Apellant (kostja): OÜ RusHolod Baltic (RK: 11094642), esindaja advokaat Maili Kalmus Vastustaja (hageja): Sandra Sard(IK: XXXXXXXXXXX), esindaja Maia Ploom Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2010 otsus muutmata. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus OÜ RusHolod Baltic kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
esindajad
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta
esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Sandra Sard esitas hagiavalduse OÜ RusHolod Baltic vastu töövaidluses. Hagiavalduse kohaselt asus hageja OÜ-s RusHolod Baltic tööle 06.08.2007 ja töötas kuni sünnituspuhkusele jäämiseni 01.08.2008. Pärast seda viibis hageja lapsehoolduspuhkusel. Hageja soovis naasta tööle 2010. a veebruaris, teavitades sellest tööandjat detsembris 2009. a saadetud kirjas ja 06.01.2010 saadetud teatises. Tööandja pakkus tööd Tallinnas, millest hageja keeldus. Tööandja lõpetas hagejaga töölepingu TLS § 89 lg 1 alusel. Hageja nõudis töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamist, TLS § 109 lg 2 alusel hüvitist 6 kuu keskmise palga ulatuses ja hüvitist vähem etteteatatud aja eest 1 kuu eest. Hageja leidis, et tulenevalt käibest ei esinenud tööandja juures töömahu vähendamist ja töö ümberkorraldust. Koondamiseks sisuline põhjus puudus.
2.OÜ RusHolod Baltic hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et tegemist oli koondamisega. Töömaht ja käibed olid vähenenud. Töötaja soovis tagasi tulla ja kuna talle Tartus tööd pakkuda ei olnud, siis pakuti töötajale tööd Tallinnas.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2010 otsusega rahuldati S. Sard hagi OÜ RusHolod Baltic vastu ja tunnistati 08.02.2010 tööandja poolt töölepingu ülesütlemine TLS § 104 lg 1 alusel tühiseks, loeti hageja tööleping lõpetatuks 10.03.2010 TLS § 107 lg 2 alusel, mõisteti OÜ-lt RusHolod Baltic S. Sard kasuks välja TLS § 100 lg 5 alusel vähem etteteatamise eest hüvitus 8300 krooni ning TLS § 93 lg 1 ja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitus kolme kuu töötasu, s.o 24 900 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 03.08.2007 töölepingu nr 19. Hageja viibis lapsehoolduspuhkusel ja soovis taas tööle asuda, teatades sellest tööandjale. Kostja on leidnud, et hageja esitas lapsehoolduspuhkuse lõpetamise kohta üheselt mõistetava tahteavalduse. Hageja on vastavasisulise e-kirja saatnud 06.01.2010. Poolte läbirääkimised ei anna veenvat kinnitust hageja tööle asumise aja alguses 01.02.2010. Kostja on esitanud tööpakkumise 25.01.2010 tööülesannete täitmise asukohaga Tallinnas. Pakkumisele on töötaja kirjutanud, et ei soovi vastu võtta pakkumist Tallinnas. Tööandja on sellest tulenevalt 08.02.2010 lõpetanud töölepingu TLS § 89 lg 1 alusel. TLS § 89 lg 1 alusel võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Kohus leidis, et kostja on esitanud raamatupidamislikud väljavõtted OÜ RusHolod käivetest erinevates Maxima kauplustes märtsis 2008. a, 2009. a ja 2010. a. Antud väljavõtted ei tõenda töömahu vähenemist. Hageja on väitnud vastupidist, sest esitatud käibed on pigem suurenenud ja mahud on võrreldes 2008. a S. Sardi lapsehoolduspuhkusele minekust kolmekordistunud. Tegelikkuses on hageja asemele võetud tööle teine töötaja ja kostja on soovinud temaga töösuhet jätkata. Hageja on nimetanud ka selle töötaja nime ja seose juhtkonnaga. Kostja pole neid väiteid kohtu jaoks veenvalt ümber lükanud. Kohus leidis, et selleks piisanuks vastava töökorraldusliku dokumendi esitamisest, mis tõendaks töömahtude vähenemisel Tartu maakonna müügiagendi
