Tsiviilasja number
2-09-39230
Kohus Kohtukoosseis
Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Gaida Kivinurm 7.06.2011, Tallinn Roland Niine hagi Swedbank AS vastu lepingu tühisuse tuvastamiseks, alternatiivselt kohustuse olemasolu puudumise tuvastamiseks Harju Maakohtu 18.01.2011 otsus Swedbank AS apellatsioonkaebus
Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
12 296,60 eurot 16.05.2011 Hageja Roland Niine (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxx xx, xxxxxxx, xxxxx xxxx, xxxxxxxx), esindajad vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere ja vandeadvokaat Merilin Valdmaa Kostja Swedbank AS (10060701, Liivalaia 8, Tallinn), esindaja Jevgenia Žurina
Jätta Harju Maakohtu 18.01.2011 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja Swedbank AS-i kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud ja hageja nõuded OÜ Pärnu Kinnisvara soovis saada AS-st Swedbank (endine ärinimi AS Hansapank) 2005.a laenu. OÜ Pärnu Kinnisvara esindaja A. G kui hageja hea tuttav palus hagejat käendajaks. Hageja oli nõus käendaja olema vaid tingimustel, et tagatava kohustuse tähtaeg oleks 3 aastat ning lisaks temale oleks veel teisi käendajaid, et hageja kohustused ei oleks liiga suured. Hageja asus elama Tallinnasse ja leppis kostjaga kokku, et käendusleping sõlmitakse mitte Pärnus, vaid kostja kontoris Tallinnas. 27.04.05 tutvustas panga töötaja hagejale käenduslepingut ja sellega tagatava laenulepingu projekti. Läbirääkimiste tulemusel sõlmisid pooled käenduslepingu nr 05-083110-KÄ 27.04.05 laenulepingust nr 05-083110-JK tulenevate kohustuste kokku summas 192 400 krooni tagamiseks. Hageja poolt vajalikke tingimusi ei olnud kostja esindaja selgituste kohaselt võimalik käenduslepingusse lisada, kuna tegemist oli tüüptingimustega. Pärast käenduslepingu sõlmimist 27.04.05 sõlmis kostja OÜ-ga Pärnu Kinnisvara laenulepingu 05-083110-JI ning kostja andis laenu 180 000 krooni tagastamise tähtajaga 27.04.2010. Pank teavitas 30.12.08 hagejat laenusaaja võlast 8657,18 krooni ja viivistest ning palus hagejal märgitu tasuda. Võlg, viivised ja täitmisnõue oli hagejale üllatuslik, sest hageja teada oli käendusleping sõlmitud 3-aastase tähtajaga ja käenduskohustus pidanuks olema lõppenud. Käenduslepinguga käendas hageja lepingust nr 05-983310-JK mitte lepingust nr 05-083110-JI tulenevaid kohustusi. Sellest teavitas hageja ka kostjat oma kirjaga 13.01.09. Panga kirjalike selgituste kohaselt 16.01.09, 21.01.09 oli lepingu numbris olevas tähekombinatsioonis viga sees. 06.02.09 esitas pank hagejale nõude, milles palus likvideerida laenulepingust tulenev võlgnevus 40 550,97 krooni 27.07.09. Käendusleping on tühine, kuna ei ole täpselt määratletud, millist kohust käendatakse. Tulevikus tekkiv kohustus peab olema täpselt määratletud, mida antud juhul ei ole tehtud. Käenduslepingust ei nähtu, millal on laenu tagastamise tähtaeg, millised on muud tagatised, millised on laenulepingu olulised tingimised. Viitest numbrile ei piisa, et käendaja teaks, kas sõlmitav laenuleping vastab käenduse eeldusele ehk käendaja tahtele. Käendusleping ei vasta headele kommetele. Käenduslepingu sõlmimisel hageja palus arvestada temapoolsete laenu tingimustega: 3 aastat ning lisatagatis. Panga esindaja nõustus sellega, et hageja varanduslik olukord ei võimaldanud laenu andmist selliselt, et seda tagaks vaid hageja käendus. Panga esindaja lubas hageja seiskohad edastada Pärnu kontorile ning et vastavad muudatused tehakse ka laenulepingus. Käenduslepingus tehtud viide uuele laenulepingu numbrile kinnitaski sisuliselt seda, et tulevikus sõlmitava laenulepingu puhul arvestatakse käendaja soove. Pank selgitas hagejale, et kui laenulepingut soovib laenusaaja sõlmida teistmoodi kui käendaja seda näeb, siis juba sõlmitud käendusleping seda teist laenulepingus tulenevaid kohustusi ei taga. Hageja