Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-36-11 Tartu, 25. mai 2011. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik J. O hagi J. O vastu J. O kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks Tallinna Ringkonnakohtu 4. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-17834 J. O kassatsioonkaebus 63 911 eurot 65 senti (1 000 000 krooni) Hageja J. O (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat J. Leppik Kostja J. O (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher ja vandeadvokaat Neve Uudelt 25. aprill 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 19. märtsi 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-17834 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada J. O-le kassatsioonkaebuselt 2. detsembril 2010 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 krooni).
4.Mõista J. O-lt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv 4473 (neli tuhat nelisada seitsekümmend kolm) eurot 82 senti (70 000 krooni). Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 (AS SEB Pank), nr 221023778606 (Swedbank AS), nr 333416110002 (Danske Bank A/S Eesti filiaal) või nr 17001577198 (Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal) (viitenr kõigil 2900076284) 15 päeva jooksul arvates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamisel tuleb alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J. O (hageja) esitas 22. aprillil 2009 Pärnu Maakohtule J. O (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus tunnistada end Pärnu Maakonnas Kullamaa vallas Xxxxx külas asuvate Xxxxxxxx ja Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks ja tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek hageja ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Samuti palus hageja tagada hagi mõlema kinnistu kohta kinnistusraamatusse enda kasuks vastuväite sissekandmisega. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 25. juulil 1972. Pooled omandasid abielu ajal kaks kinnistut ja kostja kanti Xxxxxxxx kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 5. märtsil 1999 ning Xxxxxxxx kinnistu omanikuna 25. veebruaril 1999. Kostja keeldub andmast nõusolekut hageja
ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks, kuigi kinnistud on perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara. Hageja palub kanda end PKS § 17 lg 5 alusel kinnistute ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Kostja omandas Xxxxxxxx kinnistu 16. veebruaril 1999 oma venna V. T-ga sõlmitud kinke- ja kasutusõigusega koormamise lepingu alusel. Hageja tasus 15. novembril 1997 Xxxxxxxx maaüksuse mõõdistamise eest 6000 krooni ja maksis 18. veebruaril 1999 Lääne Maavalitsusele 179 758 krooni V. T maa ostueesõigusega erastamise võlgnevuse katteks ning 1797 krooni 60 senti intressi. Nimetatud kulutused kanti ühisvara arvel. Kuna kinkelepingu esemeks oleva kinnistu omandamisel tehti kulutusi, ei ole kinnistu omandamise aluseks oleval lepingul kinke iseloomu. Kinnistu omandamise kinkeleping on tühine, sest sellega varjati tegelikult ostu-müügilepingut. Juhul, kui kostja leiab, et kinnistu on omandatud kinkelepingu alusel ja seetõttu tema lahusvara, palub hageja alternatiivselt tunnistada Xxxxxxxx kinnistu PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks.
2.Pärnu Maakohus rahuldas 24. aprilli 2009. a määrusega hagi tagamise taotluse ja lasi kanda kinnistusraamatusse mõlema kinnistu kohta avatud registriossa hageja kasuks vastuväite.
3.Kostja võttis Xxxxxxxx kinnistu osas hagi õigeks, kuid vaidles vastu Xxxxxxxx kinnistut puudutavale nõudele. Kostja omandas Xxxxxxxx kinnistu abielu kestel kinke teel oma vennalt ja see on kostja lahusvara. Hageja tasus kostja palvel kostja eest Xxxxxxxx kinnistu kulud, sest V. T-l ei olnud võimalik neid maksta. Asjaolul, et hageja kandis kostja palvel V. T eest kinnistuga seotud kulud, ei ole asjas tähtsust. Kulude kandmine ei anna hagejale omandiõigust Xxxxxxxx kinnistule. V. T ei ole saanud hagejalt ega kelleltki teiselt Xxxxxxxx kinnistu eest raha. Seega ei ole kinnistu müüki toimunud. V. T ja kostja tahe oli suunatud kinkelepingu sõlmimisele. Hageja väide, et Xxxxxxxx kinnistu omandamise kinkeleping on tühine, sest sellega varjati tegelikult müügilepingut, on vale. Ka kostja tasus hageja eest korduvalt summasid hageja erinevate kohustuste täitmiseks, sh kandis ka kostja hageja lahusvara hulka kuuluvate kinnistutega seotud ja muid isiklikke kohustusi, kuid nende kulutuste kandmine ei muuda kinnistuid veel ühisvara hulka kuuluvaiks. Pooled olid omavahelistes rahaasjades abielusuhete ajal paindlikud, kuid see ei tähenda, et hagejal on õigus nõuda endale kostja lahusvara.
