2-07-30793/71 - Muud - Muud hagiasjad - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

V. (likvideerimisel) on esitanud menetluskulude nimekirja , mille kohaselt on tema õigusabikulud koos käibemaksuga (3375 krooni) kokku 20250 krooni. V. osutatud õigusabi on seisnenud hagivastuse koostamises 3,5 tunni ulatuses (1250 krooni tund); täiendavate seisukohtade koostamises 1,5 tunni ulatuses ning esindaja osavõtus kahest kohtuistungist kokku 1,5 tunni ulatuses. Lisaks tasutud õigusabikuludele 6,5 tunni ulatuses osutatud õigusabi eest (8125 krooni), on OÜ V. poolt hüvitamata õigusabikulud 7 tunni eest, tunnitasuga 1250 krooni esindaja osavõtu eest 25.03.2010 toimunud kohtuistungist 5 tunni ulatuses ning 2 tunni ulatuses apellatsioonkaebuse vastuse koostamise eest - kokku 8750 krooni. V. (likvideerimisel) taotleb hüvitada ka menetluskuludelt arvestatud ja tasutud käibemaks, kinnitades, et seoses likvideerimismenetlusega ei ole ta käibemaksukohuslane ning ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Õigusteenuse lepingu sõlmimisel 02.10.2007.a. kohustus ühistu V. (likvideerimisel) tsiviilasja ühistule positiivse lahendi korral maksma advokaadibüroole tulemustasu 10 000 krooni, kui ühistule laekuvad M. J. mõistetud menetluskulud. Seetõttu taotleb ühistu V. (likvideerimisel) ka nimetatud summa M. J. välja mõista. V. toetub siinjuures riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei ole oluline, kas pool, kelle kasuks tehti kohtuotsus, on esindajale osutatud õigusabi eest enne kohtuotsuse tegemist juba tasunud või mitte. Õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, kui poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. Selline kohustus on ühistul V. (likvideerimisel) tekkinud 02.10.2007.a. sõlmitud õigusabilepingu alusel. V. (likvideerimisel) taotleb määrata hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks tsiviilasjas koos tulemustasuga kokku 32250 krooni (2061,15 eurot) ning mõista antud kulu hagejalt välja Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a. määruses nr. 137 sätestatud lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmääradest lähtuvalt. Hageja on 28.02.2011 esitanud vastuväited kostjate menetluskulude hüvitamise taotlustele. Vastuväidete kohaselt ei vasta avaldused TsMS §-s 174 lg 3 sätestatud nõuetele, kuna lisatud ei ole menetluskulude nimekirju, milles oleks detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses endas esitatud esindaja osavõtutoimingute ebakonkreetne loetelu ei saa asendada seadusega nõutud ja seaduse tingimustele vastavat menetluskulude nimekirja, mille alusel oleks võimalik kujundada seisukoht kulude vajalikkuse ja põhjendatuse suhtes. T.K. avaldusele lisatud kassa sissetuleku orderitest ja arvest, ei nähtu, milliseid toiminguid on on T.K. esindaja seonduvalt tsiviilasjaga nr 2-07-30793 teinud ja kui suur on olnud esindaja ajakulu iga konkreetse toimingu või tegevuse peale. V. (likvideerimisel) avaldusele ei ole lisatud ühtegi dokumenti, mis tõendaks õigusabikulude kandmist. