lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-08-53612/33

Asjaõigus › Omandiasjad

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 08.02.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-08-53612/33
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Asjaõigus › Omandiasjad
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
08.02.2011
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
4418
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasja number

2-08-53612

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

8.02.2011, Tallinn

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Tiit Kollom V. T. hagi S. L. ja P. T. vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks ning kasutuseelisena saadud 15 977,91 euro (250 000 krooni) väljamõistmiseks või korteriomandi väärtusest 3/8 s.o 47 933,74 euro (750 000 krooni) ja kasutuseelisena saadud 15 977,91 euro (250 000 krooni) väljamõistmiseks 63 911,65 eurot (1 000 000 krooni)

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.06.2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. T. apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus Hageja V. T. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht

XXXXX XXX XXX-XX XXXXXXX);

Kostjad S. L. (sünd. XX.XX.XXXX) ja P. T. (XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte.

Menetlusosalised ja nende esindajad

RESOLUTSIOON

1.Jätta Harju Maakohtu 22.06.2010 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Tagastada V. T.le kaebusele lisatud tõend.
2.Jätta asjas kantud menetluskulud hageja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Sarnased lahendid

Asjaõigus
  • 30.06.20262-25-5079/16Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 26.06.20262-24-11472/30Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 25.06.20262-25-17304/15Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 22.06.20262-26-5187/9Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 22.06.20262-26-4373/6Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 22.06.20262-23-2633/53Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Kärdlas

Asjaolud

1.13.03.1999 suri V. T. (hageja) isa I. T. (pärandaja). Testamenti ega pärimislepingut I. T. ei teinud. Seadusjärgsete pärijateks olid I. T. esimesest abielust kolm poega V. H., A. H. ja M. H. ning teisest abielust hageja ning V. T. kolmandast abielust abikaasa P. T. (kostja II). Pärandvarana jäi pärandajast järele Tallinnas, XXXX XX XX/XXX XX XXX korter nr 2 ja isiklikud esemed. Pärast pärandaja matuseid võttis hageja pärandi vastu, asudes osa pärandvarast (pärandajale kuulunud elektrilised trellid) faktiliselt valdama ja kasutama. Nimetatud esemed andis hagejale kostja II. Hageja avaldas pärandaja abikaasale soovi ka muu pärandvara vastuvõtmiseks ja jagamiseks, kuid seda kostja II vaatamata hageja korduvatele palvetele ei teinud. 9.09.1999 esitas kostja II notarile pärandi vastuvõtmise avalduse, varjates asjaolu, et pärijate ringi kuulub ka hageja, kes on võtnud pärandi vastu. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus väljastati kostjale II 26.11.1999. Kostja II kanti tema avalduse alusel kinnistusraamatusse XXXX XX XX/XXX XX XXX korter 2 ainuomanikuna. 