4.Hageja esitas 19. jaanuaril 2010 Xxxxxxxx kinnistu osas hagist loobumise avalduse ja palus selle kinnistu osas menetluse lõpetada. Pärnu Maakohus võttis 16. veebruari 2010. a määrusega hagist loobumise vastu ja lõpetas Xxxxxxxx kinnistu osas menetluse ning tühistas selle kinnistu osas ka hagi tagamise.
5.Pärnu Maakohus jättis 19. märtsi 2010. a otsusega hagi Xxxxxxxx kinnistu osas rahuldamata, tühistas hagi tagamise ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja omandas Xxxxxxxx kinnistu poolte abielu ajal. Hageja ei ole esitanud Xxxxxxxx kinnistu ühisvaraks tunnistamise nõuet PKS § 14 lg 2 alusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja
taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja on esitanud nõude PKS § 17 lg 5 alusel, nõudes enda tunnistamist Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks ja kinnistusraamatu kande vastavat muutmist. V. T ja kostja vahel 16. veebruaril 1999 sõlmitud kinnistu kinke- ja kinnistu kasutusõigusega koormamise lepingu (edaspidi leping) p 1.1 järgi kuulus Xxxxxxxx kinnistu kinkijale ainuomandina. Lepingu p-de 3.1 ja 3.2 järgi kinkis kinkija kinnistu kingisaajale ja kingisaaja võttis kinnistu lepingu alusel kinkena vastu. Lepingu p 3.3 järgi oli kinnistu väärtus 200 000 krooni. Kostja kanti Xxxxxxxx kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 5. märtsil 1999. Kviitungiga nr 27-97 on tõendatud, et hageja tasus 15. novembril 1997 Xxxxxxxx maaüksuse mõõdistamise ja maaüksuse moodustamise toimiku koostamise eest 6000 krooni. Erastamisväärtpaberi maksekorraldusega on tõendatud, et hageja tasus 18. veebruaril 1999 Lääne Maavalitsusele 179 758 krooni. Maksekorralduse selgituses on märge: "V. T - korraldus nr 438 - M 16.02.98". 18. veebruari 1999. a maksekorraldusega on tõendatud, et hageja tasus 1797 krooni 60 senti. Maksekorralduse selgituses on märge: "LEP 531 09.03.1998 intress 2 x 898,80 V. T". Nende tõenditega on tõendatud, et hageja tasus Xxxxxxxx maaüksuse mõõdistamise ja maaüksuse toimiku moodustamisega seotud kulud. Arvestades asjaolu, et kostja sai Xxxxxxxx kinnistu omanikuks alles
5.märtsil 1999, ei anna nimetatud kulude kandmine 1997. aastal alust tunnistada hagejat Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks. Pärast kostja ja V. T kinkelepingu sõlmimist 18. veebruaril 1999, kuid enne kostja omanikuna kinnistusraamatusse kandmist tasutud 179 758 krooni ja intress 1797 krooni ei muuda hetke, mil kostja sai Xxxxxxxx kinnistu omanikuks. Xxxxxxxx kinnistuga seotud kulutuste tegemine enne, kui kostja sai kinnistu omanikuks, ei anna alust tunnistada hagejat Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks PKS § 14 lg 1 alusel ega muuta kinnistusraamatu kannet. PKS § 14 lg 1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Ühe abikaasa poolt kinkelepingu alusel abielu kestel omandatu ei muutu automaatselt abikaasade ühisvaraks. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et kostja ja V. T 16. veebruaril 1999 sõlmitud kinkeleping on tühine, sest sellega varjati tegelikult ostu-müügilepingut. PKS § 15 lg 1 järgi on abielu kestel kinke teel omandatud vara abikaasa lahusvara. Kinkelepingu mõiste on praegu sätestatud võlaõigusseaduses. VÕS § 259 lg 1 järgi kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) andma tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Ka enne 1. juulit 2002 kehtinud TsK järgi oli kinkeleping samadel alustel määratletav. Hageja ei ole tõendanud, et kinkija sai kostjalt vastutasu. Erastamisväärtpaberi maksekorraldus ja intressi tasumine ei tõenda, et kostja tegi V. T-le kinkelepingu eest vastusoorituse. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et Xxxxxxxx kinnistule oli 2. juulil 1998 seatud Eesti Vabariigi kasuks 9. märtsi 1998. a lepingu alusel hüpoteek 179 758 krooni. Erastamisväärtpaberi maksekorralduse järgi on 179 758 krooni suuruse makse saajaks Lääne Maavalitsus. Seega on hageja teinud soorituse Eesti
Vabariigi kasuks. Hageja tehtud sooritused Eesti Vabariigi kasuks ei ole käsitatavad kostja vastutasuna V. T-le, mis välistaksid kinkelepingu, sest lepingu p 1.3 järgi oli kinnistu koormatud hüpoteegiga. Koormatud kinnisasja võõrandamisel jääb hüpoteek kui asjaõiguslik koormatis uue omaniku suhtes kehtivana edasi püsima. Hageja soorituse tulemusena vabanes kostja kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja tulevane omanik võimalikust sundtäitmisest, sest hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik peab taluma võimalikku sundtäitmist. Erastamisväärtpaberi maksekorralduse ja intresside tasumise maksekorralduse selgitustest ei ole võimalik tuvastada, milline oli maksekorralduste tegemise aluseks olnud 16. veebruari 1998. a korralduse nr 438M ja 9. märtsi 1998. a lepingu nr 531 sisu. Korraldust ja lepingut kohtule ei esitatud. Seega ei ole kohtul võimalik hinnata, kas hageja tehtud sooritustega vabanes V. T kohustustest, mis annaks alust väita, et 16. veebruari 1999. a kinkeleping ei olnud oma olemuselt kinge, vaid ostu-müügileping. TsMS § 5 lg 2 järgi määrab pool ise tõendid enda esitatud asjaolude tõendamiseks. Hageja ei ole hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Tunnistaja H. S ütlused ei tõenda, et kostja ja V. T vahel sõlmitud kinkeleping on tühine ja sellega varjati tegelikult ostu-müügilepingut. Tunnistaja O. T ütlused, et tunnistaja päris pärast isa surma ainukese varana kolmetoalise korteri, ei tõenda, et kostja ja V. T vahel sõlmitud kinkeleping on tühine. Asjaolu, et hageja tasus 18. veebruaril 1999 põhisumma 179 758 krooni ja intressi 1797 krooni 60 senti ning 15. novembril 1997 6000 krooni, võib olla aluseks tunnistada Xxxxxxxx kinnistu poolte ühisvaraks PKS § 14 lg 2 alusel, kuid sellist nõuet ei ole hageja kohtule esitanud ning kohus ei saa TsMS § 5 lg 1 ja § 439 kohaselt teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada.
