Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Hageja esitas 16.07.2009 töövaidluskomisjonile avalduse kostja vastu, milles palus välja mõista töölepingu ühepoolse muutmise tagajärjel saamata jäänud individuaalse tööpanuse tulemuspalk 13 000 krooni, tuvastada kostja poolt võrdse tasustamise põhimõtte rikkumine ja välja mõista ebavõrdse kohtlemisega põhjustatud kahju hüvitamiseks 12 000 krooni. Komisjon rahuldas avalduse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4147 krooni lisatasu. Muus osas jättis komisjon avalduse rahuldamata. Hageja esitas 04.12.2009 kohtule hagi, milles palus töövaidlus uuesti läbi vaadata. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures alates 26.06.1996 kaupluse juhataja asetäitjana ning 01.02.2001 viidi ta üle vanemmüüja-konsultandi ametikohale. Alates 13.04.2005 töötas hageja rauakaupade kaupluses ning alates 01.07.2006 osalise tööajaga 20 tundi nädalas. Töötasu suuruseks oli 5500 krooni kuus ning pooled leppisid kokku, et hageja saab tulemustasu igakuiselt läbimüügilt. Kostja lõpetas tulemuspalga maksmise jaanuarist 2009 ja põhjendas seda asjaoluga, et hageja on vanaduspensionil. Hageja leiab, et tulemustasu maksmine on töölepingust tulenev kohustus ja seda ei saa ühepoolselt muuta. Kostja on jätnud hagejale maksmata tulemustasu summas 13 000 krooni alates jaanuarist 2009 kuni töösuhte lõppemiseni 15.07.2009. Tulemustasu suuruse arvestamisel lähtus hageja 2008 aasta jooksul tasutud tulemuspalgast, mis on keskmiselt 2000 krooni kuus. Kostja maksis hagejale põhjendamatult väiksemat palka kui teistele sama kvalifikatsiooniga ja sama tööd tegevatele töötajatele. Teiste töötajate palka tõsteti proportsionaalselt rohkem kui hageja palka, kuigi hageja on pikaajalise töökogemusega ja hinnatud töötaja. Tegemist on vanusest tuleneva diskrimineerimisega ning sellega on kostja rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kostja on hagejale maksnud vähem palka ja talle on ebavõrdse kohtlemisega tekitatud kahju 6000 krooni suuruses summas. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja töötas kostja juures alates 26.06.1996 kaupluse juhataja asetäitjana ning ta viidi üle 01.02.2001 vanemmüüja-konsultandiks, sest ei tulnud kaupluse juhtimisega toime puuduva juhtimiskogemuse, vähese arvutikasutusoskuse, puuduliku töödistsipliini ja alkoholilembuse tõttu. Hageja avaldas pensionärina ise soovi asuda tööle osalise tööajaga. Tema palgamäär määrati kindlaks poolte kokkuleppel. Kostja ei ole maksnud hagejale võrreldes teiste töötajatega vähem palka täpselt sama töö eest. Hagejaga koos töötanud töötajatest ei teinud keegi täpselt sama tööd mis hageja, kuid töötajate palgad ei olnud suuremad kui hagejal. Kostja on maksnud töötajatele lisatasu, mis on personaalne ning seotud töötaja tulemuslikkusega või täiendavate tööülesannete täitmisega. Lisatasudeks ettenähtud summade proportsionaalset jaotamist ei toimunud. Läbimüügi lisatasu makstakse kooskõlas läbimüügi lisatasu arvestamise tingimustega ja kasumi olemasolul. Lisatasu määrab töötajale kaupluse juhataja, kes töötaja tööülesannete täitmist ja kaupluse töö jaotusega seotuvadi asjaolusid kõige paremini tunneb. Alates 2008 langes kaupluse läbimüük ja seetõttu vähenes ka kasum ja lisatasud. Hageja on oma nõudega kohtusse pöördunud liiga hilja ja kostja palub kohaldada aegumist. