Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Mare Merimaa ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.veebruaril 2009, Tallinn
Tsiviilasi
V. P. ́i hagi M. P. ́i vastu kinnistusraamatu kande tegemiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.12.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V. P. ́i apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
15 000.00 krooni
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja V. P. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xx xxx/xx xxxxxxx) Kostja M. P. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xx xxx/xx xxxxxxx), lepinguline esindaja Age Värv
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 04.12.2008 otsus ja saata tsiviilasi uueks lahendamiseks tagasi samale kohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus
3.Menetluskulud jaotatakse maakohtus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kaebuse üksnes vandeadvokaadi vahendusel vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kaebuse esitajale kättetoimetamisest. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.15.05.2007 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13.12.1996 notariaalse kinkelepingu, millega hageja kinkis kostjale ehitised ja rajatised asukohaga Xxxxxxx x xxx/xx xxxxxxxxx. Muuhulgas lepiti kokku, et lepinguobjekt jääb kinkija tasuta tähtajatusse kasutusse. Hageja peab oluliseks oma õiguse kandmist kinnistusraamatusse, kuna kinnistu võimalikul võõrandamisel pole vastavasisulise kandeta hageja õiguse kaitse uue omaniku ees tagatud. Hageja on proovinud kostja nõusolekut märke tegemiseks kinnistusraamatusse saada kohtuväliselt, kuid kostja ei ole isegi telefonikõnedele vastanud. Hageja palub tuvastada, et kostjal lasub kohustus anda nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr 1672601 III jakku I järjekohale hageja kasuks isikliku eluaegse kasutusvalduse kandmiseks ja jätta kõik kohtukulud kostja kanda. Hageja elab kingitud elamus selle valmimisest 1961. aastal tänaseni. Kostja seal ei ela ja püüab igati piirata hageja õigusi ning on majutanud tema äraolekul tema magamistuppa kolmandaid isikuid. Kinkelepingu sõlmimisel oli lepingu mõtteks, et hageja annab kostjale hoone ja vastutasuks lubab kostja hagejal kasutada hoonet tasuta ja hoolitseda hageja eest elu lõpuni. Kohatu ja pahatahtlik on kostja väide, et hagejal ei ole kasutusvalduse seadmise nõuet kunagi tekkinud, kuna puudub notariaalselt tõestatud asjaõigusleping. 2008. aasta märtsis, kohtuvaidluse ajal, tegi kostja kinkelepingu kolmanda isiku kasuks ja selles tehingus ei ole hageja õigusi kajastatud. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt on hageja nõue kasutusvalduse seadmiseks 11 aastat pärast kinkelepingu sõlmimist vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on oma nõude esitanud ebamõistlikult pika aja möödudes. Hagejal ei ole alust nõuda kasutusvalduse seadmist seetõttu, et ta ei ole oma senise käitumisega üles näidanud huvi kinnisasja kasutamise suhtes. Hageja kolis Tallinnast Läänemaale 1996. aasta kevadelsuvel ning sellest ajast alates ei ole tema alaline elukoht vaidlusalusel kinnistul asuvas elamus. Hagis märgitud aadressil viibib hageja aastas erinevatel aegadel kokku 1-3 nädalat. Hageja senine käitumine viitab sellele, et tal ei ole soovi vaidlusalust kinnisasja kasutada, samuti ei ole hageja teinud mingeid parandusi ega uuendusi ega kandnud mingeid kinnisasjaga seotud kulutusi. Kõik vajalikud kulutused on teinud kostja. Hageja soov kasutusvalduse seadmiseks ei ole õigustatud ka seetõttu, et kinkelepingu sõlmimisel peeti silmas mitte kasutusvalduse, vaid elamu isikliku kasutusõiguse seadmist. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Kinkeleping ei saa olla aluseks kinnisasja kasutusvalduse seadmise nõudele, kuivõrd see oli sõlmitud vallasasja kohta ning sellest ei tulene kasutusvalduse seadmise õigus kinnisasjale. Kuna hagejal ei ole tekkinud õigust nõuda kasutusvalduse seadmist, ei saa ta ka taotleda kostja nõusoleku
