Tööõigus › Muud tööõigusasjad

Asjaolud ja hageja nõue OÜ M. palub kohtule esitatud hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt välja mõista M. N.lt töölepingust tuleneva konkurentsikeelu mittejärgimisest ning konfidentsiaalsuskokkuleppe eiramisest tuleneva eritasu ja leppetrahvi. Hageja ja kostja sõlmisid 01.10.2003 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja ettevõttes tööle müügijuhina. Tööleping sätestas kostjale kui töötajale konkurentsikeelu, mille kohaselt (töölepingu p 3.2) oli töötajal keelatud osutada tööandjale ebaausat konkurentsi, s.h tegutseda tööandja konkurendi, klientide ja nendega seotud isikute juures. Töölepingu p-s 7.1 leppisid pooled kokku, et nii töölepingu kehtivusajal kui 2 aastat pärast lepingu lõppemist, on töötajal keelatud asuda töövõi teenistussuhtesse tööandjatega, kes tegutsevad tööandjaga sama(de)l või sarnas(t)el tegevusala(de)l, s.h konkureerivad tööandjaga. Samuti on töötajal keelatud asutada ja/või osaleda üksi või kolmandate isikutega ettevõttes, mis konkureerib või võib konkureerida tööandjaga. 01.01.2007 allkirjastasid hageja ja kostja töölepingu uue redaktsiooni, milles muu hulgas täpsustati, mida pooled mõistavad töötajal lasuva konkurentsikeeluna. Lepingu p-des 7.2 ja 7.3 lepiti kokku, et konkureerivaks tegevuseks, millel tööandja tegutseb ning millel töötaja kokkulepitud aja jooksul ehk 2 aasta jooksul arvates töölepingu lõppemisest ei tohi tegutseda, on vedelkütuse import, müük, ladustamine ja müügi vahendamine. Pooled leppisid kokku ka konkurentsikeelu piirangu eest makstavas eritasu suuruses, s.o igakuise tasuna 7000 krooni. 01.01.2007 töölepingu p 7.5 kohaselt lasus kostjal töötajana konkurentsikeelu eiramisel kohustus tagastada talle makstud eritasu ning täiendavalt kohustus maksta hagejale kui tööandjale leppetrahvi 5-kordse eritasu suuruses summas. Lisaks kohustus kostja 01.10.2003 sõlmitud lepingu p 3.3 kohaselt hoidma täielikult ja tähtajatult tööandja ja tööandja koostööpartnerite äri- ja tegutsemissaladust (know-how), samuti muud informatsiooni, mis töötaja on saanud või mis temale on usaldatud seoses lepingu täitmisega, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud (konfidentsiaalsuskohustust). Töötaja konfidentsiaalsus-kohustus kehtib nii lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast lepingu lõppemist. 01.01.2007 töölepingus täpsustasid pooled tööandja äri- ja tootmissaladuse hoidmise kohustusega seonduvat, sätestades loetelu valdkondadest, mida pooled mõistavad tööandja äri- ja tootmissaladusena. Lepingu p 6.1 kohaselt oli töötaja kohustatud hoidma töölepingu kehtivuse ajal ning kahe aasta jooksul pärast töölepingu lõppemist hageja äri- ja tootmissaladusi, mis on töötajale usaldatud või talle teatavaks saanud seoses tema töökohustuste täitmisega või muul moel. Äri- ja tootmissaladuse hoidmise eest maksis hageja kostjale alates töölepingu sõlmimisest 1500 krooni kuus. 01.01.2007 töölepingu muutmisega seoses suurendati eritasuna makstavat summat äri- ja tootmissaladuse hoidmise eest 5000 kroonini kuus. Kostja on rikkunud ärisaladuse hoidmise kohustust sellega, et edastas 12.02.2008 talle hageja poolt kasutada antud e-aadressilt hageja ärisaladusena käsitletavat teavet hageja konkurendile, A. AS-ile. Vastavaks teabeks oli hageja ja L. AS vahel sõlmitud naftasaaduste müügilepingu tingimused. Töösuhe hageja ja kostja vahel lõppes poolte kokkuleppel 20.03.2008. 27.03.2008 asus kostja tööle hageja konkurendiks olevas AS-is L. hulgimüügijuhina, milline asjaolu võimaldab järeldada, et kostja ettekavatsetult ja tahtlikult rikkus 01.10.2003 töölepingu p 7.1 kui ka 01.01.2007 töölepingu täpsustatud verisooni p 7. Arvestades, et kostja asus hageja ettevõttes tööle 01.10.2003 ja tööleping temaga lõpetati 20.03.2008, on kostja kohustatud tagastama töölepingu kehtivuse ajal saadud eritasu konkurentsikeelu mittetäitmise eest: 01.10.2003-31.12.2006, s.o 27 kuud * 1500 kr = 40 500 krooni; 01.01.2007-20.03.2008, s.o 15 kuud * 7000 kr = 105 000 krooni.