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. novembri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda, nõustudes täielikult maakohtu põhjendustega neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud asja lahendamisel materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis tooksid kaasa kohtuotsuse tühistamise ja uue otsusega hagi rahuldamise. Hageja on apellatsioonkaebuses põhilises osas korranud maakohtu menetluses esitatud väiteid ja neile kõigile on kohus otsuses piisava põhjalikkusega vastanud. Maakohus menetles PKS § 17 lg 5 alusel hageja esitatud nõuet, milles hageja palus tunnistada end Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks ja muuta kinnistusraamatu kannet. Hageja kinnitas ka
23.veebruari 2010. a eelistungil oma nõuet, seega ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi, kui lahendas hageja esitatud nõude. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele
tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Ekslik on hageja arusaam, et kinkija V. T palvel kulude kandmine annab talle omandiõiguse kinnistule. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et kostjal oli kohustus maksta V. T-le või et kostja on maksnud raha V. T-le ostu-müügilepingu sõlmimise eest. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et kinkelepingu pooleks olnud V. T sai kostjalt mingit muud vastutasu sõlmitud kinkelepingu eest. Hageja esitatud maksedokumendid (erastamisväärtpaberi maksekorraldus, intresside tasumine) tõendavad vaid kulude kandmist, kuid kulude kandmine ei anna hagejale omandiõigust Xxxxxxxx kinnistule ega alust tunnistada end kinnistu ühisomanikuks ning nõuda kinnistusraamatu kande muutmist. V. T ei ole hagejalt Xxxxxxxx kinnistu eest rahasummasid saanud ning mingit ostu-müüki ei ole toimunud. Maakohus tuvastas õigesti, et V. T ja kostja tahe oli suunatud kinkelepingu sõlmimisele, mida notar on kinkelepingu tõestamisel kontrollinud. Kinkija tahet on tõendanud ka tunnistaja O. T oma ütlustega. Hageja Lääne Maavalitsusele tehtud maksetest ei saa tuletada, nagu oleks makstud V. T-le kinkelepingu eest tasu. See, kas hageja on kõnealused maksed teinud ühisvara arvel või mitte, võib olla tähtis poolte ühisvara jagamisel, kuid mitte kinnistusraamatu kande parandamise nõude menetlemisel. Ekslik on hageja väide, et kinkelepinguga on üle võetud erastamislepingust tulenevad kohustused, sest kinkeleping selliseid kokkuleppeid ei sisalda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei põhjendanud ringkonnakohus, miks tuleb vaidlus pärast
1.juulit 2010 lahendada enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel, kuigi 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 211 järgi tuleb alates selle seaduse jõustumisest kohaldada abieluvarasuhtele uut seadust. Ringkonnakohtu otsus ei ole õige ka enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel. Iseenesest on õige kohtute seisukoht, et hageja esitas nõude enda ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks PKS § 17 lg 5 alusel, kuid selle nõude rahuldamise eelduseks on PKS § 14 lg-te 1 ja 2 kohaldamine. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta kõigi apellatsioonkaebuse väidete kohta ning asus põhjendamatult seisukohale, et asjaolu, et hageja kandis Xxxxxxxx kinnistu omandamisega seotud kulutusi, ei anna kostjale kinnistu suhtes omandiõigust. Kulude kandmine annab alust pidada omandatud kinnistut enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks või tunnistada kinnistu PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks ning muuta kinnistusraamatu kannet. Samale seisukohale saab asuda ka 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 25 ja § 27 lg 6 alusel.