16.01.2006 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kinkis kostja II korteriomandi oma tütrele S. L.le (kostja I). Kostja I kanti 20.02.2006 kinnistusraamatusse korteri ainuomanikuna. Sama asjaõiguslepingu alusel kanti kinnistusraamatusse ka tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus kostja II kasuks. Nimetatud asjaõiguslepingust sai hageja teada 2008.a kevadel ning sellega sai hagejale selgeks, et kostja II ei kavatse hagejale tema pärandiosa välja anda. Hageja palub tunnustada omandiõigust ja lõpetada kaasomand ning mõista välja kasutuseelisena saadud 250 000 krooni (15 977,91 eurot) või korteriomandi väärtusest 3/8 s.o 750 000 krooni (47 933,74 eurot) ja kasutuseelisena saadud 250 000 krooni (15 977,91 eurot). Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kostja I ei ole saanud temale kuuluvas osas pärandvarasse kuuluva korteri omanikuks. Hageja on pärandi vastu võtnud seaduses sätestatud korras. Võttes kostjalt II vastu ja asudes valdama ja kasutama pärandajale kuulunud esemeid (tööriistad) võttis hageja vastu kogu pärandi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-141-03). Kuna vaidlusalune korter oli pärandaja ja kostja II ühisvara, kuulus pärandisse 1⁄2 osa korteriomandist. Hagejale teadaolevalt ei võtnud pärandit tähtaegselt vastu pärandaja esimesest abielust pärit pojad. PärS § 16 lg 1 p-st 1 tulenevalt on abikaasa pärijaks 1/4 osas ning hageja 3/4 osas pärandvarast. Seega kuulus kostjale II vastavalt 5/8 ja hagejale 3/8 tervest korterist. Kuivõrd kostja II ei olnud korteri ainuomanik, ei olnud tal õigust kinkida ära seda osa korterist, mis kuulub hagejale ning seetõttu on tegemist õigustamata isiku kasutustehinguga TsÜS § 114 mõttes. Kostja I ei saanud hagejale kuuluvas osas korteri omanikuks saada ning korteriomand on seetõttu endiselt kaasomandis ja kinnistusraamatu kanne korteriomandi kostjale I kuulumise kohta on ebaõige. AÕS § 77 lg 2 alusel soovib hageja kaasomandit kostjaga I lõpetada kas selliselt, et asi antakse täielikult kostja I omandisse ning kohustatakse hagejale välja maksma tema osa rahas või selliselt, et müüakse asi avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagatakse kaasomanike vahel vastavalt osade suurusele. Hageja hindab korteri turuväärtuseks 2 000 000 krooni (127 823,30 eurot). Hagejal on seega õigus 750 000 kroonile (47 933,74 eurole). Kostja II on kasutanud hagejale kuuluvat eluruumi osa tasuta, kuigi eluruumi tasu eest välja üürides oleks hageja saanud tulu teenida. Kaitstud peab saama hageja kasutuseelis (VÕS § 1043). Hageja oleks omanikuna saanud eluruumi anda kolmanda isiku kasutusse ja saada selle eest teatud tasu. Hageja on arvestanud kasutuseelise harilikku väärtust lähtudes samaväärse eluruumi puhul samas piirkonnas kehtinud keskmisest üürihinnast, mis oli kinnisvaraportaalide city24.ee ja kv.ee andmete kohaselt. Ühetoalise vanalinna korteri üürihinnad olid 2006.a 6000-7000 krooni kuus, 2007.a 750010 000 krooni kuus, 2008.a 6500-8000 krooni kuus. 14.03.1999 kuni 31.12.2005 152 812 krooni, 2006.a 27 000 krooni, 2007.a 33 750 krooni ning 1.01.2008 kuni hagi esitamiseni 37 781 krooni

