2.Tühistada otsuse jõustumisel käesolevas tsiviilasjas Harju Maakohtu poolt 17. märtsil 2008.a tehtud kohtumääruse alusel kohaldatud hagi tagamine.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja V P kanda. 1(7)
2-07-18886 Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 17. jaanuaril 2011.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.15. mail 2007.a esitas V P (edaspidi hageja) Harju Maakohtule hagi M P (edaspidi kostja I) vastu, milles palus tuvastada, et kostjal I lasub kohustus anda nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr XXX III jakku 1. järjekohale hageja kasuks isikliku eluaegse kasutusvalduse kandmiseks.
2.Hageja on menetluse käigus oma nõudeid korduvalt muutnud ja täiendanud, samuti on kohus 29. septembri 2010.a määrusega kaasanud kostjana menetlusse EK(edaspidi kostja II). Lõplikult on hageja 20. septembri 2010.a menetlusdokumendis esitanud alljärgnevad nõuded: - tuvastada, et kostjal I lasus kohustus anda nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr XXX III jakku 1. järjekohale isikliku kasutusõiguse seadmiseks või kasutusvalduse seadmiseks märke kandmiseks hageja kasuks. - tuvastada, et kostjal II kui menetlusosalise (hageja I) õigusjärglasel lasub kohustus anda nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr. XXX III jakku 1. järjekohale isikliku kasutusõiguse või kasutusvalduse seadmiseks märke kandmiseks hageja kasuks.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 13. detsembril 1996.a notariaalse kinkelepingu, millega hageja kinkis kostjale I Tallinnas aadressil XXX asuvad ehitised ning rajatised (edaspidi kinkeleping). Kinkelepingu punkti 4 järgi leppisid hageja ja kostja I kokku, et lepinguobjekt jääb kinkija tasuta ja tähtjatusse kasutusse. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 201 lg 1 kohaselt koormab kasutusvaldus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. AÕS § 201 lg 4 kohaselt võis kasutusvalduse tekkimise aluseks olla seadus või tehing. Käesoleval juhul on selleks ülalnimetatud kinkeleping. Kinkelepingu sõlmimisel oli lepingu mõtteks, et hageja annab kostjale 2(7)
2-07-18886 hoone ja vastutasuks lubab kostja I hagejal kasutada hoonet tasuta ja hoolitseda hageja eest elu lõpuni. Vastavalt AÕS § 225 lg-le 1 koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. AÕS § 228 järgi kohaldatakse lisaks AÕS §-des 225-227 sätestatule isiklikule kasutusõigusele reaalservituudi vastavaid sätteid. Kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, kohaldatakse kasutusvalduse vastavaid sätteid. Seega oli hageja õigustatud nõudma kinkelepingu alusel enda kasuks kasutusvalduse või isikliku kasutusõiguse märke tegemist kinnistusraamtusse. Hageja on proovinud kostja I nõusolekut märke tegemiseks kinnistusraamatusse saada kohtuväliselt, kuid kostja I ei ole isegi telefonikõnedele vastanud. Hageja märgib, et vaidlusalune kinnistu kanti 25. mai 1999.a avalduse alusel kinnistusraamatusse 26. augustil 1999.a. Seega sõlmiti kinkeleping lepingu objektiks oleva vallasasja suhtes enne selle kinnistusraamatusse kandmist ja selle muutumist kinnisasjaks. Seetõttu ei olnud kinkelepingu sõlmimise ajal võimalik teha kinkija kasuks märget kinnistusraamatusse (puudus kinnisasi) kasutusvalduse või isikliku kasutusõiguse seadmiseks. Samas ei muutunud midagi hageja õigustes peale kinkelepingu objektiks oleva vallasasja muutumist