2-10-9271 V. M. hagi M. M. ja M. M. vastu kinkelepingust taganemise tõttu kingitud eseme omandi tagastamiseks Pärnu Maakohtu 22.12.2010 otsus
Tsiviilasi Vaidlustatud kohtulahend Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
20 771,29 eurot (325 000 krooni)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V. M. apellatsioonkaebus Hageja V. M. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXX XX-X XXXXXXX), esindaja Ingrid Proos; Kostjad M. M. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXX X, XXXXXX XXXX, XXXXXX XXXX,
XXXXXXXX) ja M. M. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXX X-X-X XXXXXXX), esindajad Grete Lind ja Tõnu Meidra. 21.04.2011, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 22.12.2010 otsus V. M. hagis M. M. ja M. M. vastu kinkelepingust tagamise tõttu kingitud eseme omandi tagastamiseks muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud V. M. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses
esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hagejate nõue
1.25.02.2010 esitasid V. M. ja E. M. (surnud 15.03.2010) Pärnu Maakohtule hagi M. M. (kostja I) ja M. M. (kostja II) vastu kohustada kostjaid tegema tahteavaldus 22.06.2004 sõlmitud kinkelepingust taganemise tõttu Kohila vallas XXXXXX alevikus paikneva XXXXXXXXX kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega tagastamiseks hagejale.
2.22.06.2004 sõlmitud lepinguga kinkis hageja Kohila vallas XXXXXX alevikus paikneva XXXXXXXXX kinnistu (registriosa nr.XXXXXXXX) oma pojale kostjale I. Sama lepinguga koormati kinnistu hagejate kasuks tähtajatu isikliku kasutuse õigusega.
3.2009.a kevadest alates on kostja I teinud hagejale takistusi kinnistul paikneva elamu ja muude hoonete kasutamisel: 1) hageja kasutuses olevast toast on väärtuslikud mööbliesemed ära müüdud või ära põletatud, 2) hageja kasutuses olevast köögist on osa mööblit viidud kuuri, taburetid ära põletatud, gaasipliit välja visatud, presskann kadunud, 3) esiku seinakapp on ära lõhutud, külmik välja visatud, jalanõude kapp ära põletatud, 4) saunaruumides on kõik puitesemed välja lõhutud ja ära põletatud, mistõttu pesemisvõimalused puuduvad, 5) ära on võetud puurkaevust vee võtmise võimalus. Hageja heidab kostjatele ette ka elamu müügi kavatsust. Kuna tegemist on hageja isa ehitatud majaga, seovad hagejat sellega lapsepõlvemälestused. See oli ka põhjus, miks kinkelepingusse märgiti hageja õigus kasutada elamut kuni oma surmani.
4.Pärast kinke saamist sõlmis kostja I kostjaga II abieluvaralepingu, mille kohaselt sai XXXXXXXXX kinnistust 10.06.2005 kostjate ühisvara. Mõlemad kostjad olid teadlikud kinnistut koormavast tähtajatust tasuta kasutamise õigusest ning pidid võimaldama hagejatel seda õigust realiseerida.
5.31.01.2010 tegi hageja kostjale I kinkelepingust taganemise avalduse VÕS § 268 lg 1 alusel ja nõudsid kinkelepingu eseme tagastamist, kuna kostja I on oma käitumisega näidanud hageja vastu üles jämedat tänamatust. Kostja I sai avalduse kätte 02.02.2010. 05.02.2010 on hageja teinud ka notariaalse kinkelepingust taganemise avalduse. Kuna hageja on kinkelepingust taganenud, on kostjad, kelle ühisomandis kinkelepingu ese käesoleval ajal on, kohustatud selle ühiselt tagastama, tehes selle kohta notariaalselt tõestatud avalduse. AÕS § 120 lg 1 kohaselt peab kinnisomandi üleandmiseks vajalik asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud. TsÜS § 68 lg 5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib seda asendada jõustunud kohtuotsus, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kostjate vastuväited
6.Kostjad vaidlesid hagile vastu.