(2414,64 euro). Kostja II on alusetult rikastunud 251 343 krooni (16 063,75 euro) võrra. Hageja palub mõista kostjalt II välja 250 000 krooni (15 977,91 eurot). Juhul kui pärandi vastuvõtmine hageja poolt õigeaegselt ei ole kohtu arvates piisavalt tõendatud, taotleb hageja PärS § 140 alusel kostjalt II pärandvara arvel saadu väljaandmist. Kostja II jättis 9.09.1999 avalduses notarile teatamata hagejast kui esimese järjekorra pärijast. Kuna kostja II sai pärandvara arvelt ka kasutuseelise, taotleb hageja kasutuseelisena saadud 250 000 krooni (15 977,91 euro) väljamõistmist. Kostjate vastus

2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pärandaja pärimisasjas andis notar pärandi vastuvõtmiseks või pärandist loobumiseks tähtaja 22.11.1999. Selleks tähtajaks ei olnud keegi peale kostja II notarile pärandi vastuvõtmise avaldust esitanud. Samuti ei olnud keegi asunud pärandaja pärandvara valdama. Hagetav korter oli pärandaja ja kostja II ainus elupaik ning kogu pärandvara asus selles korteris. Seetõttu jäi pärast abikaasa surma pärandvara kostja II valdusesse ning kellelgi ei olnud võimalik saada pärijaks pärandvara valdama asumisega. Elektrilised trellid ei kuulunud pärandvara hulka. Juhul kui need üldse olemas olid, siis oli tegemist hagejale endale kuuluva varaga, mille hageja võis laenata pärandajale ja tagasi saada enne pärandaja surma. Hageja ei ole pärandvara vastu huvi tundnud ega pärandit vastu võtta tahtnud. Pärandaja vara pärimise mõttele tuli hageja alles hiljem ning pöördus 19.11.2004 Tallinna notari poole ning esitas avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Kostjatele teadaolevalt ja pärimistoimikust nähtavalt notar hagejale pärimisõiguse tunnistust ei väljastanud. Põhjuseks saab olla vaid asjaolu, et hageja õigust pärida pärandaja vara ei tuvastatud. Kostjad näevad põhjusena, miks hageja otsustas 2004.a teha katset siiski Tallinnas XXXX XX XX asuva korteriomandi kaasomanikuks saada, Eestis alanud kinnisvarabuumis ja korterite hindade, eriti vanalinna korterite hindade, hüppelises kasvus. Hageja teab ka ise, et tal puudub pärimisõigus. See väljendub hageja enda käitumises perioodil 1999.a kuni 2008.a. Hageja esitas hagi üheksa aastat pärast isa surma ning neli aastat pärast notarile avalduse esitamist. Järjekindluse puudumine oma oletatava õiguse teostamisel annab kinnitust hageja teadmisest, et tal puuduvad õigused seoses pärandaja pärandvaraga. Kostja I on Tallinnas XXXX XX XX/XXX XX XXX asuva korteri heauskne omanik AÕS § 561 lg 1 kohaselt. Ta omandas korteriomandi kinnistusraamatusse kandmisega 20.02.2006 kostjalt II, kes oli korteriomandi kinnistusraamatu järgne omanik. Tehingu aluseks oli kinkeleping, mille oluliseks tingimuseks oli kinkija kostja II kasuks korteri tasuta ja tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmine. AÕS § 56 lg 1 kohaselt kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Kostjal I puudus mistahes alus kinnistusraamatu kande õiguses kahelda, kuna see oli olnud pikka aega tema ema elukoht ja ühisomand koos pärandajaga ning alates 26.01.2005 oli kostja II olnud korteriomandi kinnistusraamatu järgne ainuomanik ning selle suhtes ei olnud kellelgi vastuväiteid olnud. Hageja kahjunõue on alusetu. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Puuduvad asjaolud, mis viitaksid hagejale kahju tekitamisele, samuti puudub põhjuslik seos kostja I poolt kostja II kasuks tasuta ja tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmisel ja hageja väidetaval kahjul. Tasuta ja tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmine oli kinkelepingu tingimus, ilma milleta ei oleks kinkelepingut tehtud. Seega pole kunagi eksisteerinud situatsiooni, mil Tallinnas XXXX XX XX/XXX XX XXX korterit saaks käsitleda võimaliku üüriobjektina. Loogiline ja õiguslik alus puudub ka hageja esitatud kahjusumma

