Asjaõigus › Omandiasjad

2-08-53612 esimesest abielust: VH, AH ja MH; üks poeg teisest abielust – hageja ja abikaasa PT . Pärandvarana jäi I Tst järele Tallinnas, XXX korter nr 2 ning isiklikud esemed. Pärast pärandaja matuseid võttis hageja pärandi vastu asudes osa pärandvarast (pärandajale kuulunud elektrilised trellid) faktiliselt valdama ja kasutama. Nimetatud esemed andis hagejale kostja II. Hageja avaldas pärandaja abikaasale soovi ka muu pärandvara vastuvõtmiseks ja jagamiseks, kuid seda kostja II vaatamata hageja korduvatele palvetele ei teinud. 9.09.1999 esitas pärandaja abikaasa notarile pärandi vastuvõtmise avalduse, varjates asjaolu, et pärijate ringi kuulub ka hageja, kes on võtnud pärandi vastu. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus väljastati kostjale II 26.11.1999. Kostja II kanti tema avalduse alusel kinnistusraamatusse XXX korter 2 ainuomanikuna. 16.01.2006 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kinkis kostja II korteriomandi oma tütrele –kostjale I. Kostja I kanti kinnistusraamatusse korteri ainuomanikuna 20.02. 2006. Sama asjaõiguslepingu alusel kanti kinnistusraamatusse ka tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus kostja II kasuks. Nimetatud asjaõiguslepingust sai hageja teada 2008 kevadel ning sellega sai hagejale selgeks, et kostja II ei kavatse hagejale tema pärandiosa välja anda ning hageja otsustas pöörduda kohtusse. Hageja on seisukohal, et kostja I ei ole saanud temale kuuluvas osas pärandvarasse kuuluva korteri omanikuks. Hageja on pärandi vastu võtnud seaduses sätestatud korras. Võttes kostjalt II vastu ja asudes valdama ja kasutama pärandajale kuulunud esemeid (tööriistad) võttis hageja vastu kogu pärandi. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu 8.12.2003 otsuse nr 3-2-1-141-03 p-ga 23. Kuna vaidlusalune korter oli I ja kostja II ühisvara, kuulus pärandisse 1⁄2 korteriomandist. Hagejale teadaolevalt ei võtnud isa pärandit tähtaegselt vastu tema pojad esimesest abielust. PärS § 16 lg 1 p 1 tulenevalt on abikaasa pärijaks 1⁄4 osas ning hageja 3⁄4 osas pärandvarast. Seega kuulus abikaasale vastavalt 5/8 ja hagejale 3/8 tervest korterist. Kuivõrd kostja II ei olnud korteri ainuomanik ei olnud tal õigust kinkida ära seda osa korterist, mis kuulub hagejale ning seetõttu on tegemist õigustamata isiku kasutustehinguga TsÜS §

mõttes. Kostja I ei saanud hagejale kuuluvas osas korteri omanikuks saada ning korteriomand on seetõttu endiselt kaasomandis ja kinnistusraamatu kanne korteriomandi kuulumise kohta tervikuna kostjale I on ebaõige. AÕS § 77 lg 2 alusel soovib hageja kaasomandit kostjaga I lõpetada kas selliselt, et asi antakse täielikult kostja I omandisse ning kohustatakse hagejale välja maksma tema osa rahas või selliselt, et müüakse asi avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagatakse kaasomanike vahel vastavalt osade suurusele. Hageja hindab korteri turuväärtuseks 2 000 000 krooni. Hagejal on seega õigus 750 000 kroonile. Hageja esitab kostja II vastu kahjunõude lähtudes asjaolust, et viimane on hagejale kuuluvat eluruumi osa tasuta kasutanud, kuigi eluruumi tasu eest välja üürides oleks hageja saanud tulu teenida. Kaitstud peab saama hageja kasutuseelis (VÕS § 1043), see tähendab, et hageja omanikuna oleks saanud eluruumi anda kolmanda isiku kasutusse ja saada selle eest teatud tasu. Hageja on arvestanud kasutuseelise harilikku väärtust lähtudes samaväärse eluruumi puhul samas piirkonnas kehtinud keskmisest üürihinnast, mis oli kinnisvaraportaalide city24.ee ja kv.ee andmete kohaselt. Ühetoalise vanalinna korteri üürihinnad olid 2006 6 000-7 000 krooni kuus, 2007 7 500-10 000 krooni kuus, 2008 6 500-8 000 krooni kuus. Sellest tulenevalt on kostja II rikastunud alusetult 251 343 krooni võrra. 14.03.1999 kuni 31.12.2005 152 812 krooni , 2006 27 000 krooni, 2007 33 750 krooni ning 01.01.2008 kuni hagi esitamiseni 37 781 krooni. Hageja taotleb kostjalt II välja mõista 250 000 krooni.

