2-08-20020/76 - Asjaõigus - Omandiasjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Kostja hagi ei tunnistanud. 21.12.2006. a esitas hageja Narva-Jõesuu linnavalitsusele avalduse maa XXX ostueesõigusega erastamiseks omandatud rajatiste juurde, millest Narva-Jõesuu linnavalitsus keeldus 05.11.2007. a korraldusega nr 326. 12.03.2008. a esitas hageja Narva-Jõesuu linnavalitsusele kasutusloa taotlused ehitistele - spordiväljak (tenniseväljak), asfaldiväljak (spordiplats) ja tantsuväljak. 10.04.2008. a tuvastas linnavalitsus, et maa-alal asub kolm väljakut: spordiplats, mis oli pooleldi lagunenud; asfaldiväljaku asukohas oli Narva-Jõesuu linna omandis olev tenniseväljak ja tantsuväljak antud aadressil puudus. 21.04.2008. a jäeti Narva-Jõesuu linnavalitsuse korraldusega nr 83 välja andmata kasutusluba rajatistele ning otsustati rajatised kustutada ehitisregistrist. Rajatised asukohaga XXX , mis tegelikkuses ei eksisteerinud, olid ehitisregistris märgitud kui lammutatud ehitised. Ehitise XXX teenindusmaa oli määratud Narva-Jõesuu linnavalitsuse 09.03.2004. a korraldusega nr 72. Seega ei saanud ehitise XXX võõrandamisel olla võõrandatud ja üle antud AS-le AD REM XXX , XXX , XXX ja XXX tänavate vahelisel maa-alal kunagi asunud rajatisi (väljakud). Ehitist võib käsutada pärast ehitisele kasutusloa andmist. Eeltoodust tulenevalt ei saanud väljakud olemasoleva dokumentatsiooni juures olla eraldi tsiviilkäibe objektiks. Tegemist oli maatüki lahutamatute osadega TsÜS § 54 alusel. Võttes aluseks 10.04.2008. a korraldatud ülevaatuse võib öelda, et vaidluse all olevad objektid ei eksisteerinud tegelikkuses. Lisaks ei esitanud hageja ühtegi tõendit rajatiste valdamise, kasutamise ja käsutamise kohta. Samas ei vaidlustanud kostja hageja omandiõiguse tekkimist vallasasjadele (rajatistele). Kostja leidis, et kohtutäitur rikkus oluliselt enampakkumise läbiviimise korda. Kohtutäitur ei saanud XXX Narva-Jõesuu väljakuid arestida ja võõrandada ainult ehitisregistri andmetele tuginedes. Andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi.

N.K. poolt koostatud asendiplaaniga (1 kd, tl 72), katastriüksuse plaaniga (1 kd, tl 83), kohtuistungil kostja ütlustega (2 kd, tl 2, kohtuistungi protokoll) ja kohtu poolt läbi viidud paikvaatlusega (paikvaatluse protokoll koos fotodega, 2 kd, tl 8-13). Poolte vahel oli vaidlus kohtutäituri poolt täitemenetluse läbiviimise üle. Kohus ei andnud hagimenetluses hinnangut kohtutäituri tegevusele, kuid pidas vajalikuks tuvastada täitemenetluse läbiviimise asjaolusid ja tagajärgi, mis olid seotud käesoleva vaidlusega (omandiõiguse tekkimisega) ja omasid asja lahendamisel tähtsust. Tsiviilasja toimikus on vara müügi akt (1 kd, tl 5), mille kohaselt on nõude võlgniku Põrsakeste Grupp OÜ (registrist kustutatud 27.04.2010. a) vastu loovutanud hagejale A.K. , kes oli võlgniku juhatuse liige. Tsiviilasja toimiku materjalides puudub igasugune teave selle kohta, et vaidlusalused rajatised kuulusid võlgnikule Põrsakeste Grupp OÜ-le, samuti puudub teave selle kohta, et võlgnikul oleks olnud mingisugune seos nimetatud rajatistega või siis rajatiste eelnevate omanikega AS-ga AD REM ja AS-ga Nipress. Toimiku materjalidest ei nähtunud, mis oli nende täitemenetluste läbiviimise aluseks (täitmisavaldus) ja täitedokumentideks. Samuti polnud tõendatud, et enne täitemenetluse läbiviimist oleksid rajatised olnud võlgniku Põrsakeste Grupp OÜ valduses. Kostja vastuse kohaselt (1 kd, tl. 60) müüs kohtutäitur V.K. 30.11.2004. a enampakkumisel XXX asuva hoone AS-le Nipress. Väljaandes Ametlikud Teadaanded 18.11.2004. a avaldatud enampakkumisteate (1 kd, tl. 79) kohaselt müüs kohtutäitur V.K. osaliselt hävinud hoone. Väljaandes Ametlikud Teadaanded 09.02.2005. a avaldatud enampakkumisteate (1 kd, tl. 80) kohaselt müüs kohtutäitur V.K. enampakkumisel kolm rajatist. Selle pinnalt saab järeldada, et kohtutäitur on müünud 30.11.2004. a vara (hoone), mis kuulus kolmandale isikule ning oli kolmanda isiku valduses. Kohus leidis, et TMS § 64 lg-d 1 ja 3 ning TMS § 98 lg 3 koostoimes võimaldavad kohtutäituril arestida ja müüa vara, mis ei kuulunud küll võlgnikule, kuid oli võlgniku valduses. Vastupidise käsitluse korral tekiks olukord, kus kohtutäituril oleks võimalus müüa täitemenetluses suvalise isiku vara võlgniku võla katteks. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et AS AD REM omandas 29.09.1993. a koos XXX asuva puhkemajaga ka vaidlusalused ehitised. 29.09.1993. a munitsipaalvara ostu-müügilepinguga ja selle juurde kuuluva tõendiga (1 kd, tl. 65-67) on tõendamist leidnud, et AS AD REM omandas ainult XXX asuva kahekorruselise puithoone. Kohus ei arvestanud tõenditena hooneregistri tõendeid, kuna need olid vastuolulised, deklaratiivse tähendusega ja ei muuda ega tõenda omandiõigust iseenesest. Hooneregistrisse omaniku kohta tehtav kanne ei tekita ega lõpeta iseenesest omandiõigust hoonele (RKHKo-d 3-3-1-11-02, 3-3-1-14-02 ja RKTKo 3-2-1-64-01). Poolte vahel puudus vaidlus selles, et 04.08.2003. a hävis AS AD REM poolt omandatud XXX asuv hoone tules. Samuti puudus vaidlus selles, et Narva-Jõesuu linnavalitsuse 09.03.2004. a korraldusega nr 72 eraldati põlenud kolmekorruselise puitelamu XXX teenindusmaa XXX asuvate väljakute suhtes. Siit järeldub, et põlenud hoone ja selle teenindusmaa ning XXX rajatiste ja nende teenindusmaa näol oli tegemist erinevate objektidega. Ühelt poolt ei vaidlustanud kostja hageja omandiõiguse tekkimist vallasasjadele (tl 63) ja ei vaidlustanud rajatiste võõrandamistehinguid (kohtuistungi protokoll), kuid samas leidis, et rajatisi ei saanud müüa ja tegelikkuses neid ei eksisteerinud. Kohus leidis, et kostja nimetatud väited olid vastuolulised.

Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et ehitusseaduse (EhS) § 72 lg 1, § 74 ja Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-64-02 koostoimest tulenevalt olid rajatised püstitatud õiguslikul alusel. EhS § 72 lg-st 1 tuleneb, et enne ehitusseaduse jõustumist olemasolevad ehitised ei pea vastama EhS § 3 sisalduvatele ehitistele esitatavatele nõuetele. Nimetatust ei tulene, et enne ehitusseaduse jõustumist olemasolevad ehitised ei oleks pidanud olema püstitatud seaduslikul alusel. Hageja on vaidlustanud Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 21.04.2008. a korralduse nr 83 (haldusasi nr 3-08-987). Tartu Halduskohus on 27.06.2008. a määrusega haldusasja menetluse peatanud kuni kohtulahendi jõustumiseni antud tsiviilasjas nr 2-08-20020. Toimiku materjalide pinnalt ei saa väita, et eksisteeriks tüüp- või ehitusprojekt, või selle kinnitus, ehitusluba, samuti kooskõlastus. Hageja pole tõendanud, et maatükkidel paiknevatele ehitistele on ehitusload välja antud ja et on olemas maakasutusõigus. Seega on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 tähenduses. Vaidlust ei saanud olla selle üle, et nimetatud rajatised olid maaga püsivas ühenduses ja olid AÕS § 16 kohaselt maatüki olulised osad ning kinnistu puhul TsÜS § 54 alusel kinnisasja olulised osad, mis on sellega püsivalt ühendatud. Ehitise seadustamiseks on ette nähtud kord AÕSRS § 14 lg-s 1. Õigusliku aluseta ehitise seadustamine on võimalik üksnes kasutusloa andmisega (RKHKo 3-3-1-43-07). Kohus ei nõustunud hageja väitega, et ehitusloa kui kasutusloa andmise tingimust asendab alati omavalitsuse otsus jätta omavoliline ehitis lammutamata. Ehitusluba ja kasutusluba pole samastatavad mõisted. Ehitusluba ei anna õigust ehitist kasutada, vaid ainult projektijärgselt ehitada. Antud juhul ei olnud kohaldatav hageja poolt viidatud Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-64-02 väljaöeldud seisukohad, kuna vaidluse asjaolud, sisu ja objekt olid erinevad. Käesoleval