kinnisasjaks, st hagejal oli ja on õigus kinkelepingust tulenevalt tema kasuks kasutusvalduse või isikliku kasutusõiguse märke tegemiseks kinnistusraamatusse. Nimetatud seisukohta kinnitab ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-109-07 (p 31). Hageja hinnangul ei saa kostja II olla vaidlusaluse kinnisasja heauskne omandaja. Kostja II pidi teadma, et hagejal on kinkelepingust tulenev õigus Tallinnas aadressil XXXasuva kinnistu tähtajatuks ja tasuta kasutamiseks. Arvestades kostjate vahel tehtud tehingu asjaolusid ja tingimusi ei saa kostja II heausksust hageja arvates isegi eeldada. Kinnistu võõrandamine kostja I poolt toimus kinke teel, s.o tasuta, poolelioleva kohtuvaidluse ajal ning isikule, kes hagejale teadaolevalt on kostja I elukaaslase poeg. Samuti ei saa eeldada, et kostja II ei teadnud vaidlusaluse kinnistu omandamise ajal hagi esitamisest kostja I vastu, mistõttu TsMS § 460 lg-s 2 sätestatu kostja II suhtes ei kohaldu.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostjad hagi ei tunnista. Kostja I leiab, et tal puudus kohustus hagetava nõusoleku andmiseks, kuna kinkelepingus sisalduvat kokkulepet ei saa käsitleda ei isikliku kasutusõiguse ega kasutusvalduse kokkuleppena. Kokkuleppel puudus asjaõiguslik sisu. Isegi kui kohus jõuab vastupidisele järeldusele, puudub kostjal I kohustus anda nõusolek isikliku kasutusõiguse või kasutusvalduse seadmiseks, sest hageja ja kostja I kokkulepet tuleb asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 91 kohaselt lugeda kokkuleppeks võlaõigusliku kasutuslepingu kohta.
5.Kostja II on seisukohal, et tal puudub kohustus hagiavalduses nimetatud nõusoleku andmiseks, kuna ka kostjal I selline kohustus puudus. Isegi kui kostjal I olnuks nõusoleku andmise kohustus, ei ole seda kostjal II seetõttu, et ta oli kinnisasja omandamisel heauskne. Pahausksus tähendab AÕS § 95 lg 2 kohaselt seda, et isik te või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Seejuures ei saa kostja II pahausksust eeldada, vaid seda peaks hageja tõendama. Hageja kostja II arvates pahausksust käesolevas asjas tõendada ei ole suutnud.
MENETLUSE KÄIK
6.16. aprillil 2008.a tehtud vaheotsusega jättis Harju Maakohus rahuldamata kostja I taotluse hageja nõude suhtes aegumise kohaldamiseks ning jätkas kooskõlas TsMS § 3(7)
2-07-18886 449 lg-ga 3 tsiviilasjas menetlust (vt toimik, I kd, lk 132-133). Nimetatud vaheotsust menetlusosalised ei vaidlustanud.
7.4. detsembri 2008.a otsusega jättis Harju Maakohus hagi (kostja I suhtes) rahuldamata. Maakohus leidis, et kuna kostja I ei ole kohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtuvalt enam vaidlusaluse kinnistu omanik, puudub hagejal kostja I vastu nõue AÕS § 65 alusel. Kuna hagi rahuldamise välistab selle esitamine vale kostja vastu, ei pidanud kohus vajalikuks käsitleda vaidlust sisuliselt.
8.Hageja esitas maakohtu 4. detsembri 2008.a määruse peale apellatsioonkaebuse, paludes lahendi tühistada ja saata tsiviilasi täies ulatuses tagasi läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta maakohtu otsuse muutmata.
9.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25. veebruari 2009.a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ja tühistas TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel Harju Maakohtu 4. detsembri 2008.a otsuse täies ulatuses ja saatis tsiviilasja uueks lahendamiseks tagasi samale kohtule.
