Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets
Määruse tegemise aeg ja koht 07.04.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-662
Kohtuasi
Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.02.2026 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
L.G määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Tallinna linn Tervishoiuameti kaudu)
(Tallinna
Sotsiaal-
ja
Puudutatud isik L.G (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 19.02.2026 määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi.
2.Jätta L.G määruskaebus rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Harju Maakohtu 14.01.2026 määrusega kohaldati L.G (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlusel pikendas Harju Maakohus 16.01.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, st kuni 22.02.2026 kell 10.51. Maakohus märkis, et annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
2.Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu; avaldaja) esitas Harju Maakohtule 12.02.2026 avalduse, paludes paigutada puudutatud isik tahtest olenematule ravile kuni kolmeks kuuks.
2.1.Avalduse kohaselt pöördus Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (psühhiaatriakliinik) 10.02.2026 avaldaja poole puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi jätkamiseks orienteeruvalt kuni kolmeks kuuks. Psühhiaatriakliiniku avaldusele oli lisatud psühhiaatrite 10.02.2026 arvamus, mille kohaselt viibib puudutatud isik kolmandat korda statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus. Esimest korda oli ta statsionaarsel ravil 2013. aastal, kui politsei ja kiirabi tõid ta käeraudades psühhiaatriakliinikusse, kuna oli kodus muutunud äärmiselt vägivaldseks ja ähvardavaks. Puudutatud isik käitus pereliikmete suhtes agressiivselt ning tuli emale, õele ja isale korduvalt füüsiliselt kallale. Samuti avaldas puudutatud isik jälitusmõtteid ning oli lähedaste suhtes paranoiline. Puudutatud isiku suhtes kohaldati tahtest olenematut ravi kuni 40 päeva. Haiglaravi foonil puudutatud isik rahunes, muutus leplikumaks, luulumõtted kaotasid aktuaalsuse, kuid haiguskriitikat ei tekkinud. Pärast haiglaravi ei ilmunud ta ühelegi psühhiaatri ambulatoorsele vastuvõtule ning ei tarvitanud temale määratud psühhiaatrilist toetusravi. Teist korda viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 2021. aastal, kui ta toodi valvetuppa psühhiaatriapolikliinikust, kus oli käitunud agressiivselt ja ähvardavalt sealsete töötajate suhtes. Valvetoas ründas puudutatud isik haiglatöötajat, oli süüdistav oma eelmise raviarsti suhtes ning nõudis diagnoosi kustutamist. Puudutatud isiku suhtes kohaldati tahtest olenematut ravi kuni 40 päeva. Haiglaravi foonil puudutatud isiku seisund osaliselt paranes ja käitumine korrastus, kuid haiguskriitikat ei tekkinud. Formaalselt nõustus ta depooraviga jätkama ning käis regulaarselt psühhiaatriaõe ambulatoorsetel vastuvõttudel kuni 2023. aasta suveni. Edasistele vastuvõttudele puudutatud isik ei ilmunud ning katkestas omaalgatuslikult toetusravi.
2.2.Seekord toodi puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa politsei ja kiirabiga. Häirekeskust teavitas Kristiine linnaosavalitsuse sotsiaaltöötaja, kelle poole oli pöördunud puudutatud isiku ema abipalvega. Vanematega suhtlus on minimaalne, kuid puudutatud isik saadab neile seosetuid ja ähvardava sisuga SMS-e. Lähedaste sõnul on ta füüsiliselt ja verbaalselt agressiivne ning ohtlik. Puudutatud isiku ema on sunnitud elama suvilas, kuna ei julge koju naasta. 1,5 kuud tagasi ei lubanud puudutatud isik emal korterisse siseneda ning ründas teda nii verbaalselt kui ka füüsiliselt. Lisaks on laekunud kaebusi naabritelt, kes on teinud ka politseisse avalduse. Puudutatud isik on naabreid verbaalselt ähvardanud ning tekitanud neile varalist kahju – terariistaga lõhkunud ukse ja pannud nende aknast sisse põleva puutoki. Kiirabi saabudes keeldus puudutatud isik korteriust avamast, ei lubanud meedikutel teostada läbivaatust ning ei teinud politseiga koostööd. Valvetoas keeldus puudutatud isik valvearstiga vestlemast. Ta oli pinges ja tõrges, vastas küsimustele küsimustega ning oli käitumiselt provokatiivne. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku 13.01.2026 kell 10.51 tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega tulenevalt raskest psüühikahäirest 2
2-26-662 (segatüüpi skisoafektiivne häire, F25.2), millega kaasnes eelkõige teisi ohustav ebaadekvaatne ja ettearvamatu käitumine ning muu abi ebapiisavus.