2-08-53612 Juhul kui pärandi vastuvõtmine hageja poolt õigeaegselt ei ole kohtu arvates piisavalt tõendatud taotleb hageja PärS § 140 alusel kostjat II pärandvara arvel saadut välja andma. Kostja II jättis 09.09.1999 avalduses notarile teatamata hagejast kui esimese järjekorra pärijast. Kuna kostja II sai pärandvara arvelt ka kasutuseelise, taotleb hageja kasutuseelisena saadud 250 000 krooni väljamõistmist. Juhindudes PärS § 117 lg 3, AÕS § 76 lg 1 ja 77 lg 2, VÕS § 1843 taotleb hageja omandiõiguse tunnustamist ja kaasomandi lõpetamist ning kasutuseelisena saadud 250 000 krooni väljamõistmist või korteriomandi väärtusest 3/8 s o 750 000 krooni ja kasutuseelisena saadud 250 000 krooni väljamõistmist (22.02.2010 esitatud hagiavalduse terviktekst lk 124-129). Menetluskulud palub hageja panna kostjate kanda. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnista. I T pärimisasjas andis notar Piret P pärandi vastuvõtmiseks või pärandist loobumiseks tähtaja - 22.11.1999. Selleks tähtajaks ei olnud keegi peale I T abikaasa (kostja II) notarile pärandi vastuvõtmise avaldust esitanud. Samuti ei olnud keegi asunud I T pärandvara valdama. Hagetav korter oli abikaasade I T ja kostja II ainus elupaik ning kogu pärandvara asus selles korteris. Seetõttu jäi pärast abikaasa surma kogu pärandvara kostja II valdusesse ning kellelgi teisel ei olnud võimalik saada I T pärijaks pärandvara valdama asumisega. Hagiavalduses mainitud elektrilisi trelle I T pärandvara hulka ei kuulunud. Juhul kui need üldse olemas olid, siis oli tegemist hagejale endale kuuluva varaga, mille hageja võis laenata I T ja tagasi saada enne I T surma. Hageja ei ole I T pärandvara vastu huvi tundnud ega pärandit vastu võtta tahtnud. I T vara pärimise mõttele tuli hageja alles hiljem ning pöördus 19.11.2004 Tallinna notari Evi P poole ning esitas avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Kostjatele teadaolevalt ja I T pärimistoimikust nähtavalt Tallinna notar Evi P hagejale pärimisõiguse tunnistust ei väljastanud. Põhjuseks saab olla vaid asjaolu, et hageja õigust pärida I T vara ei tuvastatud. Kostjad näevad põhjust, miks 2004 otsustas hageja teha katset siiski Tallinnas XXX asuva korteriomandi kaasomanikuks saada Eestis alanud kinnisvarabuumis ja korterite hindade, eriti Vanalinna korterite hindade hüppelises kasvus. Tegelikult teab ka hageja ise, et tal pärimisõigus puudub. See väljendub hageja enda käitumises perioodil 1999 kuni 2008. Hageja esitas hagi üheksa aastat pärast isa surma ning neli aastat pärast notar Evi P avalduse esitamist. Järjekindluse puudumine oma oletatava õiguse teostamisel annab kinnitust hageja teadmisest, et tal puuduvad õigused seoses I T pärandvaraga. Kostja I on Tallinnas XXX asuva korteri heauskne omanik AÕS § 561 lg 1 kohaselt. Ta omandas korteriomandi kinnistusraamatusse kandmisega 20.02.2006 oma emalt kostjalt II, kes oli korteriomandi kinnistusraamatu järgne omanik. Tehingu aluseks oli kinkeleping, mille oluliseks tingimuseks oli kinkija kostja II kasuks korteri tasuta ja tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmine. Asjaõigusseaduse § 56 lg 1 kohaselt kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Kostjal I puudus mistahes alus kinnistusraamatu kande õiguses