asuva tootmishoone renoveerimine võimalik. Teisalt on kostja välja toonud mitmeid küsimusi, millistes ta olevat hagejat nõustanud. Samuti on kostja väitnud, et tehtud tööd anti üle ositi ja nõustamist teostati perioodiliselt vastavalt esitatud küsimustele. Kui eeldada Kostja väidete õigsust eeldades võis poolte vahel olla sõlmitud VÕS § 619 tunnustele vastav käsundusleping, mille puhul peaks kostja tõendama, milliste teenuste osutamises kokku lepiti, milliseid juhiseid andis käsundiandja käsundisaajale, millises tasus kokku lepiti ning mida käsundisaaja lepingu täitmise tulemusena sai või lõi. Kostja ei ole tõendanud võlaõigusseaduse sätetele vastava käsunduslepingu sõlmimist. Tema sellekohased väited on paljasõnalised. Arvest nr 031 ei nähtu kostja väidetud tingimustel käsunduslepingu sõlmimine. Arve ei sisalda viidet lepingule, vaid arve sisuks on märgitud „projektijuhtimine“. Arvest ei nähtu mistahes konsultatsioonide andmist hagejale seoses Rummu alevikus Aia 4 asuva hoone renoveerimise küsimustega. Arvel on teenuse osutamise ühikuks märgitud „h“, mis tähistab tundi, ning märgitud ka periood „30.06.2007-31.12.2007“, kuid arvest ei nähtu, milliste teenuste osutamise eest viidatud perioodil on arve esitatud. Kostja väidetud suulise konsultatsioonilepingu sõlmimist poolte vahel ei tõenda ka ülejäänud kostja esitatud tõendid. Kostja esitatud väljavõtted majandustegevuse registrist tõendavad küll kostja õigust tegeleda üldehituse küsimustega, kuid ei tõenda hageja ja kostja vahel konsultatsioonilepingu sõlmimist. Vastava konsultatsioonilepingu sõlmimist ei ole tuvastatud kostja esitatud Harju Maakohtu 10.11.2008 otsuses tsiviilasjas nr 2-08-59842. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et hageja omandas kinnistu Rummu alevikus Aia 4 alles 17.12.2008 ehk ligi aasta pärast kostja väidetud konsultatsioonilepingu sõlmimist. Kostja esitatud arvutustest ei nähtu seos Aia 4 kinnistuga. OÜ Betotrade 12.09.2007 arvutustest nähtuvalt on nimetatud ettevõte teinud kostjale seoses tootmishoonega Rummu alevikus kiudbetoonist põrandaplaati puudutavaid arvutusi, kuid antud dokument ei tõenda, et kostja oleks arvutuse tellinud nimelt hageja juhiste alusel poolte vahel sõlmitud konsultatsioonilepingu täitmiseks. Ka kostja poolt väljatoodud kaudsed asjaolud ei tõenda lepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel. Kuivõrd kostja vastuväidete kohaselt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud konsultatsioonileping, lasus kostjal TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi kohustus oma väiteid tõendada. Hageja on esitanud oma nõude alusetu rikastumise sätete alusel ning on väitnud mistahes lepingulise suhte puudumist poolte vahel. Negatiivse asjaolu olemasolu ei olnud hagejal võimalik täiendavalt tõendada. Kohtupraktikas on leitud, et kui hageja tõendab kostjale raha ülekandmise, peab kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Kostja peab tõendama, et on alus rahasumma ülekandmiseks ning poolte tahe oli suunatud mõne olemasoleva kohustuse täitmisele (Riigikohtu 23.01.2006 otsus 3-2-1-14605). Käesolevas asjas on kohus korduvalt juhtinud kostja tähelepanu vajadusele oma vastuväiteid tõendada, kuid sellele vaatamata ei ole kostja oma väiteid tõendanud. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, millest nähtuks arve kinnitamine hageja juhatuse liikme Madis Metsa poolt. Arvel nr 031 on nähtav tempel: „Reigo Proos. Kood 9. Maksumus“, millest ei järeldu, et hageja juhatuse liige oleks esitatud arve kinnitanud või selle heaks kiitnud.

