Pärnu Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Anne Randjärv
Otsuse teatavakstegemise
22.12.2010 a. Rapla Kohtumaja kantselei kaudu
aeg ja koht Tsiviiasja number
2-10-9271
Hagi ese Hagi hind
Kinkelepingust taganemise tõttu kingitud eseme tagastamise nõue
Menetlusosalised
Hagejad: Vaike Männapsoo xxxxxxxxxxx elukoht: xxxxxxx, xxxxx xxx xx-x Endel Männapsoo xxxxxxxxxxx (surn.xx.xx.xxxx.a.) Esindaja: Ingrid Proos, Ingrid Proosi Õigusbüroo OÜ e-post: [email protected] Kostjad: Meelis Männapsoo xxxxxxxxxxx elukoht: xxxxxx xxxx, xxxxxx xxxx, xxxxxxx xxx x Mariina Männapsoo xxxxxxxxxxx elukoht: xxxxxxx, xxxxxxxxx x-x Esindajad: vandeadvokaat Tõnu Meidra, Grete Lind Advokaadibüroo Kasak&Missik e-post: [email protected]
Istungi toimumise aeg
Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Menetluskulud tsiviilasjas nr.2-10-9271 kannab hageja. Kostjatel on
õigus 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest taotleda kohtult menetluskulude suuruse kindlaksmääramist. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Apellatsioonkaebus võidakse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Asjaolud ja hageja nõue xx.xx.xxxx.a. sõlmitud lepinguga kinkis Vaike Männapsoo xxxxxx vallas xxxxxx alevikus paikneva xxxxxxxxx kinnistu (registriosa nr.xxxxxxx) oma pojale Meelis Männapsoole. Sama lepinguga koormati kinnistu kinkija ja tema abikaasa kasuks tähtajatu isikliku kasutuse õigusega /t.l.8-10/. 2009.a. kevadest alates on Meelis Männapsoo oma eakatele vanematele teinud takistusi kinnistul paikneva elamu ja muude hoonete kasutamisel: 1) vanemate kasutuses olevast toast on väärtuslikud mööbliesemed ära müüdud või ära põletatud, 2) vanemate kasutuses olevast köögist on osa mööblit viidud kuuri, taburetid ära põletatud, gaasipliit välja visatud, presskann kadunud, 3) esiku seinakapp on ära lõhutud, külmik välja visatud, jalanõude kapp ära põletatud, 4) saunaruumides on kõik puitesemed välja lõhutud ja ära põletatud, mistõttu pesemisvõimalused puuduvad, 5) ära on võetud puurkaevust vee võtmise võimalus. Hagejad heidavad kostjatele ette ka elamu müügi kavatsust. Kuna tegemist on Vaike Männapsoo isa ehitatud majaga, seovad kinkijat sellega lapsepõlvemälestused. See oli ka põhjus, miks kinkelepingusse märgiti kinkija õigus kasutada elamut kuni oma surmani. Pärast kinke saamist sõlmis Meelis Männapsoo oma abikaasaga abieluvaralepingu, mille kohaselt sai xxxxxxxxx kinnistust xx.xx.xxxx.a. kostjate ühisvara /t.l.11/. Mõlemad kostjad olid teadlikud kinnistut koormavast tähtajatust tasuta kasutamise õigusest ning pidid võimaldama hagejatel seda õigust realiseerida. 31.01.2010.a. on hagejad teinud Meelis Männapsoole kinkelepingust taganemise avalduse VÕS § 268 lg.1 alusel ja nõudnud kinkelepingu eseme tagastamist, kuna kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija vastu üles jämedat tänamatust. Meelis Männapsoo sai avalduse kätte 2.02.2010.a. /t.l.12/. 5.02.2010.a. on hageja Vaike Männapsoo teinud ka notariaalse kinkelepingust taganemise avalduse /t.l.13/. Kuna hageja Vaike Männapsoo on kinkelepingust taganenud, on kostjad, kelle ühisomandis kinkelepingu ese käesoleval ajal on, kohustatud selle ühiselt tagastama, tehes selle kohta notariaalselt tõestatud avalduse. AÕS § 120 lg.1 kohaselt peab kinnisomandi üleandmiseks vajalik asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud. TsÜS § 68 lg.5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib seda asendada jõustunud kohtuotsus, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Hageja Vaike Männapsoo taotleb kohtult Meelis Männapsoo ja Mariina Männapsoo kohustamist tegema tahteavaldus xx.xx.xxxx.a. sõlmitud kinkelepingust taganemise tõttu xxxxxx vallas xxxxxx alevikus paikneva xxxxxxxxx kinnitu koos selle oluliste osade ja päraldistega tagastamiseks Vaike Männapsoole.