2(6)
asendamist kohtuotsusega. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused
3.Kohus jättis hagi rahuldamata. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 kohaselt isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud või on kantud ebaõigesti või on kahjustatud mõne olematu koormatise või kitsenduse sissekandmise läbi, võib nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab. Kui nimetatud isik nõusolekut ühe kuu jooksul ei anna, on isikul, kes soovib kannet muuta, õigus esitada hagi. Sama sätte lg 3 kohaselt ei saa nimetatud nõuet esitada kolmanda heauskse isiku poolt omandatud asjaõiguste suhtes, mis on kinnistusraamatusse kantud. Kohtule esitatud kinnistusregistri väljavõttest nähtub, et vaidlusalune kinnistu kuulub alates 05.03.2008 asjaõiguslepingu alusel E. K.`le. Ebaõigesti tehtud kande vaidlustamisel ei ole enam võimalik endist olukorda taastada, kui ebaõigele kandele toetudes on asjaõigus omandatud heauskliku isiku poolt. Kuivõrd antud menetluse raames ei saa anda hinnangut sellele, kas E. K. omandas vaidlusaluse kinnistu hea- või pahauskselt, tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 139, mille kohaselt tuleb heausksust eeldada. Seda uut kannet ei loeta enam ebaõigeks, kuigi seda tehes toetuti teadmatult ebaõigele sissekandele. Heauskse omandamise korral parandamise nõue kustub. Heauskse omandamise põhimõte peab andma kõigile kinnisasjade omandajatele ja investeerijatele kindluse, et nende õiguste kehtivus ei sõltu varasemate kannete ebaõigsusest. Kuivõrd kostja ei ole kohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtuvalt enam vaidlusaluse kinnistu omanik, puudub hagejal kostja vastu nõue AÕS § 65 alusel. Kuna hagi rahuldamise välistab selle esitamine vale kostja vastu, ei pea kohus vajalikuks käsitleda vaidlust sisuliselt. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Hageja maakohtu otsusega ei nõustunud ja esitas apellatsioonkaebuse, paludes lahend tühistada ja saata tsiviilasi täies ulatuses tagasi läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
5.Kaebuse kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme. Otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Ka ei või kohus asjaolu hinnata erinevalt mõlemast poolest, kui ta ei ole eelnevalt sellisele võimalusele poolte tähelepanu juhtinud ega andnud neile võimalust avaldada oma seisukohti. Kohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et see oli esitatud vale kostja vastu. Eelnevalt oli kohus asja menetlenud poolteist aastat, mille jooksul ei esitanud kostja vastuväidet, et tema näol oleks tegemist vale kostjaga. Ka ei juhtinud kohus sellisele võimalusele poolte tähelepanu. Peale kostja poolt kinnistu võõrandamist esitas hageja taotluse uue omaniku, kelleks on kostja elukaaslase poeg E. K., kaasamiseks protsessi kolmanda isikuna, kuid kohus tagastas taotluse 04.11.2008 istungil põhjendusega, et tegemist on uue hagiga. Kinnistu uue omaniku kaasamata jätmisega rikkus kohus oluliselt menetlusnorme.
6.Kohus on jätnud otsuses hindamata tõendid ega võtnud arvesse kostja poolt hagi õigeks võtmist. Sisuliselt tunnistas kostja hagi juba esimeses vastuses kohtule 06.08.2007, kui märkis, et tal ei ole mingeid vastuväiteid selle kohta, kui hageja saaks kantud kinnistusraamatusse, kui selleks on vajadus. Ka 04.01.2008 vastuses kinnitas kostja, et kinkelepingu p 4 kohaselt peeti kinkelepingu sõlmimisel silmas isikliku kasutusõiguse seadmist AÕS § 227 mõttes. Seega oleks kohus võinud teha otsuse juba eelmenetluses enne 05.03.2008 toimunud edasivõõrandamist.