10.Ringkonnakohtu otsuses märgitu kohaselt puudub asjas vaidlus, et kostja I võõrandas vaidlusaluse kinnisasja kohtumenetluse ajal ja alates 5. märtsist 2008.a on uueks omanikuks kostja II. TsMS § 210 lg 2 kohaselt aga ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi üleandmine iseenesest asja menetlust. TsMS § 210 lg-st 2 tulenevalt ei takista kinnisasja omaniku muutumine kohtumenetluse ajal menetluse jätkamist seniste pooltega, samas võib poole menetluses asendada õigusjärglasega. Sõltumata vastaspoole ja senise poole nõusolekust, võib õigusjärglane astuda või teda võib menetlusse kaasata kolmanda isikuna õiguseelneja poolel. TsMS § 211 lg-st 1 tuleneb, et kui omaniku ja kolmanda isiku vahel on vaidlus kinnisasjaga seotud asjaõiguse üle, on kinnisasja võõrandamise korral õigusjärglasel õigus ja vastaspoole taotlusel kohustus astuda menetlusse omandi ülemineku ajast alates poolena senise poole asemel. Lisaks reguleerib TsMS § 460 kohtuotsuse kehtivust õigusjärglase suhtes selliselt, et jõustunud kohtuotsus kehtib ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglasteks (lg 1), välja arvatud, kui õigusjärglane omandamise ajal ei teadnud kohtuotsusest või hagi esitamisest (lg 2). Eeltoodust tulenevalt ei ole seega põhjendatud maakohtu seisukoht nagu ei oleks omandiõiguse võõrandamise ajast alates senine kostja vaidluses enam asjakohaseks pooleks. Maakohtul oli TsMS § 347 lg 5 ja § 351 lg 1 kohaselt kinnisasja võõrandamisest teada saamise järgselt kohustus selgitada pooltele menetluslikku olukorda ja TsMS §-dest 210 ja 211 tulenevaid menetlusosaliste õigusi ja kohustusi.
11.Asja uue läbivaatamise käigus toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja senises menetluses esitatud väidete ja kostjate vastu esitatud nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostjate esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
13.Pooltel puudub vaidlus asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude üle. Pooled vaidlevad hageja ja kostja I vahel 13. detsembril 1996.a sõlmitud kinkelepingu (vt toimik, I kd, lk 6) punkti 4 õigusliku tähenduse üle. Hageja käsitluse kohaselt on osundatud lepingupunktis kokku lepitud hageja kasuks isikliku kasutusõiguse seadmises või (alternatiivselt) kasutusvalduse seadmises ning kostjatel lasub kohustus anda nõusolek vastava asjaõiguse kandmiseks kinnistusraamatusse. Kostjate hinnangul 4(7)
2-07-18886 on kõnealusel lepingupunktil üksnes võlaõiguslik sisu ning mingeid asjaõiguslikke kokkuleppeid see ei sisalda. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja II oli Tallinnas aadressil XXX asuva kinnistu omandamisel kostjalt I hageja väidetavate asjaõiguste puudumise suhtes heauskne.
14.Kohus käsitleb esmalt vaidlusküsimust, kas kinkelepingu 4. punkt sisaldab endas asjaõiguslikke kokkuleppeid. Vastavalt kinkelepingu sõlmimise ja kinkelepingu objektiks olnud ehitiste aluse maa kinnistamise ajal kehtinud AÕS § 64 lg-le 1 tehti kinnistusraamatu kanne, sealhulgas muudeti või kustutati, asjaõiguslepingu alusel. AÕS § 120 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt oli asjaõigusleping võõrandaja ja omandaja notariaalselt tõestatud kokkulepe kinnisomandi üleandmiseks (AÕS §-s 119 sätestatud tehingu alusel), samuti kinnisasja koormamiseks asjaõigusega ning sellekohase kande tegemiseks kinnistusraamatusse või kande muutmiseks või kustutamiseks. Ka ehitiste kui vallasasjade kasutusvalduse kokkulepe tuli sõlmida notariaalselt tõestatud vormis. Enne 1. juulit 2003.a kehtinud AÕS § 202 lg 2 järgi kohaldati vallasasja kasutusvalduse tekkimisel asja üleandmisele ja kokkuleppele üleandmise