Raili Pruusapuu hagi OÜ Raidman vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind
721.95 eurot (11 296 krooni)
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. juuni 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Raili Pruusapuu apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja) – Raili Pruusapuu (isikukood:
XXXXXXXXXXX)
Vastustaja (kostja) – OÜ Raidman (registrikood: 10351769)
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 10. juuni 2010 otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus apellandi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tartumaa Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses palus R. Pruusapuu välja mõista saamata jäänud töötasu, viivise töötasu maksmisega viivitamise eest, vähem arvutatud töötasu detsembrikuu eest ja vähem arvutatud lõpparve, samuti viivise lõpparve maksmisega viivitamise eest. Töövaidluskomisjoni 14.01.2010 otsusega jäeti R. Pruusapuu nõuded rahuldamata. Töövaidluskomisjoni pöördus ka OÜ Raidman, kes taotles töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamist. Töövaidluskomisjoni 14.01.2010 otsusega rahuldati OÜ Raidman avaldus ning loeti R. Pruusapuu erakorraline töölepingu ülesütlemine 30.11.2009 tühiseks ja tööleping lõppenuks 04.12.2009 TLS § 107 lg 2 alusel. Hageja R. Pruusapuu palus töövaidluse maakohtus läbi vaadata. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga 16.02.2009 tähtajatu töölepingu. Töölepingus oli kokku lepitud töötasu 6000 krooni kuus katseajal ja pärast katseaja lõppu 8000 krooni kuus. Tegelikult oli töötasu kokkulepe teistsugune. Hageja ei nõustunud töötama väiksema kui 9000 krooni suuruse netotöötasu eest ning seda töötasu kostja esindaja ka lubas. Töösõitude kulude katteks anti hageja kasutusse kütusekaart. Kokkulepitud töötasu maksis kostja hagejale kuni 2009 juunikuuni. Siis hakkas kostja esindaja Raimo Raid viitama halvale majanduslikule olukorrale, lubades kokkulepitud palga maksta hiljem. Samuti öeldi hagejale, et tema töötasu vähendatakse 2000 krooni võrra. 30.11.2009 esitas hageja avalduse töölepingu ülesütlemiseks. Avalduse kohaselt pidi hageja viimane tööpäev olema 04.12.2009, kuid hageja parandas avalduse kostja eksemplaril viimase tööpäeva 7. detsembriks 2009. Hageja palus lugeda kostja poolt hagejale 2009 märtsist kuni novembrini tehtud ülekanded selgitusega „sõidukompensatsioon“ hagejale makstud töötasudeks, tunnustada hageja poolt 30.11.1009 esitatud ülesütlemisavalduse seaduslikkust ja lugeda tööleping lõppenuks 07.12.2009 töötaja avalduses toodud alustel ning välja mõista kostjalt hageja kasuks saamata jäänud töötasu 10 000 krooni, s.o augustis maksmata 2000 krooni, septembris 2000 krooni, novembris 2000 krooni ja detsembris 4000 krooni. 08.04.2010 suurendas hageja nõuet 1296 krooni võrra 2009 detsembris vähemmaksutud töötasu eest.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hageja 30.11.2009 avaldus töölepingu ülesütlemiseks ei olnud põhjendatud ja ülesütlemine oli ebaseaduslik. Töölepingus kokkulepitud töötasu on töötaja kätte saanud. Hagejale ei ole teatatud töötasu vähendamisest. Töölepingu sõlmimisel lepiti kokku kuutöötasu ja sõidukulude hüvitamine, sest hageja kasutas isiklikku sõiduautot. Hageja on avalduses märkinud, et täitis sõidupäevikut suvaliselt. Kui tööandja hakkas sõitude tegemist kontrollima, ähvardas hagejat sissetulekute vähenemine ja ta otsustas esitada avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 10. juuni 2010 otsusega rahuldamata R. Pruusapuu hagi OÜ Raidman vastu 10 000 krooni väljamõistmiseks, sõidukompensatsiooni lugemiseks R. Pruusapuule makstud töötasudeks ja 30.11.2009 esitatud ülesütlemisavalduse seaduslikkuse tunnustamiseks, millest tulenevalt on R. Pruusapuu poolt 30.11.2009 esitatud töölepingu ülesütlemise avaldus tühine. R. Pruusapuu ja OÜ Raidman vahel sõlmitud tööleping on lõppenud 04.12.2009 TLS § 107 lg 2 alusel. OÜ Raidman menetluskulud jättis kohus R. Pruusapuu kanda. 