Konfidentsiaalsuskokkuleppe sätete rikkumise eest on kostjal kohustus tagastada eritasuna saadud 115 000 krooni: 01.10.2003-31.12.2006, s.o 27 kuud * 1500 krooni = 40 500 krooni; 01.01.200720.03.2008.a, s.o 15 kuud * 5000 krooni = 75 000 krooni. Töölepingu p-de 6.4 ja 7.5 kohaselt on töötaja konkurentskeelu eiramisel kohustatud maksma tööandjale leppetrahvi 5-kordse eritasu suuruses summas, s.o 35 000 krooni (5*7000). Tööandaja äri- ja tootmissaladuse reetmisel tuleb töötajal leppetrahvi maksta kokkulepitud eritasu 3-kordses summas, s.o 15 000 krooni (3*5000). Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. 01.10.2003 ja 01.01.2007 sõlmitud töölepingutest tekkinud õigussuhe, poolte õigused ja kohustused on sisult erinevad. Õigusi ja kohustusi, mis tekkisid 01.01.2007 sõlmitud töölepingust ei saa laiendada asjaoludele ja toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.01.2007. Kuivõrd 01.10.2003 tööleping ei näe ette rikkumise korral leppetrahvi tasumist ega makstud eritasude tagastamist, siis nimetatud lepingu alusel kuni 31.12.2006 tasutud summasid ei saa nõuda ka leppetrahvi ega eritasu tagastamise korras. Puudub alus 01.10.2003 töölepingu alusel maksud eritasu tagastamiseks (s.h kahjuhüvitisena käsitamiseks). 01.01.2007 sõlmitud töölepingu tingimused on vaadeldavad hageja poolt eelnevalt välja töötatud tüüptingimustena, millele kohaldub VÕS-s sisalduv tüüptingimuste regulatsioon. Hageja on oma väidetes läbivalt tuginenud kahju tekkimisele, kahju tegelikku suurust välja toomata. Hageja pole kostja töökohavaliku piirangu väidetavast rikkumisest tekkivat kahju suurust põhjendanud. Hageja on esitanud rahalise nõude, kusjuures nõude ulatuse osas lähtub hageja enda poolt töölepingus kehtestatud rahasummast. Pooltevahelise töölepingu tingimus, mis vabastab hageja kahju tekkimise ja ulatuse tõendamiskohustusest ning oluliselt piirab kostja vastuväited hageja nõudele ja seega ilmselt kallutab poolte kohustuste vahekorda hageja kasuks ning kostja kahjuks, on tüüptingimusena kehtetu (VÕS § 43 lg 2 ja lg 3 p 5). Konkurentsipiirangu kokkulepe on lõppenud poolte vahel töölepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimisega 20.03.2008. Kostja on selles muu hulgas kinnitanud nõuete ja pretensioonide puudumist hageja vastu. Seega ei saa ka hagejal olla nõudeid kostja vastu, vastasel juhul ei oleks kostja eeltoodud kinnitust andnud. Töökohavaliku piirang ei ole kohaldatav töötaja tegevuse suhtes, mis on hageja suhtes neutraalne, s.t ei põhjusta hagejale kahju või muid lubamatuid kahjulikke mõjutusi. Selleks, et rakendada kostja suhtes töökohavaliku piirangu tagatisena paušaalset rahalist hüvitist, peab hagejal esinema töökohapiirangu suhtes õigustatud huvi. Hagejal puudus kostja poolt AS-is L. töötamise piiramise suhtes õigustatud huvi, mistõttu on hageja rahaline nõue hea usu põhimõtte vastane õiguse kuritarvitamine. AS L. ja hageja vahel saaks olla konkurentsiolukord juhul, kui mõlemad isikud tegutsevad samal kaubaturul. Kaubaturgu piiritletakse mitte üksnes toodete samasuse või asendatavuse kaudu, vaid ka geograafiliselt ja tarbijaklasside kaupa. Hageja on kaubaturgu piiritlenud vaid toote (naftasaadused) kaudu. Konkurentsiolukorra sedastamiseks on see ebapiisav. Hageja on naftatoodete maaletooja, kostja aga hageja poolt maaletoodud naftatoodete edasimüüja. Hageja ja kostja turustavad seega kütust erinevates turusegmentides (kaubaturul). Hageja ja AS L. on müüja-ostja suhetes. AS L. on hageja pikaajaline suurklient. Toote edasimüüja tegevus on igal juhul otseselt maaletooja huvides. Kuivõrd hageja ja AS L. ei ole omavahel samas turusegmendis tegutsevad (konkureerivad) ettevõtjad, ei saa AS L. ja kostja vahel töölepingu sõlmimist pidada hageja huve kahjustavaks tegevuseks. Samuti on hageja poolt kostjale kehtestatud töökohavalik kompenseerimata. Reaalset hüvitist töökohavaliku piirangu eest ei taga hageja väljatöötatud töölepingus sisalduv tingimus, mille järgi osa palgast tuleb lugeda makstuks töökohavaliku piirangu eest. Kostjale makstud töötasu (osa

sellest) saaks pidada makstuks eritasuna töökohavaliku piirangu eest siis, kui töötasu ületaks tavapäraselt sellise töö tegemise eest (töökohavaliku piirangut arvestamata) makstud palka. Hageja ei ole maksnud kostjale tavapärasest kõrgemat palka. Kostja palk hageja juures ei olnud kõrgem kui hageja konkurendiks mitteoleva AS L. poolt kostjale sarnase töökoormuse ja mitte vähem nõudlike tööülesannete täitmise eest makstud palk. Seejuures AS-is L. töötades hagejal töökohavaliku piirangut ei olnud. Hageja tahet maksta kostjale konkurentsikeelu eest eritasu võiks eeldada, kui seda oleks kostjale palga maksmisel eritasuna ka tähistatud ja eristatud. Ka võiks eritasu maksmist tõendada asjaolu, et hageja ei oleks ilma konkurentsikeelu kokkuleppeta sellises suuruses töötasu kostjale maksnud. Kumbagi eelviidatud asjaolu käesoleval juhul ei esine. Hageja ei ole esitanud faktilisi asjaolusid, mis täidaks konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise teokoosseisu. Hageja heidab kostjale ette, et saates lepingud AS-iga L. AS-ile A. on kostja edastanud konfidentsiaalset infot kolmandale isikule, kes tegutseb hagejaga samal tegevusalal. Info, mis edastati, puudutab aga AS-ile L. kehtestatud ostu tingimusi kütuse ostuks hagejalt. Kostja töösuhtest tulenevaks igapäevaseks ja jooksvaks kohustuseks oli ka hageja klientidega tarnelepingute sõlmimise korraldamine, sealhulgas klientidele standardsete lepingu-projektide väljasaatmine. Ostjatega sõlmitud lepinguid uuendati kord aastas. Seega oli lepingu-projektide edastamine hageja ostjatele, s.h AS-ile A., kostja jaoks mitte üksnes lubatav, vaid töölepingust tulenev kohustus. Selle kohustuse raames ja täitmiseks edastas kostja seoses AS A. ja hageja vahelise lepingu uuendamise vajadusega AS A. müügilepingu-projekti. Projekti põhines AS-iga L. sõlmitud lepingul. AS L. ja AS A. pidasid vaidlusalusel ajal (2008.a veebruaris) ühinemisläbirääkimisi, millest tulenes ka nimetatud äriühingute soov, et nende varustamine kütusega toimuks ühtse lepingu alusel. Lepinguprojekti saatmine oli hageja huvides. Kostja poolt edastatud dokument oli lepinguprojekt, mitte olemasolev kehtiv leping. Seejuures ei sisaldanud lepinguprojekt tingimusi, millised oleksid teiste ostjate tingimustega võrreldes põhimõtteliselt erinevad. Lepingus sisalduvad tingimused olid oma põhiolemuses kõikidele ostjatele samad ja selliselt teada kõikidele hageja ostjatele. Kostja poolt edastatud lepinguprojekt ei sisaldanud andmeid, mille suhtes võiks eeldada hageja huvi pidada selliseid andmeid AS A. eest saladuses. 