teel vallasomandi tekkimise suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕSRS § 13 lg 6 kohaselt pidi ehitise kui vallasasja võõrandmise tehing olema notariaalselt tõestatud. Kohus märgib, et kehtiva AÕS §-st 641 tulenevalt on kinnisasja koormamiseks asjaõigusega samuti muu hulgas nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping). Praegusel juhul on kinkelepingu vaidlusaluse punkti sõnastus on alljärgnev: "Pooled on kokku leppinud, et lepinguobjekt jääb kinkija tasuta ja tähtajatusse kasutusse." Kohtu hinnangul sisaldub selles punktis lepingupoolte võlaõiguslik kokkulepe ning seda ei saa vaadelda asjaõiguslepinguna enne 1. juulit 2003.a kehtinud AÕS § 120 lg 1 tähenduses, samuti ei ole pooled kokku leppinud ehitiste kui vallasjade koormamises kasutusvaldusega kinkelepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕS § 201 lg 1 ja § 202 tähenduses. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
15.Eesti asjaõiguses kehtib asjaõiguse liikide ammendatavuse e numerus clausus’e põhimõte. See tähendab, et asjaõigused on seaduses ammendavalt loetletud ning uusi asjaõigusi lepingupooled (kokkuleppeliselt) luua ei saa, samuti ei või pooled seaduses ette nähtud asjaõiguse liikide sisu muuta, v.a juhul, kui seaduse seda lubab. Sellest järelduvalt on ka poolte lepinguvabadus asjaõiguslike kokkulepete sõlmimisel oluliselt piiratud, väljendudes põhimõtteliselt üksnes lepingu sõlmimise vabadusena. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et juhul kui pooled soovisid kokku leppida kinkelepingu objektiks olnud ehitiste (kui vallasasjade) koormamises kasutusvaldusega enne 1. juulit 2003.a kehtinud AÕS § 201 lg 1 tähenduses, siis peaks see nii lepingus ka otseselt väljenduma. Hageja poolt kinkelepingu vaidluslause punkti sisustamine kasutusvalduse seadmise kokkuleppena on kohtu hinnangul meelevaldne. Hageja subjektiivsed arusaamad selle lepingupunkti sisust ei oma õiguslikku tähtsust. Isikliku kasutusõiguse (AÕS § 225) seadmine vallasasjadeks olevatele ehitistele aga ei olnud ega ole üldse õiguslikult võimalik. Isikliku kasutusõigusega, sh isikliku kasutusõigusega elamule, saab AÕS §-dest 225 ja 227 lähtuvalt koormata üksnes kinnisasja. Muu hulgas tuleb arvestada, et ülalmainitud normidest tuleneva notariaalse tõestamise nõude üheks eesmärgiks on tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest (notariaalse tõestamise hoiatusfunktsioon). Notaril lasus tehingu tõestamisel kohustus veenduda tehinguosaliste tegelikus tahtes ning selgitada tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi, veendudes seejuures, et tehinguosalised õiguslikest tagajärgedest aru saavad.
16.Ülaltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et kinkelepingu 4. punktis on hageja ja kostja I sõlminud Tallinnas aadressil XXX asuvate ehitiste ning rajatiste suhtes 5(7)
2-07-18886 tähtajatu tasuta kasutamise lepingu. Alates 1. juulist 2002.a tuleb sellele lepingule võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg-st 1 lähtuvalt kohaldada VÕS §-des 389 jj sätestatut. Hageja ja kostja I vaheline tasuta kasutamise leping on võlaõigusliku tehinguna täitmiseks kohustuslik üksnes selle pooltele (VÕS § 8 lg 1) ning lepingu kohta kinnistusraamatusse märke tegemist kasutaja nõuda ei saa. Seega puudus ja puudub kostjatel kohustus hagetavate nõusolekute andmiseks ning hagi rahuldamisele ei kuulu. Kostja II poolt kinnisasja heausksuse omandamise küsimust esitatud nõuete kontekstis eeltoodut arvestades ei tõusetu. Kinnistusraamatu andmed registriossa nr XXX kantud kinnistu kohta olid selle omandamise ajal hagi aluseks olevatel asjaoludel õiged.