10.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Õige ei ole hageja väide, et ringkonnakohus pidi lahendama vaidluse 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja saab seda teha üksnes maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud õigusnormide alusel. Kui seadusandja otsustab muuta seadust, ei muuda see ebaseaduslikuks enne uue seaduse kehtima
hakkamist tehtud kohtuotsuseid. Ringkonnakohtu otsus on ka sisuliselt õige, sest hageja ei ole esitanud kinnistu ühisvaraks tunnistamise nõuet enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 alusel. Hageja esindaja nõudis üksnes hageja ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmist ega soovinud esitada kinnistu ühisvaraks tunnistamise nõuet. Ringkonnakohus ei ole jätnud otsust põhjendamata, sest nõustus TsMS § 654 lg 6 järgi täielikult maakohtu põhjendustega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Pooled ei vaidle järgmiste asjas tuvastatud oluliste asjaolude üle: poolte abielu sõlmiti 25. juulil 1972; hageja tasus 15. novembril 1997 Xxxxxxxx maaüksuse mõõdistamise ja moodustamise toimiku koostamise eest 6000 krooni; kostja ja V. T sõlmisid 16. veebruaril 1999 Xxxxxxxx kinnistu kinke- ja kinnistu kasutusõigusega koormamise lepingu, millega V. T kinkis kinnistu kostjale; hageja tasus 18. veebruaril 1999 Lääne Maavalitsusele 179 758 krooni (maksekorralduse selgituses on märge: "V. T - korraldus nr 438 - M 16.02.98") ja 1797 krooni 60 senti (maksekorralduse selgituses on märge: "LEP 531 09.03.1998 intress 2 x 898,80 V. T"); kostja kanti 5. märtsil 1999, s.o abielu ajal Xxxxxxxx kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab andma nõusoleku Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuna hageja kinnistusraamatusse kandmiseks või on Xxxxxxxx kinnistu kostja lahusvara, mistõttu kostjal sellist kohustust ei ole.
13.Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 17 lg 5 järgi kanti abikaasa abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel ühisomanikuna kinnistusraamatusse, kui abikaasade varasuhteid reguleerivate sätete alusel võis kinnisasja lugeda abikaasade ühisvaraks, kuid selle omanikuna oli kinnistusraamatusse kantud üksnes üks abikaasa. Kui kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasa keeldus ühise avalduse esitamisest, võis teine abikaasa kohtu korras nõuda enda ühisomanikuks tunnistamist ja kinnistusraamatu kande muutmist. Kolleegiumi arvates sai kohus enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 17 lg 5 teise aluse järgi tunnistada abikaasa kinnisasja ühisomanikuks nii sel põhjusel, et kinnisasi oli PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara, kui ka sel põhjusel, et kinnisasi tuli PKS § 14 lg 2 alusel tunnistada abikaasade ühisvaraks. Esimesel juhul tuli kohtul tuvastada, et kinnisasi on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara ja kohustada kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasat kinnistusraamatu kande parandamiseks andma nõusolekut teise abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Teisel juhul pidi kohus esmalt tunnistama kinnisasja PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks ning sellest tulenevalt
kohustama kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasat kinnistusraamatu kande muutmiseks andma nõusolekut teise abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Õige on kohtute seisukoht, et viimasel juhul pidi abikaasa lisaks enda ühisomanikuks tunnistamisele nõudma ka kinnistu ühisvaraks tunnistamist PKS § 14 lg 2 alusel.