2007.a oli hageja turuosa Eestis üle 40%, seega oli hagejal turgu valitsev seisund (KonkS § 13 lg 1). Hageja rakendas kooskõlas KonkS § 16 p-ga 3 lepingupartneritega sõlmitud võrdväärsetele kokkulepete samaväärseid tingimusi. Hagejal puudus seega eritingimuste kohaldamise võimalus, sest selline tegevus olnuks õigusvastane. Ka sellest tulenevalt ei sisaldanud kostja poolt AS-ile A. edastatud lepinguprojekt põhimõtteliselt erinevaid tingimusi, mille suhtes saaks eeldada hageja huvi pidada selliseid andmeid saladuses. Samuti ei ole hageja poolt müüdavate kütuste hind saladus. Hageja müüdavad naftatoodete nimetused ja hind on igapäevaselt teada kõikidele antud valdkonna tegutsevatele, aga ka laiemale ringile isikutele. Muu hulgas on võimalik hageja poolt müüdavate kütuste nomenklatuuri ja hindadega tutvuda hageja koduleheküljel XXX.XXXX.XX. Alternatiivselt palus kostja hageja leppetrahvinõudeid kooskõlas VÕS § 162 lg-ga 1 vähendada ning jätta leppetrahv vähendamise kaudu välja mõistmata. 01.01.2007 töölepingu p-des 6.4 ja 7.5 toodud eriasu tagastamise nõude eeldused kattuvad samade lepingupunktides sisalduvate leppetrahvi nõude eeldustega. Seetõttu tuleb ka eritasu tagastamise nõuet käsitleda kahjuhüvitusliku iseloomuga leppetrahvina. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohaldamisele kuulub enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seadus, kuna vaidlus käib töölepinguga seotud asjaolude või toimingute üle, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2009. Samuti kuuluvad kohaldamisele VÕS üldosa normid. Kõik hageja nõuded on kvalifitseeritavad leppetrahvinõuetena, s.t asja lahendamisel kuulub kohaldamisele eeskätt VÕS 8. ptk 3. jaos sisalduv leppetrahvi regulatsioon. 01.01.2007 töölepingu p-d 6.4 ja 7.5 näevad ette (vastavalt konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisel) töötaja kohustuse talle makstud eritasud tööandjale tagastada ning tasuda veel ka leppetrahvi 3- või 5-kordses eritasu suuruses. Seega on eritasuks nimetatu tagastamise ainsaks eelduseks töölepingust tulenevate kohustuste rikkumine töötaja poolt, lepingurikkumisega tekitatud kahju olemasolu ega suurust tööandjal (hagejal) tõendada vaja ei ole. Hageja tugineb oma väidetes nii 01.10.2003 kui ka 01.01.2007 sõlmitud töölepingutele. Samas erinevad need lepingud teineteisest oma sisult, s.h konkurentsikeeldu kui konfidentsiaalsuskohustust puuduvate kokkulepete osas. 01.10.2003 sõlmitud töölepingu tingimused ei näe konkurentsipiirangu kokkuleppe või konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise puhuks ette leppetrahvi tasumist ega makstud eritasude tagastamist. Taolistes sanktsioonides vaidlusaluste kohustuste rikkumise eest on pooled kokku leppinud alles 01.01.2007 sõlmitud töölepingu p-des 6.4 ja 7.5. Senisest kohtupraktikast lähtuvalt saab tööandja konkurentsikeelu rikkumise korral töötajale makstud eritasu tagasi nõuda aga vaid juhul, kui töölepingu pooled on selles eraldi kokku leppinud või selline õigus tuleneb seadusest. Ka leppetrahvi tasumise kohustus peab VÕS § 158 lg 1 sisust tulenevalt olema lepingus ette nähtud. Uue lepingu allkirjastamisega 01.01.2007 soovisid pooled eelduslikult 01.10.2003 sõlmitud lepingut kokkuleppel muuta (TLS § 59 lg 1). Tegemist ei ole täiesti uue õigussuhtega. Asjaolu, et lepingu muudatused vormistati tervikuna uue lepingutekstina ei ole õiguslikult määrav (ilmselt tingis uue lepingu allkirjastamise vajaduse muudatuste maht). Samas puudub alus laiendada 01.01.2007 kokkulepitud tingimusi varasemale töösuhtele. Uute tingimuste tagasiulatuv kohaldamine töösuhtele eeldaks poolte selgesõnalist kokkulepet, kuid selliseid kokkuleppeid 01.01.2007 leping ei sisalda. Seega kuni 31.12.2006 tasutud summasid ei saa hageja kostjalt tagasi nõuda leppetrahvina ega eritasu tagastamise korras. Asjas olemasolevate tõendite põhjal on 01.01.2007 sõlmitud töölepingu tingimused vähemalt konfidentsiaalsuskohustust ja konkurentsikeeldu puudutavas osas (lepingu p-d 6 ja 7) vaadeldavad tüüptingimustena. Hageja esitatud töölepingutest nähtub, et identseid lepingutingimusi on tööandja samal perioodil kasutanud veel vähemalt viie töötajaga sõlmitud töölepingutes. VÕS § 35 lg-s 2 lähtudes tuleb eeldada, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Seega ei ole hageja tõendanud, et kõnealused tingimused oli läbiräägitavad ning kostjal oli võimalus mõjutada nende sisu. Asjakohane ei ole siinkohal hageja väide, et kostja on töölepingule alla kirjutanud ning oli lepingutingimustest vaieldamatult teadlik. Kui kostjal puudunuks mõistlik võimalus tingimuste sisust teada saada, ei saaks neid tingimusi üldse lepingu osaks lugeda (VÕS § 37 lg 1). Töölepingu tingimuste läbiräägitavuse ainsaks võimalikuks tõendiallikaks ei ole praegusel juhul hageja juhatuse liikme vande all antud seletus (mida kohus ei ole eeskätt kostja nõusoleku puudumise tõttu võtnud). Kostjal olnuks võimalus esitada kohtule samast ajaperioodist pärinevaid töölepinguid, mis on sõlmitud vaidlusalustest tüüptingimustest teistsugustel tingimustel. Samuti võinuks hageja taotleda M. K. jt töötajate tunnistajana ülekuulamist töölepingute sõlmimise protsessi puudutavas osas. Viimase võimalusena oleks hageja saanud oma tõendamiskoormist vaidlusaluse asjaolu osas täita ka kostjalt vande all võetava seletusega.

