Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

avaldusele loobuda pärandi sundosast. Kohe pöördus BF avaldusega kohtusse ning kohus tunnistas tagaseljaotsusega 16.01.2001 avalduse kehtetuks. Seepeale andis notar Heli Mõttus välja pärimisõiguse tunnistuse, millega BF päris sundosa, s.o 1⁄4 JP varast. Hageja soovib omandiõiguse tunnustamist korteriomandile. Kostja vastus Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja omandas korteriomandi IJ, kes oli tol hetkel kantud omanikuna kinnistusraamatusse. Kostja omandas korteriomandi heauskselt. Riigikohus on oma lahendites nr 3-2-1-90-04 ja 3-2-1-128-03 leidnud, et kui isik omandas kinnisasjaõiguse heauskselt, siis saab ta asjaõiguse omanikuks hoolimata sellest, et võõrandaja osas oli kinnistusraamatu kanne ebaõige ning võõrandajal ei oleks olnud õigust omandit üle anda. Seetõttu ei ole kinnistusraamatu kanne kostja suhtes ebaõige. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu seisukoht Esmalt tuvastab kohus faktilised asjaolud. Vastavalt XXXabielutunnistusele nr XXX on BF ja JP sõlminud abielu (t lk 12). XXX on JP ostnud Tallinnas, XXX asuva korteri (t lk 13-14). Hooneregistrisse kanti omanikuna JP(t lk 18-21). Rahvastikuregistri andmetel oli BF elukoht Xxx(t lk 11). 06.03.1995 tegi JP testamendi, millega jättis kogu oma vara pojale IP(t lk 22). JP suri XXX (t lk 23). 16.01.2001 avaldas BF, et ta ei soovi pärida JP abikaasana sundosa (t lk 24). Harju Maakohtu 11.03.2009 tagaseljaotsusega rahuldati BF hagi IP (t lk 25-26). JP pärandi võttis vastu IP(t lk 28). 24.01.2001 pärimisõiguse tunnistuse järgi jäi JP ainupärijaks IP(t lk 29). 17.12.2009 on notar Heli Mõttus välja andnud omandiõiguse tunnistuse, mille kohaselt kuulub BF JP pärandist pool mõttelisest osast korteriomandist Xxx(t lk 30-31). 17.12.2009 pärimistunnistuse järgi on JP kaaspärijateks 3⁄4 mõttelises osas IP ja 1⁄4 mõttelises osas (sundosa saajaks) BF(t lk 32-33). BF ja hageja abiellusid 31.07.2003 (t lk 27). 21.03.2007 on IP müünud Tallinnas, XXX asuva korteriomandi nr 12 IJ (t lk 34-41). IJ on korteriomandi 09.10.2007 müünud MJ (t lk 43-52).15.02.2010 on LK kandeavaldus jäänud käiguta, kuna puudus kande tegemiseks MJ nõusolek (t lk 54). Nendes asjaoludes vaidlus puudub ja kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Järgnevalt annab kohus nendele asjaoludele poolte väiteid arvestades õigusliku hinnangu. Hageja tugineb muuhulgas asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1, mille kohaselt „isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, võib nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab.“ Hageja leiab, et ebaõige on omanikukanne. Hageja on korteriomandi kaasomanik. Kande muutmise eelduseks on hageja vastavas osas omandiõiguse tuvastamine. Hageja märgib, et tema omandiõigus tekkis pärimise teel. Korteriomandi omandas BF JP pärimisega ning hageja BF pärimisega. Kostja leiab, et tema on korteriomandi omanik ning ta omandas selle tehinguga heauskselt. 24.01.2001 pärimisõiguse tunnistuse järgi oli korteriomaniku JP ainupärijaks IP, kes müüs korteriomandi 21.03.2007 IJ. Kohus leiab, et IP oli müügi hetkel korteriomandi seaduslik omanik, sest 16.01.2001 oli BF JP pärandist loobunud ning IP oli välja antud pärimisõiguse tunnistus. Lepingu sõlmimise ajal oli IP omanikuna kinnistusraamatusse kantud. BF 16.01.2001 avalduse tunnistas kohus kehtetuks alles 11.03.2009 otsusega kuni 30.06.2002 kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 72 lg 1 alusel pettuse tunnustel. Selle seaduse alusel oli pettusega tehtud tehing vaieldav tehing. Viidatud TsÜS § 67 lg 1 järgi oli vaieldav tehing kehtiv kuni selle kehtetuks tunnistamiseni. Sama paragrahvi 2. lõike järgi kui kohus on tunnistanud vaieldava tehingu kehtetuks, loetakse see kehtetuks algusest peale.