arvutusel. Esiteks ei ole 35 m2 suurusest ühetoalisest korterist 3/8 suurune mõtteline osa koos kaasüürniku kostjaga II mõeldav üürilepingu objekt. Samamoodi võib ilma ekspertarvamuseta kindlalt väita, et kui 35 m2 suurusest ühetoalisest korterist 3/8 suurune mõtteline osa koos kaasüürniku kostjaga II välja üürida, siis mitte mingil juhul ei oleks selle eest alates 1999.a saada üüri kuni 2006.a 5000 krooni kuus ja alates 2006.a 6000 krooni kuus. Sellist üüri 3/8 suuruse osa eest ühetoalises 35 m2 suuruses korteris ei ole võimalik saada mitte üheski turusituatsioonis. Hageja ei ole pärandit õigeaegselt vastu võtnud ning tal puudus tahe pärandit vastu võtta, mistõttu ei ole ta ka õigustatud pärima. Kui kohus tuvastab, et hageja ei ole tänaseks õigustatud pärandvara pärima, siis langevad ära ka kõik ülejäänud hageja nõuded. Hageja ei ole õigustatud pärima I. T.e pärandvara, kuivõrd ei ole õigeaegselt pärandit vastu võtnud. PärS järgi peab pärija pärimiseks pärandi vastu võtma ning pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb seaduses sätestatud tähtajal esitada notarile avaldus, mille notar tõestab. Pärandaja pärimisasjas andis notar pärandi vastuvõtmiseks või pärandist loobumiseks tähtaja 22.11.1999. Nimetatud tähtaja jooksul hageja notarile avaldust ei esitanud ega asunud pärandvara valdama, kasutama ega käsutama. Hageja väite kohaselt võttis ta isale kuulunud elektritrellid vastu pärast isa surma, asudes sellega pärandvara valdama, millest tulenevalt loetakse ta pärandvara vastuvõtnuks ning ta on õigustatud pärima vastavalt pärimisseadusele. Kostja II nõustub hageja väitega, et ta andis elektritrellid pärast pärandaja surma hagejale. Samas on kostja veendunud, et nimetatud trellid ei kuulunud tema surnud abikaasale, vaid kuulusid hagejale endale ning olid tagastatud pärast pärandaja surma. Hageja on väitnud, et ta korraldas pärandaja matuse, käitudes seeläbi faktiliselt pärijana. Kostja on veendunud, et hageja ei tegelenud seeläbi faktiliselt pärijana, vaid hageja käitus oma isa pojana. Ka teised pärandaja pojad aitasid nõu ja jõuga isa matuseid korraldada, kuid ei pea ennast seeläbi pärijateks ega esita seetõttu nõudeid pärandvarale. Samuti töötas hageja isa surma ajal Rahumäe surnuaial, mistõttu sai korraldada matuseid odavamalt, kui see oleks läinud maksma võõrale isikule. Samas tasus kostja hagejale tema poolt tasutud isa matusekulud, mistõttu ei saa ka selles osas rääkida pärijana käitumisest. Peale eeltoodu väljendas hageja korduvalt kostjale II, et ta ei soovi pärandvara vastu võtta ega sellesse kuuluvat korterit. Nimetatud vestlus toimus poolte vahel kahel korral, kui kostja II küsis hagejalt, kas ta soovib pärida isale kuuluvat vara ja hageja kinnitas, et ta seda ei soovi. Hageja on oma hagis ning vastuses korduvalt kirjutanud, et kostja II väitis talle nagu oleks hageja pärimisasjad kostja II poolt korda aetud. Seadusest tulenevalt ei saa kolmas isik ilma volituseta teise pärimisasju ajada. Kuna hageja ei ole sellekohast volitust kostjale II kunagi väljastanud, siis on nimetatud väide hageja poolt absurdne ja kohut eksitav. Eeltoodud hageja väitest ning poolte vahel toimunud vestlusest tulenevalt oli hageja teadlik pärimise protsessist ja sellest, et kostja II on pöördunud notari poole pärandi vastuvõtuks, kuid sellest hoolimata ei esitanud ta notari poolt antud tähtaja jooksul avaldust pärandi vastuvõtuks. Kui kohus tuvastab pärandi vastuvõtmise hageja poolt, taotlevad kostjad hüvitise nõuete osas aegumise kohaldamist. Maakohtu otsus

3.22.06.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pärima õigustatud isikul on õigus pärast pärandi avanemist ise otsustada, kas ta soovib pärida või mitte. See, kuidas selgitatakse välja kas isik soovib pärida või mitte, sätestataks PärS-s. Pärandi avanemise ajal Eestis kehtinud õigus lähtus vastuvõtusüsteemist. Pärandi vastuvõtmiseks pidi pärima õigustatud isik tegema vastuvõtuavalduse (§ 117 lg 1) või olema asunud pärandvara valdama, käsutama, kasutama (§ 117 lg 4). Pärandi avanemise ajal 13.03.1999 kehtinud PärS § 118 lg 1 sätestas, et kohus võib pärandi

vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teate üleriigilises päevalehes. 20.01.1999 seadusega muudeti viidatud säte ning alates 1.01.2000 kehtis § 118 lg 1 järgmises redaktsioonis: „Notar võib pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud teate kättesaamisest või teadaande avaldamisest.“ Seadusest tulenevalt oli notaril õigus valida, kas ta saadab pärima õigustatud isikule kirjaliku teate pärandi vastuvõtmiseks antud tähtajast teatamiseks või avaldab teate üleriigilises päevalehes. Käesoleval juhul avaldas notar teate 17.09.1999 Päevalehes, mis oli sel ajal kohtu- ja muude ametlike teadete avaldamiseks ettenähtud trükiväljaandeks. Seega oli notari poolt täidetud pärandi vastuvõtmiseks tähtaja andmisest teatamiseks ettenähtud kord. Hageja seisukoha kohaselt varjas kostja II notari eest asjaolu, et pärijate ringi kuulub ka hageja, kes on võtnud pärandi vastu. Kostja II vastuväite kohaselt ei varjanud ta tahtlikult hageja olemasolu, vaid teatas notarile ka hageja nime, kuid ei märganud notari poolt kiiruga etteloetud avalduses viga. PärS § 140 sätestatu kohaselt võib isikult, kes teadlikult on esitanud notarile või kohtule ebaõigeid andmeid või varjanud teavet, ebaõigete andmete esitamise või teabe varjamise tõttu pärandvara arvel saadu igal ajal välja nõuda. Kohtu arvates ei ole tõendatud, et kostja II esitanuks teadlikult notarile ebaõigeid andmeid jättes hageja kui pärija nime teatamata. Sellisele järeldusele jõudis kohus tõendeid kogumis analüüsides, eelkõige arvestades kostja II isikut. Kostja II on sündinud 1938.a, notarile avalduse tegemise ajal oli ta 60-aastane, tal on 4 klassi haridust. Kostja valdab küll eesti keelt, kuid see ei tähenda, et võiks eeldada, et ta peaks aru saama juriidilisest tekstist; avaldusele kirjutas kostja II alla vene keeles. Kostja II selgitus, mille kohaselt ta notari poolt etteloetud avalduses viga ei märganud, on usutav. Kostja II käitumine ei kinnita PärS § 140 kohaldamise eeldust – teadlikult ebaõigete andmete esitamist. Kuna kohus ei tuvastanud, et kostja II oleks teadlikult notarile ebaõigeid andmeid esitanud, puudub alus hageja kasuks pärandvara arvel saadu väljamõistmiseks ja PärS § 140 kohaldamiseks. Viidatud sätte eesmärgiks on kaitsta pärijat, kes pärandaja surmast ei tea ja ei saagi teada selle tõttu, et pärandi vastuvõtmise avalduse esitanud pärija ei avalda notarile tema andmeid. Antud juhul ei ole tegemist sellega, et hageja ei teadnuks pärandaja surmast. Hageja teadis isa surmast, tal ei olnud takistust pärandi vastuvõtmiseks avalduse kirjutamiseks. Tunnistajate K. K. ja A. H. ütlused kinnitavad hageja teadmist. Tunnistaja ütluste kohaselt olevat kostja II öelnud, et kõik on korras, ärgu muretsegu, aga kolme aasta pärast mingit teadet ei tulnud. Kohtuistungil kinnitas ka hageja seda teadmist. Hageja seletuse kohaselt ei esitanud ta pärandi vastuvõtmise avaldust, kuna kostja II ei andnud talle surmatunnistust ja ütles, et kõik on juba korda aetud. 2004.a sai hageja surmatunnistuse dublikaadi perekonnaseisuametist. Kostja II ei saanud hageja eest esitada pärandi vastuvõtmise avaldust. Hagejal oli vajadusel surmatunnistuse dublikaat võimalik saada ka 1999.a, mil isa suri või mistahes ajal hiljem. Hageja väidab, et võttis pärandvara vastu saades pärandvaraks olevad elektritrellid. Kostja II väite kohaselt ei olnud elektritrellid pärandvara, vaid kuulusidki hagejale. Kohus luges tõendatuks, et elektritrellid ei olnud pärandvara. Tunnistajana ülekuulatud K. K. andis ütlusi selle kohta, et pärandaja oli tubli töömees, kellel olid kõik tööriistad endal olemas, kuna ta ei tahtnud kasutada võõraid tööriistu. Tunnistaja ütluste kohaselt teab ta, et pärandaja tegi oma endisele naisele vist 1994.a kasvuhoone, lubas kõik tööriistad jätta hagejale. Pärandaja tööriistade olemasolust teadis tunnistaja, kuna pärandaja käis tunnistajat aitamas ka pärast 1986.a, mil pärandaja tunnistaja õest lahutas. Aitamine oli 1992.a, mil tunnistaja tegi vannitoas remonti. Pärandaja elukohas tunnistaja ei käinud ajal, mil pärandaja kostjaga II abielus oli. Tunnistaja nägi pärandaja tööriistu viimati 1992.a. Arvestades, et pärandaja suri 1999.a ning tööriistad kuluvad kasutamisel, ei ole tunnistaja ütluste alusel võimalik lugeda tuvastatuks, et pärandajal olid 1999.a, mil ta suri, alles pärandamiseks kõlbulikud tööriistad, mida tunnistaja nägi 1992.a. Tunnistaja jättis mulje kui isik, kes on huvitatud