16.02.2009 sõlmitud töölepingus on pooled p-des 4 ja 4.1 kokku leppinud töötaja kuupalga määra. See on töötasu, mida töötajal on õigus saada. Hageja ei ole tõendanud, et töötasu kokkulepe oli teistsugune, mistõttu kohtul tuleks aluseks võtta sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et tavaliselt makstav tasu bakalaureusekraadiga või äsja magistrikraadi saanud juristi puhul on Tartu linnas 9000 krooni kuus netopalgana. Hageja ei leidnud pärast kostjaga sõlmitud töölepingu lõppemist tööd Tartus, mistõttu hageja esitatud teatise kohaselt võeti ta alates 11.01.2010 töötuna arvele. Töölepingus kokkulepitud töötasu on hageja kätte saanud. Kohus märkis, et puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse lugeda isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise töötasuks. Kostja esitatud väljatrüki kohaselt Maksu- ja Tolliameti andmebaasist on kostja deklareerinud hagejale makstud 4000 krooni suurust hüvitist neljal korral. Kostja maksis hagejale hüvitist isikliku sõiduki kasutamise eest vastavalt Vabariigi Valitsuse määruse „Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja piirmäärad“ § 3 lg-le 1. Hüvitise maksmist igakuuliselt 4000 krooni suuruses summas ei ole töölepingus kokku lepitud. Määruse kohaselt otsustab hüvitise maksmise ja selle suuruse tööandja, vormistades sellekohase käskkirja. Hageja on kohtule väitnud, et sõidupäevikutes märgitud ulatuses ta isikliku sõiduautoga sõite teinud ei ole. Kohus märkis, et Siim Raidi 07.12.2009 kiri hagejale ei ole asjakohane, sest tööandja on koostanud hüvitise maksmise käskkirjad ilma sõidupäevikuta, mis on tööandja sisesuhte küsimus. Kuid ainult see asjaolu, et tööandja maksis septembri ja oktoobri eest hüvitised välja ilma sõidupäeviku esitamiseta, ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist oli töötasuga. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja kasutas isiklikku sõidukit tööülesannete täitmiseks ning puuduste eest hüvitise maksmise vormistamisel kannab vastutust tööandja. Tulenevalt hageja haridusest ja ametikohast (magistrikraadiga jurist), võis ja pidi hageja aru saama, et täites ja esitades sõidupäevikuid, esitab ta tööandjale nõude isikliku sõiduki kasutamise kulude hüvitamiseks, mitte töötasu saamiseks. Ka hageja kontole laekus raha selgitusega, et tegemist on kompensatsiooniga. Kohus on ära kuulanud hageja tunnistajana E.K. ja vande all kostja seadusliku esindaja Siim Raidi. Tunnistaja E.K. on tema ütluse kohaselt rääkinud Raimo Raidiga hageja poolt öeldud võlast summas 8000 krooni, millele R. Raid vastu ei vaielnud. Tunnistaja sai aru, et jutt käis palgast. Kohus ei saa E.K. i tunnistust võtta aluseks hagi rahuldamisele, sest on tuvastanud, et hageja poolt nõutav summa on sõiduauto kasutamise hüvitise osa. E.K. ei viibinud töölepingu
sõlmimise juures ning ei tea, milles pooled sel ajal kokku leppisid. E.K. tugineb ainult hagejalt saadud informatsioonile. Kostja juhatuse liige S. Raid on vande all andnud ütlused, mille kohaselt ta on saanud hagejalt töölepingu sõlmimise ajal viimase sõiduki B-kaardi, et vormistada hüvitise maksmine. Samuti on S. Raid selgitanud hagejale sõidupäeviku täitmise vajadust ja esitamise korda. Töötasu suuruseks lepiti kokku 6000 krooni kuus katseajal, pärast seda 8000 krooni kuus. Kohus oli seisukohal, et S. Raidi ütlused on kooskõlas tõendite ja faktiliste asjaoludega: töölepinguga, hagejale makstud töötasuga, hageja esitatud sõidupäevikutega ja kostja makstud hüvitistega. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu hageja nõue välja mõista kostjalt augustis maksmata jäetud hüvitis isikliku sõiduki kasutamise eest 2000 krooni, septembris 2000 krooni, novembris 2000 krooni ja detsembris 4000 krooni. Tulenevalt asjaolust, et töötajale maksti töölepingus kokkulepitud töötasu, ei olnud töötajal seadusest tulenevat alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tööandja on teatanud töötasu alandamisest, mistõttu töötajal oleks TLS §-st 37 tulenev alus tööleping erakorraliselt üles öelda. Viimane tööpäev oli hagejal vastavalt esitatud ülesütlemisavaldusele 04.12.2009. Hiljem olevat hageja parandanud selle kuupäeva 7. detsembriks 2009. Kostja ei ole nõus asjaoluga, et hageja oli tööl 7. detsembril 2009 (S. Raidi kiri hagejale tl-l 26). Kohus luges töölepingu lõppenuks 04.12.2009 TLS § 107 lg 2 alusel.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.R. Pruusapuu esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. juuni 2010 otsuse tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Kui ringkonnakohus saab ise teha lahendi, siis palub apellant: 1) rahuldada R. Pruusapuu hagi OÜ Raidman vastu 11 296 (või alternatiiv: 10 344) krooni väljamõistmiseks; 2) lugeda sõidukompensatsioon R. Pruusapuule makstud töötasudeks; 3) tunnustada R. Pruusapuu 30.11.2009 esitatud ülesütlemisavalduse seaduslikkust ning lugeda tööleping lõppenuks alates 07.12.2009 30.11.2009 avalduses toodud alustel; 4) menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on maakohus otsuse tegemisel: 1) tuvastanud ebaõigesti ja ebapiisavalt olulised asjaolud, kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusõiguse norme. Kohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning on jätnud otsuse tegemisel hageja väited olulises osas kaalumata ega ole toonud välja ka ühtegi selgitust, miks ta hageja seisukohtadega ei nõustu; 2) tuvastanud ebapiisavalt, millisel alusel on kostja hagejale ülekanded selgitusega „sõidukompensatsioon“ teinud ja on ebaõigesti leidnud, et töötasu kokkulepe ei ole tõendatud. Samuti on kohus ebaõigesti leidnud, et pole ühtegi asjaolu ega seadusest tulenevat alust lugeda isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis töötasuks; 3) jätnud arvestamata hageja 07.05.2010 seisukohad (tl 62-65) ja lisatud tõendid. Kohus on jätnud muuhulgas tähelepanuta kostja esitatud tõendi – faktiliselt teostatud ametisõidud hageja poolt 2009. a (tl 34) ning hageja esitatud autokütuse võtmise kviitungi (tl 13). Töösõitude kulude katteks anti hageja kasutusse kütusekaart. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta hageja konto väljavõtted eelmise töökoha töötasu suuruse ja üürimaksete kohta
(tl 14, 15). Kohus on toonud välja hageja töötuna arvele võtmise otsuse, kuid pole selgitanud, kas ta nõustub hageja väidetega nimetatud tõendi osas või mitte. Kohus on märkinud, et ei saa E.K. i tunnistust võtta aluseks hagi rahuldamisele, sest on tuvastanud, et hageja nõutav summa on sõiduauto kasutamise hüvitise osa. Tunnistaja kinnitas, et kostja võlgnes hagejale töötasu. Kumbki pool ei ole välja toonud, et E.K. ei viibinud lepingu sõlmimise juures ning ei tea, mida pooled kokku leppisid. Kohus on nimetanud tõendina kostja esitatud väljatrüki Maksu- ja Tolliameti andmebaasist, aga ei ole viidanud, mida see tõendab; 4) tuvastanud ebaõigesti, et ülekanded selgitusega „sõidukompensatsioon“ on tehtud sõidukulude hüvitamiseks ja et vaidlust ei ole selle üle, et hageja kasutas isiklikku sõiduautot tööülesannete täitmiseks. Hageja on korduvalt kinnitanud, et ajavahemikus 2009 veebruar kuni juuni ei ole ta kohtus esindajana ega ka muudes küsimustes kostja kliente esindamas/külastamas käinud, v.a kaks korda (nõustajana). Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks sõite teinud. Kohus on jätnud välja selgitamata, kuhu hageja kõnesoleval perioodil töösõite tegi. Hageja asus tööle veebruaris 2009, mil ta ei olnud magistrikraadiga jurist ning ei ole alust arvata, et hageja pidi tundma maksuõiguslikke aspekte seoses töötasude väljamaksmisega ja sõidukompensatsiooniga seonduvat. Hageja tõi hagiavalduses välja 332 krooni suuruse sõidukompensatsiooni arvutuskäigu, mille osas kohus pole seisukohta võtnud. Novembris 2009 käis hageja neli korda kohtus kostja kliente esindamas, tööandja pole aga tasunud töötajale sentigi kompensatsiooni. Ka nende väidete osas kohtu seisukoht puudub. Hageja on korduvalt juhtinud tähelepanu, et hagejale laekus oktoobris kogu kokkulepitud töötasu, detsembris ehk siis, kui hageja oli esitanud avalduse töölepingu ülesütlemiseks, ei laekunud lepingusse märgitust sentigi rohkem. Kostja on tunnistanud järgmist: „kui tööandja hakkas sõitude tegemist kontrollima, ähvardas R. Pruusapuud sissetulekute vähenemine ja ta otsustas esitada avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks“. Seega on kostja tunnistanud, et tegemist oli hageja sissetulekuga, mitte tööülesannete täitmisest tekkinud sõidukulude hüvitamisega. Sama on kostja öelnud töövaidluskomisjonile esitatud vastuses 13.01.2010 II lõigus; 5) jätnud lahendamata hageja taotluse tunnistada tööandja ja töötaja vahel eksisteeriv sõltuvussuhe ja alluvussuhe üldtuntuks TsMS § 231 lg 1 tähenduses ning jätta kostja käskkiri (tl 30-32) arvestamata ebausaldusväärsuse tõttu. Samuti on kohus jätnud lahendamata hageja taotlused 07.05.2010 seisukohtade p-des 6.2 ja 9; 6) toonud välja ebaõigesti, et kostja ei ole nõus asjaoluga, et hageja oli tööl 07.12.2009. Hagejale tuli selline seisukoht üllatusena. Hageja täitis tööülesandeid 07.12.2009. Kostja ei ole sellele kohtumenetluse jooksul vastu vaielnud (kostja ei esitanud vastuväiteid hageja nõude suurendamise taotlusele, sama nähtub poolte vahelisest kirjavahetusest 07.12.2009), mistõttu ei pidanud hageja vajalikuks nimetatud asjaolu täiendavalt tõendada; 7) valesti hinnanud töötasu kokkuleppe puudumist. Kohus on öelnud, et hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et töötasu määr bakalaureusekraadiga juristil/äsja magistrikraadi omandanud juristil Tartus oleks 9000 krooni. Kohus on põhjendamatult ja TsMS §-s 7 ettenähtud poolte võrdõiguslikkuse põhimõtet eirates pannud hagejale ebamõistliku tõendamiskoormuse, et vaatamata juba esitatud tõenditele, peab hageja täiendavalt tõendama töötasu suurust. Kohtu seisukoht on põhjendamatu ja ebaseaduslik ka seetõttu, et otsusest ei selgu, kuidas oleks hageja pidanud seda asjaolu täiendavalt tõendama; 8) tuvastanud ebaõigesti ka nõude suuruse ning märkinud ebaõigesti, et hageja on töölepingus kokkulepitud töötasu kätte saanud. Hageja esitas 08.04.2010 taotluse nõude suurendamiseks, milles selgitas ühtlasi, et kostja on vääralt arvestanud hagejale töötasu (sh nende poolt aktsepteeritavas suuruses töötasu) (tl 28);
9) ei ole käsitlenud kolme alust, mis on aluseks töölepingu erakorralisele lõpetamisele, eriti TLS § 91 lg 1 – kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Sellistel tingimustel ei olnud võimalik töösuhte jätkamine. Sellest tulenevalt on kohus vääralt tuvastanud, et ei olnud alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kuna kohus asus seisukohale, et tõendatud ei ole hageja haridusele vastav tavaline töötasu Tartus 2009. a, palub apellant võtta vastu tõendina kaks e-kirja, mis kinnitavad, et hageja on püüdnud koguda vastavaid tõendeid, pöördudes Tartu inkassoettevõtete ja õigusbüroode poole, kuid see pole andnud tulemust. Hageja ei esitanud tõendeid varem, kuna oli seisukohal, et on usaldusväärsete tõenditega tõendanud töötasu suuruse. Kui kohus nägi, et võtab otsuses seisukoha, et see asjaolu pole tõendatud, oleks kohus pidanud juhtima hageja tähelepanu täiendavale tõendamisvajadusele. Apellant palub kohtul koguda teavet tavalise töötasu suuruse kohta bakalaureusekraadiga ja äsja magistrikraadi omandanud juristil Tartus 2009. a.