7.Hagejal puudus alus kinkelepingust taganemiseks. Hageja väidab, et taganes kinkelepingust VÕS § 268 lg 1 alusel, kuna kostjad on üles näidanud jämedat tänamatust kinkija suhtes, tehes võimatuks elamu kaaskasutuse. Kostjatele tehtud etteheited ei kvalifitseeru jämedaks tänamatuseks VÕS § 267 p 1 tähenduses. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-153-06 asunud seisukohale, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Õiguskirjanduse kohaselt on jämeda tänamatuse korral tegemist ühiskonna moraalinormide rikkumise juhuga, millele õigus on andnud oma tähenduse ja hinnangu. Jämedaks tänamatuseks ei saa pidada seda, kui elamust on mingisugused asjad ära viidud, vaid olukorda, kus kingisaaja näiteks ründab kinkijat. Seega ei ole hagejate taganemisalus asjakohane. Samuti on hagejate väited paljasõnalised ja tõendamata, kuigi tõendamiskoormus lasub neil.
8.Arusaamatuks jääb, mida peavad hagejad silmas väärtuslike esemete all. Hagejad on kohustatud tõendama, et sellised hagejatele kuuluvad esemed elamus olid ja et kostjad on need esemed ära viinud, maha müünud, ära põletanud või mujale paigutanud. Mingite esemete väidetav äraviimine või ümberpaigutamine ei takista elamu kasutamist, kuna fotodelt on näha, et hagejate kasutuses olevad ruumid on piisavalt möbleeritud. Kinkelepingust tulenevalt on hagejate isiklik kasutusõigus seatud elamule. Saunaruumi väidetav kasutamise võimatus ei saa olla kinkelepingu tühistamise aluseks. Seda enam, et elamus on pesemisvõimalused olemas. Sama puudutab puurkaevust vee kasutamise võimatust. Vaidlusalune kinnistu on kostjate omandis ning neil on õigus oma asja vallata, kasutada ja käsutada, sealhulgas vajadusel vananenud asju asendada. Kostjad ei ole oma asju käsutanud selliselt, et see takistanuks hagejal elamu kasutamist.
9.Jämeda tänamatusena ei saa käsitleda elamu müügi kavatsust, kuna kinnistu pandi müüki hageja tahtel, mida ta ise on kirjalikult kinnitanud. Hageja ei ole XXXXXXXXXl kunagi alaliselt elanud, samuti ei ole tegemist hageja lapsepõlvekoduga.
10.Kostjad on kinnistul paikneva elamu säilitamiseks teinud vajalikke kulutusi 400 000 krooni ulatuses. Kui kohus peaks hagi rahuldama, on hageja kohustatud VÕS § 191 lg 2 tulenevalt nimetatud kulutused hüvitama. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
11.22.10.2010 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.VÕS § 268 lg 1 kohaselt võib kinkija täidetud kinkelepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel. Nimetatud seaduse p-de 1 ja 3 kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust või kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse.
13.Hagiavaldusest ja kohtus vande all antud ütlustest nähtuvalt on hageja kinkelepingust taganenud VÕS § 267 p 1 sätestatud alusel, s.o põhjusel, et kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija ja tema lähedase inimese (s.o kinkija abikaasa ja kingisaaja isa) vastu üles jämedat tänamatust. Jämedat tänamatust on hageja sisustanud järgmiste etteheidetega: kostjad on hagejatega nõu pidamata ära viinud või ära visanud või kõrvalhoonesse paigutanud hagejate kasutuses olevatest ruumidest mööbli- ja muid esemeid, hagejatelt oli sauna renoveerimistööde tõttu ära võetud pesemisvõimalus, samuti puurkaevust vee võtmise võimalus. Kostjatele heidetakse ette kinnistu müügi kavatsust, mis hagiavaldusest nähtuvalt on hagejale lapsepõlvemälestuste ja XXXXXXXXX elamu suvilana kasutamise soovi tõttu vastuvõetamatu.
14.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-153-06 asunud seisukohale, et käitumise pidamine „jämedaks tänamatuseks“ on eetiline hinnag ning kohtul tuleb sellise hinnagu andmisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist, arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, sealhulgas nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Kohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et hagis kostjatele tehtud etteheidetega, eelkõige „elamust mingisuguste asjade äraviimisega“, ei ole võimalik jämedat tänamatust sisustada. Käitumine, milline objektiivsest küljest ei pruugi olla kuigivõrd hukkamõistetav, võib kinkijale subjektiivsest küljest olla talumatu.