ametikoha koondamist. Kohus leidis, et töölepingu ülesütlemist ei ole toimunud. TLS § 95 lg 2 alusel peab tööandja ülesütlemist põhjendama. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Selliseid põhjendusi antud asjas ei esine. TLS § 104 lg 1 alusel on ülesütlemine tühine. TLS § 97 lg 2 p 2 nõuab tööandjapoolsel töölepingu ülesütlemisel etteteatamist vähemalt 30 päeva. Töötajal on seega õigus nõuda TLS § 100 lg 5 alusel vähem etteteatamise eest 8300 krooni. Kohus luges töölepingu lõpetatuks 10.03.2010 TLS § 107 lg 2 alusel. TLS § 93 lg 1 alusel ei või tööandja töölepingut lapsehoolduspuhkusel viibiva isikuga üle öelda. TLS § 109 lg 1 järgi kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja 3 kuu keskmise töötasu ulatuses.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ RusHolod Baltic esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2010 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta S. Sardi hagi OÜ RusHolod Baltic vastu rahuldamata, mõista OÜ RusHolod Baltic menetluskulud välja S. Sardilt ning jätta S. Sardi menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) sätestab TSMS § 436 lg 1, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TSMS § 230 näeb ette, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on suuresti rajanud oma otsuse hageja paljasõnalisele väitele, et tegelikkuses on hageja asemele võetud tööle teine töötaja ja kostja on soovinud temaga töösuhet jätkata. Hageja ei ole ühelgi viisil tõendanud, et just nimelt tema kohale on võetud tööle teine inimene. Kohtuistungil hageja üksnes märkis, et on kuulnud, et kõnealusel kohal töötab OÜ-s Rusholod Baltic keegi Sergei nimeline isik. Tegemist on oletusliku väitega. Kohus on õigustamatult eelkirjeldatud asjaolu osas pööratud tõendamiskoormist ja leidnud, et kostja pole neid väiteid tõsikindlalt ümber lükanud. Kohus ei märkinud istungil kordagi, et tegemist on asjaoluga, millele ta võib selle tõendamatusest hoolimata rajada otsuse. Kohus ei kohustanud kostjat esitama täiendavaid dokumente, lükkamaks ümber hageja vastavaid väiteid. Seeläbi on kohus jätnud välja selgitamata asjas tähendust omavad asjaolud, rikkudes nii menetlusõiguse norme (TSMS § 351 lg 1 ja 2). OÜ-s RusHolod Baltic töötas müügiagendina isik nimega S.G. . Kõnealuse isiku töökohaks oli aga Tallinn, mitte Tartumaa (nagu hagejal). Kuigi S.G. täitis sarnaseid ülesandeid, mida varasemalt täitis S. Sard, ei ole tegemist siiski sama ametikohaga ega isegi mitte sama töö asukohaga. Käesolevaks ajaks on töölt lahkunud ka S.G. ning tema asemele ei ole uut inimest võetud. 2010. a toimunud järsu käivete languse ja töö vähesuse tõttu puudub kostjal selleks nii vajadus kui ka võimalused. Kostja müügiosakonna suurus võrreldes S. Sardi lapsehoolduspuhkusele mineku ajaga on kahanenud neljalt töötajalt kahele. Ainetud on hageja väited, nagu soovinuks tööandja jätta samale ametikohale tööle teise isiku. Tegemist on olnud tavapäraste töö ümberkorraldamise viisidega. Ühtlasi on ilmne, et eksisteeris koondamissituatsioon S. Sardiga töölepingu lõpetamise ajal; 2) on kohus andnud tõenditele ebaõige hinnangu ning jätnud hindamata olulist tähendust omavad vastuväited. Kohus on ebaõigesti leidnud, et OÜ RusHolod esitatud raamatupidamislikud väljavõtted käivetest erinevates Maxima kauplustes märtsis 2008. a, 2009. a ja 2010. a ei tõenda töömahu vähenemist. Samuti on kohus viidanud, et võrreldes S. Sardi lapsehoolduspuhkusele mineku ajaga aastal 2008. a on käibed hoopis kolmekordistunud. Koondamissituatsiooni olemasolu või puudumise kindlaks tegemisel ei saa võrrelda 2010. a märtsikuu käibeid 2008. a märtsikuu käivetega. Tegemist on liiga pika ajavahemikuga. Samadest dokumentidest nähtub müügikäivete oluline vähenemine 2010. a võrreldes 2009. a (keskmiselt