2.3.Puudutatud isik jätkas ravi akuutosakonnas kuni 05.02.2026. Tema seisund on olnud ebastabiilne: ta käitus konfliktselt, ähvardas personali ja kaaspatsiente ning puudutatud isiku käitumise kohta registreeriti korduvalt ohutusjuhtumeid (ähvardused, verbaalne agressioon). Ravi foonil puudutatud isiku käitumine korrastus ning 3. osakonnas on tema käitumine rahulik, personaliga on puudutatud isik viisakas. Kontakt temaga jääb formaalseks. Puudutatud isik rõhutab, et varasemalt on ta tõepoolest agressiivselt käitunud, kuid käesolevalt hindab oma seisundit suurepäraseks, leiab, et ravi sobib hästi, ning väljendab rahulolu raviga. Emaga suhtleb, konflikte eitab. Kontakt puudutatud isikuga on formaalne, kriitika oma seisundi suhtes on vähene ning ravi vajadust ta ei mõista. Haiguskriitikat ei esine ka varasemate hospitaliseerimiste osas. Käesolevalt ei ole võimalik tagada puudutatud isiku ohutut toimetulekut ega psühhiaatrilise ravi jätkusuutlikkust väljaspool kontrollitud keskkonda. Ravita jäämisel on ta oma psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse, impulsiivse ja ettearvamatu käitumise tõttu ohtlik nii iseendale (seades end luululistel ajenditel haavatavasse või konfliktsesse olukorda) kui ka ümbritsevatele (olnud füüsiliselt agressiivne pereliikmete suhtes, tekitanud varalist kahju naabritele). Psüühilise seisundi tõttu ei ole ta käesolevalt võimeline otsustama enda ravi üle ega andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut. Puudutatud isiku seisundit hinnates ja varasemast ravikogemusest lähtudes ei ole tõenäoline tema seisundi oluline paranemine ega iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes 40-päevase haiglaravi järgselt.
3.Maakohus määras 13.02.2026 määrusega puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise vajaduse kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatriaekspertiisi. Ekspert esitas arvamuse 19.02.2026. Ekspertiisiakti kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud segatüüpi skisoafektiivne häire (RHK-10 kood F25.2). Ekspertiisil oli puudutatud isik kinnine, tõrksa olekuga. Ta eitas igasugust vägivaldset ja ähvardavat käitumist, samuti SMS-ide saatmist. Puudutatud isik tunnistas, et lõi haamriga naabri ust, sest viimane kolistas poole ööni perforaatoriga vastu seina. Puudutatud isik süüdistas, et naabrid jälitavad teda, käivad korteris ning tahavad koos korteriühistu esimehega emalt korterit ära võtta. Ta kuulis sellekohast juttu naabrite poolt. Puudutatud isiku arvates terroriseerivad kõik inimesed teda oma tegevusega, kuid lähemalt ei selgitanud, vaid viis jutu teisele teemale. Haigeks ta ennast ei pidanud. Puudutatud isik orienteerus ajas, kohas enese isikus. Situatsiooni hinnang oli luulumõtetest lähtuv. Kontakt oli formaalne, mitte usalduslik. Mõttekäik oli laialivalguv, resoneerne. Puudutatud isik avaldas paranoilist tagakiusamisluulu. Ilmselt esinesid ka kuulmismeelepetted. Meeleolu düsfoorilise alatooniga. Puudutatud isik oli pinges, ärrituv. Tunde-tahteelu psühhoosist lähtuv. Ekspert leidis, et on tõenäoline, et isik asub vabaduses viibides ründama teisi isikuid. Käesolevalt ei ole võimalik tema suhtes kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi.