6.OÜ Raidman vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on apellatsioonkaebus ilmselt põhjendamatu. Maakohus on otsuses põhjalikult selgitanud, miks ta jättis hagi rahuldamata, ning kaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks. Tähelepanuta tuleb jätta apellandi taotlus kahe e-kirja lisamiseks asja materjalide juurde, samuti tuleb jätta rahuldamata apellandi taotlus, et kohus koguks teavet magistrikraadiga juristi töötasu kohta. Siinkohal on kohatu apellandi etteheide maakohtule, et kohus ei viidanud hagi tõendamatusele ega teinud hagejale ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid. Kohus küsis korduvalt, kas hageja (magistrikraadiga jurist) soovib veel täiendavaid tõendeid esitada. Hagejale oleks olnud võimalus esitada apellatsioonkaebuses taotletavad tõendid juba hagiavalduse lisadena maakohtule või esitada samasisuline taotlus maakohtule.
7.R. Pruusapuu esitas 19.04.2011 ringkonnakohtule kokkuvõtte oma seisukohtadest ja taotles uute tõendite, s.o hageja kirjavahetuse kostja kahe endise töötajaga (R.K. ja A.L. ) asja juurde võtmist. Varasemalt ei olnud võimalik nimetatud tõendeid esitada, kuna hagejale kinnitasid seda endised töötajad alles nüüd. Esitatu tõendab asjaolu, et sisekontrolli kui sellist hageja üle ei ole tegelikkuses toimunud (kogu nn sõidugraafikus sisalduva info tõele mittevastavus oli kostjale kogu aeg teada). Kirjavahetusest nähtub ka, et kostja on käitunud äärmiselt sobimatult ja oma võimu ära kasutades ka teiste töötajatega (kasutades ära töötaja nõrgemat positsiooni, kohustades esitama sõidugraafikuid, et töötasu kätte saada). Apellant rõhutab, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et töölepingus kokkulepitud töötasu on hageja kätte saanud, mille üle vaidlust ei ole, et tegelik töötasu suurus ei ole tõendatud ning et vaidlust ei ole selles, et töötaja kasutas isiklikku sõidukit tööülesannete täitmiseks. Hageja on esitanud piisavalt tõendeid, et kontole laekunud raha oli hageja vabaks kasutamiseks ehk tegemist oli töötasuga. TsMS § 636 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Juhul, kui kohus jõudis järeldusele, et tegemist on sõidukompensatsiooniga, oleks pidanud arvestades faktilisi asjaolusid (saamata jäänud summad) rahuldama hageja nõude sellegipoolest, mõistes välja kostjalt saamata jäänud kompensatsiooni.
8.OÜ Raidman esitas 20.04.2011 seisukoha, et apellandi taotlus uute tõendite asja juurde võtmiseks tuleb jätta rahuldamata. Lisatud kirjavahetuse õigsust ei ole võimalik
apellatsioonimenetluses vahetust tõendiallikast kontrollida. Väiteid, mille tõendamiseks märgitud kirjavahetus on esitatud, oleks olnud võimalik esitada ja kontrollida tunnistajate ülekuulamise teel ka esimese astme kohtus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 tuginedes apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud. Apellandi väited, et maakohus on menetlusnorme rikkudes tuvastanud asjas tähtust omavad asjaolud, ei ole põhjendatud.