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et hageja töötas kostja juures alates 26.06.1996 01.08.2009 erinevatel ametikohtadel ning viimati rauakaupade kaupluse vanemmüüjakonsultandina osalise töötajaga. Töösuhe lõpetati hageja algatusel. Pooled vaidlesid selle üle, kas ja kui suures ulatuses oli kostjal kohustus maksta hagejale lisatasu ning kas kostja tekitas hagejale kahju tema ebavõrdse kohtlemisega. Kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 49 p 2 ja alates 01.07.2009 kehtiva TLS § 28 lg 2 p 2 järgi oli kostjal kohustus maksta hagejale kokkulepitud palka. Palgaseaduse § 11 lubab kostjal kehtestada palgasüsteemi, milleks käesoleval juhul on kostja palgakorralduse kohta välja antud käskkiri koos lisaga. Lisatasu maksmise kohustust seadus ei sätesta, vaid see on üksnes kostja õiguseks, mitte kohustuseks. Alates 01.07.2009 kehtiv TLS § 30 sätestab üksnes tööandja majandustulemustelt saadava lisatasu arvestamise korra eelduse, kuid mitte lisatasu saamise õigust. Lisatasu ei ole muu hüve TLS § 29 lg 4 järgi, sest töötasuna tuleb sama paragrahvi lõike 3 järgi käsitleda kõiki rahas makstavaid tasusid, millelt arvestatakse tööjõuga seotud makse. Töölepingu p-s 4 on pooled kokku leppinud põhipalga maksmises ja individuaalse tööpanuse eest lisatasu maksmises vastavalt kostja kehtestatud töötasustamise korrale. Kostja palgakorralduse p 3.2 ja palgakorralduse lisa 1 järgi maksti tulemustasu läbimüügilt ning lisapalga jaotuse otsustab kaupluse juhataja. Poolte vahel sõlmitud tööleping ei sätesta kostja kohustust maksta lisatasu, vaid annab kostjale üksnes sellise õiguse. Lisatasu maksmine ja selle suuruse määramine on kostja kaalutlusotsus ning selleks on kostja andnud pädevuse kaupluse juhatajale. Tähtsust ei oma asjaolu, kui suur oli kostja läbimüük või kas kostja sai kasumit või kahjumit. Kostja pädevuses oli hinnata hageja individuaalset tööpanust ning olukorras, kus kostja hindas hageja tööpanust lisatasu mitteväärivaks, on tal ka õigus lisatasu mitte maksta. Asjaolu, et hagejale ei ole tehtud distsiplinaarkorras etteheiteid töö kvaliteedile, ei anna alust arvata, et tema tööpanus oli lisatasu vääriv. Kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 10 ja palgaseaduse § 51 keelab töötajate ebavõrdse kohtlemise palga suuruse kehtestamisel. Võrdse kohtlemise seaduse § 8 lg 1 sätestab, et kohtu, töövaidluskomisjoni või soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole pöörduv isik peab avalduses esitama faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et toimunud on diskrimineerimine. Sama seaduse § 25 sätestab, et nõue aegub ühe aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanud isik kahju tekkimisest teada sai või pidi teada saama. Hageja väitel sai ta ebavõrdsest kohtlemisest teada alles oktoobris 2008, kuigi palga määra muudeti alates 01.02.2008 koos teiste sama kaupluse töötajate palkadega. Seega hageja pidi enda ebavõrdsest kohtlemisest teada saama juba 01.02.2008, mistõttu hageja nõue on aegunud. Lisaks on hageja nõue ka põhjendamatu. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja kvalifikatsioon oli samane teiste sama tööd tegevate töötajatega. Kohtule esitatud K. R. ja M. S. kostja tegevdirektorile esitatud seletuskirjast ja T. P. poolt koostatud dokumendist (tl 30) nähtub, et hageja ei teinud teiste müüjatega sama tööd. Osalise tööajaga töötaja ja täistööajaga töötaja tööülesanded olid erinevad. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuse. Teha uus otsus või saata asi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Kohus on rikkunud TsMS § 232 lg 1, kuna ei ole hinnanud kõiki kohtule esitatud tõendeid. Kohus on jätnud hindamata kostja esitatud tõendi palga maksmise kohta. Samuti hindamata kostja esitatud 2009 lisatasude arvestuse, mis on iseenesest vastuolus kostja palgakorraldusega. Kohus on jätnud hindamata ka asjaolu, et kostja poolt töövaidluskomisjonile ja kohtule esitatud 2009 I poolaasta lisatasu avestustes esinevad andmed erinevad teineteisest ja on ebareaalsed.