Kostjate seisukoht Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad selle jätta rahuldamata.
Kostjad leiavad, et hagejatel puudus alus kinkelepingust taganemiseks. Hagejad väidavad, et taganesid kinkelepingust VÕS § 268 lg.1 alusel, kuna kostjad on üles näidanud jämedat tänamatust kinkija suhtes, tehes võimatuks elamu kaaskasutuse. Kostjate hinnangul ei kvalifitseeru hagejate poolt kostjatele tehtud etteheited jämedaks tänamatuseks VÕS § 267 p.1 tähenduses. Riigikohus on lahendis nr.3-2-1-153-06 asunud seisukohale, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Õiguskirjanduse kohaselt on jämeda tänamatuse korral tegemist ühiskonna moraalinormide rikkumise juhuga, millele õigus on andnud oma tähenduse ja hinnangu. Jämedaks tänamatuseks ei saa pidada seda, kui elamust on mingisugused asjad ära viidud, vaid olukorda, kus kingisaaja näiteks ründab kinkijat. Seega ei ole hagejate taganemisalus asjakohane. Samuti on hagejate väited paljasõnalised ja tõendamata, kuigi tõendamiskoormus lasub neil. Kostjatele jääb arusaamatuks, mida peavad hagejad silmas „väärtuslike esemete“ all. Hagejad on kohustatud tõendama, et sellised hagejatele kuuluvad esemed elamus olid ja et need esemed on ära viinud, maha müünud, ära põletanud või mujale paigutanud kostjad. Mingite esemete väidetav äraviimine või ümberpaigutamine ei takista elamu kasutamist, kuna fotodelt on näha /t.l.42-46/, et hagejate kasutuses olevad ruumid on piisavalt möbleeritud. Kinkelepingust tulenevalt on hagejate isiklik kasutusõigus seatud elamule. Saunaruumi väidetav kasutamise võimatus ei saa olla kinkelepingu tühistamise aluseks. Seda enam, et elamus on pesemisvõimalused olemas. Sama puudutab puurkaevust vee kasutamise võimatust. Vaidlusalune kinnistu on kostjate omandis ning neil on õigus oma asja vallata, kasutada ja käsutada, sealhulgas vajadusel vananenud asju asendada. Kostjad ei ole oma asju käsutanud selliselt, et see takistanuks hagejail elamu kasutamist. Jämeda tänamatusena ei saa käsitleda elamu müügi kavatsust, kuna kinnistu pandi müüki Vaike Männapsoo tahtel, mida ta ise on kirkjalikult kinnitanud /t.l.54/. Hagejad ei ole xxxxxxxxxx kunagi alaliselt elanud, samuti ei ole tegemist Vaike Männapsoo lapsepõlvekoduga. Kostjad on kinnistul paikneva elamu säilitamiseks teinud vajalikke kulutusi 400 000 krooni ulatuses. Kui kohus peaks hagi rahuldama, on hageja kohustatud VÕS § 191 lg.2 tulenevalt nimetatud kulutused hüvitama. Kohtu seisukoht ja põhjendused Otsustamaks hageja nõude põhjendatuse üle, on vajalik kindlaks teha, kas täidetud kinkelepingust taganemine oli õiguspärane ja seadusega kooskõlas. VÕS § 268 lg.1 kohaselt võib kinkija täidetud kinkelepingust taganeda ja kingitud eseme alustu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p.