Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

MAAKOHTU LAHEND

ametikoha koondamist. Kohus leidis, et töölepingu ülesütlemist ei ole toimunud. TLS § 95 lg 2 alusel peab tööandja ülesütlemist põhjendama. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Selliseid põhjendusi antud asjas ei esine. TLS § 104 lg 1 alusel on ülesütlemine tühine. TLS § 97 lg 2 p 2 nõuab tööandjapoolsel töölepingu ülesütlemisel etteteatamist vähemalt 30 päeva. Töötajal on seega õigus nõuda TLS § 100 lg 5 alusel vähem etteteatamise eest 8300 krooni. Kohus luges töölepingu lõpetatuks 10.03.2010 TLS § 107 lg 2 alusel. TLS § 93 lg 1 alusel ei või tööandja töölepingut lapsehoolduspuhkusel viibiva isikuga üle öelda. TLS § 109 lg 1 järgi kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja 3 kuu keskmise töötasu ulatuses.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

40 % ja mõnede kaupluste lõikes enam kui 60 %). Seega on tööandja majanduslik olukord halvenenud 2010. a võrrelduna 2009. a. Seesuguse järsu käivete languse tingimustes ei ole mõeldav majandustegevuse jätkamine ilma põhjalike ümberkorraldusteta. Tehtud ümberkorraldusi – tööandja oli sunnitud saatma oma töötajaid palgata puhkusele ning sõlmima kokkuleppeid töötasude vähendamiseks – on kirjeldatud ja neile on tuginetud kostja taotluses vaidluse hagi korras läbivaatamiseks. Seesugustele väidetele ei ole maakohus oma otsuses andnud mingit hinnangut. Samadel põhjustel koondus kogu müügiosakonna töö Tallinnasse ning Tartumaal alaliselt töötavat inimest OÜ-s RusHolod käesoleval ajal ei ole ega olnud ka S. Sardiga töölepingu lõpetamise ajal. Eeltoodust tulenevalt on kohus teinud tõenditest ilmselgelt ebaõige järelduse; 3) on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et töölepingu ülesütlemist ei ole toimunud. TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Tööandja on 08.02.2010 edastanud töötajale kirjalikult taasesitatavas vormis ning tööandja juhatuse liikme Ivan Ivanovi poolt allkirjastatud dokumendi – töölepingu nr 19 lisa 2, millega teatas töötajale töölepingu lõpetamisest TLS § 89 lg 1 alusel. Nimetatud dokument tuleb selle sisust tulenevalt lugeda kostjapoolseks töölepingu ülesütlemisavalduseks. Kuivõrd dokument on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, on ülesütlemisavaldus kehtiv. TLS § 95 lg-st 2 tuleneva ülesütlemisavalduse põhjendamise kohustuse järgimata jätmine ei ole aga TLS § 95 lg-st 3 tulenevalt ülesütlemisavalduse tühisuse aluseks. Liiatigi sisaldus dokumendis viide TLS § 89 lg-le 1, mis annab otsese indikatsiooni ka töölepingu lõpetamise põhjuste kohta. 4) on ebaõige maakohtu seisukoht, nagu oleks töölepingu ülesütlemisel rikutud TLS § 93 lg 1, mille kohaselt ei või lõpetada töölepingut lapsehoolduspuhkusel viibiva isikuga. S. Sard avaldas oma 06.01.2010 kirjas soovi asuda uuesti tööle tööandja juurde alates veebruarist 2010. S. Sard on teinud tööandjale lapsehoolduspuhkuse lõpetamise kohta üheselt mõistetava ning selgesõnalise kirjalikult taasesitatavas vormis tahteavalduse. Nimetatud avalduses on töötaja avaldanud tahet asuda tööle veebruaris 2010, s.o tegemist on sooviga asuda tööle kohe veebruari algusest. Seega tuleb S. Sardi lapsehoolduspuhkus lugeda lõppenuks alates nimetatud ajast (s.o alates 01.02.2010). Maakohus on ebaõigesti leidnud, et poolte läbirääkimised ei anna veenvat kinnitust hageja tööle asumise aja algusest 01.02.2010. Maakohus eksib ka selles, et omistab õigusliku tähenduse asjaolule, et kostja pakkus hagejale lapsehoolduspuhkuselt naasmisel tööd Tallinnas. TLS § 89 lg-st 3 tulenev teise töö pakkumise kohustus on piiratud tööandja võimalustega. Nimetatud sättest tuleneb otsesõnu, et enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Tööandjal oli võimalus pakkuda töötajale teist tööd Tallinnas, mitte Tartus ja seda tööandja ka tegi. Seda tööd hageja ei soovinud. Tööandja ei ole kohustatud pakkuma tööd, mida tal anda ei ole. Ülaltoodust tulenevalt puudus käesolevas asjas kohtul alus lõpetada tööleping TLS § 107 alusel ning mõista kostjalt välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel.