Töölepingu p-s 7.5 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta on tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine. Vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p-st 5 tulenevalt on ebamõistlikult kahjustav muu hulgas tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Lähtudes VÕS §-s 44 sätestatust, tuleb VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimuse kasutamise korral töölepingus eeldada, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Ka praegusel juhul on kostja konkurentsikeelu rikkumise korral kohustatud lepingu p 7.5 järgi tagastama tööandjale kogu tööandja poolt (lepingu p 4.2 alusel) konkurentsikeelu järgimise eest makstud eritasu ning tasuma tööandjale lisaks leppetrahvi 5-kordses eritasu suuruses summas. Lisaks eelnenule võib töötaja olla kohustatud hüvitama tööandjale rikkumisega tekitatud kahju, mis ületab eritasu ja leppetrahvi summa. Taoliselt on töötajalt võetud sisuliselt võimalus tõendada konkurentsikeelu rikkumisega tekitatud tegeliku kahju suurust. Töölepingu p-s 7.5 sisalduva leppetrahvikokkuleppe eesmärgiks oli kahju hüvitamise lihtsustamise kõrval tõenäoliselt ka töötaja konkurentsikeelu järgimisele sundimine, kuid see ei muuda kohtu seisukohta käsitletava tingimuse tühisuse osas. Juba eeltoodu välistab hageja õiguse kostjalt konkurentsikeelu väidetava rikkumise eest nõuda leppetrahvi. Samuti puuduksid alused nende nõuete esitamiseks, kui töölepingu p 7.5 oleks kehtiv. Vastavalt vaidlusalusel perioodil kehtinud TLS § 50 p-le 6 pidi töötaja hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused olid ette nähtud töölepinguga. Need kohustused lasusid töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid niisuguse kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale mainitud kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust. 01.01.2007 töölepingu p 4.2 kohaselt sisaldab töötaja töötasu (põhibrutopalk 52 200 krooni) töötajale töölepingu kehtivuse ajal igakuiselt makstavat eritasu brutosummana 5000 krooni äri- ja tootmissaladuse hoidmise ning 7000 krooni konkurentsikeelu järgimise eest töölepingu pdes 6 ja 7 sätestatud perioodi jooksul pärast töölepingu lõpetamist. Kuivõrd TLS § 50 p 6 teine lause võimaldab konkurentsikeelus kokku leppida ka „muu hüvitise“ eest, tuleb iseenesest lubatavaks ja kehtivaks pidada ka kokkulepet, kus kõnelaust hüvitist makstakse töötaja põhipalga koosseisus (kuigi seda ei saa sellisel juhul pidada õiguslikult eritasuks). Samas peab hüvitis keelu järgimise eest igal juhul olema õiglane ning kompenseerima mõistlikult töötaja töökohavaliku piirangut. Konkurentsi osutamiseks loetav tegevus ning hageja konkurentideks peetavate isikute ring on poolte vahel 01.01.2007 sõlmitud töölepingu p-des 7.2 ja 7.3 määratletud laialt. Lähtudes hagiavalduses endas sisalduvast käsitlusest välistab töölepingust tulenev konkurentsikeeld kostja mis tahes vormis töötamise vedelkütuse impordi, müügi, ladustamise ja müügi vahendamise valdkonnas kahe aasta vältel töölepingu lõpetamisest arvates. Arvestades vedelkütuse kui kauba spetsiifilisust, eeldaks taoline piirang pärast töölepingu lõpetamist hagejaga kostja ümberspetsialiseerumist või isegi uue kutse omandamist. Kostja palgamääraks hageja juures töötades oli 01.01.2007 töölepingu p 4.1 ja 4.2 arvestades 40 200 krooni kuus (s.o 52 220 kr – 5000 kr – 7000 kr). Hageja poolt väidetavalt konkurentsikeelu järgimise eest makstud eritasu (7000 krooni kuus) ei saa konkurentsikeelu ulatust ja intensiivsust arvestades pidada käesoleval juhul õiglaseks. Makstud eritasu ei kompenseeri mõistlikult töölepingust tulenenud töökohavaliku piirangut.