-s 1-3 ettenähtud juhtudel. Nimetatud seaduse p.1 ja 3 kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust või kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Hagiavaldusest ja kohtus vande all antud ütlustest nähtuvalt on Vaike Männapsoo kinkelepingust taganenud VÕS § 267 p.1 sätestatud alusel, so põhjusel, et kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija ja tema lähedase inimese (so kinkija abikaasa ja kingisaaja isa) vastu üles jämedat tänamatust. Jämedat tänamatust on hageja sisustanud järgmiste etteheidetega: kostjad on vanematega nõu pidamata ära viinud või ära visanud või kõrvalhoonesse paigutanud hagejate kasutuses olevatest ruumidest mööbli-ja muid esemeid, hagejatelt oli sauna renoveerimistööde tõttu ära võetud pesemisvõimalus, samuti puurkaevust vee võtmise võimalus. Kostjatele heidetakse ette kinnistu müügi kavatsust, mis hagiavaldusest nähtuvalt on kinkijale lapsepõlvemälestuste ja
xxxxxxxxx elamu suvilana kasutamise soovi tõttu vastuvõetamatu. Riigikohus on lahendis nr.3-2-1-153-06 asunud seisukohale, et käitumise pidamine „jämedaks tänamatuseks“ on eetiline hinnag ning kohtul tuleb sellise hinnagu andmisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist, arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, sealhulgas nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga, et hagis kostjatele tehtud etteheidetega, eelkõige „elamust mingisuguste asjade äraviimisega“ /t.l.38/, ei ole võimalik jämedat tänamatust sisustada. Käitumine, milline objektiivsest küljest ei pruugi olla kuigivõrd hukkamõistetav, võib kinkijale subjektiivsest küljest olla talumatu. Kõnesoleval juhul ei ole hagiavalduses kirjeldatud tegevus, mida kostjatele ette heidetakse, tõendamist leidnud. Nii hageja Vaike Männapsoo kui tunnistaja J M ütlustest nähtub, et hagejate kasutuses olnud elamuosas mingeid väärtuslikke mööbliesemeid ei ole olnud /t.l. 106-108, 115/. Kohtumenetluse käigus jäi arusaamatuks, kas üldse ja kui, siis milliseid esemeid hagejate teadmata nende kasutuses olnud ruumidest ära viidi või ringi paigutati. Esemete mahamüümine kostjate poolt tõendatud ei ole. Vaike Männapsoo ütlustest /t.l.128/ nähtuvalt oli talle enamasti teada, miks üks või teine asi ära visati, ringi paigutati või välja lõhuti. Õige on kostjate seisukoht, et hagejate kasutuses olevate ruumide korrastamine kostjate poolt ei takistanud hagejail elamut kasutamast. Sauna kasutamisvõimaluse lõppemine võis hagejaid küll oluliselt häirida, kuid kostjate tegevus saunahoone renoveerimise alustamisel ei ole objektiivselt hukkamõistetav. Samuti ei võtnud see hagejatelt pesemisvõimalust, kuna kostjad olid elamusse ehitanud pesuruumi. Asjas puuduvad tõendid, et hagejatel puudus õigus või võimalus elamus paiknevat pesuruumi kasutada ning nad ei ole seda ka väitnud. Samuti puuduvad tõendid, et hagejatelt oleks ära võetud puurkaevu kasutamise võimalus. Sellena ei saa käsitleda Meelis Männapsoo ühekordset hoiatust pumpa elektririkke tõttu mitte tööle panna. Kindlasti võiks jämedaks tänamatuseks pidada olukorda, kus kingisaaja, teades kinkija emotsionaalset sidet kingitud esemega, kavatseb seda müüa. Kõnesoleval juhul oli ja on olukord siiski teistsugune. Vaike Männapsoo on kohtumenetluse käigus korduvalt tunnistanud, et kinnistu tagasisaamise korral kavatseb ta selle maha müüa: „ Kui