anna apellandile õigust tööleping üles öelda. Mitte millegagi ei ole tõendatud apellandi väide, et vastustaja soovis tööle asuda 01.02.2010 ja sellest päevast alates lõppes tema lapsehoolduspuhkus; 2) ei ole töölepingu ülesütlemist toimunud. Isegi kui lugeda töölepingu ülesütlemiseks töölepingu nr 19 lisa 2 saatmist töötajale, on see TLS § 95 lg 2 nõuetele mittevastav nii vorminõuete järgimata jätmise tõttu kui ka koondamiseks sisulise põhjuse puudumise tõttu. Sellise töölepingu lõpetamisega rikkus apellant TLS § 93 lg-t 1. Vastustaja ei olnud veel tööle asunud, kui temaga sõlmitud tööleping koondamise tõttu lõpetati. Apellant ei teatanud ette töölepingu ülesütlemisest ja ei ole põhjendanud töölepingu lõpetamist. Apellant on rikkunud TLS § 97 lg 2 p 2 ja tal tuleb tasuda hüvis TLS § 100 lg 5 alusel; 3) ei olnud töölepingu lõpetamise ajal apellandi töömaht vähenenud ja vastustaja lapsehoolduspuhkus ei olnud lõppenud. Nii ei olnud apellandil töölepingu lõpetamiseks sisulist põhjust ja ta rikkus töölepingu lõpetamise vorminõudeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Samas ei tähenda see seda, et vaidluse korral ei peaks kostja töölepingu ülesütlemise alust põhjendama ja seda ka tõendama. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja põhjendanud töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu töömahu vähenemisega (t.l 21). Õige on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud töömahu vähenemist, st koondamise alust ja apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht on põhjendamatu. Töölepingust nähtuvalt töötas hageja kostja juures müügiagendi ametikohal ning töölepingu p 2.3 kohaselt ei olnud töötaja tööülesanded määratletud (töölepingu p 2.3 sõnastus „vastavalt seadusandlusele“). Vastavalt töölepingu p-le 2.5 oli tööülesannete täitmise asukohaks Tartu maakond. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt vahendas hageja kaupa peale Maxima ka teistele kauplustele. Kostja ütles töölepingu üles 08.02.2010 ning seetõttu ei ole põhjendatud lähtuda töömahu vähenemise tõendamisel Maxima kaupluste käibe langusest 2010. a märtsis võrreldes 2009. a käivetega. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud Maxima kaupluste käivet 2010. a jaanuaris, siis on õige maakohtu seisukoht, et käibe langus ja seetõttu töömahu vähenemine koondamise alusena on kostja poolt tõendamata. Samuti ei tõenda kostja poolt esitatud raamatupidamislikud väljavõtted (t.l 25-51) kostjal töömahu vähenemist, kuna nimetatud arvetest ei nähtu kostja käive 2010. a jaanuaris ja 2009. a teisel poolaastal. Kuna hageja on kinnitanud, et tema tööülesanded ei piirdunud üksnes Maxima kauplustele kauba vahendamisega, siis oleks pidanud kostja tõendama ka käibe vähenemise teistes kauplustes ja seda võrreldes 2010. a jaanuari käivetega. Seetõttu on põhjendamatu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on teinud esitatud tõenditest ebaõige järelduse. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et ka töövaidluskomisjoni toimikus olevad tõendid ei kinnita kostja väidet koondamissituatsiooni olemasolust 2010. a veebruari alguses.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.