juhul ei olnud tegemist ehitistega, mille puhul saaks järeldada, et avalik võim on seeläbi tunnustanud ehitise seaduslikkust. Paikvaatluse protokolli (2 kd, tl. 8, 9-13) kohaselt väitis kostja esindaja, et ta käis 16.06.2010. a hommikul paikvaatluse kohas, väljakut näha polnud ning seal olid vaid liiva ja killustiku hunnikud. Hageja väitel laskis ta tasandada pinna, mille tulemusel oli selgelt näha ümmargune betoneeritud pind (diam. 14,6 m). Kohus leidis, et ka selline hageja tegevus ei lükka ümber eelöeldut. Maatükkidel paiknevatele ehitistele ei olnud ehituslubasid välja antud ning puudus maakasutusõigus. Tegemist oli õigusliku aluseta püstitatud ehitistega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Seega võis õigusliku aluseta püstitatud ehitist käsutada pärast ehitisele kasutusloa andmist AÕSRS § 13 järgi. Kohus leidis, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduses on ammendavalt loetletud olukorrad, millal võib ehitist vallasasjana käsutada pärast 01.03.2006. a. Laiendav tõlgendus ei oleks kooskõlas omandireformi eesmärkidega. Eeltoodust järeldus, et vaidlusaluseid ehitisi võis vallasasjadena käsutada pärast eelnimetatud kuupäeva AÕSRS § 13 alusel pärast ehitisele kasutusloa andmist.

1) on kohus jätnud analüüsimata, kas kohtutäituri poolt rikuti seadust vara müümisel ja kas nimetatud asjaolu saab kaasa tuua omandi kaotuse apellandile. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et täitemenetluse seadus sätestab range ja ammendava korra, mis võimaldab vaidlustada täitemenetluse raames toimunud enampakkumist. Vastustaja ei ole ettenähtud tähtaja jooksul täitemenetlust vaidlustanud ja on sellega minetanud õiguse tugineda mistahes väidetavatele õigusrikkumistele täitemenetluses; 2) on maakohus jõudnud ebaõigele seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et vaidlusalused ehitised ei olnud tsiviilkäibe objektiks, kuna tegemist oli ilma maaeralduseta ja ilma õigusliku aluseta püstitatud ehitistega; 3) on kohus ebaõigesti leidnud, et vaidlusalused rajatised ei olnud tsiviilkäibe objektiks. Kohus on leidnud ekslikult, et rajatistel puudus maakasutusõigus. Tsiviilasja materjalide juures olevatest tõenditest nähtub, et vaidlusalustele rajatistele oli tehtud maaeraldus ja oli olemas maakasutusõigus, mistõttu vaidlusalused ehitised ei ole maatüki olulised osad ja nad on käibes iseseisvalt; 4) on kohus jätnud tähelepanuta apellandi viited EhS § 72 lg-le 1. EhS § 72 lg 1 sätestab üheselt, et enne ehitusseaduse seaduse jõustumist ehitatud ehitis ei pea vastama EhS § 3 sätestatud nõuetele. Apellant leiab, et lisaks maaeraldusele on nimetatud rajatiste puhul tegemist õiguslikul alusel püstitatud rajatistega, mis on püstitatud enne ehitusseaduse vastuvõtmist ja millele ei peagi olema faktiliselt väljastatud ehitus- ja kasutusluba; 5) on maakohus jätnud tähelepanuta Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-64-02 väljendatud seisukoha, et ehitusloa kui kasutusloa andmise tingimust asendab omavalitsuse otsus jätta omavoliline ehitis lammutamata. Antud juhul ei ole kohalik omavalitsus andnud alates 1993. a korraldust rajatiste lammutamiseks, vaid on kandnud nad hooneregistrisse, aktsepteerinud inventariseerimist, teostanud nende juurde maaeralduse ning üks tunnistanud ka peremehetuks, seda olenemata omaniku AD Rem vastuväitest. Kohaliku omavalitsuse tegevusetus on antud juhul otseselt käsitletav rajatistele ehitusloa andmisena, mistõttu oli tegemist õiguslikul alusel püstitatud ehitistega; 6) on kohus ebaõigesti kohaldanud käesoleval ajal kehtiva seaduse (eriti ehitusseaduse) nõudeid enne seaduse jõustumist kehtinud ehitistele. Kohus ei ole viidanud, millise rajatiste rajamise ajal kehtinud seaduse sätte kohaselt oli nõutav rajatise ehitamiseks ehitusloa olemasolu. Seega on kohtu järeldus meelevaldne ja õiguslikult põhistamata.