kahelda, kuna see oli olnud pikka aega tema ema elukoht ja ühisomand koos abikaasa I T ning alates 26.01.2005 oli tema ema kostja II olnud korteriomandi kinnistusraamatu järgne ainuomanik ning selle suhtes ei olnud kellelgi vastuväiteid olnud. Hageja kahjunõue on alusetu. Võlaõigusseaduse § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Puuduvad asjaolud, mis viitaksid hagejale kahju tekitamisele, samuti puudub põhjuslik seos kostja I poolt kostja II kasuks tasuta ja tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmisel ja hageja väidetaval kahjul. Just vastupidiselt oli tasuta ja tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmine kinkelepingu tingimus, ilma milleta ei oleks

2-08-53612 kinkelepingut tehtud. Seega pole kunagi eksisteerinud situatsiooni, mil Tallinnas XXX korterit saaks käsitleda võimaliku üüriobjektina. Loogiline ja õiguslik alus puudub ka hageja esitatud kahjusumma arvutusel. Esiteks ei ole 35 m2 suurusest ühetoalisest korterist 3/8 suurune mõtteline osa koos kaasüürniku kostjaga II mõeldav üürilepingu objekt. Samaoodi võib ilma ekspertarvamuseta kindlalt väita, et kui 35 m2 suurusest ühetoalisest korterist 3/8 suurune mõtteline osa koos kaasüürniku kostjaga II välja üürida, siis mitte mingil juhul ei oleks selle eest alates 1999.a saada üüri kuni 2006. aastani 5000.- krooni kuus ja alates 2006.a 6000.-krooni kuus. Sellist üüri 3/8 suuruse osa eest ühetoalises 35 m2 suuruses korteris ei ole võimalik saada mitte üheski turusituatsioonis. Hageja ei ole pärandit õigeaegselt vastu võtnud ning tal puudus tahe pärandit vastu võtta, mistõttu ei ole ta ka õigustatud pärima. Kui kohus tuvastab, et hageja ei ole tänaseks õigustatud I T pärandvara pärima, siis langevad ära ka kõik ülejäänud hageja nõuded. Kostja leiab, et hageja ei ole õigustatud pärima I T pärandvara, kuivõrd ei ole õigeaegselt pärandit vastu võtnud. Pärimisseaduse järgi peab pärija pärimiseks pärandi vastu võtma ning pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb seaduses sätestatud tähtajal esitada notarile avaldus, mille notar tõestab. I T pärimisasjas andis notar Piret P pärandi vastuvõtmiseks või pärandist loobumiseks tähtaja 22.11.1999. Nimetatud tähtaja jooksul hageja notarile avaldust ei esitanud ega asunud I T pärandvara valdama, kasutama ega käsutama. Hageja väite kohaselt võttis ta isale kuulunud elektritrellid vastu pärast isa surma, asudes sellega pärandvara valdama, millest tulenevalt loetakse ta pärandvara vastuvõtnuks ning ta on õigustatud pärima vastavalt pärimisseadusele. Kostja II nõustub hageja väitega, et andis elektritrellid pärast I T surma hagejale. Samas on kostja veendunud, et nimetatud trellid ei kuulunud tema surnud abikaasale vaid kuulusid hagejale endale ning olid tagastatud pärast pärandaja surma. Hageja on väitnud, et ta korraldas pärandaja matuseid, käitudes seeläbi faktiliselt pärijana. Kostja on veendunud, et hageja ei tegelenud seeläbi faktiliselt pärijana vaid hageja käitus oma isa pojana. Ka teised pärandaja pojad aitasid nõu ja jõuga isa matuseid korraldada, kuid ei pea ennast seeläbi pärijateks ega esita seetõttu nõudeid pärandvarale. Samuti töötas hageja isa surma ajal Rahumäe surnuaial, mistõttu sai matuseid odavamalt korraldada, kui see oleks läinud