Kohus on jätnud hindamata ka AS E. 12.02.2008 palgakorralduse nr 3, mille kohta on hageja esitanud seisukoha, et tema sellisele dokumendile pole alla kirjutanud. Kooskõlas TsMS § 236 lg-ga 2 taotles hageja nimetatud dokumendi originaaleksemplari esitamist kohtule ning kohus nõudis kostjalt antud dokumendi esitamist, kuid kostja ignoreeris kohtu nõuet, jättes antud tõendi esitamata, seega ei saa ka antud tõendi puhul rääkida tõendite igakülgsest, täielikust ja objektiivsest hindamisest. Kohus on ebaõigesti kohaldanud kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 13 ja 16. Hageja oli osalise tööajaga töötaja, kes jäeti lisatasust ilma. Alates 01.07.2009 kehtiva võrdse kohtlemise seaduse § 111 lg 1 kohaselt ei või töötajale, kellega tööleping on sõlmitud osalise tööajaga, töösuhtes kohaldada ebasoodsamaid tingimusi kui täistööajaga töötajale, välja arvatud juhul, kui see on põhjendatud objektiivsete asjaoludega, mis tulenevad seadusest või kollektiivlepingust. Sama paragrahvi lõike 3 järgi on võrreldav töötaja, kes teeb sama tööandja juures sama või võrdväärset tööd, arvestades sealjuures töötaja kvalifikatsiooni ja kutseoskusi. Käesoleval juhul kohaldati hageja suhtes ebasoodsamaid töötingimusi, sest ei makstud lisatasu nagu teistele sama töö tegijatele, s.o müüja-konsultantidele. Hageja lisatasust ilmajätmisega alates 01.01.2009 rikkus tööandja töölepingu p 4 ja 7.2. Kui töötaja oleks teadnud, et ta kokkulepitud lisatasu alates 01.01.2009 ei saa, oleks hageja koheselt töösuhte lõpetanud. Kohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 230 lg 1. Vastupidiselt kohtu seisukohale on hageja esitanud asjaolud, millest järeldub, et hagejal oli sarnane kvalifikatsioon teise sama tööd tegevate töötatjatega. Hageja töötas põhiliselt letitööl, samal ajal kui teised müüjad tegelesid rohkem kauba väljapanekuga. Hageja töötamine letitööl viitab kõrgemale kvalifikatsioonile, sest üldteadaolevalt nõuab klientidega vahetu suhtlemine paremat kvalifikatsiooni kui kauba väljapanek riiulitele. Teised müüjad olid küll apellandist nooremad, kuid tunduvalt lühema tööstaažiga antud tööandja juures (0,5-2 aastat), samuti ei olnud nad vastupidiselt hagejale läbinud kvalifikatsiooni tõstmise kursusi. Kohus on jätnud tähelepanuta, et M. S. ja K. R. kirjutatud seletuskiri hageja töö kohta 2,5 kuud pärast seda, kui hageja oli töösuhte lõpetanud ja esitanud avalduse töövaidluskomisjonile, tõendab seda, et seletuskirja näol oli tegemist nö tellimustööga kostja poolt. Nimetatud põhjusel ei saa pidada antud tõendit usaldusväärseks. Usaldusväärseks ei saa eelnimetatud tõendit pidada ka põhjusel, et näiteks 2008 oktoobris maksti apellandile lisatasu 4000 krooni. Vastus vastuapellatsionkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja nõue on aegunud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 28.01.2011 otsuse põhjendusi tuleb muuta menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Hagi tuleb jätta rahuldamata, arvestades käesolevas otsuses toodud põhjendusi. Vaidlus puudub selles, et hageja pöördus avaldusega töövaidluskomisjoni 15.07.2009 kahe nõudega: 1. mõista välja tööandjalt lisatasu summas 13 000 krooni ja 2. mõista välja tööandjalt võrdse tasustamise põhimõtte rikkumise eest kahju 12 000 krooni (TVK toimik lk 8). Töövaidluskomisjon 29.10.2009 otsusega rahuldas osaliselt hageja lisatasu nõude summas 4147 krooni ja jättis rahuldamata aegumise tõttu kahju hüvitamise nõude. ITVS § 24 lg 3 kohaselt, kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Rahuldamata osaks on hageja esimese nõude puhul 8853 krooni. Hageja on ka oma teist nõuet täpsustanud ja palunud