4.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 19.02.2026 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ja paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 19.05.2026. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 19.05.2026 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus 3
2-26-662 andis psühhiaatriakliinikule loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda
5.1.Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p-le 1.
5.2.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund käesolevaks hetkeks paranenud ning haiglaravita jäädes on ta ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Ekspertiisis on välja toodud, et on tõenäoline, et isik asub vabaduses viibides ründama teisi inimesi. Esindaja on välja toonud, et puudutatud isik saatis talle mitmeid segase sisuga ja paranoilisi SMS-e. Lisaks on puudutatud isik lähedaste sõnul olnud nii vaimselt kui ka füüsiliselt vägivaldne. Puudutatud isik aga eitab igasugust vägivaldset ja ähvardavat käitumist, samuti SMS-ide saatmist. On teiste isikute suhtes süüdistav – kõik inimesed terroriseerivad teda oma tegevusega. Haiguskriitika puudub täielikult.
5.3.Kohus kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel. Muude isikute ärakuulamist ei pea kohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus
6.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja avalduse jätta rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt ei ole seaduses sätestatud tingimused isiku tahtevastasele ravile paigutamiseks täidetud. Puudutatud isik ei olnud haiglasse paigutamisel ohtlik, samuti ei ole ta ohtlik hetkel. Puudutatud isik ei nõustu seisukohaga, et tal puudub haiguskriitika ja ta ei võta ravimeid väljaspool statsionaari. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
7.Psühhiaatriakliiniku hinnangul on maakohtu määrus õiguspärane.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 (koosmõjus §-ga 659) alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
10.Kohus menetleb TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude 4
2-26-662 koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
11.Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole tema suhtes täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile olnud täidetud. Avalduse esitas puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (PsAS § 13 lg 1 1), kohtule oli esitatud PsAS § 13 lg-tes 3 ja 5 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti oli maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1 ja § 539 1 lg 2 analoogia; RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16) ning maakohus määras kooskõlas TsMS § 537 lg-ga 1 ekspertiisi. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks, kuid maakohtu määrus on olulises ulatuses põhjendamata. Maakohtu määrusest puudub ärakuulamise kirjeldus ja sellest tehtud järeldused, samuti puuduvad maakohtu tuvastatud asjaolud puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire ja muu psühhiaatrilise abi ebapiisavuse kohta ning põhjendused PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetuste kohta. Seetõttu täiendab ringkonnakohus järgnevalt vaidlustatud määruse põhjendusi.
11.1.Nii asjas 14.01.2026 ja 10.02.2026 esitatud psühhiaatrite arvamuse kui ka eksperdi 19.02.2026 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivne häire (RHK-10 kood F25.2). Ekspertiisiaktis on esile toodud, et puudutatud isiku situatsiooni hinnang on luulumõtetest lähtuv, ta avaldas paranoilist tagakiusamisluulu ja ilmselt esinesid ka kuulmismeelepetted. Meeleolu oli düsfoorilise alatooniga, ta oli pinges ja ärrituv. Puudutatud isik süüdistas naabreid tema jälitamises ja tema korteris käimises, kõik inimesed terroriseerivad teda. Ka puudutatud isiku isiklikul ärakuulamisel oli puudutatud isik ärrituv ja kaitsvas olekus (ärakuulamise tulemus nähtub maakohtu 16.01.2026 esialgse õiguskaitse pikendamise määruse p-dest 6 ja 14). Puudutatud isikule määratud esindaja 18.02.2026 esitatud dokumendist nähtuvalt ei saanud puudutatud isik aru, miks ta on haiglasse sattunud, eitas endal esinevat haigust ning süüdistas haiglasse sattumises oma ema, tema elukaaslast ning naabreid. Puudutatud isik väljendas jätkuvalt, et teda kiusatakse Eestis. Hiljem saatis puudutatud isik talle määratud esindajale segase sisuga ja paranoilisi SMS-e (dtl 80). Eeltoodust saab järeldada, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.