maksma võõrale isikule. Samas tasus kostja hagejale tema poolt tasutud isa matusekulud, mistõttu ei saa ka selles osas rääkida pärijana käitumisest. Peale eeltoodu väljendas hageja korduvalt kostjale, et ta ei soovi pärandvara vastu võtta ega sellesse kuuluvat korterit. Nimetatud vestlus toimus hageja ja kostja vahel kahel korral, kui kostja küsis hagejalt, kas too soovib pärida isale kuuluvat vara ja hageja kinnitas, et ta seda ei soovi. Hageja on oma hagis ning vastuses korduvalt kirjutanud, et kostja väitis talle nagu oleks hageja pärimisasjad kostja poolt korda aetud. Seadusest tulenevalt ei saa kolmas isik ilma volituseta teise pärimisasju ajada. Kuna hageja ei ole sellekohast volitust kostjale kunagi väljastanud, siis on nimetatud väide hageja poolt absurdne ja kohut eksitav. Eeltoodud hageja väitest ning poolte vahel toimunud vestlusest tulenevalt oli hageja teadlik pärimise protsessist ja sellest, et kostja on pöördunud notari poole pärandi vastuvõtuks, kuid sellest hoolimata ei esitanud ta notari poolt antud tähtaja jooksul avaldust pärandi vastuvõtuks. Kui kohus tuvastab pärandi vastuvõtmise hageja poolt, taotlevad kostjad hüvitise nõuete osas aegumise kohaldamist. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud avalduste ja vastuväidetega, poolte poolt esitatud kirjalike tõenditega, ärakuulanud pooled ja tunnistajate ütlused kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

2-08-53612 Kostja taotles TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse tegemist nõude põhjendatuse/põhjendamatuse ja aegumise kohaldamise kohta. Kostja taotlusele vastu ei vaielnud. Kohtuistungil rahuldas kohus taotluse. TsMS § 449 lg 1 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ning lg 3 kohaselt ka taotluse kohta aegumise kohaldamise suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Kui kohus leiab, et nõue on põhjendamatu ja/või aegunud, teeb kohus lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Pärima õigustatud isikul on õigus pärast pärandi avanemist ise otsustada, kas ta soovib pärida või mitte. See, kuidas selgitatakse välja kas isik soovib pärida või mitte, sätestataks pärimisseaduses (PärS). Pärandi avanemise ajal Eestis kehtinud õigus lähtus vastuvõtusüsteemist. Pärandi vastuvõtmiseks pidi pärima õigustatud isik tegema vastuvõtuavalduse (§ 117 lg 1) või olema asunud pärandvara valdama, käsutama, kasutama (§ 117 lg 4). Pärandi avanemise ajal (lk 5), kehtinud PärS § 118 lg 1 sätestas, et kohus võib pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teate üleriigilises päevalehes. 20.01.1999 seadusega muudeti viidatud säte ning alates 01.01.2000 kehtis § 118 lg 1 järgmises redaktsioonis: „Notar võib pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud teate kättesaamisest või teadaande avaldamisest.