14.Asja materjalidest nähtub, et hageja palus hagiavalduse lõpus välja toodud nõuete hulgas (p-s 3) tunnistada end Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks ja tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek selle kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosa teise jao muutmiseks selliselt, et sinna kantakse teise omanikuna sisse hageja, ning asjaolu, et tegemist on poolte ühisomandiga. Hagiavalduse põhjendustes tugines hageja sellele, et Xxxxxxxx kinnistu tuleb lugeda enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel poolte ühisvaraks, sest see omandati abielu ajal, kuid märkis ühtlasi ka seda, et kui kostja arvates on kinnistu kinkelepingu sõlmimise tõttu lahusvara, esitab hageja alternatiivse nõudena Xxxxxxxx kinnistu ühisvaraks tunnistamise nõude enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 alusel. Seega oli hageja hagiavalduses väljendatud nõudeks tuvastada, et kinnistu kuulub abikaasade ühisvara hulka, ning tunnistada hageja sellest tulenevalt Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks, mis annaks alust parandada kinnistusraamatu kannet. Xxxxxxxx kinnistu ühisvaraks tunnistamist PKS § 14 lg 2 alusel hageja kohtult ei nõudnud, nagu leidis õigesti ka maakohus. Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi tuleb hagiavalduses märkida mh hageja selgelt väljendatud nõue ning kohus peab TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi selgitama eelmenetluses välja hageja nõuded ning faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta. Kohtul ei ole kohustust soovitada hagejal esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi. Kohtul ei ole kohustust selgitada hagejale hagi eseme ja/või aluse muutmise vajadust, st seda, millise nõude või hagi aluste alternatiivne esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-134-11, p-d 10-11). Arvestades eelnevat ja seda, et hagejat on esindanud alates hagiavalduse esitamisest vandeadvokaat, kes ka eelistungil on märkinud, et "nõudeks on ühisomanikuna sissekandmine" (võrdle otsuse p-s 13 märgitud PKS § 14 lg 2 järgse nõudega), leiab kolleegium, et kohtud pole rikkunud selgitamiskohustust. Seda ei väideta ka kassatsioonkaebuses, kus hageja on endiselt arusaamisel, et ta on PKS § 14 lg 2 kohase nõude ja ka asjaolud selle nõude rahuldamiseks esitanud. Kolleegiumi hinnangul on ekslik ka seisukoht PKS § 14 lg 2 nõude aluseks olevate asjaolude esitamise kohta. Kohus võis enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 järgi tunnistada abikaasa lahusvara osaliselt või täielikult abikaasade ühisvaraks juhul, kui lahusvara väärtus oli abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Asjas on tuvastatud, et hageja kandis Xxxxxxxx kinnistu omandamisega seotud kulusid küll abielu ajal, kuid enne seda, kui kostja kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse, s.o enne seda, kui kostja omandas Xxxxxxxx kinnisasja väidetavalt lahusvarana. Seega ei saa kinnistu omandamise eel tehtud kulutusi pidada kostja lahusvarale tehtud kulutusteks PKS § 14 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu 9. detsembri 2009. a
otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 13). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel võiks järeldada, et tehtud kulutuste tõttu Xxxxxxxx kinnistu väärtus oluliselt suurenes, ja mis annaks alust tunnistada see PKS § 14 lg 2 alusel poolte ühisvaraks. Seega leiab kolleegium, et hageja pole esitanud nõuet tunnistada vaidlusalune kinnisasi PKS § 14 lgs 2 toodud asjaoludel poolte ühisvaraks.
15.Ekslik on kohtute seisukoht, et hagejat ei saanud tunnistada Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel. Kolleegiumi arvates kohaldasid alama astme kohtud vääralt nii PKS § 14 lg-t 1 kui ka PKS § 15 lg-t 1. Abielu kestel abikaasade omandatud vara oli enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi üldjuhul abikaasade ühisvara, v.a abikaasa omandis enne abiellumist olnud vara, abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist, samuti isiklikud tarbeesemed. Viimati nimetatu oli PKS § 15 lg-te 1 ja 2 järgi abikaasa lahusvara. Kostja väitel oli Xxxxxxxx kinnistu tema lahusvara, sest ta omandas selle V. T-lt kinkelepingu alusel. Hageja arvates ei olnud Xxxxxxxx kinnistu kostja lahusvara, sest hageja kandis ühisvara arvel selle kinnistu omandamise kulud, mistõttu ei olnud kostja ja V. T lepingul kinke iseloomu ning kinkeleping oli tühine, sest sellega varjati kinnistu müügilepingut. Kolleegium jääb oma varem väljendatud seisukoha juurde, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 mõttes sai abikaasa lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis oli omandatud tasuta, sest kinkelepingu mõistest (nii enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 259 lg 1 kui ka
1.juulil 2002 jõustunud VÕS § 259 lg 1 mõttes) tuleneb, et kinkega on tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, s.o kingisaaja rikastub ilma vastusooritust tegemata (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p-d 13 ja 16). Maakohus juhtis asja lahendades õigesti tähelepanu kolleegiumi ülalmärgitud seisukohale, kuid leidis vääralt, et Xxxxxxxx kinnistu omandati PKS § 15 lg 1 mõttes kinke teel, sest kinkija ei ole saanud kinke eest mingit vastutasu.