kohtul välja mõista kahju hüvitamiseks 6000 krooni. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja nõuete suurust eelnimetatud ulatuses. Seega on tsiviilasja hinnaks 14 853 krooni (949,28 eurot), mitte 25 000 krooni, nagu on märgitud maakohtu otsuses. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selles osas, millega jäeti rahuldamata hageja esimene nõue lisatasu saamiseks summas 8853 krooni. Kuna kolleegium nimetatud põhjendustega täielikult nõustub, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. Apellatsioonkaebuses on hageja korranud hagiavalduses toodud väiteid ning neile on maakohus hinnangu andnud. Töövaidluskomisjoni poolt on hagejale põhjendatud ulatuses lisatasu juba välja mõistetud ja selles osas on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 2008 veebuarist hakati hagejale tasuma põhipalgana 3500 krooni. Seega ei oma asjas tähtsust 12.02.2008 korraldus nr 3 ning puudus vajadus ekspertiisi tegemiseks. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja on leidnud põhjendatult, et puudub alus täiendavalt lisatasu välja mõista. Apellant on jätnud tähelepanuta, et töövaidluskomisjon on hageja nõude osaliselt rahuldanud ja mõistnud tööandjalt välja 4147 krooni ja otsus selles osas on jõustunud. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust täiendavalt lisatasu välja mõista. Hageja on 11.10.2010 täpsustanud hagiavaldust ja sealt nähtub, et hageja soovib teise nõude alusel ebavõrdse kohtlemisega tekitatud kahju hüvitamist perioodi eest alates 16.07.2008 kuni avalduse esitamiseni töövaidluskomisjoni ehk siis 16.07.2009 (t.l.84). Ringkonnakohtus antud seletuse kohaselt sai hageja teada ebavõrdsest kohtlemisest põhipalga maksmisel esmakordselt 2007. a lõpus ehk detsembris, kuna kuulis siis, et töökaaslaste põhipalk on kõrgem kui tema oma, millest teavitas tööandjat ja palus viia palgad vastavusse. Seda on kinnitanud hageja ka töövaidluskomisjonis antud seletuses (TVK toimi lk 7). TLS § 131 lg 1 kohaselt ei või osalise tööajaga töötajale kohaldada töösuhtes ebasoodsamaid tingimusi kui võrreldavale täistööajaga töötajale, välja arvatud juhul, kui see on põhjendatud objektiivsete asjaoludega, mis tulenevad seadusest või kollektiivlepingust. Võrreldav on töötaja, kes teeb sama tööandja juures sama või võrdväärset tööd, arvestades sealjuures töötaja kvalifikatsiooni ja kutseoskusi. TLS § 143 lg 1 kohaselt käesoleva seaduse kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamiseks võivad pooled pöörduda töövaidlusorganisse nelja kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest. Alates 01.01.2009 kehtima hakanud võrdse kohtlemise seaduse § 25 kohaselt käesoleva seaduse §-s 24 sätestatud nõue aegub ühe aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanud isik kahju tekkimisest teada sai või pidi teada saama. Nii on hageja nimetatud nõue aegunud. Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Gaida Kivinurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.