“ Seadusest tulenevalt oli notaril õigus valida, kas ta saadab pärima õigustatud isikule kirjaliku teate pärandi vastuvõtmiseks antud tähtajast teatamiseks või avaldab teate üleriigilises päevalehes. Käesoleval juhul avaldas notar teate 17.09.1999 päevalehes, mis oli sel ajal kohtu- ja muude ametlike teadete avaldamiseks ettenähtud trükiväljaandeks. Seega oli notari poolt täidetud pärandi vastuvõtmiseks tähtaja andmisest teatamiseks ettenähtud kord. Kõigepealt lahendab kohus PärS § 140-sse puutuva. Hageja seisukoha kohaselt varjas kostja II notari eest asjaolu, et pärijate ringi kuulub ka hageja, kes on võtnud pärandi vastu. Kostja vastuväite kohaselt ei varjanud ta tahtlikult hageja olemasolu, vaid teatas notarile ka hageja nime, kuid ei märganud notari poolt kiiruga etteloetud avalduses viga. Pärs § 140 sätestatu kohaselt võib isikult, kes teadlikult on esitanud notarile või kohtule ebaõigeid andmeid või varjanud teavet, ebaõigete andmete esitamise või teabe varjamise tõttu pärandvara arvel saadu igal ajal välja nõuda. Kohtu arvates ei ole tõendatud, et kostja II esitanuks teadlikult notarile ebaõigeid andmeid jättes hageja kui pärija nime teatamata. Sellisele järeldusele jõudis kohus tõendeid kogumis analüüsides, eelkõige arvestades kostja isikut. Kostja on sündinud 1938.aastal, notarile avalduse tegemise ajal oli ta 60-aastane, tal on 4 klassi haridust. Kostja valdab küll eesti keelt, kuid see ei tähenda, et võiks eeldada, et ta peaks aru saama juriidilisest tekstist; avaldusele kirjutas kostja alla vene keeles. Kostja selgitus, mille kohaselt ta notari poolt etteloetud avalduses viga ei märganud, on usutav. Kostja käitumine ei kinnita PärS § 140 kohaldamise eeldust – teadlikult ebaõigete andmete esitamist. Kuna kohus ei tuvastanud, et kostja II oleks teadlikult notarile ebaõigeid andmeid esitanud, puudub alus hageja kasuks pärandvara arvel saadu väljamõistmiseks ja PärS § 140 kohaldamiseks. Viidatud sätte eesmärgiks on kaitsta pärijat, kes pärandaja surmast ei tea ja ei saagi teada selle tõttu, et pärandi vastuvõtmise avalduse esitanud pärija ei avalda notarile tema andmeid. Antud juhul ei ole tegemist sellega, et hageja ei teadnuks pärandaja surmast. Hageja teadis isa surmast, tal ei olnud takistust pärandi vastuvõtmiseks avalduse kirjutamiseks. Tunnistajate K. Kadaka ja A. H i ütlused kinnitavad hageja teadmist. Tunnistaja ütluste kohaselt olevat kostja P. Töelnud, et kõik on korras, ärgu muretsegu, aga kolme aasta pärast mingit teadet ei tulnud. Kohtuistungil kinnitas ka hageja seda teadmist. Hageja seletuse kohaselt ei esitanud ta pärandi vastuvõtmise

2-08-53612 avaldust, kuna kostja P. Tei andnud talle surmatunnistust ja ütles, et kõik on juba korda aetud. 2004 sai hageja surmatunnistuse dublikaadi perekonnaseisuametist. Kostja ei saanud hageja eest esitada pärandi vastuvõtmise avaldust. Hagejal oli vajadusel surmatunnistuse dublikaat võimalik saada ka 1999, mil isa suri või mistahes ajal hiljem. Järgmisena lahendab kohus hageja poolt pärandvara vastuvõtmisse puutuva. Hageja väidab, et võttis pärandvara vastu saades pärandvaraks olevad elektritrellid. Kostja väite kohaselt ei olnud elektritrellid pärandvara, vaid kuulusid hagejale endale. Kohus loeb tõendatuks, et elektritrellid ei olnud pärandvara. Tunnistajana ülekuulatud Kadi Kadak andis ütlusi selle kohta, et pärandaja oli tubli töömees, kellel olid kõik tööriistad endal olemas, kuna ta ei tahtnud kasutada võõraid tööriistu. Tunnistaja ütluste kohaselt teab ta, et pärandaja tegi oma endisele naisele vist 1994 kasvuhoone, lubas kõik tööriistad jätta hagejale. Pärandaja tööriistade olemasolust teadis tunnistaja, kuna pärandaja käis tunnistajat aitamas ka pärast 1986, mil pärandaja