Kuivõrd tööandja poolt tasutud hüvitis ei ole olnud piisav, siis kostjal konkurentsi osutamisest hoidumise kohustust TLS § 50 p-s 6 sätestatust lähtuvalt eeldatavalt ei tekkinud ning puudub alus hagis esitatud leppetrahvinõuete rahuldamiseks. Sarnaselt juba käsitletud töölepingu p-ga 7.5 on ka p-s 6.4 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 (arvestades ka VÕS § 42 lg 3 p-s 5 ja §-s 44 sätestatut). P-ga 6.4 on töötajalt võetud sisuliselt võimalus tõendada konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisega tekitatud tegeliku kahju suurust. Töölepingu p-s 7.5 sisalduva leppetrahvikokkuleppe eesmärgiks oli kahju hüvitamise lihtsustamise kõrval tõenäoliselt ka töötaja konfidentsiaalsuskohustuse järgimisele sundimine, kuid see ei muuda kohtu seisukohta käsitletava tingimuse tühisuse osas. Eeltoodu välistab hageja õiguse kostjalt konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise eest leppetrahve nõuda. Juhul kui töölepingu p 6.4 oleks kehtiv, tuleks käsitletav nõue osaliselt rahuldada. Asja materjalidest nähtub, et 12.02.2008 kell 21:06 on kostja edastanud (e-postiaadressilt: [email protected]) e-kirja J. P. pealkirjaga „S. leping“, millele olid lisatud hageja ja AS L. vahel sõlmitud naftasaaduste müügilepingu projekt koos lisadega. Viidatud e-kirja saatmist ei ole kostja iseenesest menetluses ka eitanud. Poolte avaldatu põhjal on J. P. AS A. töötaja. Eeltoodut arvestades võiks kostjale põhjendatult ette heita 01.01.2007 töölepingu p-st 6.1 tuleneva kohustuse rikkumist, kuna sama lepingu p 6.2.1 kohaselt on tööandja määratlenud oma ärisaladusena andmeid sõlmitud ja sõlmitavate lepingute poolte, sisu ja tingimuste kohta, lepingu p 6.2.3 järgi lisaks ka andmeid klientide ja äripartnerite kohta. Kohustuse rikkumist ei välista asjaolu, et kostja töösuhtest tulenevaks igapäevaseks ja jooksvaks kohustuseks hageja ettevõttes oli muu hulgas klientidega tarnelepingute sõlmimise korraldamine, sealhulgas klientidele lepinguprojektide väljasaatmine. See iseenesest ei õigusta ühe kliendiga (AS L.) sõlmitud või sõlmimisel oleva lepingu edastamist teisele kliendile (AS A.). Seda saaks lubatavaks pidada üksnes tööandja vastavasisulisel korraldusel. Taolise korralduse olemasolu kohta aga andmed puuduvad. Töölepingu p 6.2.1 sisu arvestades ei oma kohustuse rikkumise tuvastamise seisukohast tähtsust ka see, kas kostja poolt edastatu näol oli tegemist lepinguprojektiga või juba sõlmitud lepinguga. Kohustuse rikkumist ei välista ka asjaolu, et hageja müüdavate kütuste hinnad on avalik informatsioon ning muu hulgas avaldatud hageja kodulehel aadressil www.mnth.ee. Hageja sõlmitavad lepingud klientidega ei sisalda üksnes hinnakokkuleppeid, vaid ka muid tarnetingimusi. Selle üle, kas mingi teave on vaadeldav ärisaladusena või mitte, saab otsustada andmeid (mitte selle üksikosasid) kogumis vaadeldes. Lisaks on tööandjal töösuhtes eeldatavalt õigus iseseisvalt määrata, millist teavet ta ärisaladuseks loeb, eeldusel, et ta seda mõistlikult piiritleb ning töötajale äratuntavaks teeb. Arvestades töölepingu p-des 6.2.1 ja 6.2.3 sätestatut, pidi andmete konfidentsiaalsus kostjale piisavalt äratuntav olema. Kostja väited, et edastatud lepingus (lepinguprojektis) sisalduvad tingimused olid oma põhiolemuses kõikidele ostjatele samad ja selliselt teada kõikidele hageja ostjatele, on paljasõnalised. Teiseks pidi kostja oma töökohustuste täitmisel lähtuma ikkagi töölepingust. Samas tuleks kostjalt konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise eest nõutavat leppetrahvi 90 000 krooni VÕS § 162 lg 1 alusel oluliselt vähendada, arvestades eeskätt hageja õigustatud huvi kohustuse täitmise vastu. Kostja poolt kolmandale isikule edastatud andmetel ei olnud hageja jaoks olulist väärtust. Nimelt tuleb arvestada, et hageja oli 2007.a ja 2008.a vedelkütuste hulgimüügi turul Eestis turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses, mis nähtub hageja vastavate majandusaasta aruannete väljavõtetest. Seetõttu oli hagejal KonkS § 16 p-st 3 tulenevalt muu hulgas keelatud võrdväärsete kokkulepete korral erinevate tingimuste pakkumine

või rakendamine erinevatele äripartneritele, pannes mõne neist sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Seega oli hagejal keelatud võrdväärsetele klientidele (ostjatele) erinevate müügitingimuste kehtestamine (see siiski ei muuda kostja töölepingust tulenevaid kohustusi ning ostjatele tingimuste kehtestamise üle ei olnud kostja hageja eest pädev otsustama). Leppetrahvi vähendamiseks ei annaks samas alust asjaolu, et AS-il L. ei ole hageja ega kostja suhtes pretensioone seoses naftasaaduste müügilepingu projekti edastamisega AS-ile A., mis põhines AS-iga L. sõlmitud lepingu tingimustel. Vaidluses on keskse tähtsusega küsimus hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu rikkumisest ning sellest tulenevatest võimalikest hageja nõuetest. Kostjal ei olnud vaidlusalusel perioodil lojaalsuskohustust AS L. või AS A. ees. Käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele kuuluv TLS § 50 p 6 (erinevalt kehtiva TLS § 24 lg-st 3) ei kohustanud tööandjat maksma töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest hüvitist pärast töölepingu lõppemist, seda võis tööandja teha ka töölepingu kehtivuse ajal. Ka käesoleval juhul ei näinud tööleping ette eritasu või muu hüvitise maksmist pärast töölepingu lõpetamist. Seetõttu ei saa eeldada, et hageja oleks soovinud 20.03.2008 sõlmitud töölepingu lõpetamise kokkuleppega lõpetada ka konkurentsipiirangu kokkuleppe. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata hagi M. N. 01.01.2007 töölepingu alusel makstud eritasu välja-mõistmiseks konfidentsiaalsuskeelu eiramise eest 75 000 krooni ja konkurentsikeelu eiramise eest 105 000 krooni ning leppetrahvi väljamõistmiseks nimetatud kohustuste rikkumise eest vastavalt 35 000 krooni ja 15 000 krooni. Hageja taotleb asjas uue otsuse tegemist ja 01.01.2007 töölepingu alusel kostjale makstud eritasu väljamõistmist. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on tuvastanud, et hagejal puudus kostjalt eritasu tagastamise nõudeõigus 01.10.2003 allkirjastatud töölepingu järgi. Selles osas hageja esimese astme kohtuotsust ei vaidlusta. Hageja on kohtule korduvalt nii suuliselt kui kirjalikult avaldanud, et 01.01.2007 sõlmitud töölepingu redaktsioon ei olnud sõlmitud tüüptingimustel lepinguna. Hageja leppetrahvinõuded nii konkurentsikeelu rikkumise kui ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest põhinevad pooltevahelisel lepingul koos kõigi selle lepinguga seonduvate ja kaasnevate tagajärgedega. Seega puudub kostjal võimalus tugineda materiaalõigusliku alusena VÕS §-le 42. Kõik need hageja põhjendused ja põhistused kohaste seaduste sätetega on maakohus jätnud tähelepanuta. Kohus ei ole motiveerinud, miks ei nõustu ta hageja seisukohtadega. VÕS § 35 lg 1 regulatsiooni kohaselt on tüüptingimuste olulisteks tunnusteks muu hulgas asjaolud, et vastavad ühe poole poolt väljatöötatud tingimused on poolte vahel eelnevalt läbi rääkimata ja lepingu sisu mõjutamiseks teisel lepingu poolel võimalused puuduvad. Töölepingu käsitlemine tüüptingimustel sõlmitud lepinguna ei ole õige. Nimelt sätestas TLS § 26 töölepingu kohustuslikud tingimused. Kõik märgitud sättes sisaldunud, töölepingu nõutavad tingimused kajastusid ka hageja ja kostja vahelises töölepingus. Tüüptingimustel sõlmitud lepinguna ei ole käsitletav leping, mis ettevõtte eri töötajatele on vormiliselt sarnane. Antud asjaolu ei tähenda, et töölepingu poolte, s.h hageja ja kostja vahel ei toimunuks lepingueelseid läbirääkimisi või et kostjal puudus võimalus lepingutingimusi mõjutada. Kostja, saades tööandjalt esmalt tutvumiseks esitatud töölepingu projekti, ei ole esitanud hagejale mingeid omapoolseid muudatus- või täiendusettepanekuid ega avaldanud muul moel, et ta esitatud lepingutingimustega ei nõustu. Vastupidi, kostjale esitatud lepinguprojekti allkirjastas kostja töötajana lepinguprojekti algses redaktsioonis, kinnitades seejuures, et on töölepingu tekstiga

tutvunud, sellest aru saanud ja on lepingus sisalduvate tingimustega nõus (01.01.2007 redaktsiooni p 9.4). Igal isikul, kes soovib asuda tööle apellandi juurde või kes seal ka juba töötab, on õigus teha ettepanekuid lepingu sisu osas, s.h peale lepingu sõlmimist vajadusel selle muutmiseks. Vastav õigus lepingupoolena oli tingimusteta ka kostjal - arvestades, et sõlmitud töölepingu näol on tegemist kahe konkreetse õigussuhte subjekti vahel sõlmitud tehinguga. Maakohus jättis kõrvale hageja poolt kohtuistungil asja sisulisel arutamisel avaldatu selle kohta, et pooltevaheline tööleping on leping VÕS § 8 tähenduses. Ükski seadus ei näe ette alust, mis võtaks tööandjalt õiguse nõuda lepingut rikkunud töötajalt tagasi talle konkreetse, kuid rikutud kohustuse eest makstud eritasu, pidades seda kohustatud isiku jaoks liigselt koormavaks tingimuseks. Selline kokkulepe saab tugineda mitte seadusele, vaid pooltevahelistele läbirääkimistele. Arvestades, et kõik töölepingu tingimused ja lepingut puudutavad läbirääkimised tööandja ja töötaja vahel on konfidentsiaalsed ning toimuvad ilma kolmandate isikute osavõtuta, osales kostjaga töölepingu allkirjastamisel hageja poolelt üksnes hageja juhatuse liige T. Ä., kelle ametiülesannete hulka kuulus ka töötajatega töölepingu sõlmimine, muutmine ja lõpetamine ja kelle vande all üle kuulamist maakohtu istungil hageja TsMS § 268 alusel ka taotles. Kuigi kohus oli selgitanud, et hagejal tuleb tõendada asjaolu, et pooltel oli võimalik lepingutingimuste üle läbi rääkida (05.02.2010 eelistungi protokoll), jättis kohus hageja taotluse siiski rahuldamata. Kohus leidis, et hagejal olnuks võimalus esitada kohtule samast ajaperioodist pärinevaid töölepinguid, mis on sõlmitud vaidlusalustest tüüptingimustest teistsugustel tingimustel. Samuti võinuks hageja taotleda M. K. jt töötajate tunnistajana ülekuulamist töölepingute sõlmimise protsessi puudutavas osas. Viimase võimalusena oleks hageja saanud oma tõendamiskoormust vaidlusaluse asjaolu osas täita ka kostja vande all antud seletusega. Hageja esitas vastuväite kohtu tegevusele, mida kohus samuti ei rahuldanud. Kohus jättis vastusväite rahuldamata põhjusel, et TsMS § 268 eeldab teise poole nõusolekut, mida aga ei ole. Tsiteeritud seisukohaga on kohus hagejalt võtnud ära menetlusosalisele tsiviilprotsessis kohalduva põhiõiguse ja ka kohustuse tõendada oma väiteid ja vastuväiteid, ehkki kohus ise hageja tõendamiskohustusele varasemalt osundas. Kohus on hagejale n.