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et hinnangu andmiseks õigusabikulude põhjendatusele ja vajalikkusele tuleb õigusabi osutajal esitada kohtule dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ning tehtud toimingute kohta. Kassa sissetuleku orderit ei saa pidada poole (antud juhul T.K. ) poolt maksekohustuse täitmise tõendiks, see on arve alusel laekunud raha selle saaja poolt kassasse paigutamist kinnitav n.ö. raamatupidamise sisedokument. Ka ei nähtu kassa sissetulekute orderitelt, kui suure osa moodustab tasutud summadest käibemaks.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt kuuluvad teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud väljamõistmisele põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on seisukohal, et kostjate menetluskulude väljamõistmisel hagejalt tuleb silmas pidada hagi hinnast tulenevat piirmäära, mis kehtis hagi esitamise ajal. Kohtumenetlus antud tsiviilasjas algas ajal, mil kehtisid Vabariigi Valitsuse 15.12.2005.a. määrusega nr 306 kehtestatud piirmäärad ning hagejal oli õiguspärane ootus just nende piirmäärade kehtimise suhtes. Hageja ei saanud ega pidanud menetlust algatades ette nägema, et menetluskulude piirmäärad tulevikus muutuvad. Selline seisukoht on väljendatud ka Riigikohtu 26.01.2011.a. kohtulahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-152-10 p 15. T. K. summa- 16 638 krooni ületab eelpoolviidatud määrusega kehtestatud piirmäära, V. (likvideerimisel) õigusabikulud (koos tulemustasuga) ületavad isegi Vabariigi Valitsuse 4.septembri 2008.a. määrusega nr.137 kehtestatud lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäära. Lisaks sellele leiab hageja oma vastuväidetes kostjate poolt esitatud menetluskulude hüvitamise avaldustele, et 15.12.2005.a. määrusega nr 306 kehtestatud piirmäärad kohalduvad kogumis kõigi menetlusosaliste suhtes, kellel on õigus nõuda menetluskulude hüvitamist vastaspoolelt. Kui see nii ei oleks, oleks tegemist proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisega, kuna menetluskulude nõudmiseks õigustatud isikute paljususe ja kohustatud isikute vähesuse korral oleksid menetluskulud kordades suuremad hagihinnast. Taoline olukord kahjustaks aga igaühe põhiseaduslikku kohtusse pöördumise õigust. Ja vastupidi - kohustatud isikute paljususe korral võiks üks õigustatud isik nõuda menetluskulusid eraldi igalt kohustatud isikult piirmäärade raames eraldi, kusjuures summa võiks kogumis olla suurem kui hagiga nõutav summa. Nimetatud seisukohta toetab vastuväite esitaja arvates 22.10.2008.a. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-85-08 p 17. Vastuväidete kohaselt on menetluskulude panemine M. J. ebaõiglane, kuna Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2010.a. kohtuotsusega on loetud tuvastatuks, et hageja M.J. eluruumis mitteelavale pärijale ei läinud eluruumi ostmise eesõigus üle, seega isegi juhul, kui vaidlusalune eluruum oleks olnud erastamise objekt, puudunuks M. J. selle eesõigusega ostmiseks. Seetõttu ei oleks M. J. saanud astuda hageja õigusjärglasena menetlusse ja olla käsitletav antud asjas hagejana ning hageja asjas oli vaid H. J. , kes on surnud. Menetluskusid kandma kohustatud isikuteks peaksid olema kõik H.J. pärijad.