15.Kõnesoleval juhul ei ole hagiavalduses kirjeldatud tegevus, mida kostjatele ette heidetakse, tõendamist leidnud. Nii hageja kui tunnistaja J. M. ütlustest nähtub, et hagejate kasutuses olnud elamuosas mingeid väärtuslikke mööbliesemeid ei ole olnud. Kohtumenetluse käigus jäi arusaamatuks, kas üldse ja kui, siis milliseid esemeid hagejate teadmata nende kasutuses olnud ruumidest ära viidi või ringi paigutati. Esemete mahamüümine kostjate poolt tõendatud ei ole. Hageja ütlustest nähtuvalt oli talle enamasti teada, miks üks või teine asi ära visati, ringi paigutati või välja lõhuti. Õige on kostjate seisukoht, et hagejate kasutuses olevate ruumide korrastamine kostjate poolt ei takistanud hagejail elamut kasutamast.
16.Sauna kasutamisvõimaluse lõppemine võis hagejaid küll oluliselt häirida, kuid kostjate tegevus saunahoone renoveerimise alustamisel ei ole objektiivselt hukkamõistetav. Samuti ei võtnud see
hagejatelt pesemisvõimalust, kuna kostjad olid elamusse ehitanud pesuruumi. Asjas puuduvad tõendid, et hagejatel puudus õigus või võimalus elamus paiknevat pesuruumi kasutada ning nad ei ole seda ka väitnud. Samuti puuduvad tõendid, et hagejatelt oleks ära võetud puurkaevu kasutamise võimalus. Sellena ei saa käsitleda kostja I ühekordset hoiatust pumpa elektririkke tõttu mitte tööle panna.
17.Kindlasti võiks jämedaks tänamatuseks pidada olukorda, kus kingisaaja, teades kinkija emotsionaalset sidet kingitud esemega, kavatseb seda müüa. Kõnesoleval juhul oli ja on olukord siiski teistsugune. Hageja on kohtumenetluse käigus korduvalt tunnistanud, et kinnistu tagasisaamise korral kavatseb ta selle maha müüa: „Kui XXXXXX maja tagasi saaksin, ega minust omanikku ei tule, et oleks seal – aastad on oma töö teinud. Müüksin kohe maha, raha läheks maksudeks ja võlgadeks ära, kõike ei ole mulle vaja“.
18.Kohtumenetluse käigus on selgelt ilmnenud tegelik põhjus, miks hageja kostjale I tehtud kinki tagasi nõuab. Hageja vajab raha, kuna on sattunud raskesse materiaalsesse olukorda. Sellise olukorra tekkimisele on hageja hinnangul kaasa aidanud pidev vajadus kostjat I materiaalselt toetada, kuna viimane on olnud kimpus alkoholiga, 2009.a kaotanud töö ning periooditi elanud vanemate juures ja nende kulul. Kohus ei kahtle hageja esindaja seisukohas, et mõnel sellisel perioodil on ka kostja I ainsa väljapääsuna näinud XXXXXXXXX kinnistu müüki ning selles osas emaga nõustunud. See aga ei tähenda, et hagejal oleks käesoleval ajal õigus hagis kirjeldatud alusel kostjatelt kinnistu tagastamist nõuda.
19.Hageja ütluste kohaselt oli kinkelepingu tegemise eesmärgiks anda kostja I kolmelapselisele perele koht, kus suviti olla ja võimalus kinnistul paiknevaid hooneid korrastada, mida kostjad on ka teinud. „Maa ja maja kinkimine pojale - võib-olla mõtlesime, et jääme vanaks, et ta on noorem inimene, kes asja edasi teeb. Poeg oli huvitatud ka, neil on lapsed, oli vaja kohta, kus käia“. Seega on kostjad kinnistu valdamisel ja kasutamisel käitunud kinkelepingu tegemise eesmärgile vastavalt.