sõlmis käenduslepingu, tuginedes panga esindaja kinnistustele ja lubadustele, samas kui pank kasutas ära hageja kogenematust, sest vaid pangale oli teada laenulepinguga seonduv, tulevased kohustused. Pank ei teavitanud hagejat pärast käenduslepingu sõlmimist laenulepingu tingimustest ega küsinud nõusolekut käendada pärast käenduslepingu sõlmimist sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Isegi kui käendusleping tagaks laenulepingust tulenevaid kohustusi, on kohustuse ulatus ja käendaja täitmise võime teineteise suhtes ebaproportsionaalsed. Panga enda tingimuste kohaselt saab äsja alustanud ettevõte laenu 10 000- 150 000 krooni 3 aastaks, tagatiseks on vaja eraisiku käendust, sealjuures netosissetulek alates 5000 krooni. 6kuulise reaalse tegevusega äriühing saab laenu 5 aastaks 30 000-300 000 krooni, sealjuures peab käendaja netosissetulek olema 4000 krooni. Käendajate arv sõltub käendajate maksevõimest. Käenduslepingu sõlmimise ajal oli käendaja netopalk 9200 krooni. Arvestades kohustusi, jäi netosissetulekus 4817 krooni, kuna hagejal oli õppelaen, eluaseme laen, õppemaks. Hageja igakuised kohustused moodustasid enne käenduslepingu sõlmimist 53,5 % tema netosissetulekust ja seega ei vastanud hageja käendaja tingimustele. Kui ta oleks nõustunud käendama, oleksid tema kohustused olnud ca 100% tema netosissetulekust. Seega on tegemist äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja tasakaalust väljas olevate vastastikuste kohustustega. Lisaks tegi pank laenukomitee
otsuse 26.04.2005 ja määras laenu andmise tingimused, tähtaja, tagatise, hageja esitas oma sissetulekute andmed alles 27.04.2005. Seega tegi pank otsuse laenu andmiseks ja tingimuste määramiseks tegelikult käendaja varanduslikku olukorda teadmata. Isegi kui käendusleping pole tühine, ei ole tekkinud käenduslepingust tulenevaid kohustusi, kuna hageja tahe oli käenduslepingu sõlmimisel suunatud teistsuguse kohustuse tagamiseks. Sellist kohustust nagu on märgitud käenduslepingus, ei ole panga ja OÜ Pärnu Kinnisvara vahel tekkinud, sest sellist laenulepingut pole sõlmitud, vaidlusalune laenuleping on sõlmutud teistel tingimustel. Hageja palus tuvastada, et poolte vahel 27.04.05 sõlmitud leping 05-083110-KÄ on tühine ning alternatiivselt, kui kohus sellega ei nõustu, palus tuvastada, et sellest lepingust ei ole hagejal kohustust tekkinud, kuna kohustus, mille käendamiseks oli tema tahe suunatud, ei ole tekkinud. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja esindaja ei saanud kokku leppida hagejaga mingites tingimustes, kuna laenulepingu ja käenduslepingu projektidega tegeles teine haldur. Käenduslepingu p-s 3 on hageja avaldanud, et on tutvunud laenulepinguga ja selle sisust aru saanud ja kirjutanud käenduslepingule alla. Hageja saanuks käenduslepingu jätta alla kirjutamata, kui tal oleks olnud teistsugused tingimused või kui tingimused olid põhjalikult läbi rääkimata ja kui käendus ei vastanuks tema tahtele. Laenulepingu numbri- ja tähekombinatsioon on ainulaadne. Sisu poolest ei olnud laenulepingut muudetud ja hageja oli sellega tutvunud ja käenduslepingut alla kirjutades sellega nõustunud. Käendusleping ei ole tühine. Käenduslepingus on piisavalt määratletud käendatav kohustus: võlasusaldaja, võlgnik, lepingu sisu, oluline on ka käenduslepingu p 3, millega on hageja kinnitanud, et on tutvunud lepinguga ning selle sisuga ja kinnitanud, et teab, millise kohustuse ta võtab käendusega. Ka unikaalne number laenulepingul individualiseerib lepingut piisavalt. Hageja vastas käenduse nõuetele. Hageja väidetel oli tema brutopalk 11 692 krooni, oma igakuiste kohustustena märkis hageja õppelaenusid kohustusega 303,16 krooni ja 362,30 krooni kuus ning lisaks õppemaks 1000 krooni kuus. Hageja enda pangakonto väljavõtte kohaselt perioodil 22.10.04-22.04.05 maksis ta õppelaenu vaid ühel korral 1000 krooni. Seega polnud tegemist igakuise maksega. Kui hageja pidi õppelaenu tasuma kuus 665,46 krooni, siis 6 kuu jooksul 3992,76 krooni. Tegelikult hüvitas talle Kaitsejõudude Peastaap 1878,05 krooni, seega oli igakuine kohustus 352,45 krooni. Hageja igakuine kohustus oli hageja enda laenulepingust tulenev kohustus 3151,95 krooni. Hageja kohustused kokku olid seega 3504,40 krooni, mis on 38,09% hageja netosissetulekust 9200 krooni. Laenuotsus põhines analüüsil ja käendaja esitatud andmetel ja käendus vastas käendaja tingimustele. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus tunnustas, et Roland Niine ja AS Swedbank vahel 27.04.2005 sõlmitud käendusleping nr 05-08310-KÄ on tühine. Kohus jättis rahuldamata Roland Niine alternatiivnõude, milles ta palus tuvastada, et tema ja AS Swedbank vahel 27.04.2005 sõlmitud käenduslepingust 05-083110-KÄ ei ole temal kohustusi tekkinud põhjusel, et põhikohustust, mille käendamiseks oli tema tahe suunatud, ei ole tekkinud. Kohus jättis Roland Niine menetluskulud 80 % ulatuses AS Swedbank kanda ja AS Swedbank mentluskulud 20 % ulatuses Roland Niine kanda. VÕS § 142 lg 2 alusel võib käendada ka tulevast kohustust, kuid selle käenduslepingu kehtivus sõltub selles, kas tulevane kohustus on piisavalt määratletud ehk on individualiseeritav selle võlgniku, võlausaldaja ja sisu osas selliselt, et kohustuse tekkimise hetkeseis peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine oli hõlmatud käendajaga sõlmitud käendustahtega sõlmimise hetkel. Tarbija huvid on piisavalt tagatud käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kokkuleppimise kohustusega.
Käenduslepingu p-st 1 nähtub põhikohustuse võlgnik, võlasusaldaja, põhikohustus ise, milleks on laen (mitte muu kohustus) ja laenu suurus 180 000 krooni ning samuti asjaolu, et käendaja tagab seda kohustust koos laenulepingu lisade ja tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate kohustustutega, kuid seda vaid faktilise võla ulatuses ning mitte enam kui 192 400 krooni. Asjaolu, et pole määratletud põhikohustuse tähtaega (3 või 5 aastat), ei tee põhiskohustust individuaalsemaks, sest käenduslepingus endas on kokku lepitud lõppemise tingimus, milleks on põhikohustuse täitmine käenduslepingu p 9 järgi ning seega ei ole käenduse lõppemine seotud tähtajaga. Eeltoodu alusel ei ole põhikohustuse individualiseerimise puhul VÕS § 142 lg 2 järgi oluline, millise tähtajaga oli põhikohustus. Individualiseerimise puhul ei oma tähendust põhikohustust reguleeriva lepingu number, sest põhikohustust saab siiski individualiseerida kohustuse sisu enda, kohustuse poolte järgi, mitte põhikohustust kajastava dokumendi numbri enda järgi. Seega kuna vaidlusaluses käenduslepingus on määratletud ja piisavalt individualiseeritav põhikohustus VÕS § 142 lg 2 järgi, ei ole ka hageja ja kostja vahel 27.04.2005 sõlmitud käendusleping tühine TsÜS § 84 lg 1 1. lause järgi. Kui leping on vastuolus heade kommetega, võib leping olla tühine TsÜS § 84 järgi (lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioon). Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid kogumis, sealjuures tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Hageja vande all antud seletustest nähtub, et hageja soovis sõlmida käenduslepingut teistel tingimistel, mida ei aktsepteerinud kostja, küll aga lubas hageja soovid laenukomiteele edastada. Ehkki viidatud ütlustest ei nähtu, et pank oleks lubanud muuta laenulepingu tingimusi või nõustunud sellega, et võetakse lisatagatis, või et kui laenuleping sõlmitakse muudel tingimustel kui hageja märkis, siis käendus teistsuguses lepingust tulenevaid kohustusi ei taga, on hageja vande alla antud ütlustega tõendatud hageja väide, et tema tahe oli käendada põhikohustust teistmoodi ja ka see, et käenduslepingu muutmise võimatuse tõttu palus ta veel sõlmimata laenuleping sõlmida teistsugustel