40 % ja mõnede kaupluste lõikes enam kui 60 %). Seega on tööandja majanduslik olukord halvenenud 2010. a võrrelduna 2009. a. Seesuguse järsu käivete languse tingimustes ei ole mõeldav majandustegevuse jätkamine ilma põhjalike ümberkorraldusteta. Tehtud ümberkorraldusi – tööandja oli sunnitud saatma oma töötajaid palgata puhkusele ning sõlmima kokkuleppeid töötasude vähendamiseks – on kirjeldatud ja neile on tuginetud kostja taotluses vaidluse hagi korras läbivaatamiseks. Seesugustele väidetele ei ole maakohus oma otsuses andnud mingit hinnangut. Samadel põhjustel koondus kogu müügiosakonna töö Tallinnasse ning Tartumaal alaliselt töötavat inimest OÜ-s RusHolod käesoleval ajal ei ole ega olnud ka S. Sardiga töölepingu lõpetamise ajal. Eeltoodust tulenevalt on kohus teinud tõenditest ilmselgelt ebaõige järelduse; 3) on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et töölepingu ülesütlemist ei ole toimunud. TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Tööandja on 08.02.2010 edastanud töötajale kirjalikult taasesitatavas vormis ning tööandja juhatuse liikme Ivan Ivanovi poolt allkirjastatud dokumendi – töölepingu nr 19 lisa 2, millega teatas töötajale töölepingu lõpetamisest TLS § 89 lg 1 alusel. Nimetatud dokument tuleb selle sisust tulenevalt lugeda kostjapoolseks töölepingu ülesütlemisavalduseks. Kuivõrd dokument on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, on ülesütlemisavaldus kehtiv. TLS § 95 lg-st 2 tuleneva ülesütlemisavalduse põhjendamise kohustuse järgimata jätmine ei ole aga TLS § 95 lg-st 3 tulenevalt ülesütlemisavalduse tühisuse aluseks. Liiatigi sisaldus dokumendis viide TLS § 89 lg-le 1, mis annab otsese indikatsiooni ka töölepingu lõpetamise põhjuste kohta. 4) on ebaõige maakohtu seisukoht, nagu oleks töölepingu ülesütlemisel rikutud TLS § 93 lg 1, mille kohaselt ei või lõpetada töölepingut lapsehoolduspuhkusel viibiva isikuga. S. Sard avaldas oma 06.01.2010 kirjas soovi asuda uuesti tööle tööandja juurde alates veebruarist 2010. S. Sard on teinud tööandjale lapsehoolduspuhkuse lõpetamise kohta üheselt mõistetava ning selgesõnalise kirjalikult taasesitatavas vormis tahteavalduse. Nimetatud avalduses on töötaja avaldanud tahet asuda tööle veebruaris 2010, s.o tegemist on sooviga asuda tööle kohe veebruari algusest. Seega tuleb S. Sardi lapsehoolduspuhkus lugeda lõppenuks alates nimetatud ajast (s.o alates 01.02.2010). Maakohus on ebaõigesti leidnud, et poolte läbirääkimised ei anna veenvat kinnitust hageja tööle asumise aja algusest 01.02.2010. Maakohus eksib ka selles, et omistab õigusliku tähenduse asjaolule, et kostja pakkus hagejale lapsehoolduspuhkuselt naasmisel tööd Tallinnas. TLS § 89 lg-st 3 tulenev teise töö pakkumise kohustus on piiratud tööandja võimalustega. Nimetatud sättest tuleneb otsesõnu, et enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Tööandjal oli võimalus pakkuda töötajale teist tööd Tallinnas, mitte Tartus ja seda tööandja ka tegi. Seda tööd hageja ei soovinud. Tööandja ei ole kohustatud pakkuma tööd, mida tal anda ei ole. Ülaltoodust tulenevalt puudus käesolevas asjas kohtul alus lõpetada tööleping TLS § 107 alusel ning mõista kostjalt välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel.