3(6)
7.Hageja kinkijana andis ehitised pojale tasuta eeldusel, et tal on õigus kogu valdust kasutada tasuta kuni surmani. Poolte vahel puudub vaidlus kinkelepingu p-s 4 kokkulepitu üle. Tegemist on kingisaaja kohustusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 265 mõttes. Kohustuse tuvastamise nõudes saab olla kostjaks vaid kingi saaja. Hageja esitas kohustuse tuvastamise nõude seega õige kostja vastu, kuid kohus jättis kohaldamata TsÜS § 68 lg 5.
8.Kostja oli esimeses astmes seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et leping oli sõlmitud vallasasja kohta ning kokku ei olnud lepitud kasutusvalduse seadmise õigust kinnisasjale. Riigikohus on aga lahendis nr 3-2-1-109-07 05.12.2007 asunud seisukohale, et kasutusvaldusega koormatud vallasasja muutumisel kinnisasja oluliseks osaks säilib senistel kasutusvaldajatel õigus kasutada asja edasi kasutusvalduse lepingus ettenähtud tingimustel.
9.Kostja märkis 23.05.2008 vastuses, et kinkelepingu sõlmimisest alates on ta võimaldanud hagejal kinnistut kasutada tasuta kasutamise lepingu alusel. Samuti, et kuna hageja ei ole üles näidanud huvi kinnisasja kasutamise suhtes, oli kostja õigustatud järeldama, et hageja ei soovi kinkelepingust tulenevat õigust kasutada ja puudub vajadus asjaõigusliku kokkuleppe sõlmimiseks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-46-08 10.06.2008 asunud seisukohale, et piiratud asjaõiguse omajat saab asjaõigusest ilma jätta vaid seaduses sätestatud alusel. AÕS § 212 lg 2 p 1 kohaselt peaks kasutusvalduse lõpetamiseks olema see kaotanud kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse. Kuigi vaidlusalune kinnistu on kostja poolt võõrandatud, peab hageja pooltevahelisest kinkelepingust tuleneva kinkija tasuta ja tähtajatu kasutusvalduse tagamiseks kostja vastavasisulise kohustuse tuvastamist õigustatuks ja vajalikuks. Vastustaja seisukohad
10.Kostja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
11.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja vastusega sellele ning tsiviilasja muude materjaliga, leiab, et kohtuotsus tuleb TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel täielikult tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, mida ringkonnakohus ei saa kõrvaldada.
12.Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjendusega, et hagejal puudub kostja vastu nõudeõigus, kuna alates 05.03.2008 ei ole kostja enam vaidlusaluse kinnistu omanik ja seega on hagi esitatud vale kostja vastu. Ringkonnakohus sellise järeldusega ei nõustu.
13.Asjas puudub vaidlus, et tõepoolest võõrandas kostja vaidlusaluse kinnisasja kohtumenetluse ajal ja alates 05.03.2008 on uueks omanikuks E. K.. TsMS § 210 lg 2 kohaselt aga ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi üleandmine iseenesest asja menetlust. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-128-06 11.12.2006 selgitanud, et TsMS § 210 lg-st 2 tulenevalt ei takista kinnisasja omaniku muutumine kohtumenetluse ajal menetluse jätkamist seniste pooltega, samas võib poole menetluses asendada õigusjärglasega ning et sõltumata vastaspoole ja senise poole nõusolekust võib õigusjärglane astuda või teda võib menetlusse kaasata kolmanda isikuna õiguseelneja poolel. TsMS § 211 lg 1 kohaselt, kui omaniku ja kolmanda isiku vahel on vaidlus kinnisasjaga seotud asjaõiguse üle, on kinnisasja võõrandamise korral õigusjärglasel õigus ja vastaspoole taotlusel kohustus astuda menetlusse omandi ülemineku ajast alates poolena senise poole asemel. Lisaks
4(6)
reguleerib TsMS § 460 kohtuotsuse kehtivust õigusjärglase suhtes selliselt, et jõustunud kohtuotsus kehtib ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglasteks (lg 1), välja arvatud, kui õigusjärglane omandamise ajal ei teadnud kohtuotsusest või hagi esitamisest (lg 2).