asja lahenemisest hageja kasuks. Juba enne kohtuasja algatamist ajas ta hageja poolvenna ja kostja II juures hagejaga koos käies asju hageja huvides. Tunnistajana ülekuulatud A. H., kes on pärandaja poeg esimesest abielust, ütluste kohaselt käis hageja koos tunnistaja K. K. pärast isa surma tema juures ettepanekuga, et tunnistaja annaks oma pärandiosa kas hagejale või kostjale II. Tunnistajal oli puhkuse ajal kombeks nädal isa juures olla. Nii oli ta isa juures ka 1998.a oktoobris 10 päeva. Tunnistaja ütlustes aja mäletamise täpsuse osas kohus ei kahtle. Isa juures olles nägi tunnistaja tema tööriistakuuris kirvest, haamrit, saagi. Korteris koridori kapis nägi tunnistaja elektritrelle. Kuna tunnistajal oli põranda panemiseks vaja teist trelli küsis ta isalt trelli, kuid isa keeldus, öeldes, et see on hageja oma. 1986.a või 1987.a andis isa oma väikese trelli tunnistajale öeldes, et tal ei ole seda enam vaja. Vande all ärakuulatud kostja II seletuse kohaselt ei kuulunud elektritrellid pärandajale, vaid hagejale. Kostja II teab seda pärandaja jutust. Hageja tuli trellidele ise järgi, öeldes, et tahab isalt oma trellid kätte saada. Kostja II seletuse kohaselt luges notar talle avalduse ette, kuid ta kuuleb halvasti. Kostja II kuulmispuue oli arusaadav kohtuistungil, selle tõttu istus kostjate esindaja palvel tõlk kostja II vasakule poolele. Kuna aga tõendeid kostja II kuulmispuude tõttu ei esitatud ja puudub võimalus tuvastada, kas kostjal II oli kuulmispuue juba 1999.a, ei arvesta kohus asja lahendamisel selle asjaoluga. Kuulmispuude tõendamist ei pidanud kohus vajalikuks (seda pooled ka ei taotlenud), kuna asi on võimalik lahendada kogutud tõendite alusel. Kuna ülalmärgitud põhjendustel ei ole alust lugeda hageja pärandi vastuvõtnuks ning kostja II notarile teadvalt ebaõigeid andmeid esitanuks, tuleb hageja nõue lugeda põhjendamatuks. Sellega seoses puudub vajadus aegumise osas seisukohta võtta. Aegumise kohaldamist taotlesid kostjad seoses pärandvara maksumuse ja kasutuseelise hüvitamisega. Apellatsioonkaebuse põhjendused

4.Hageja palub kohtotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tuvastada, et hageja on oma isa pärandi õigeaegselt vastu võtnud. Alternatiivina juhul, kui kohus leiab, et hageja poolt oma isa pärandi õigeaegne vastu võtmine ei ole tõendatud, tuvastada, et kostja II on teadlikult esitanud notarile ebaõiged andmeid ning sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt II välja pärandvara arvel saadu. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kostja II viibis istungisaalis K. K. ja A. H. ülekuulamise ajal ning sai vande all tunnistust andes tugineda teiste tunnistajate poolt räägitule. Seega rikkus maakohus menetlusõiguse norme ning kostja II poolt vande all antud selgitusi ei saa tõendina arvesse võtta, kuna tõendi kogumisel ei ole järgitud seaduses sätestatud protsessivormi (TsMS § 229 lg1). 3.-4.06.2010 kohtuistungil kuulati üle tunnistajad ning võeti kostjalt II vande all selgitused. Tunnistaja A. H. ja kostja II ütlused sisaldasid asjaolusid, mille kohta oleks pidanud hageja saama võimaluse oma arvamuse avaldamiseks. Kohus leidis, et kostja vastuväite kohaselt ei varjanud ta tahtlikult hageja olemasolu, vaid teatas notarile ka hageja nime, kuid ei märganud notari poolt kiiruga etteloetud avalduses viga. Mitte üheski kostjate poolt esitatud menetlusdokumentides ei esine väidet, et notar oleks avalduse kiiruga ette lugenud. Kostja II pahatahtliku tegevuse tõttu ei olnud hageja teadlik asjaolust, et kostja II on esitanud notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks ning selle tulemusena on notar lühendanud pärandi vastuvõtmise tähtaega PärS § 118 alusel. Kuna kostja II lubas hagejale, et teavitab hagejat, kui on vaja notarisse minna avaldust tegema, siis hageja usaldas teda ning ise omal algatusel avaldust pärimismenetluse alustamiseks mõnele notarile ei esitanud. PärS § 140 eesmärgiks on kaitsta ka pärijat, kes pärimismenetluse alustamisest ning pärandi vastuvõtmiseks antud lühendatud tähtajast ei tea ja ei saagi teada seetõttu, et pärandi vastuvõtmise avalduse esitanud pärija ei avalda notarile tema andmeid. Kohus on jätnud kohaldamata AÕS § 90 lg 1, mille kohaselt loetakse vallasasja valdaja valduse ajal

asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kuna poolte vahel ei olnud enam vaidlust selles, et elektrilised trellid olid pärandaja valduses, siis eelduslikult oli pärandaja ka nende trellide omanikuks. Ühe tunnistaja ja kostja II poolt esitatud väide justkui oleks pärandaja öelnud neile, et need trellid kuuluvad hagejale, ei tõenda, et pärandaja valduses olnud esemed ei kuulunud pärandajale. Kohtuotsusest selgub, et vajalik oleks olnud tõendada, et vaidlusalused elektrilised trellid olid 1999.a töökorras. Hageja palub võtta uue tõendina vastu pildi vaidlusalustest elektrilistest trellidest, millelt on näha, et tegemist elektriliste trellidega, mis on toodetud 80-ndatel endises Nõukogude Liidus. Vaidlusalused elektrilised trellid olid töökorras ka 1999.a. Seisukoht elektriliste tööriistade eluea kohta on väär. Kuigi pärandina saadud elektrilisi trelle oli kokku 3, rääkisid kostja II ja tunnistaja A. H. justkui kokkulepitult vaid kahest elektrilisest trellist. Kohus ei selgitanud, miks peaks K. K. olema huvitatud asja lahendamisest hageja kasuks. K. K. ei saa hageja kasuks tehtavast otsusest mitte mingeid materiaalseid ega ka muid hüvesid, mistõttu tema ütluste kahtluse alla seadmine on põhjendamatu. Samas ei ole kohus põhjendavas osas võtnud seisukohta kostja II suhtes, kes on ilmselgelt huvitatud asja lahendamisest kostjate kasuks. Samuti ei ole kohus avaldanud arvamust tunnistaja A. H. suhtes. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et olukorras, kus algselt ei mäletata üldse elektriliste trellide olemasolu ja hagejale üle andmist, on istungil tunnistusi andes kostjal II meeles lausa detailid elektriliste trellide kuuluvuse ja üleandmise kohta. Sellest vastuolust tulenevalt oleks kohus pidanud kahtluse alla seadma kostja II ütlused. Ei ole tõenäoline, et tunnistaja A. H. poolt väidetud vestlust, kus pärandaja teatas, et tema valduses olevad elektrilised trellid kuuluvad hagejale, üleüldse pärandaja ja tunnistaja vahel toimus. Nimetatud vastuolu on kohus otsust tehes jätnud tähelepanuta. Vale ja muude asjaoludega on vastuolus kostja II väide, et elektrilised trellid tekkisid pärandajale alles 1998.a suvel. Samuti on väited nende elektriliste trellide hagejale kuulumise ja isale laenamise kohta 1998.a ilmselges vastuolus tunnistaja K. K. ütluste ja ka tavapärase loogikaga. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas saab kostja II vanuse ja hariduse põhjal otsustada, et kostja II ei esitanud teadlikult notarile valeandmeid. Kostja II on tänase päevani täiesti teovõimeline ning pidi aru saama esitatava avalduse sisust. Hagejale jääb arusaamatuks repliik „avaldusele kirjutas kostja alla vene keeles“. Avaldusel on vaid kostja II allkiri, mille kohta ei saa öelda, et tegemist oleks vene keeles alla kirjutamisega. Asjaolu, et keegi kirjutab oma allkirja vene tähtedega, ei anna põhjust eeldada, et ta eesti keelest piisavalt aru ei saa. Kostja II esitas notarile teadlikult ebaõigeid andmeid ning hagejal on õigus PärS § 140 alusel kostjalt II pärandvara arvelt saadu igal ajal välja nõuda. Kostja II soovimatust pärandavara jagada näitab ka tõsiasi, et kuigi kostja II väidete kohaselt oli avalduse koostamisel tegemist notari veaga, ei soovinud kostja II hagejaga kokku leppida ning hagejale kuuluvat pärandiosa viimasele välja anda. Seega on ilmselgelt kostja II soov olnud algusest peale hageja oma isa pärandist ilma jätta ning kogu korter endale saada. Vastus apellatsioonkaebusele