5.S. Sard palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2010 otsuse muutmata ning kõik menetluskulud panna apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) võrreldes 2008. a, kui vastustaja jäi lapsehoolduspuhkusele, kasvasid 2009. a apellandi kaubakäibed olulisel määral. Neid tõendeid ei ole apellant ümber lükanud. Apellandi viited töömahu vähenemisele 2010. a ei vasta tegelikkusele. Lisaks Maxima kauplustele laiendas apellant oma müügiturgu nii 2009. a kui ka 2010. a. Uute kaupluse kettidena lisandusid apellandile veel Konsumi ja Maksimarketi kauplused. Sellega seoses kasvasid oluliselt müügimahud ka Lõuna-Eesti vastavates kauplustes. Alles apellatsioonkaebuses viitab apellant töö vähenemisele. Vastustaja apsehoolduspuhkus ei olnud veel lõpetatud, kui juba teatati talle töölepingu lõpetamisest. Vastustaja ei olnud nõus asuma tööle teise linna, kuid see omakorda ei
anna apellandile õigust tööleping üles öelda. Mitte millegagi ei ole tõendatud apellandi väide, et vastustaja soovis tööle asuda 01.02.2010 ja sellest päevast alates lõppes tema lapsehoolduspuhkus; 2) ei ole töölepingu ülesütlemist toimunud. Isegi kui lugeda töölepingu ülesütlemiseks töölepingu nr 19 lisa 2 saatmist töötajale, on see TLS § 95 lg 2 nõuetele mittevastav nii vorminõuete järgimata jätmise tõttu kui ka koondamiseks sisulise põhjuse puudumise tõttu. Sellise töölepingu lõpetamisega rikkus apellant TLS § 93 lg-t 1. Vastustaja ei olnud veel tööle asunud, kui temaga sõlmitud tööleping koondamise tõttu lõpetati. Apellant ei teatanud ette töölepingu ülesütlemisest ja ei ole põhjendanud töölepingu lõpetamist. Apellant on rikkunud TLS § 97 lg 2 p 2 ja tal tuleb tasuda hüvis TLS § 100 lg 5 alusel; 3) ei olnud töölepingu lõpetamise ajal apellandi töömaht vähenenud ja vastustaja lapsehoolduspuhkus ei olnud lõppenud. Nii ei olnud apellandil töölepingu lõpetamiseks sisulist põhjust ja ta rikkus töölepingu lõpetamise vorminõudeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
14.oktoobri 2010 otsus muutmata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme ja põhjendatult leidnud, et kostja poolt töölepingu ülesütlemine 08.02.2010 TLS § 89 lg 1 alusel on tühine.
7.1.Asja materjalidest nähtub, et hageja töötas kuni sünnituspuhkusele jäämiseni 01.08.2008 ning jäi edasi lapsehoolduspuhkusele. 06.01.2010 kirjas (t.l 64) avaldas hageja tahet naasta tööle 2010. a veebruaris. Poolte vahel toimusid läbirääkimised, mille käigus pakkus kostja hagejale tööd Tallinnasse ning kuna hageja ei soovinud Tallinnasse tööle asuda, ütles kostja töölepingu TLS § 89 lg 1 alusel ülesse. TLS § 93 sätestab erisused rasedaga või väikelast kasvatava isikuga töölepingu ülesütlemisel. TLS § 93 lg 1 kohaselt tööandja ei või töölepingut rasedaga või naisega, kellel on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust, või isikuga, kes kasutab lapsehoolduspuhkust või lapsendaja puhkust, üles öelda koondamise tõttu, välja arvatud tööandja tegevuse lõpetamisel või tööandja pankroti väljakuulutamisel, kui tööandja tegevus lõpeb. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja 06.01.2010 kirjast, milles hageja avaldas valmisolekut naasta tööle 2010. a veebruaris, ei saa järeldada, et hageja soovis asuda tööle 01.02.2010 ning et 01.02.2010 hageja lapsehoolduspuhkus katkes. Apellandi vastupidine seisukoht on tõendamata. TLS § 93 lg 1 eesmärgiks on kaitsta lapsehoolduspuhkust kasutava isiku õigusi koondamise tõttu töölepingu ülesütlemise vastu ning hageja poolt järelepärimise tegemine tööle naasmise võimaluste kohta enne lapsehoolduspuhkuse lõppemist ei tõenda seda, et hageja soovis kostja poolt viidatud konkreetsel kuupäeval lapsehoolduspuhkust lõpetada. Seega on TLS § 93 lg 1 erisätteks TLS § 89 lg 1 suhtes ning TLS § 93 lg 1 rikkumise tõttu on kostja poolt töölepingu ülesütlemine tühine TLS § 104 lg 1 alusel. Kuna töölepingu lõpetamine on tühine seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu (TLS § 93 lg 1), siis ei ole iseseisvat tähendust asjaoludel, kas kostjal esines koondamissituatsioon või mitte.