tunnistaja õest lahutas. Aitamine oli 1992, mil tunnistaja tegi vannitoas remonti. Pärandaja elukohas tunnistaja ei käinud ajal, mil pärandaja kostjaga II abielus oli. Tunnistaja nägi pärandaja tööriistu viimati 1992. Arvestades, et pärandaja suri 1999 ning tööriistad kuluvad kasutamisel, ei ole tunnistaja ütluste alusel võimalik lugeda tuvastatuks, et pärandajal olid 1999, mil ta suri alles pärandamiseks kõlbulikud tööriistad, mida tunnistaja nägi 1992. Tunnistaja jättis mulje kui isik, kes on huvitatud asja lahenemisest hageja kasuks. Juba enne kohtuasja algatamist ajas ta hageja poolvenna ja kostja II juures hagejaga koos käies asju hageja huvides. Tunnistajana ülekuulatud A H , kes on pärandaja poeg esimesest abielust, ütluste kohaselt käis hageja koos tunnistaja K. K pärast isa surma tema juures ettepanekuga, et tunnistaja annaks oma pärandiosa kas hagejale või kostjale II. Tunnistajal oli puhkuse ajal kombeks nädal isa juures olla. Nii oli ta isa juures ka 1998 oktoobris 10 päeva, 9-st või 10-st oktoobrist. Tunnistaja ütlustes aja mäletamise täpsuse osas kohus ei kahtle, tunnistaja selgitas, et mäletab aega täpselt, kuna tal on 10.oktoobril sünnipäev. Isa juures olles nägi tunnistaja tema tööriistu kuuris: kirvest, haamrit, saagi. Korteris koridori kapis nägi tunnistaja elektritrelle. Kuna tunnistajal oli põranda panemiseks vaja teist trelli küsis ta isalt trelli, isa keeldus, öeldes, et see on hageja oma. 1986 või 1987 andis isa oma väikese drelli tunnistajale öeldes, et tal ei ole seda enam vaja. Vande all ärakuulatud kostja II seletuse kohaselt ei kuulunud elektritrellid pärandajale vaid hagejale. Kostja II teab seda pärandaja jutust, kuna küsis drellide kohta. Hageja tuli trellidele ise järele öeldes, et tahab isalt oma trellid kätte saada. Kostja II seletuse kohaselt luges notar talle avalduse ette, kuid ta kuuleb halvasti. Kostja II kuulmispuue oli arusaadav kohtuistungil, selle tõttu istust kostjate esindaja palvel tõlk kostja II vasakule poolele. Kuna aga tõendeid kostja II kuulmispuude tõttu ei esitatud, mistõttu puudub võimalus tuvastada, kas kostjal II oli kuulmispuue juba 1999, ei arvesta kohus asja lahendamisel selle asjaoluga. Kuulmispuude tõendamist ei pidanud kohus vajalikuks (seda pooled ka ei taotlenud), kuna asi on võimalik lahendada kogutud tõendite alusel. Kuna ülalmärgitud põhjendustel ei ole alust lugeda hageja pärandi vastuvõtnuks ning kostja II notarile teadvalt ebaõigeid andmeid esitanuks tuleb hageja nõue lugeda põhjendamatuks. Sellega seoses puudub vajadus aegumise osas seisukohta võtta. Aegumise kohaldamist taotlesid kostjad seoses pärandvara maksumuse ja kasutuseelise hüvitamisega. Tulenevalt TsMS § § 449 lg 2 viimasest lausest on käesolev kohtuotsus lõppotsuseks ja kohus asja edasi ei menetle. Kooskõlas hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 124 lg 1 ja § 126 lg 1 redaktsiooniga, Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2009 määrusega ja hageja 07.01.2010 avaldusega (lk 112-113) on hagihind 1 000 000 krooni. Hagi esitamisel maksis hageja riigilõivu 37 750 krooni. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjatel õigus esitada menetluskulude rahalise

2-08-53612 kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.