17.Kohus lisab, et isegi kui kinkelepingu 4. punkti saaks sisustada kui asjaõiguslikku kokkulepet kasutusvalduse seadmiseks, ei annaks see hagejale veel alust nõuda vastava kande tegemist kinnistusraamatusse. Kostjad on põhjendatult märkinud, et kinkeleping oli sõlmitud vallasasjaks olevate ehitiste ja rajatiste kohta ning sellest ei tulenenud mingil juhul kasutusvalduse seadmise õigust kinnisasjale. Alates 1. juulist 2003.a ei ole õigusaktides enam sätestatud vallasasja kasutusvalduse instituuti. 1. juulil 2003.a jõustunud AÕSRS § 91 kohaselt loetakse enne asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse jõustumist sõlmitud vallasasja või õiguse kasutusvalduse leping vallasasja või õiguse üüri- või rendilepinguks, millele kohaldatakse võlaõigusseaduses üüri- või rendilepingu kohta sätestatut, kui lepingupoolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Riigikohus on 19. mail 2009.a tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09 tehtud otsuse 13. punktis leidnud, et AÕSRS § 91 on analoogia põhjal kohaldatav ka enne 1. juulit 2003.a sõlmitud tasuta kasutusvalduse lepingutele ning taolisi lepinguid tuleb alates 1. juulist 2003.a lugeda tasuta kasutamise lepinguteks VÕS §-de 389 jj mõttes. Seega tuleks kinkelepingu 4. punktis sisalduvat kokkulepet arvates 1. juulist 2003.a ikkagi vaadelda võlaõigusliku tasuta kastutamise lepinguna. Hageja käsitluse kohaselt on pooled käesoleval juhul leppinud kinklepingus kokku erinevalt AÕSRS § 91 sätestatust, mida normi sõnastus ka lubab. Kohus hagejaga selles osas ei nõustu ning jääb kõigi ülalesitatud seisukohtade juurde. Täiendavalt märgib kohus, et AÕSRS § 91 sisust lähtuvalt on olemuselt dispositiivne üksnes paragrahvi teises lauses sätestatu, st pooled võivad kokku leppida, et vallasasja (või õiguse) kasutusvalduse lepingule ei kohaldata võlaõigusseaduses üüri- või rendilepingu kohta sätestatut. Enne 1. juulit 2003.a sõlmitud vallasasja (või õiguse) kastutusvalduse leping loetakse aga AÕSRS § 91 esimese lause alusel igal juhul võlaõiguslikuks kokkuleppeks ning hageja poolt väidetud asjaõiguslikku sisu sellele omistada ei saa.
18.Muid poolte poolt tsiviilasja menetluse käigus esitatud väiteid ja tõendeid ei pea kohus asjakohasteks ning jätab need otsuses käsitlemata. Kohus märgib siinkohal, et menetlusosaliste poolt kinkelepingu 4. punkti sisu kohta avaldatud seisukohad ei ole vaadeldavad faktilise asjaolu kohta esitatud väidetena, vaid õigusliku hinnanguna. Kostja I poolt algselt esitatud väide, et kinkelepingu sõlmimisel peeti silmas isikliku kasutusõiguse seadmist elamule (AÕS § 227), ei saa seetõttu tähenda asjaolu omaksvõttu TsMS § 231 tähenduses.
19.Harju Maakohus on käesolevas tsiviilasjas 17. märtsil 2008.a tehtud kohtumäärusega otsustanud hagi tagamiseks kanda Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXX (vana registriosa nr XXX) hageja kasuks vastuväite ebaõige kinnistusraamatu kande muutmise ja kustutamise nõude tagamiseks (vt toimik, I kd, lk 123). Vastuväide on kohtumääruse alusel kinnistusraamatusse kantud 31. märtsil 2008.a. Kuivõrd kohus hagi ei rahulda, kuulub 6(7)
2-07-18886 toimunud hagi tagamine lähtudes TsMS § 386 lg-s 4 sätestatust käesoleva kohtuotsusega tühistamisele.
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab otsusega hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta asjas hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.