7.2.Tööandja poolset töölepingu lõpetamist (t.l 62) saab käsitleda ülesütlemisavaldusena TLS § 95 lg 1 tähenduses. TLS § 95 lg-st 2 tulenevalt peab tööandja põhjendama ülesütlemist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning õige on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole ülesütlemist põhjendanud. Samas on õige apellandi see väide, et TLS § 95 lg 3 kohaselt ei mõjuta põhjendamiskohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust.
Samas ei tähenda see seda, et vaidluse korral ei peaks kostja töölepingu ülesütlemise alust põhjendama ja seda ka tõendama. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja põhjendanud töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu töömahu vähenemisega (t.l 21). Õige on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud töömahu vähenemist, st koondamise alust ja apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht on põhjendamatu. Töölepingust nähtuvalt töötas hageja kostja juures müügiagendi ametikohal ning töölepingu p 2.3 kohaselt ei olnud töötaja tööülesanded määratletud (töölepingu p 2.3 sõnastus „vastavalt seadusandlusele“). Vastavalt töölepingu p-le 2.5 oli tööülesannete täitmise asukohaks Tartu maakond. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt vahendas hageja kaupa peale Maxima ka teistele kauplustele. Kostja ütles töölepingu üles 08.02.2010 ning seetõttu ei ole põhjendatud lähtuda töömahu vähenemise tõendamisel Maxima kaupluste käibe langusest 2010. a märtsis võrreldes 2009. a käivetega. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud Maxima kaupluste käivet 2010. a jaanuaris, siis on õige maakohtu seisukoht, et käibe langus ja seetõttu töömahu vähenemine koondamise alusena on kostja poolt tõendamata. Samuti ei tõenda kostja poolt esitatud raamatupidamislikud väljavõtted (t.l 25-51) kostjal töömahu vähenemist, kuna nimetatud arvetest ei nähtu kostja käive 2010. a jaanuaris ja 2009. a teisel poolaastal. Kuna hageja on kinnitanud, et tema tööülesanded ei piirdunud üksnes Maxima kauplustele kauba vahendamisega, siis oleks pidanud kostja tõendama ka käibe vähenemise teistes kauplustes ja seda võrreldes 2010. a jaanuari käivetega. Seetõttu on põhjendamatu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on teinud esitatud tõenditest ebaõige järelduse. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et ka töövaidluskomisjoni toimikus olevad tõendid ei kinnita kostja väidet koondamissituatsiooni olemasolust 2010. a veebruari alguses.
7.3.Ekslik on apellandi väide, et maakohtu otsus tugineb hageja väitel, mille kohaselt võeti hageja asemele tööle teine töötaja ning seetõttu ei saa rääkida käibe vähenemisest. Maakohtu otsusest ei tulene, et hagi rahuldav otsus põhineks hageja eelnimetatud väitel. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu põhjendusi ja märgib, et hageja ei ole tõendanud asjaolu, et tema asemele võeti tööle teine isik. Seetõttu puudub ka kostjal vajadus esitada tõendeid hageja nimetatud väite ümberlükkamiseks. Ringkonnakohus jätab seetõttu rahuldamata kostja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse võtta asja juurde S.G. i töölepingu ja selle lisad ning lähetusse saatmise korraldused (TsMS § 652 lg 4).
7.4.TsMS § 634 lg 1 kohaselt apellant võib kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Nimetatud sätte alusel jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellandi 20.04.2011 esitatud täiendavad seisukohad, millele ei ole apellant 17.12.2010 kaebuses tuginenud. TsMS § 652 lg 4 alusel jätab ringkonnakohus tähelepanuta ja tagastab apellandile 20.04.2011 esitatud tõendi, s.o 07.12.2009 üldkoosoleku protokolli. Ringkonnakohus tagastab vastustajale TsMS § 654 lg 4 alusel koos vastusega esitatud kliendilehed ja apellandi kodulehe väljatrüki.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.