20.Kostja I suutmatust periooditi eluga toime tulla ja harjumust nimetatud perioodidel oma vanemate lahkust ja heasoovlikust maksimaalselt ära kasutada, ei saa kohtu hinnangul pidada jämedaks tänamatuseks VÕS § 267 lg 1 tähenduseks, milline annaks aluse juba täidetud kinkelepingu tühistamiseks. Kostja I alkoholiprobleem oli hagejatele teada kinkelepingu tegemise ajal. Kohtumenetluse käigus ilmnes, et hagejad on oma mõlemat poega pidevalt materiaalselt toetanud ning oma vara nende vahel ära jaganud. Vanemate toetus on olnud vabatahtlik ega omanud konkreetse laenusuhte iseloomu. Kinkelepingu tühistamise kaudu püüab hageja lisaks enda majanduslikele probleemidele lahendada ka kostja I omi, milleks tal tema poolt valitud viisil siiski õigus puudub. „Kui XXXXXX maja tagasi saaksin....müüksin kohe maha, raha läheks maksudeks ja võlgadeks ära, kõike ei ole mulle vaja. Kui saab müüdud, annaksin pool rahast pojale.“
21.Kõike eeltoodut arvesse võttes puudus hagejal õiguslik alus hagis esitatud asjaoludel kinkelepingust taganemiseks viis ja pool aastat peale selle täitmist, mistõttu hagi rahuldamisele ei kuulu. Kui hageja ei ole käesoleval ajal võimeline end ise ülal pidama, on ta õigustatud poegadelt elatist saama. Kui pojad oma kohustust ema ülalpidamisel ja tema eest hoolitsemisel ei täida, võib hagejal muu hulgas tekkida ka õigus oma varaga tehtud tehingutest taganemiseks VÕS § 267 p 1 ja 2 sätestatud alustel. Apellatsioonkaebuse põhjendused
22.Hageja esitas Pärnu Maakohtu 22.12.2010 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostjate kanda.
23.Hageja ei nõustu kohtu järeldusega selles, et hageja püüab kinkelepingu tühistamisega lahendada enda ja oma poja, kostja I rahalisi probleeme. Hageja ei ole seda kunagi väitnud. Hageja kinkis pojale kinnistu, millel asuva elamu kasutamise õigus pidi temale ja abikaasale (poja isa) jääma kuni surmani. Kuivõrd seda kohustust kingisaaja alates 2009.a kevadest rikkus, taganes hageja
kinkelepingust. Hageja taganes kinkelepingust 31.01.2010 ja 05.02.2010 kostjale I tehtud avaldustega, kusjuures kostja I isiklikult osales viimase avalduse koostamise juures, mistõttu oli teadlik kinkelepingust taganemise põhjustest. Nimetatud avalduses hageja teatas kostjale I notari juuresolekul, et taganeb kinkelepingust põhjusel, et kingisaaja on oma käitumisega näidanud käesoleva avalduse tegemisele eelnenud aasta jooksul jämedat tänamatust. Notari juurde minnes oli avalduse tegemine ja selle põhjused kokku lepitud. Kostja I sellele vastuväiteid esitanud ei ole. Kostja I ei ole väitnud, et ta oleks koos hagejaga notari juurde läinud enda tahte vastaselt või et ta ei oleks aru saanud, millist avaldust hageja talle tegi. Selle avalduse alusel on 22.06.2004 kinkeleping taganemisega lõppenud ja kostjad peavad hagejale kingieseme tagastama. Kohus ei ole seda hageja esitatud tõendit arvestanud (05.02.2010 notariaalne avaldus).
24.Hagejad on väitnud, et kostjad on teinud võimatuks hagejatel maamaja kasutamise. Vanemate toast on ära viidud nende isiklikud asjad, s.h üks magamisase. Allesjäänud magamisasemele kaks vanainimest magama ei oleks mahtunud (ca 80cm). Nende kasutuses olnud köögist oli kadunud köögilaud, jm isiklikud asjad. Saunas polnud pesemisvõimalusi, sest pingid ja lava olid välja lõhutud. Puudus kevadest kuni sügiseni vee kasutamise võimalus, mistõttu vanematel polnud võimalust end pesta, saada vett toiduks-joogiks. Kohus on ebaõigesti leidnud, et eelnimetatu ei ole tõendamist leidnud. Hageja on ise nende asjaolude kohta andnud kohtus selgituse, mida kinnitasid ka tunnistajad I. K. ja J. M.. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta nende tõenditega (hageja seletus ja tunnistajate ütlused) ei arvesta.
25.2009.a kevadel läks hageja XXXXXXXXX koos poeg J., mil selgus, et nende kasutuses olnud toast puudus üks voodi, mida nägi ka naaber I. K.. Seda asjaolu kinnitasid kohtus kõik eelpoolnimetatud isikud, kuid kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta nende tõenditega ei arvesta.