Arvel nr 031 asuvat hageja juhatuse liikme nime kandvat templit ei saa käsitada võlatunnistusena VÕS § 30 mõistes ega kinnituskirjana VÕS § 32 mõistes. Hageja juhatuse liikme templijäljend arvel ei ole hinnatav kirjaliku võlatunnistusena, kuivõrd kirjaliku vormi puhul peab TsÜS § 78 lg 1 alusel tehingudokument olema omakäeliselt allkirjastatud. Ükski hageja juhatuse liikmetest ei ole arvet nr 031 allkirjastanud. VÕS § 30 lg 3 järgi võib võlatunnistus olla ka mittekirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel või siis, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Käesolevas asjas puudub vaidlus poolte vahel selles, et arve nr 031 ei kujuta endast jooksvat arvet. Muus osas ei ole kostja ühegi tõendiga tõendanud, et hageja oleks arvest nr 031 tulenevat võlgnevust tunnistanud. Kostja ei ole peale arvele kantud templijäljendile viitamise välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt oleks hageja oma võlgnevust tunnistanud. Kuivõrd arvel toodu erineb oluliselt nendest tingimustest, milles kostja väidete kohaselt pooled kokku leppisid, ei ole arve nr 031 käsitatav kinnituskirjana, millega mittenõustumisest oleks hageja olnud kohustatud kostjale viivitamatult teatama. Lisaks näeb VÕS § 32 lg 2 ette, et VÕS 32 lg-s 1 toodut ei kohaldata, kui kinnituskirja saatja teadis või pidi teadma, et lepingut ei ole sõlmitud või kui kinnituskirjas märgitu erineb kokkulepitust niivõrd, et kinnistuskirja saatja ei või mõistlikult arvestada teise lepingupoole nõusolekut kinnistukirja sisuga. Isegi juhul, kui kostja oleks tõendanud suulise konsultatsioonilepingu sõlmimist, erineb arvele nr 031 märgitu väidetavalt kokku lepitud tingimustest niivõrd, et hagejalt ei saanud eeldada sellise kinnituskirjaga nõustumist. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud ja tõendatud. Kostja viited TsÜS §-le 92 ning väited selle kohta, et hageja ei ole poolte vahel sõlmitud tehingut tühistanud, tuleb jätta tähelepanuta. TsÜS § 92 reguleerib eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistamist. Käesolevas asjas ei ole tõendatud poolte vahel kostja väidetud tingimustel suulise tehingu tegemist. Kuivõrd pooled ei ole tehingut sõlminud, puudus hagejal vajadus pöörduda kohtusse tehingu tühistamise nõudega. Samuti tuleb tähelepanuta jätta kostja vastuväited seoses käibemaksu deklareerimisega arve nr 031 alusel, kuivõrd hageja on oma nõuet käibemaksu võrra vähendanud. Kohus jätab tähelepanuta ka kostja väited selle kohta, et hageja ei ole nõuetekohaselt teatanud kostjale töös esinenud puudustest, kuna kohus ei tuvastanud poolte vahel käsunduslepingu sõlmimist. Hageja intressinõue tuleb rahuldada. VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi peab alusetu rikastumise korral saaja tasuma saadud raha eest intressi seadusega sätestatud suuruses, kui saaja üleandmise ajal teadis või pidi teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks. Kohtupraktikas on leitud, et kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tuleneb nõue sissenõutavaks, siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt saab kohustuse täitmist nõuda mõistliku aja jooksul. Mõistlik aeg algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. Alusetu rikastumise võlasuhe tekib alusetu rikastumise ajast. VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja alates ajast, mil ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. VÕS § 1035 lg 3 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata kostja heausksust raha saamisel või pärast seda VÕS § 1035 lg 1 järgi (Riigikohtu 28.04.2009 otsus 3-2-1-42-09). Eeltoodu alusel tuleb kostjal tasuda intressi seaduses sätestatud määras. Hageja edastas kostjale esimese nõude alusetult saadud summa tagastamiseks 22.12.2008. Kuigi kostja sellele ei vastanud ega tagastanud alusetult saadud summat, pidi kostja alates 22.12.2008 pöördumise saamist teadma nendest asjaoludest, mis andsid hagejale alusel saadu tagasinõudmiseks. Kostja on oma 30.04.2010 vastuses hagile omaks võtnud, et ta sai hagejalt 22.12.2008 teate raha tagastamise kohta. Kostja ei toiminud alates hagejale 22.12.2008 teate kättesaamisest heauskselt. Hageja 22.12.2008 teates ei antud kostjale konkreetset tähtaega raha tagastamiseks, millest tulenevalt tuli kostjal VÕS § 82 lg 7 alusel täita kohustus mõistliku aja jooksul. Arvestades kostja kohustuse sisu - saadud summa