5.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
7.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust otsuse tühistamiseks. Maakohus ei ole rikkunud kaebuses väidetud menetlusõiguse norme. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt rikkus kohus menetlusõiguse normi sellega, et tunnistajate ülekuulamise ajal viibis kohtusaalis kostja II, kes sai oma seletuses tugineda tunnistajate ütlustele. Kaebuse väide, et menetlusosalise vande all ülekuulamisele kohaldatakse tunnistaja ülekuulamise kohta sätestatut (TsMS § 269 lg-s 1), on õige, kuid ei tähenda, et menetlusosaline sellest sättest tulenevalt jääb ilma temale kuuluvatest õigustest, eelkõige õigusest anda seletusi ja esitada küsimusi teistele menetlusosalistele, tunnistajatele (TsMS § 199). Sellest tulenevalt on ekslik ka apellandi väide, mille kohaselt ei tohtinud kohus arvestada kostja II vande all antud seletuse kui tõendiga. Nimetatu oleks vastuolus TsMS § 232 lg-ga 1. Kaebuse väide, mille kohaselt sai kostja II tugineda tunnistajate ütlustele oma seletuses, on eksitav, kuivõrd kostja pidi TsMS § 230 lg 1 kohaselt oma vastuväiteid tõendama ja et ta tegi seda muuhulgas tunnistajate ütlustega, oli tema valik, mitte vastupidi, et tunnistajate ütlustele tuginedes esitas kostja II oma vastuväited. Tunnistajate ülekuulamise ajaks 3.-4.06.2010 toimunud kohtuistungil olid kostjad korduvalt oma kirjalikud vastuväited hagile esitanud (t.lk 24-28, 45-54, 75-89). Paljasõnaline ja toimiku materjalidega ei ole kooskõlas apellandi väide, et kohus on otsuses tuginenud tõenditele, mida pooltel ei olnud võimalik uurida ja mille suhtes oma arvamust avaldada. Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusnormi rikkumist maakohtu poolt asja arutamisel. Maakohus on õigesti määratlenud tõendamiskoormise, mille kohaselt hageja kui pärima õigustatud isik pidi eelkõige tõendama, et ta oli 13.03.1999 surnud I. T. pärandandi vastu võtnud või esitanud pärandi vastuvõtmiseks avalduse. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei esitanud pärandi vastuvõtmiseks notarile avaldust. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas seadusega ja tuvastanud, et hagejat ei saa lugeda pärandit vastuvõtnuks ka pärandvara valdamise ja kasutamise teel, kuna tõendamist ei leidnud, et kostjalt II pärast I. T. surma saadud elektritrell oli pärandvara. Tunnistaja A. H. ütlustel ja kostja II vande all antud seletuse kohaselt kuulus trell hagejale. Tõendamist ei leidnud ka hageja väide, mille kohaselt pidi kostja II ajama tema eest pärimisasju ja hageja soovist pärida kuulis kostja II 2004/2005, kui hageja käis koos tunnistaja K. K. tema juures. Samuti ei leidnud tõendamist kostja poolt teadlikult andmete varjamine ja valeandmete esitamine notarile. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja leiab, et kohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades puudus maakohtul alus kohaldada PärS § 140, sest kostja II käitumine ei kinnita selle kohaldamise eeldust. Kooskõlas TsMS § 652 lg-ga 4 jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuses ja 2.02.2011

apellatsioonkaebuse täienduses esitatud uue väite kolme trelli olemasolust tähelepanuta ja tagastab seda väidet kinnitava tõendi. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 19.06.20262-21-6597/67Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 19.06.20262-25-3089/76Tartu Maakohus Tartu kohtumaja