xxxxxx maja tagasi saaksin, ega minust omanikku ei tule, et oleks seal – aastad on oma töö teinud. Müüksin kohe maha, raha läheks maksudeks ja võlgadeks ära, kõike ei ole mulle vaja“ /t.l.107/ Kohtumenetluse käigus on selgelt ilmnenud tegelik põhjus, miks Vaike Männapsoo Meelis Männapsoole tehtud kinki tagasi nõuab. Vaike Männapsoo vajab raha, kuna on sattunud raskesse materiaalsesse olukorda. Sellise olukorra tekkimisele on Vaike Männapsoo hinnangul kaasa aidanud pidev vajadus Meelis Männapsood materiaalselt toetada, kuna viimane on olnud kimpus alkoholiga, 2009.a. kaotanud töö ning periooditi elanud vanemate juures ja nende kulul. Kohus ei kahtle hageja esindaja seisukohas, et mõnel sellisel perioodil on ka Meelis Männapsoo ainsa väljapääsuna näinud xxxxxxxxx kinnistu müüki ning selles osas emaga nõustunud. See aga ei tähenda, et Vaike Männapsool oleks käesoleval ajal õigus hagis kirjeldatud alusel kostjatelt kinnistu tagastamist nõuda. Vaike Männapsoo ütluste kohaselt oli kinkelepingu tegemise eesmärgiks anda Meelis Männapsoo kolmelapselisele perele koht, kus suviti olla ja võimalus kinnistul paiknevaid hooneid korrastada, mida kostjad on ka teinud. „Maa ja maja kinkimine pojale - võib-olla mõtlesime, et jääme vanaks, et ta on noorem inimene, kes asja edasi teeb. Poeg oli huvitatud ka, neil on lapsed, oli vaja kohta, kus
käia“ /t.l.106/. Seega on kostjad kinnistu valdamisel ja kasutamisel käitunud kinkelepingu tegemise eesmärgile vastavalt. Meelis Männapsoo suutmatust periooditi eluga toime tulla ja harjumust nimetatud perioodidel oma vanemate lahkust ja heasoovlikust maksimaalselt ära kasutada, ei saa kohtu hinnangul pidada jämedaks tänamatuseks VÕS § 267 lg.1 tähenduseks, milline annaks aluse juba täidetud kinkelepingu tühistamiseks. Meelis Männapsoo alkoholiprobleem oli hagejatele teada kinkelepingu tegemise ajal. Kohtumenetluse käigus ilmnes, et hagejad on oma mõlemat poega pidevalt materiaalselt toetanud ning oma vara nende vahel ära jaganud. Vanemate toetus on olnud vabatahtlik ega omanud konkreetse laenusuhte iseloomu. Kinkelepingu tühistamise kaudu püüab Vaike Männapsoo lisaks enda majanduslikele probleemidele lahendada ka Meelis Männapsoo omi, milleks tal tema poolt valitud viisil siiski õigus puudub. „Kui xxxxxx maja tagasi saaksin....müüksin kohe maha, raha läheks maksudeks ja võlgadeks ära, kõike ei ole mulle vaja. Kui saab müüdud, annaksin pool rahast pojale.“ Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et Vaike Männapsool puudus õiguslik alus hagis esitatud asjaoludel kinkelepingust taganemiseks viis ja pool aastat peale selle täitmist, mistõttu hagi rahuldamisele ei kuulu. Kui Vaike Männapsoo ei ole käesoleval ajal võimeline end ise ülal pidama, on ta õigustatud poegadelt elatist saama. Kui pojad oma kohustust ema ülalpidamisel ja tema eest hoolitsemisel ei täida, võib Vaike Männapsool muu hulgas tekkida ka õigus oma varaga tehtud tehingutest taganemiseks VÕS § 267 p.1 ja 2 sätestatud alustel.
Kohtunik:
Anne Randjärv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.