tingimustel koos lisatagatisega. Hageja on oma ütlustega tõendanud ka asjaolu, miks sattus käenduslepingusse laenuleping teistsuguse tähekombinatsiooniga, millega on tõendatud seega hageja väide, et märgitud kombinatsioon pidi hagejale tagama eelkõige seda, et käendust ei seostataks laenulepinguga, mille tähtaeg on 5 aastat ilma täiendava tagatiseta (mis oli veel allakirjutamata ja mida talle näidati). Kostja väide, et käenduslepingus oleva laenulepingu numbris esinev ühe tähe muudatus on eksistus, ei ole tõendamist kostja poolt leidnud. Ka hageja kirjad kostjale kinnitavad hageja väiteid sellest, et käendusega soovis hageja tagada teistsugust kohustust, kuna kirjades märkis hageja käendusekohustuse lõppemist 2008. Sellest, et laenuleping sõlmiti eelkõige esialgsetel tingimustel (nagu oli projekt) lisatagatiseta, ei ole kostja hagejat teavitanud ning vastupidist pole kostja ka tõendanud. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks küsinud hiljem hagejalt nõusolekut käendada laenulepingust tulenevaid kohustusi olukorras, kus laenulepingu tingimusi tegelikult ei muudetud. Käenduslepingut sõlmides tugines hageja kostja esindaja kinnitustele ja lubadustele, et käenduskohustus tagab teistsugust kohustust ning et hageja riskid maandatakse ka lisatagatisega või vastupidiselt ei käenda hageja üldse kohustust või vähemalt teavitatakse käendajat olukorrast, et laenulepingut ei muudeta ning tagatisi ei nõuta. Hageja näol on tegemist tarbijast käendajaga, kelle puhul tuleb eeldada kogenematust võrreldes majanduskutsetegevuses tegutseva krediidiasutusega ning sellest tulenevat vastavat käitumist tarbija huvidega arvestamisel. Vaid kostjale said teada olla laenulepinguga seonduv, tulevased kohustused, ja asjaolu, et lisatagatisi faktiliselt ei nõuta. Lubadusi andes edastada hageja huvid krediidikomiteele ning faktiliselt nende huvide mittearvestamisega ning samal ajal eitavast tulemusest teavitamata jätmisega on käendusleping sõlmitud hageja kogenematust ära kasutades ja käendus on seotud kohustusega, milleks puudus hageja tahe, mistõttu on käendusleping vastuolus heade kommetega ja tühine TsÜS § 84 järgi. Hageja väidetel pidi laenuks äriühingule 5 aastaks 30 000-300 000 krooni olema tagatist andva käendaja netosissetulek 4000 krooni. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli hageja netosissetulek
ca 9200 krooni. Vaidlust polnud selles, et käenduslepingu sõlmimise ajal oli hagejal kaks õppelaenulepingut, mille järgi oleks igakuine makse 665,46 krooni, lisaks veel eluasemelaen igakuise maksega 3151,95 krooni ja et lisaks pidi hageja tasuma õppemaksu 1000 krooni kuus. Kuigi hageja pangakonto väljavõtte kohaselt perioodil 22.10.04-22.04.05 maksis ta õppelaenu vaid kord 1000 krooni ja et Kaitsejõudude Peastaap on hüvitanud õppelaenu summas 1878,05 krooni, ei tähenda see, et hagejal selline kohustus puudus. Asjaolu, et kolmas isik on osaliselt täitnud võlgniku kohustust, ei tähenda, et sellist kohustust poleks hagejal olnud ehk teisisõnu mõjutab sellise kohustuse olemasolu hageja varanduslikku olukorda ja võimalike majanduslike riskide võtmist. Seega lepingu sõlmimise ajal moodustasid tema kohustused ca 52 % netosissetulekust. Esitatud krediidikomitee otsusest ei nähtu, et hageja kui käeandaja tingimused oleksid hinnatud, sest see on tehtud 26.04.2005, s.t varem, kui käendusleping sõlmiti. Hageja vande alla antud seletustest nähtus, et ta teavitas kostjat käenduslepingu sõlmimise ajal Tallinna kontoris oma kohustustest ning kostja esindaja tõdes, et hageja varanduslik olukord võis tähendada seda, et hageja ei vasta käendaja tingimustule ning pangast lahkudes ei teadnud ta tegelikult, kas ta sobib käendajaks või mitte. Seletustest nähtus ka, et alles käenduslepingu sõlmimisel esitatigi pangale vastavad andmed. Seega on hageja seletustega ka tõendatud, et hageja avaldas