11.2.Maakohus on põhjendatult leidnud, et puudutatud isik on haiglaravita jäädes ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Käesolevale hospitaliseerimisele eelnevalt oli puudutatud isik saatnud vanematele seosetuid ja ähvardava sisuga SMS-e, oli olnud füüsiliselt ja verbaalselt agressiivne ning ohtlik, oli rünnanud oma ema nii verbaalselt kui ka füüsiliselt, kui ema proovis koju tulla. Lisaks oli laekunud kaebusi naabritelt, kes olid teinud ka politseisse avalduse, sest puudutatud isik oli neid ähvardanud ning tekitanud neile varalist kahju – terariistaga lõhkunud ukse ning pannud nende aknast sisse põleva puutoki. Isiku ohtlikkus võib väljenduda kalduvuses vägivallale (vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2). Haiglaravil viibides oli puudutatud isik endiselt konfliktne ja ebastabiilne, ta ähvardas personali ja kaaspatsiente ning tema suhtes registreeriti korduvalt ohutusjuhtumeid seoses ähvarduste ja verbaalse agressiooniga. Ravi foonil puudutatud isiku käitumine korrastus, kuid kuna puudutatud isik ravi vajadust ei mõista (dtl 57), siis ravita jäämisel on pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isiku seisund võib muutuda taas konfliktseks ja agressiivseks. Puudutatud isiku ohtlikkuse prognoosi ravita jäämisel kinnitab ühtlasi tema anamnees, mida 5
2-26-662 on kirjeldatud psühhiaatrite arvamuses ja ekspertiisiaktis. Puudutatud isik on ka varasemalt psüühiliste haigusnähtude ägenemisel läinud kallale oma pereliikmetele ja haiglatöötajale (dtl 56, 87–88). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Ekspertarvamusest nähtuvalt on puudutatud isikul kriitika oma seisundi suhtes vähene, haigeks end ei pea ning ravi vajadust ta ei mõista, haiguskriitikat ei esine ka varasemate hospitaliseerimiste osas. Eeltoodust saab järeldada, et puudutatud isik ise ei mõista enda haiguse ja sellest tingitud ohtlikkuse tõsidust. Seega on põhjust eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades arvata, et puudutatud isik on ravita jätmise korral psüühikahäire tõttu ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses ning seda eelkõige teiste isikute elule, tervisele ja julgeolekule.
11.3.Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik varasemalt kahel korral katkestanud talle määratud toetusravi (praegusel juhul tegemist kolmanda hospitaliseerimisega), samuti jättis puudutatud isik ilmumata arsti vastuvõttudele. Kuivõrd puudutatud isiku haiguskriitika on vähene, ta ei mõista ravivajadust ja ei pea end haigeks, ei ole vaatamata määruskaebuses esitatud vastupidistele väidetele alust arvata, et ta jätkaks raviga kodustes tingimustes. Psühhiaatrite arvamuses ja eksperdiarvamuses on toonud esile, et käesoleval ajal ei ole võimalik kohaldada puudutatud isiku suhtes muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Seega ei ole puudutatud isikule võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
12.Kuigi puudutatud isik leiab määruskaebuses, et kohus ei peaks tuginema vaid ekspertiisiaktile ning eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv, siis kinnitavad kohtu järeldusi kõik asjas esitatud dokumendid kogumis. Puudutatud isikul rasket psüühikahäiret iseloomustavaid tunnuseid, samuti tema ohtlikkust ja muu psühhiaatrilise abi ebapiisavust on kirjeldatud kahes psühhiaatrite arvamuses ja eksperdiarvamuses. Lisaks veendus maakohus puudutatud isiku puhul seadusest sätestatud tingimuste täidetuses vahetult puudutatud isiku isiklikul ärakuulamisel.
13.Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
14.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
15.TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.