16.Iseenesest on õige, et kostjal ei olnud 16. veebruaril 1999 Xxxxxxxx kinnistu kinke- ja kinnistu kasutusõigusega koormamise lepingu järgi kohustust maksta V. T-le kinnistu saamise eest raha ja et kostja ei ole V. T-le raha maksnud. Hageja ei ole seda ka väitnud. Hageja väitis, et tema ise, mitte kostja, kandis abielu ajal V. T asemel Xxxxxxxx maaüksuse mõõdistamise ja moodustamise kulud ning maksis V. T asemel Eesti Vabariigile Xxxxxxxx kinnistu erastamise tasu koos intressiga. Oma väidete kinnitamiseks esitas hageja ka maksekorraldused. Kostja ei eita, et hageja need kulud V. T eest kandis. Seega ei ole asja materjalidega kooskõlas maakohtu seisukoht, nagu ei oleks hageja tõendanud, et hageja sooritustega vabanes V. T oma kohustustest. Kolleegiumi arvates saab hageja esitatud asjaolude alusel järeldada, et hageja täitis täitmise ajal kehtinud TsK § 175 mõttes V. T kohustused kolmanda isikuna. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsK § 175 (samuti praegu kehtiva VÕS § 78 lg 1) järgi võis üldjuhul võlgniku kohustuse täita ka kolmas isik, kusjuures rahalise kohustuse puhul tuli eeldada, et võlausaldajal ei ole õigust keelduda kolmanda isiku täitmisest, mistõttu võis võlgnik leppida kolmanda isikuga kokku, et viimane maksab
ära tema võla, ning võlausaldaja oli kohustatud maksmise eelduslikult vastu võtma (vt Riigikohtu 16. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-09, p 19; Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-04, p 15).
17.Kui poolte ühisvara arvel täideti V. T kohustused, mis tulenesid kinnistu erastamisest, ei saa pidada Xxxxxxxx kinnistut PKS § 15 lg 1 järgi kostja lahusvaraks. Seejuures ei ole tähtsust, kas V. T kohustused täitis ühisvara arvel kostja või hageja. Kolleegiumi arvates ei kuulu kinkelepingu alusel omandatud ese PKS § 15 lg 1 järgi abikaasa lahusvara hulka, kui kinkega kaasneb ühisvara arvel abikaasa(de) vastusooritus, mille tõttu kaotab tehing kinke iseloomu PKS § 15 lg 1 mõttes, sh juhul, kui üks abikaasa omandab abielu ajal kinkelepingu alusel kinnisasja ning teine abikaasa täidab abikaasade ühisvara arvel kinnisasja omandamisest tulenevad kinkija kohustused kolmanda isiku vastu. Kui abikaasad soovisid, et abielu ajal ühisvara arvel omandatud kinnistu kuuluks ühe abikaasa lahusvara hulka, said nad PKS § 9 lg 1 p 2 järgi leppida abieluvaralepinguga kokku, et kinnistu on ühe abikaasa lahusvara, või sõlmida PKS § 16 järgi ühisvara jagamise kokkuleppe, et jätta kinnistu ühe abikaasa ainuomandisse. Ülaltoodut arvestades on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi võib ühis- või lahusvara arvel kantud kulutustel olla tähtsus üksnes ühisvara jagamise, kuid mitte abikaasa ühisomanikuks tunnistamise vaidluses. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul poolte esitatud asjaolusid arvestades selgitada, kas kinnistu omandati ühisvara arvel tehtud vastusoorituse tõttu või mitte.