V. (likvideerimisel) õigusabikulud on vastavalt avalduses esitatud kulude nimekirjale 13,5 tunni osutatud õigusabi eest, tunnitasuga 1250 krooni, 16 875 krooni ning tulemustasu 10 000 krooni. Nimetatud summale – kokku 26 875 krooni lisandub käibemaks 20 %, seega kostja lepingulise esindaja kulu koos käibemaksuga moodustab kokku 32 250 krooni. T. K. esindaja kulu on vastavalt nimekirjale, mis sisaldub menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduses, 16 638 krooni. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus esindaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu tehinguga määratud esindaja. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostjaid on kohtumenetluses nii maakohtus kui ringkonnakohtus esindanud lepingulised esindajad – OÜ L. töötaja A. A. A. . ja K xxxxxxxxxxxx M. S. Kohus leiab, et asjakohatu on hageja vastuväide kostjate poolt esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduste nõuetele mittavastavuse kohta. Kuigi kostjate avaldustele ei ole tõepoolest lisatud eraldi dokumendina menetluskulude nimekirju, milles on detailselt näidatud kulude koosseis, siis kohus on seisukohal, et kui menetluskulud koosnevad vaid ühest kululiigist (antud juhul TsMS § 144 p 1 sätestatud kohtuvälised kulud – menetlusosaliste esindajate kulud), siis võib menetluskulude nimekiri sisalduda ka avalduses endas. Mõlema kostja poolt esitatud avalduses on õigusabikulud suhteliselt detailselt välja toodud. Kohus ei hinda menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust mitte üksnes kulude nimekirja alusel, vaid eelkõige lepingulise esindaja tegevuse mahu alusel, mis nähtub tsiviilasja toimikust. Hagejalt kostjate õigusabikulude sissenõudmisel kuuluvad kohaldamisele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirmäärad. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas kuuluvad kohaldamisele Vabariigi Valitsuse määrusega 12.12.2005.a. nr.306 kehtestatud Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad, kuna hagi on esitatud enne uute piirmäärade kehtestamist 04.09.2008.a. määrusega nr. 137. Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade näol on tegemist materiaalõiguslike normidega, milliseid kohaldatakse vastavalt nende kehtivusele teo või toimingu tegemise ajal. Oma menetlusõigusi teostades, ehk siis hagi esitades, oli hagejal õiguspärane ootus, et ta ei pea kandma suuremaid vastaspoole lepingulise esindaja , kui oli sätestatud hagi esitamise ajal kehtiva Vabariigi Valitsuse määrusega. Juhul, kui kuluhüvitist soovitakse toimingute eest, mis tehti nii määruse nr 306 kui ka määruse nr 137 kehtivusajal, saavad pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis on kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud määrusega. Nimetatud seisukoht on väljendatud mitmes Riigikohtu lahendis (nr 3-2-1-154-09 ; 3-2-1-152-10). 5 (6)

Käesolevas asjas on tsiviilasja hind 30 000 krooni. Nimetatud hinnaga hagilt oli kohaldamisele kuuluva Vabariigi Valitsuse 12.12.2005.a. määrusega nr. 306 sätestatud maksimaalselt sissenõutav kulu 9500 krooni. Menetluskulu väljamõistmisel tuleb arvestada käesoleva kohtuasja keerukust ja mahukust – kostjatel tuli esitada seisukohad hageja nõudele tehingu tühisuse suhtes, mis omakorda eeldas toimunud tehingu seaduslikkuse analüüsi, seejuures tuli kujundada oma seisukoht asjaolu suhtes, kas hagejal oli olemas õigus, mida väidetavalt on kahjustatud. Seoses esialgse hageja surmaga tekkis vaidlus, kas vaieldav õigussuhe üldse võimaldab õigusjärglust. Asjas toimus kokku viis kohtuistungit ning apellatsioonimenetlus. Neil asjaoludel leiab kohus, et põhjendatud on mõlemale kostjale menetluskulu – lepingulise esindaja tasu väljamõistmine hagejalt Vabariigi Valitsuse poolt hagi esitamise ajal kehtestatud piirmäära ulatuses, mis on väiksem tegelikult kostjate poolt kantud kulude suurusest. Kohus on seisukohal, et väljamõistetava menetluskulu piirmäär ei hõlma kõigi hüvitise saamise õigust omavate menetlusosaliste kulusid kogumis, vastasel juhul oleks menetlusosaliste suurema hulga puhul piiratud menetlusosalise õigus omada asjas esindajat. Käesolevas asjas ei ole kostjate esindajad esitanud kohtule ka ühiseid (kattuvaid) seisukohti, mille tõttu ei saa väita, et nende töö maht oli ühise õigusliku positsiooni tõttu väiksem. Silmas tuleb pidada sedagi, et käesolevas asjas mitu kostjat ei ole erinevalt hagejast menetlusse astunud vabatahtlikult, vaid hageja enda soovil. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja T. K. vastava taotluse esitanud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduses. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Arvestades, et käesolevas asjas on hageja poolt kostjatele hüvitatavad menetluskulud kindlaks määratud summas 1214,32 eurot (19 000 krooni), on käesolev määrus vaidlustatav.