pangale andmeid oma varandusliku olukorra kohta lepingut sõlmides alles pärast krediidikomitee otsust. See aga tähendab seda, et kostja pidanuks tegelikult kaaluma, kas hageja käendus vastab tegelikult tema varanduslikule olukorrale ja laenulepingu kohustuste raskusele ehk arvestama VÕS § 2 lg 2 alusel teise poole huvidega. Laenulepingust nähtuvalt on laenu ja igakuise intressi suurus ca 4208 krooni. Arvestades juba olemasolevaid kohustusi ning laenukohustust kuus kokku ca 9020 krooni, moodustusid kohustused kokku hageja netosissetulekust 98%, s.t sisuliselt kogu sissetuleku. Seega käendusleping ja laenuleping on sõlmitud hageja varanduslikku olukorda faktiliselt arvesse võtmata. Seega on tegemist käenduslepingu puhul tehinguga, mis on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuna selles on oluliselt tasakaalust väljas vastastikused õigused ja kohustused ja seda hageja kahjuks, kus kohustuse võtmine paneb koos teiste varasemate kohustustega hagejale koormuse, mida varanduslikust olukorrast tulenevalt on äärmiselt raske taluda, mistõttu on leping sõlmitud vastuolus heade kommetega lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 järgi ja on seega § 84 lg 1 1. lause alusel tühine ega oma õiguslikke tagajärgi. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Arvestades käenduslepingu ning laenulepingu sõlmimise asjaolusid, on maakohus hinnanud tõendeid valesti. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete kohaselt on hageja vande all antud ütlused käsitletavad tõendina, on sellise tõendi usaldusväärsus äärmiselt kaheldav, arvestades hageja erilist huvi hagi rahuldamise suhtes. Hageja ütlustega on võimalik anda hinnangut üksnes selle kohta, milline võis olla tema enda tahe käenduslepingu sõlmimisel või milline oli tema käitumine. Hageja ütlus selle kohta, kas kostja esindaja oli midagi lubanud või mitte, ei saa ega tohi võtta tõendina ega omistada nendele ütlustele teise isiku võimaliku käitumise või eeldatavale tegelikule tahtele tõetruud tähendust. Kuivõrd kostja arvates ei ole võimalik ühe isiku ütlustega tõendada teise isiku tegelikku tahet ning käitumist minevikus, siis oleks kohus pidanud hindama kõiki tõendeid (vande all antud ütlused ja dokumentaalsed tõendid) kogumis. Kohus ei ole otsuses motiveerinud, millistel kaalutlustel pidas kohus hageja vande all antud ütlusi kaalukamateks. Lepinguvabadusest tulenevalt oli hagejal võimalus mitte sõlmida käenduslepingut tingimusel, mis temale ei sobinud. Kostja käitus heas usus, selgitas hagejale käenduslepingu tingimusi, käenduslepingu sõlmimise juures olulist tähtsust omavaid aspekte. Ühtlasi on käendusleping sõlmitud võlaõigusseaduses sätestatud tarbijakäendussätteid järgides. Seega olukorras, kus kostja oli teinud kõik endast sõltuva, et hagejal oleks võimalik aru saada, millise kohustuse tema enda peale võtab, ning kus oli ilmselge, et hageja oli aru saanud ning kinnitanud oma allkirjaga, et ta on
laenulepinguga tutvunud, puudus kostjal vajadus hiljem teavitada hagejat, et laenuleping sõlmiti samadel tingimustel nagu neid sai hagejale tutvustatud. Hageja vastas käendajale esitatavatele tingimustele. Kostja ei ole kunagi väitnud, et kolmanda isiku poolt kohustuse täitmine elimineerib kohustuse. Kostja oli seisukohal, et kuivõrd tegemist oli riigiteenistujaga ning tema poolt võetud õpplaenukohustust kandis osaliselt Kaitsejõudude Peastaap, siis õppelaenu tagasimakse kohustuse kõikide kohustuste hulka arvestamine ei ole käenduslepingu sõlmimise momendil asjakohane, kuivõrd kolmanda isiku poolt osaline kohustuse kandmine olulisel määral vähendab üldist majanduslikku riski ja suurendab varanduslikku olukorda. Kui 6 kuu jooksul oli vastustaja tasunud vaid üks kord Tallinna Tehnikaülikoolile 1000 krooni, siis ei saa seda pidada igakuiseks kohustuseks ning märkida seda üldkohustuste hulka. Ühtlasi kui mõlema