tagastada - on mõistlikuks kohustuse täitmise ajaks 14 päeva alates hageja 22.12.2008 kirja saatmisest. Seega oleks kostjal tulnud oma kohustus täita hiljemalt 05.01.2009. Kuivõrd kostja oma kohustust ei täitnud, kuigi teadis asjaoludest, mis andsid aluse saadu tagasinõudmiseks, tuleb kostjal tasuda hagejale seaduses sätestatud intressi alates 06.01.2009. VÕS § 94 lg 1 näeb ette, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Enne 01.01.2009.a oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 2,5% aastas, enne 01.07.2009.a 1% aastas, enne 01.01.2010.a 1% ja enne 01.07.2010.a 1%. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ajavahemiku 06.01.2009 kuni 31.12.2009 eest intress summas 1695, 55 krooni (ajavahemiku 05.01.2009-30.06.2009 eest kuulub tasumisele intress 6,85 krooni päevas 175 päeva eest ning ajavahemiku 01.07.2009-31.12.2009 eest intress 2,7 krooni päevas 184 päeva eest). Ajavahemiku 01.01.2010 kuni kohtuotsuse tegemise päevani 22.11.2010 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress summas 880 krooni ja 20 senti (2,7 krooni päevas 326 päeva eest). Kokku tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud intress 2575, 74 krooni. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv intress protsendina põhinõudelt summas 100 000 krooni ehk intress Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatava viimase intressimäära alusel summalt 100 000 krooni aastas alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palub kaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus on rikkunud nii menetlusõiguse kui materiaalõiguse norme. Kohus on jõudnud korduvalt valele järeldusele, et kostja ei ole tõendanud, milline leping poolte vahel sõlmiti. Kostja esitas kohtule mitmeid lepingu olemasolu ja selle sisu tõendavaid materjale. Suulise konsultatsioonilepingu sõlmimine hagejaga on tõendatud arvega nr 031, mis on hageja poolt tasutud. Arve sisaldab olulisi töövõtulepingu tingimusi ehk lepingu objekti, hinda, töö teostamise tähtaega ning lepingu pooli. Arve tasumisega tunnistas hageja lepingu olemasolu. Samuti esitas kostja oma väidete tõendamiseks kohtule OÜ Betotrade arvutused ning kostja juhatuse liikme poolt koostatud arvutused. Kohtuotsuse põhjendusest ei selgu, milles seisneb kostja väidete vastuolulisus suuliselt sõlmitud lepingu sisu kohta. Ühelt poolt on kostja väitnud, et leping oli ühelt poolt suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele (hinnangu andmisele, millistel tingimustel on Rummu alevikus Aia 4 asuva tootmishoone renoveerimine võimalik), teisalt on kostja välja toonud mitmeid küsimusi, milles ta olevat hagejat perioodiliselt nõustanud. Kohus möönab, et juhul, kui eeldada kostja väidete õigsust, võis poolte vahel olla sõlmitud käsundusleping. Seega leidis kohus, et poolte vahel võis olla sõlmitud leping. Apellandi arvates oleks kohus pidanud kostja poolt esitatud tõenditest lähtuvalt välja selgitama, millistel tingimustel oli poolte vahel leping sõlmitud. Kohus ei ole otsuses piisavalt põhjendanud, millistest asjaoludest tulenevalt jõudis ta järeldusele, et poolte vahel võis olla sõlmitud käsundusleping. Kohtu seisukoht on vastuoluline: ühelt poolt viitab kohus korduvalt sellele, et kostja ei ole tõendanud lepingu olemasolu, teiselt poolt möönab kohus, et poolte vahel võis olla sõlmitud käsundusleping. Kohus ei ole selgelt ja loogiliselt välja toonud, miks kostja poolt esitatud tõendeid ei saa seostada Rummu alevikus Aia 4 asuva kinnistuga. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et tempel arvel ei kinnita tehingu heakskiitu. Templi panemist arvele on majandustegevuses levinud tava kohaselt arve heakskiitmiseks. Lisaks esitas