26.Kohus on leidnud, et sauna kasutamise võimalus võis hagejaid häirida, kuid elamus olid pesemisvõimalused olemas, kuna kostja I oli elamusse ehitanud pesemisruumi. Kohus on jätnud arvestamata hageja ja tunnistajate seletused selles, et pesemisruum asus kostjate kasutuses olevas elamu osas ja nendesse ruumidesse sissepääsu uks oli lukus. Hageja on kohtuistungil selgitanud, et temal nendesse ruumidesse asja ei olnud ja sinna teda ka ei kutsutud. Seda, et kostjate kasutuses olevad ruumid olid lukus, kinnitasid ka tunnistajad I. K. ja kostja I. I. K. kinnitas ka seda, et vanad ja noored ei viibinud samaaegselt maamajas. Sellest järelduvalt jääb arusaamatuks, mil viisil saanuks hagejad kostja I kasutuses olevas ruumis pesemisvõimalusi kasutada, kui kostjaid maamajas ei olnud ja nende ruumidesse sissepääsu võimaldav uks oli lukus. Hagejal nendesse ruumidesse sissepääsu võimaldav võti puudus.
27.Kohus on ebaõigesti tuvastanud puurkaevu kasutamise võimatust vaid ühekordse elektri rikke tõttu. Hagejad ei saanud kaevust vett kogu 2009.a suve, sest kostja I keelas kevadel elektri kasutamise selle rikke tõttu, kusjuures rike parandati alles sügisel, kui keegi maamaja enam vastu talve ei kasutanud. Hageja on selgitanud, et kui 2009.a suvel mõnel korral XXXXXXX viibis, siis tõi vett naabritelt. Seda kinnitas ka naaber I. K. ja tunnistaja J. M.. Kuivõrd poeg J. oli ainus, kes vanemaid maale viis, siis teab tema kõige paremini ka nendest asjaoludest, mis vanemaid häiris, kuid kohus ei ole tunnistaja seletustega arvestanud. Tunnistaja on selgitanud, et pärast kostja I keeldu kaevu kasutamiseks, võttis ta ise maale vett kaasa. Kui puurkaevust oleks olnud vee võtmine võimalik, siis ei oleks J. pidanud vett linnast kaasa võtma ja hageja seda naabrite kaevust tooma. On ilmselge, et just vee puudumise tõttu ei saanud hagejad 2009.a suvel maamaja kasutada.
28.Kohus leidis, et jämedaks tänamatuseks võiks pidada olukorda, kus kingisaaja kavatseb kingitud eseme müüa, kuid kõnesoleval juhul on hageja ise väitnud, et elamu tagasisaamisel kavatseb selle müüa. Hageja sellise kohtu käsitlusega ei nõustu. Hageja nõude lahendamisel ei oma mitte mingit tähendust asjaolu, mida hageja kavatseb teha kingiesemega pärast selle tagasisaamist. Kuivõrd kostja I kavatses kingi müüa ja asus seda realiseerima, on tõendatud kostja I tänamatus hageja suhtes. Lugedes kostja I kavatsuse elamu müügiks jämedaks tänamatuseks, tulnuks kohtul igal juhul hagi rahuldada.
29.Lisaks kostjate tegevusele hagejatele maamaja kasutamise võimatuks muutmisel, milleks igal juhul on alates 2009.a kevadest kinnistul asuvast kaevust eluks vajaliku vee kasutamise ja pesemise võimaluse äravõtmine ning elamu müügi kavatsus, on kostja I näidanud hageja suhtes ilmset tänamatust sellega, et enda materiaalsete ja alkoholiprobleemidega tekitanud raske materiaalse olukorra hagejale. Hageja ei nõustu kohtu põhjendusega selles, et kostjal I olid alkoholiprobleemid juba kinkelepingu sõlmimise ajal, mistõttu see asjaolu tähtsust ei oma. Käesolevas asjas on hageja selgitanud, et probleemid kostjaga I algasid just 2009.a kevadest, mil ta jäi töötuks ja tal oli kohtuprotsess. Siis tekkisid tal suured alkoholiprobleemid ja pidev raha vajadus, milleks hageja kõik säästud talle andis ja veel juurdegi laenas. Suutmatusest oma probleeme lahendada, asetas kostja I hageja raskesse materiaalsesse olukorda. Seoses alkoholiprobleemidega on olnud korduvalt Wismari haiglas, mille kulusid on hageja tasunud. Hageja ostis kahel korral pandimajast tagasi kostja I abielusõrmuse. Kõik asjaolud kogumis kinnitavad kingisaaja tegude objektiivset hukkamõistetavust ja kinkija subjektiivset hinnangut jämeda tänamatuse mõistele hinnangu andmisel. Ka käesoleval ajal juba pikema aja vältel elab kostja I hageja juures ja tema kulul. Hageja nõude lahendamisel ei oma mingit tähendust hageja poolt oma varaga tehtud muud tehingud ja teise poja abistamine. Vastus apellatsioonkaebusele
30.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
32.Kaebuse põhjendustes on hageja korranud esimese astme kohtus väljendatud seisukohti. Hageja nõue on suunatud omandi tagasikandmisele. Selline nõudeõigus on hagejal kinkelepingust taganemise korral VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 järgi. Kostja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 järgi asendada kohtuotsusega. Seega saaks hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooniga lugeda kostja omanikukande muutmisega nõustunuks. Eelnevalt tuleb aga tuvastada, kas hagejal on võlaõiguslik nõue omandi tagasikandmiseks. Kuna kostjad on kinnistusraamatusse kantud kinnisasja omanikena, on nad puudutatud isikuks, kelle nõusolek on asjaõiguse üleandmisel vajalik kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 2 p 3 järgi. Hagi rahuldamise tingimusena tuleb tuvastada, kas eeldused omandi tagasikandmiseks on VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 järgi olemas, s.t kas kinkeleping on taganemisega lõppenud.