õppelaenulepingu peale pidi vastustaja kuus tasuma umbes 665,46 krooni (303,16 + 362,30), siis 6 kuu jooksul pidi vastustaja tasuma 3992,76 krooni. Kuna konto väljavõttest nähtub, et õppelaenu hüvitati Kaitsejõudude Peastaabi poolt kokku summas 1878,05 krooni, siis sisuliselt oli hageja igakuiseks kohustuseks üksnes 352,45 krooni. Ülaltoodust lähtuvalt on ilmne, et hageja igakuiseks kohustuseks saab pidada laenukohustust, mis tulenes SEB Ühispank Eesti AS-ga sõlmitud laenulepingust, mille kohaselt oli hageja igakuiseks kohustuseks 3151,95 krooni ning maksimaalsel määral õppelaenudest tulenevat kohustust summas 352,45 krooni. Seega kokku oli hageja igakuiseks kohustuseks 3504,40 krooni, mis ilmselgelt moodustab üksnes umbkaudselt 38,09%, tema netosissetulekust kui eeldada, et netosissetulekuks oli 9200 krooni. Lisaks ei ole hageja põhjendanud, kuidas näiteks laenulepingu sõlmimine pikema (5-aastase) perioodi peale oleks tema arvates mõjutanud tema majandusliku riski. Hageja on isiklikult kinnitanud, et käenduslepingu sõlmimisel on analüüsitud hageja krediidivõimekust ning vastavalt sellele oli märgitud ka tema vastutuse piirmäär. Käenduslepinguga leppisid pooled kokku, et see kehtib kuni kõigi laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni. Hagiavaldusele lisatud dokumentidest nähtub, et hageja oli esitanud laenusaaja ja hageja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse (tsiviilasjas nr 2-09-48019). Seega on sõlmitud käendusleping kehtiv ning vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 täitmisele kohustuslik. Käendusleping kehtib kuni kõigi kohustuste täitmiseni ja isegi juhul, kui oleks tähtajaline käendus, siis VÕS § 153 lg 3 kohaselt vastutab käendaja edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse täitmise eest. Käenduslepingust tulenev kohustus tekkis käenduslepingu sõlmimisel. Seega hageja vastutab igal juhul. Vastus vastuapellatsionkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 18.01.2011 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium täielikult nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse ja protokolli osas. Kostja leiab apellatsioonkaebuses ebaõigesti, et maakohus ei oleks pidanud otsuse tegemisel arvestama hageja vande all antud seletust kaaluka tõendina, kuna hageja saab anda seletusi vaid selle kohta, milline oli tema tahe lepingu sõlmimisel, mitte aga selle kohta, mida kostja esindaja
hagejale oli lubanud. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla menetlusosaliste vande all antud seletus. Kostja on poole vande all antud seletuste kohta küll esitanud vastuväiteid, kuid need on paljasõnalised. Kostja kohustus on oma vastuväiteid tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 tõendada. Kostja seda teinud ei ole. Ringkonnakohtu istungil puudus poolte vahel vaidlus selles, et hageja kohtuski esmakordselt kostja esindajaga Tallinna kontoris, et rääkida läbi käenduslepingu tingimuste üle ja sealsama esitas ta kostja esindajale esmakordselt ka tõendid oma kohustuste kohta. Maakohus ei ole otsust tehes tuginenud vaid hageja poolt vande all antud seletusele, vaid on kõiki tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et hagi kuulub rahuldamisele. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ka selles osas, mille kohaselt on tegemist antud käenduslepingu puhul tehinguga, mis on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuna selles on oluliselt tasakaalust väljas vastastikused õigused ja kohustused ja seda hageja kahjuks, kus kohustuse võtmine paneb koos teiste varasemate kohustustega hagejale koormuse, mida varanduslikust olukorras tulenevalt on äärmiselt raske taluda, mistõttu on leping sõlmitud vastuolus heade kommetega lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 järgi ja on seega § 84 lg 1
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.