10.Asja materjalidest nähtub, et hageja sõlmis kostjaga 16.02.2009 kirjaliku töölepingu, mille punkti 4 kohaselt maksab tööandja töötajale põhipalka 6000 kr kuus. Maakohus on õigesti viidanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud PalS § 2 lg-le 1, mille kohaselt palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Sama sätte teise lõike kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. Töölepingu oluline tingimus on kokkulepe palgatingimustes. TLS § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Hageja väitel soovis ta suuremat palka, kui tööandja nõustus maksma, kuid hageja sõlmis töölepingu sellest hoolimata, kuna tööandja lubas hüvitada isikliku sõiduauto kasutamise kulud. Hagejal töötajana ei olnud kohustust sõlmida kirjalikku töölepingut tingimusel, milles tegelikult kokku ei lepitud. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud faktiväidetega on tõendatud, et hageja nõustus töölepingu sõlmimisel põhipalgaga 6000 kr kuus. Asjaolu, et ta lootis ja osaliselt talle ka hüvitati sõiduauto kulude hüvitisena teatud summad, ei anna alust tuvastada, et pooled leppisid kokku töölepingu sõlmimisel põhipalga teises summas kui lepingusse märgiti. Hageja oli teadlik, millises summas talle põhipalka tasutakse. Hiljemalt esimesel palgapäeval hageja nägi, mille eest tööandja talle summad üle kannab. Isikliku auto kasutamise hüvitise maksmine vastavalt töötaja poolt sõidupäevikusse märgitud kannetele oli tööandja otsustus, mis ei ole iseenesest vastuolus kehtestatud korraga. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et tööandja deklareeris hagejale hüvitatud isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise ning hageja ei tasunud nimetatud summadelt ka tulumaksu. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja tegi tööga seotud sõite. Asjaolud, et sõidud ja sõidupäeviku kanded ei olnud kooskõlas, samuti tööandja sisekontrolli materjalid ei ole käesolevas asjas tuvastamisele kuuluvate asjaolude hindamisel tähtsust omavad.
11.Hageja väide, et kokkulepet 9000 kr palga suuruse osas tõendab tema varasem sissetulek ja kulutused, ei ole õige. Nimetatud tõendid viitavad pigem sellele, et hageja soovis sissetulekuna suuremat summat kui kokkulepitud põhipalk.
Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et pooled oleksid töölepingu sõlmimisel kokku leppinud muid lisatasusid, mida saaks käsitleda palgana. Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis ei ole vaadeldav palga osisena.
12.Apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistaja E.K. i ütlusi, ei ole põhjendatud. Tunnistaja ei andnud ütlusi, mis tõendaksid poolte kokkuleppe sisu töölepingu sõlmimisel.
13.Ringkonnakohus leiab, et kuna pooled sõlmisid töölepingu, milles märkisid palga suuruse ja töötaja jätkas töötamist ka pärast palga väljamaksmist lepingus märgitud summas, siis ei oleks ka asjaolu, et analoogiliste tööülesannete täitmisel makstakse tavaliselt teises suuruse palka, iseenesest piisav, et tuvastada hageja ja kostja vahel palga maksmise kokkulepet hageja poolt väidetud suuruses. Eelkõige juhul, kui poolte kokkulepet ei saa usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad, kuid ka sellisel juhul tuleb arvestada kõiki tähtsust omavaid asjaolusid, sh töömahtu, kvalifikatsiooni, töösuhte pikkust, aga ka isikliku auto kasutamise hüvitist, lähetuse kompensatsioone, võimalikke soodustusi ja lisatasusid.
14.Ringkonnakohus jätab TsMS § 238 lg 1 alusel põhjusel, et tegemist ei ole asjast tähtsust omavate asjaolude tõendamisega, rahuldamata apellandi taotluse võtta asja juurde kaks apellatsioonkaebusele lisatud kirja ning taotluse, et kohus koguks teavet apellandi haridustasemega võrreldavate töötajate keskmise töötasu kohta. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel apellandi poolt pärast apellatsioonkaebuse tähtaja möödumist esitatud uute tõendite juurde võtmise taotluse rahuldamata, kuna vastaspool vaidles taotlusele vastu.
15.Ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.