33.Vaidluse all ei ole, et lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja on edastanud lepingust taganemise avalduse VÕS § 188 lg 1 kohaselt. Pooled vaidlevad kinkelepingust taganemise kehtivuse üle. Vaidlus on selles, kas kinke saaja on käitunud viisil, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust taganeda.
34.Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 järgi lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel, mh siis, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija vastu üles jämedat tänamatust või kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud tingimuse. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on kingi vääriline. See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest
õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. Jäme tänamatus kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang ning sellise käitumise hindamisel tuleb lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut.
35.Kingisaaja käitumisele hinnangu andmise juurde saab asuda siis, kui kinkija poolt etteheidetud käitumine on tõendamist leidnud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt on hagejal kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tema nõuded tuginevad. Lepingust taganemiseks õigust andvate asjaolude tõendamise koormis lasub lepingust taganejal, mis tähendab, et hagejal lasus kohustus tõendada, et teda õigustas taganemiseks mõni VÕS §-s 267 nimetatud alustest. Hagi aluseks olevate asjaolude järgi taganes hageja kinkelepingust VÕS § 267 p-de 1 ja 3 alusel põhjusel, et kingisaaja on näidanud üles jämedat tänamatust, visates ära või lõhkudes elamus olnud hagejale kuulunud asju ja mööbliesemeid ning teinud hagejale takistusi kingitud kinnistul asuva elamu ja sauna kasutamisel. Maakohus on võtnud seisukoha kõigi hageja poolt esiletoodud asjaolude suhtes ja leidnud tõendeid uurides põhjendatult, et hageja väited kostja poolt hagejale kuulunud esemete tema loata äraviskamise ja/või lõhkumise või isikliku kasutusõiguse realiseerimise takistamise osas, s.h kaevuvee sihiliku äravõtmise või pesemisvõimaluste keelamise osas, on jäänud tõendamata. Kohus on poolte vande alla antud seletustest ja tunnistajate ütlustest teinud paikapidavad järeldused, leides, et hageja poolt kostjatele etteheidetud käitumine ei ole tuvastamist leidnud ning seetõttu ei saa kohus kostjate käitumist VÕS § 267 p-de 1 ja 3 tähenduses hinnata. Kuna maakohus on hageja seisukohtadele piisava põhjalikkusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu seisukohtadega, m.h ka tõendite hindamise osas, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnormide rikkumisi esimese astme kohtu töös kolleegium ei tuvastanud.
36.Kuigi takistuste tegemine kinnistul asuva elamu kasutamisel ei ole käesolevas menetluses tõendamist leidnud, märgib kolleegium pooltele selgituseks, et kingitud kinnistule hageja kasuks seatud isiklik kasutus elamule annab hagejale vastuvaidlematu õiguse kinnistul asuva elamu kasutamiseks ning takistuste tegemisel on hagejal õigus pöörduda kohtu poole valduse kaitse hagiga (AÕS §-d 1841, 227 ja 228).
37.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
38.E. M. on 15.03.2010 surnud ja ei saa seetõttu olla hagejaks. E. M. õigusjärglased tema asemel menetlusse astunud ei ole (TsMS § 209).
Iko Nõmm
Margo Klaar
Mare Merimaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.