18.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus pidi vaidluse lahendama 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete järgi, märgib kolleegium järgmist. Iseenesest on õige hageja väide, et 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 210 lg 1 järgi laieneb see seadus üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud selle seaduse jõustumise hetkeks, ja alates 1. juulist 2010 kohaldatakse abikaasade varalistele suhetele PKS § 211 järgi 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut, kui abikaasad ei ole abieluvaralepingus enne 1. juulit 2010 teisiti kokku leppinud. Ülalmärgitu ei tähenda aga seda, et praeguses vaidluses pidanuks ringkonnakohus või peaks maakohus asja uuesti läbi vaadates abikaasade ühis- ja lahusvara kindlakstegemiseks lähtuma 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse varaühisuse sätetest. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2010, tuleb PKS § 210 lg 2 järgi kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui muudest rakendussätetest ei tulene teisiti. Kolleegium leiab, et viidatud sätteid koosmõjus hinnates saab järeldada, et enne 1. juulit 2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühisvõi lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, sest 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses puudub säte, mille järgi tuleks abikaasade ühis- ja lahusvara määrata pärast 1. juulit 2010 eseme omandamise ajast sõltumata kindlaks 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete järgi. Küll sätestab ka 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 28 lg 4, et abikaasa võib nõuda teiselt abikaasalt
registrisse kantava ühisvara hulka kuuluva eseme kohta tehtud kande parandamiseks vajalike tehingute tegemist. Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus otsust tehes ise otsustama mh seda, millist õigusakti kohaldada.
19.Lisaks märgib kolleegium, et alama astme kohtud on määranud asjas valesti tsiviilasja hinna. Kolleegiumi arvates ei saa abikaasa ühisomanikuks tunnistamise ja kinnistusraamatu kande parandamise nõuet pidada mittevaraliseks nõudeks TsMS § 132 mõttes, mille eelduslik hind enne
1.jaanuari 2011 oli 25 000 krooni. Asja omandi üleandmise või asja kuuluvuse üle toimuva vaidluse puhul, mh kinnistusraamatusse tehtud ebaõige omanikukande parandamise vaidluse puhul, määratakse hagihind TsMS § 126 lg 1 järgi asja väärtusega. Arvestades asjaolu, et abikaasade osad loeti enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 1 järgi üldjuhul võrdseks ning loetakse ka 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 37 lg 3 järgi võrdseks, tuleb kolleegiumi arvates abikaasa kinnisasja ühisomanikuks tunnistamise ja sellest tulenevalt kinnistusraamatu kande parandamise vaidluse puhul lugeda hagihinnaks eelduslikult 1/2 kinnisasja väärtusest. Hageja väitel oli Xxxxxxxx kinnistu väärtus hagi esitamise ajal 2 000 000 krooni. Seega on asjas hagihind 1 000 000 krooni (63 911 eurot 65 senti). Ülaltoodut arvestades määras hageja hagis õigesti tsiviilasja hinna (sh Xxxxxxxx kinnistu puhul 1 000 000 krooni), millelt tasus ka õiges suuruses riigilõivu. Apellatsioonkaebuse esitamisel määras aga hageja vääralt tsiviilasja hinna TsMS § 132 lg 1 järgi, pidades esitatud nõuet mittevaraliseks nõudeks, mille hind oli apellatsioonkaebuse esitamise ajal 25 000 krooni ja millelt hageja tasus riigilõivu 5000 krooni. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, oli tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi ka apellatsiooniastmes 1 000 000 krooni, millelt tuli apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa nr 1 järgi tasuda riigilõivu 75 000 krooni. Tasumata osas, s.o 70 000 krooni (4473 eurot 82 senti) tuleb hagejalt riigilõiv TsMS § 179 lg 1 järgi välja mõista.
20.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon hagejale. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.