14.Eeltoodust tulenevalt ei ole seega põhjendatud maakohtu seisukoht nagu ei oleks omandiõiguse võõrandamise ajast alates senine kostja vaidluses enam asjakohaseks pooleks. Maakohtul oli TsMS § 347 lg 5 ja § 351 lg 1 kohaselt kinnisasja võõrandamisest teada saamise järgselt kohustus selgitada pooltele menetluslikku olukorda ja TsMS §-dest 210 ja 211 tulenevaid menetlusosaliste õigusi ja kohustusi. Kui menetlusosalised ei avaldanud tahet õigusjärglase kaasamiseks/astumiseks menetlusse, tuli kohtul asi sisuliselt lahendada seniste pooltega.
15.Kohtu arutlus selle üle, kas kostja õigusjärglane oli omandamisel heauskne, väljub käesoleva vaidluse piiridest. Asjaolu, kas ta teadis hagi esitamisest, omab tähtsust juhul, kui kohus rahuldab hageja nõude olemasoleva kostja vastu ning kohtuotsuse täitmise käigus tuleb lahendada küsimus, kas kohtuotsus kehtib ka kostja õigusjärglase suhtes.
16.Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohtadega, et jättes pooltega arutamata asjaolu, et kohtu arvates oli alates kinnistu võõrandamisest senine omanik muutunud valeks kostjaks ja jättes võtmata seisukoha uue omaniku kolmanda isikuna menetlusse kaasamise taotluse kohta, rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. TsMS § 351 lg-te 1 ja 2 kohaselt arutab kohus kohtuistungil menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest ning võimaldab pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks kas istungil või kirjalikult arutanud menetlusosalistega kostja ebaõigeks muutumise menetluslikku asjaolu ja andnud pooltele võimaluse selle kohta seisukohti esitada. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et 23.10.2008 esitas hageja kohtule avalduse (t lk 153-154), milline muuhulgas sisaldab kinnistu uue omaniku menetlusse kaasamise taotlust iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. 04.11.2008 istungi protokolliga (t lk 156) on tõendatud, et kohus selgitas hagejale, et tegemist on uue hagiga ja seejärel võttis hageja avalduse tagasi. Avalduse tagastamisel jättis kohus lahendamata hageja taotluse kolmanda isiku kaasamiseks.
17.Õige ei ole apellandi seisukoht, et kohus oleks võinud asja lahendada juba eelmenetluses kostja õigeksvõtu alusel. TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Nimetatud sätte rakendamiseks peab kostja vastav tahe olema üheselt mõistetav, selge ja tingimusteta. Koos kajaga 20.07.2007 esitatud vastuse esimeses punktis (t lk 27) on kostja küll märkinud, et tal ei ole mingeid vastuväiteid selle kohta, et hageja saaks kantud kinnisturaamatusse, „kui selleks on vajadus“. Sama vastuse punktides kaks ja kolm on kostja aga korduvalt kinnitanud, et ei pea hagi õigeks. Selgesõnaliselt on ta hagile vastu vaielnud ka vastustes 12.10.2007 (t lk 44-47), 04.01.2008 (t lk 72-75) ja 23.05.2008 (t lk 136-139) ning kohtuistungil 04.11.2008 (protokoll t lk 156-157). Seega ei tõenda tsiviilasja materjalid apellandi seisukohta nagu oleks kostja esimese astme menetluses hagi õigeks võtnud.
18.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi ja vastustaja viited asjaoludele ja õigusnormidele, millised saaksid põhjendada või ümber lükata poolte seisukohti hageja
5(6)
nõude sisulisel lahendamisel. Maakohus on kaevatavas otsuses tuginenud vaid hagi esitamisele ebaõige kostja vastu ega ole hageja nõuet sisuliselt lahendanud. TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus.
19.Apellatsioonkaebuse rahuldamisel jäävad kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud vastustaja kanda tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1.
Mare Merimaa
Malle Seppik
Imbi Sidok
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.