21.03.2007 müügilepingu sõlmimise ajal oli aga BF JP pärandi sundosast loobumine kehtiv, sest kohus ei olnud jõudnud seda veel kehtetuks tunnistada. Kostja omandas korteriomandi 09.10.2007 lepinguga IJ. Ka sel ajal oli BF pärandi sundosast loobumine kehtiv. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud tõendeid, et kostja oli tehingu tegemise ajal pahauskne, s.o pidanuks teadma pettusest BF suhtes, mille tõttu kohus tehingu kehtetuks tunnistas. Hageja väitis, et kostja sai ühisomandist teada 2007.a-l, mil ta tuli korterit vaatama ning BF selgitas talle asjaolusid. Samuti olevat BF selgitanud ühisomandit IJ, kui viimane tuli korterit vaatama. Kostja neid asjaolusid eitab. Hagejal ei õnnestunud neid asjaolusid ka tõendada, sest BF, kes neid asjaolusid selgitas, on surnud. Seetõttu ei ole kohtul võimalik tuvastada, et IJ või kostja olid pahausksed omandajad. TsÜS § 109 järgi (praegu § 139) kehtib heausksuse eeldus ning kohus eeldab, et nimetatud isikud on heausksed. AÕS § 56’ lg 1 järgi „kui isik tehinguga omandab kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged.“ Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-128-03 leidnud, et olukorras, kus kande õiguslik alus langes tagasiulatuvalt ära pärast seda, kui kande järgi õigustatud isik kinnisasjaõigust käsutas, võib omandaja omandada tavakäibes kinnisasjaõiguse heausksena. Tema heausksus oleneb sellest, kas ta teadis või pidi teadma asjaoludest, mis olid kande aluseks olnud asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise aluseks. Kui ta nendest teadis või teadma pidi, siis oli ta pahauskne. Seda põhimõtet on Riigikohus korranud ka lahendis nr 3-2-1-90-04. Kohus leiab, et käesoleval juhul tugines kostja kinnistusraamatu kandele (selles vaidlus puudub), mille õigsust oli tal AÕS § 56 lg 1 alusel eeldada. Kehtib ka kostja heausksuse eeldus ning hageja ei ole suutnud tõendada, et kostja oli korteriomandi omandamisel pahauskne. Seetõttu sai kostja korteriomandi omanikuks selliselt, nagu see kinnistusraamatus praegu kirjas on. Kinnistusraamatu kanne ei ole ebaõige ning hageja nõue tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Samuti ei ole alust kohustada kostjat andma kinnistusraamatu kande tegemiseks tahteavaldust ning hageja nõue ka selles osas jääb rahuldamata. Kinnistusraamatu kanne jääb muutmata. Kokkuvõtvalt jääb hagi tervikuna rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda. Harju Maakohtu 05.04.2010 määrusega käesolevas tsiviilasjas oli hageja vabastatud riigilõivu tasumisel hagiavalduse esitamisel (t lk 129-130). Hageja sai seega menetlusabi. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleb hagejal tasuda TsMS § 190 lg 4 alusel riigilõiv riigituludesse. Hagihind on käesolevas tsiviilasjas 300 000 krooni ning hagi esitamise ajal tulnuks tasuda riigilõivu 30 000 krooni. Selles ulatuses riigilõiv tuleb hagejalt välja mõista. Kuivõrd praegu kehtib euro, arvestab kohus riigilõivu eurodesse ametliku kursi alusel 15,6466 ning hagejal tuleb tasuda riigituludesse 1 917,35 eurot. Menetlusabi andmine ei välista TsMS § 190 lg 1 alusel hageja kohustust hüvitada kostjale kostja menetluskulud. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.