kohus kostjale nõude tõendada asjaolu, millise osas lasub tõendamise koormus TsMS § 230 lg 2 kohaselt hagejal. Hageja ei väitnud maakohtus, et hagejal puudub arvete aktsepteerimise kord. Kuna hageja ei pidanud vajalikuks tõendada oma väiteid olukorras, kus kostja vaidles väidetele vastu, lasus hagejal kohustus tõendada arve nr 031 hageja juures kehtestatud korras aktsepteerimata jätmist. Kohus rikkus menetlusõigust, pannes arve aktsepteerimise tõendamise kohustuse kostjale. Kostja väitis, et kostja esitatud arvet on aktsepteerinud kaks hageja juhatuse liiget, milline asjaolu nähtub arvele kantud templijäljendist. Hageja seevastu väitis, et templil ei olnud aktsepteerimise eesmärki, kuid oma väidet hageja ei tõendanud. Arvest nr 031 nähtub, et kostja oleks nagu teinud ajavahemikus 30.06.2007 kuni 31.12.2007 projektijuhtimist ühe tunni ulatuses. Kostja märkis oma vastuses, et ühiku 1 all mõtles kostja siiski terve projekti juhtimist, kuid mitte ühte tundi. Seda vaatamata asjaolule, et arvele on kantud ühiku juurde täht h. Kohus kostja seisukohta ei arvestanud. Kohus ei märgi, kuidas saab ühe tunnist projektijuhtimist seostada pooleaastase ajavahemikuga. Hageja on oma nõude esitamisel tuginenud peamise nõude alusena sellele, et kostjale kanti arve nr 031 alusel rahasumma üle ekslikult. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Eksimuse tõttu tehingu tegemise tõendamise kohustus lasub seadusest tulenevalt üheselt hagejal. Olemasolev kohtupraktika ei ole kohaldanud selles küsimuses tõendamiskoormuse ümberpööramise printsiipi ega pannud ekslikkuse tõendamise kohustust kostjale. TsMS § 230 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud menetlusnorme oluliselt rikkudes ei pidanud kohus vajalikuks tuvastada hageja poolse eksimuse esinemist või selle puudumist. Kohtuotsuses ei ole välja toodud ühtegi tõendit, millest lähtuvalt oleks hageja eksimusse viimine või eksimuses olemine tõendamist leidnud. Selliselt käitudes on kohus lähtunud a priori eeldusest, et hageja poolt kostjale tasutud makse oli tehtud ekslikult. Sisuliselt tähendab see kontrollimata ja tõestamata eeldusest lähtumist. Kui kohus ei ole hageja nõude aluseks olevate asjaolude kehtivust kontrollinud ning selgelt näidanud, milliste tõendite alusel ta leiab, et hageja väide on põhjendatud, puudub õiguslik alus hagi rahuldamiseks. Kohus on teinud otsuse põhistamata alusel. Tulenevalt ÄS §-des 183 ja 187 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustusest on juhatuse liikme kohustuste oluliseks osaks kontrollida ettevõtluses tehtavate majandustehingute põhjendatust. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt puudus hagejal vajadus pöörduda kohtusse tehingu tühistamise nõudega, kuivõrd pooled ei ole tehingut sõlminud. Õiguslikus mõttes tuleb muude lepingu olemasolu tõendavate asjaolude puudumisel käsitada kostja poolt hagejale esitatud arvet kui oferti VÕS § 16 lg 1 mõttes ja selle tasumist kui aktsepti. VÕS § 9 lg 2 kohaselt on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumise kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai. Hageja oleks oma õiguste kaitseks võinud pöörduda kohtu poole ja taotleda TsÜS § 92 alusel tehingu tühiseks tunnistamist olulise eksimuse mõjul. Kostja ei nõustu kohtu arvutatud täitmise tähtpäevaga. Maakohus ei selgitanud, miks on mõistlik tähtpäev 05.01.2009 (s.o 14 päeva teatest). Samas on toimikus hageja 06.02.2009 nõudekiri, milles hageja annab kostjale täimise tähtajaks 22 päeva. Kostja on seisukohal, et intressi arvutamise alguseks võiks olla hageja 06.02.2009 nõudes antud tähtaja 28.02.2009 möödumise aeg. Apellant ei nõustu menetluskulude jaotusega. Kuivõrd hageja vähendas oma nõuet alles kostja vastuväite saamisel, siis kostja leiab, et hageja menetluskulude tervikuna kostja kanda jätmine ei ole õige. Analoogia alusel tuleks kohaldada TsMS § 163 lg 1 ja lg 2 ning jätta kostjalt üldse menetluskulud välja nõudmata. Tulenevalt TsMS 162 lg-st 4 oleks menetluskulude väljamõistmine kostjalt ka äärmiselt ebaõige ja ebamõistlik.

Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kohtuotsuse muutmata ja menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ta hagi rahuldamise motiive. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium alljärgmist. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Apellatsioonkaebuse sellekohane käsitlus ei ole õige. Maakohtu otsusest ei nähtu, nagu oleks kohus jõudnud järeldusele, et poolte vahel võis olla sõlmitud leping. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kohus asunud üheselt seisukohale, et lepingu sõlmimine ei ole tõendatud. Asjaolu, millise lepinguna hinnata kostja väidete õigsuse eelduse korral võimalikku pooltevahelist suhet (lepingut), ei oma vaidluse lahendamise seisukohalt seetõttu ka tähendust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et arve ega selle tasumine iseenesest ei tõenda vaidluse korral raha tasumise õiguslikku alust. Hageja nõue tugines asjaolule, et ta tasus kostja arve ekslikult: arvel märgitud teenust „projektijuhtimine“ ei ole arve esitaja talle osutanud. Hageja väitel ei ole ta kostjalt eelnimetatud ega ka muud teenust tellinud ega ole seda kostjalt ka saanud. Kostja seevastu väitis, et poolte vahel oli sõlmitud suuline töövõtuleping - konsultatsioonileping -, mille tulemuseks pidi olema hinnang Rummu alevikus Aia 4 asuva tootmishoone renoveerimise võimaluste kohta (30.04.2010 vastuse kohaselt „suuline hinnang“ - tl 41). Samas menetlusdokumendis tugines kostja neljale, tema väitel õiguslikku tähendust omavale asjaolule: arve esitamine, selle heakskiitmine hageja juhatuse liikme poolt, arve täies ulatuses tasumine ning töö lepingutingimustele mittevastavuse vastuväite esitamata jätmine. 10.06.2010 kirjaga tegi kohus kostjale ettepaneku esitada oma väidete tõendamiseks tõendid, püstitades konkreetsed küsimused, millele soovis saada vastust (sarnase ettepaneku tegi kohus ka hagejale). 30.06.2010 esitatud vastuses on kostja korranud varemnimetatud „nelja õiguslikku tähendust omavat asjaolu“ ja leidnud, et nende põhjal on lepingu sõlmimine üheselt tõendatud. Ühtlasi selgitas, et hageja kasutas saadud töö (konsultatsiooniteenuse) tulemust kostja ja Euro Pipe OÜ vahel 26.03.2008 sõlmitud töövõtulepingu (mille esemeks oli Aia 4 kinnistul paikneva tootmishoone rekonstrueerimine) tingimuste ettevalmistamiseks, samuti selgitas ta seoseid kahe äriühingu - hageja ja Euro Pipe OÜ - juhatuse liikmete ja osanike vahel. Kõigile neile kostja väidetele on maakohus otsuses ka vastanud ning leidnud õigesti, et kostja soovitud järeldust nende põhjal teha ei saa. Seetõttu ei oma ka tähtsust arvele märgitud ühik „1“ ning see, et ilmselt ei pidanud kostja silmas ajaühikut. Maakohus ei jaotanud tõendamiskoormust poolte vahel ebaõigesti. Hageja tugines kostja vastu esitatud nõudes asjaolule, et ta on ekslikult tasunud kostja esitatud arve: arves nimetatud tööd (teenust) ei ole ta kostjalt tellinud ega ole kostja seda talle ka osutanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et lepingu puudumist kui negatiivset asjaolu on raske tõendada. Samas, kui kostja tugines lepingule ja väitis, et on selle alusel teinud hagejale tööd (osutanud teenust), siis oli temal võimalik oma väiteid tõendada. Kuna kostja ei esitanud kohtule sellekohaseid tõendeid, ei saanud kohus tuvastada, et kostja esitas vaidlusaluse arve hagejale viimase poolt tellitud ja kostja poolt talle üleantud töö (osutatud teenuse) eest. Samas on kohus hinnanud ka muid väiteid, mida kostja on pidanud vajalikuks kohtu ette tuua, ning on põhjendatult jõudnud järeldusele, et ka need ei kinnita pooltevahelist lepingulist suhet ega kostja poolt hagejale konsultatsiooniteenuse osutamist. Seetõttu puudus hageja tehtud pangaülekandel ka õiguslik alus.

Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega, nagu oleks kohus pidanud hagi rahuldamiseks tuvastama, et hageja eksimusse viimine või eksimuses hoidmine on tõendatud. Panga vahendusel raha arvelt arvele ülekandmine on tehniline toiming, millel ei ole tehingu tunnuseid. Seetõttu ei ole alust rääkida ka eksimusest TsÜS § 92 tähenduses (ega vajadusest tehingut tühistada). Alusetult ülekantud raha tagastamise nõude kohtule esitamine muid nõudeid ei eeldanud. Äriseadustikust tulenev juhatuse liikme kohustus kontrollida ettevõtluses tehtavate majandustehingute põhjendatust ei välista ka nimetatud isikute puhul pangatoiminguid, mille tegemiseks võis alus puududa. Pealegi ei ole kostja tõendanud oma väidet, et hageja kaks juhatuse liiget on kõnealust arvet aktsepteerinud. Kui kostja sellele asjaolule tugines, tuli temal seda tõendada. Apellandi vastupidine käsitlus ei ole kooskõlas menetlusõiguse normidega. Arvele kantud templijäljendit ei saa hinnata tema väidetud viisil. Samas ei vaielnud pooled selle üle, et enne hagi esitamist pöördus hageja raha tagastamise nõudega kahel korral kostja poole, andes seega kostjale võimaluse asjaolusid selgitada, kuid kostja ei reageerinud hageja kirjadele. Ringkonnakohtul ei ole põhjust muuta maakohtu arvutatud kohustuse täitmise tähtaega. Asjaolu, et hageja andis teistkordses nõudekirjas kostjale uue (pikema) tähtaja, ei tähenda, et see ongi käsitatav täitmise tähtajana ja kohus oleks pidanud sellest lähtuma. 06.02.2009 kirjas antud tähtajale ei saa sellist tähendust omistada. Tegemist oli hageja (korduva) ettepanekuga nõude vabatahtlikuks rahuldamiseks. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude sissenõutavaks muutmist on maakohus käsitlenud otsuses piisavalt põhjalikult ja selgelt. Kolleegium nõustub sellekohaste põhjendustega. Ka menetluskulude jaotuse osas ei vaja kaevatav kohtuotsus muutmist. Maakohus kohaldas menetlusõiguse norme õigesti. Toimiku materjalist nähtuvalt on hageja menetluskuluks, mis kostja kanda jääb, eelkõige riigilõiv, mille tasumisest hageja oli vabastatud (hagejat esindas menetluses seaduslik esindaja, mistõttu lepingulise esindaja kulud eelduslikult puuduvad). Kuna Harju Maakohtu 26.02.2010 määrusega vabastati hageja riigilõivu tasumisest hagi esitamisel, tuleb hagi rahuldamisel mõista lahendiga riigilõiv välja kostjalt. Tulenevalt TsMS § 190 lg-st 3 mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest oli hageja vabastatud, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. 100 000 krooniselt hagilt tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 10 000 krooni ehk 639, 11 eurot. Nimetatud riigilõiv tuleb kostjalt välja mõista. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.