ö „ette kirjutanud“, millised tõendid oleksid kohtu hinnangul kohased hageja väidete tõendamiseks, jättes seejuures kõrvale ainsa võimaliku tõendi, millega hagejal olnuks võimalik kostjaga töölepingu tingimuste üle läbirääkimiste toimumist (mittetoimumist) tõendada. Lisaks jääb kohtu seisukohast arusaamatuks, kuidas saanuks teised hageja ettevõttes töötavad isikud tõendada toimunud konfidentsiaalse iseloomuga töölepingueelseid läbirääkimisi hageja ja kostja vahel ning miks peaks hageja oma õigusi kasutama kostjalt kui lepingueelsete läbirääkimiste teiselt poolelt võetavate seletustega, mitte aga hageja kui tööandja seadusliku esindaja antavate seletustega. Maakohtu poolt tühiseks tunnistatud lepingupunktid olid kehtestatud mitte eesmärgiga töötajat kahjustada, vaid antud lepingu punktides oli ettenähtud saabuv tagajärg lepingutingimuste rikkumise korral. Tühistatud lepingupunktide eesmärk oli ennekõike suunatud sellele, et takistada töötajat rikkumast töölepingu p-des 6.1, 6.2 ja 6.3 sätestatud tööandja ärisaladuse hoidmise kohustust ning p-des 7.1, 7.2, 7.3 ja 7.4 sätestatud konkurentsikeelu hoidmise kohustust. Töötajal lasunud konkurentsikeelu ja ärisaladuse hoidmise kohustuse ehk eritasu tagastamise aluseks olevate töölepingu punktide sisule ei ole maakohus hinnangut andnud. Samas on kohus leidnud, et vastavate kohustuste rikkumisel töötajale lepingus ettenähtud kohustus tagastada saadud eritasu on töötajat ebamõistlikult koormavad ning seetõttu tühised. Kohtuotsuse järeldused on vastuolulised kohus tunnistades kehtetuks lepingu punktid, millega oli ette nähtud sanktsioon lepingu rikkumise eest, kuid jätnud hinnangu andmata neile punktidele, milles oli ette nähtud kohustuste ulatus, mida rikkudes saabus tagajärg, mis kohtu arvates oli tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav.

Maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud VÕS § 42, milline käesoleval juhul kohaldamisel ei kuulu. Tööleping ei ole tarbijaleping, millele kohalduks VÕS § 42 lg 3 alapunktides sätestatu. Hageja seisukoht tugineb muuhulgas nii VÕS § 8 kommenteeritud väljaande p-le 4.3, mille kohaselt piirangud lepingu sisule kehtivad eelkõige tarbijalepingute puhul, aga selliste lepingute puhul nagu tööleping ja kindlustusleping, kus eeldatakse poolte ebavõrdsust, nähakse ette nõrgema poole kaitse. Sellise kaitse all näeb töölepingu seadus ette piirangud lepingu muutmiseks, tööandjapoolseks lepingu ülesütlemiseks jms. Samuti nähtub kommentaaridest VÕS § 34 kohta, et töölepingu alusel töötav isik ei ole tarbija lepingut sõlmides, muutes või lõpetades. Töötaja ei sõlmi töölepingut vara või teenuse omandamise eesmärgil, vaid ta müüb oma tööjõudu. Töötaja kaitse tagatakse tööõiguse normidega. Tsiteeritud ja hageja poolt esimese astme kohtus välja toodud võlaõigusseaduse tõlgendamise ning rakendamise seisukohalt olulise tähtsusega asjaolud on kohus otsuse tegemisel kõrvale jätnud. Kohus ei ole motiveerinud, miks hageja vastavate seisukohtadega otsuse tegemise aluseks oleva õigusnormi tõlgendamisel asja lahendamisel ei arvesta. Maakohtu järeldus selles osas, et 01.01.2007 töölepingu p-d 6.4 ja 7.5 on tühised, tuli hagejale kohtuotsusest täielikult üllatusena. Antud lepingupunktid ei käsitlenud mitte konkurentsipiirangu ega ärisaladuse hoidmise kohustust, vaid üksnes eritasu tagastamise kohustust konkreetsete kohustuste rikkumise korral (lisaks leppetrahvi nõuet). Kohus ei viidanud mingilgi määral sellele, et kavatseb otsuses käsitleda vaidluse esemena üksnes 01.01.2007 töölepingu p-de 6.4 ja 7.5 kehtivust või võimalikku tühisust. Juhul, kui kohus leidis kohtuotsuse tegemisel, et ainsaks motiiviks lepingu punktide tühisuse tuvastamisel oli vastuolu VÕS § 42 lg 3 p-ga 5, siis selles osas on hageja oma sisulised vastuväited, tuginedes VÕS tõlgenduse aluseks olevatele kommentaaridele, esitanud apellatsioonkaebuses. Maakohus leidis, et kostjale makstud eritasu 7000 krooni ei kompenseeri kostjale kehtestatud piirangu intensiivsust ja ulatust. Samas on kohus leidnud, et töölepingu p 7.5 oli tüüptingimusena kehtetu. Seega, kui kohtu hinnangul on lepingu üks osa kehtetu, puudus kohtul igasugune vajadus hakata otsuses analüüsima eritasuna makstud summade suurust võrrelduna kostja suhtes rakendatava konkurentsikeelu ulatuse ja intensiivsusega. Kohus on otsuses jõudnud vastuolulistele järeldustele endale poolt tuvastatud asjaolude suhtes. Juhul, kui tööandjal puudunuks seaduse alusel õigus ja võimalus nõuda eritasu tagastamist juhul, kui töötaja eritasu maksmise aluseks olevat kohustust rikub, ei oleks tööandjal olnud mingit vajadust töötajale eritasu ka maksta. Sellest tulenevalt on eritasu maksmine töötajal lasunud kohustuste eest ja eritasu tagastamisnõue vastavate kohustuste rikkumise eest otseselt ja põhjuslikult seotud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kuigi konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisel põhinev haginõue jäi maakohtu otsusega rahuldamata, ei ole vastustaja nõus maakohtu otsuse punktides 33 ja 34 toodud järeldustega. Nimetatud punktides sisalduvad järeldused on põhjendamata, samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja tõenditega. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et ärisaladuse rikkumise tuvastamiseks tuleb esmalt tuvastada hageja ärisaladuse konkreetne sisu. Kohus ei ole lepingutingimusi analüüsinud, kuigi pidas seda ärisaladuse tuvastamise eeldusena vajalikuks. Kohus ei arvestanud kostja töölepingust tulenevaid ülesandeid, mis hõlmas muuhulgas ostjatele tüüplepingutingimuste edastamist. Tõendamaks, et tegemist oli ostjatele teadaolevate hageja tüüptingimustega, tugines kostja hageja poolt esitatud samasisulistele lepingutingimustele, mille on kohus jätnud tõendamist puudutavas osas arvestamata.

Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata nõude töölepingu järgse konkurentsikeelu ja konfidentsiaalsuskokkuleppe rikkumisest tuleneva eritasu (ajavahemiku 01.01.2007 - 20.03.2008 eest) tagastamiseks ja leppetrahvi saamiseks. Apellant ei nõustu kohtuga, et 01.01.2007 töölepingu punktid 6.4 ja 7.5 on tühised ning et tehingu ühe osa tühisuse materiaalõiguslikuks aluseks on tehingu vastuolu VÕS §-ga 42. Täpsustatud hagiavalduse (19.11.2009 terviktekst tl 74-85, II köide) kohaselt nõudis hageja kostjalt töölepingust tuleneva konkurentsikeelu mittejärgimisest ja konfidentsiaalsuskokkuleppe rikkumisest tuleneva eritasu tagastamist ja leppetrahvi maksmist. Hageja nõue põhines poolte vahel alates 01.01.2007 kehtinud töölepingu redaktsiooni punktidel 6.4 ja 7.5, mille kohaselt loetakse lepingu punktides 6 ja 7 nimetatud rikkumised töölepingu oluliseks rikkumiseks ning töötaja on kohustatud tagastama tööandjale kogu lepingu punktis 4.2 nimetatud ja tööandja makstud eritasu ning tasuma leppetrahvi. Maakohus tuvastas õigesti, et nii eritasu tagastamine kui leppetrahvi maksmine on oma eelduste läbi sarnase kahjuhüvitusliku iseloomuga, mistõttu tuleb ka eritasu tagastamist käsitleda leppetrahvina. Samuti on kohus põhjendatult leidnud, et 01.01.2007 allkirjastatud töölepingu puhul on tegemist alates 01.10.2003 kehtinud töölepingu tingimuste muutmisega ning et lepingu tingimused vähemalt konfidentsiaalsuskohustust ja konkurentsikeeldu puudutavas osas on vaadeldavad tüüptingimustena. Maakohus märkis seejuures õigesti, et VÕS § 35 lg-st 2 lähtuvalt tuleb eeldada, et tüüptingimusi ei ole eraldi läbi räägitud, mistõttu tuleb vastupidist (et need tingimused olid läbi räägitud ja kostjal oli võimalik nende sisu mõjutada) tõendada hagejal. Apellandi viide siinkohal TLS §-le 26, millest tulenevalt peab tööleping sisaldama teatud kohustuslikke tingimusi, ei ole asjakohane. Praegusel juhul ei vaielda nimetatud tingimuste üle, vaid teatud lisatingimuste kehtestamisest tulenevate tagajärgede saabumise üle. Toimiku materjalist nähtuvalt allkirjastati pooltevahelise töölepingu 01.01.2007 redaktsioon olukorras, kus töötajal puudus reaalne võimalus töölepingu sisu oluliselt mõjutada. Asjas esitatud tõendite kohaselt oli tegemist hageja poolt väljatöötatud lepingu projektiga, mille kaudu sooviti paljude töötajate töötingimusi samaaegselt ja sarnaselt muuta. Kuna tegemist ei olnud töölepingu sõlmimisel kokkulepitavate tingimustega, vaid lepingutingimuste muutmisega töölepingust tuleneva alluvussuhte (TLS § 1) kestuse ajal, ei olnud töötajal eelduslikult võimalik neid tingimusi oluliselt mõjutada. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi käsitlusega hageja seadusliku esindaja - juhatuse liikme vande all ülekuulamata jätmisest. Menetlusosalise vande all ülekuulamist reguleerib TsMS 28. peatükk, mille §-st 267 tuleneb põhimõte, millisel juhul võib tekkida vajadus menetlusosalise vande all ülekuulamiseks. Kuigi TsMS § 268 näeb ette võimaluse kuulata vaieldava asjaolu kohta üle ka tõendama kohustatud poole, tehakse seda siiski vaid juhul, kui teine pool sellega nõustub. Vaid erandjuhul on antud kohtule võimalus kuulata menetlusosalist üle sõltumata vastaspoole nõusolekust (TsMS § 2681). Praegusel juhul ei olnud alust teha sellist erandit. Töösuhtest tulenevas vaidluses oleks äriühingu kui tööandja seadusliku esindaja seletuse tõendina kasutamine kostja suhtes tema õigusi ebaproportsionaalselt kahjustav. Kohus jättis põhjendatult hageja vastava taotluse rahuldamata. Kindlasti ei ole asjakohatu maakohtu viide tõenditele, mida hagejal oleks olnud võimalik menetluses kasutada. Samasisulisi sanktsioone sisaldanud töölepingute sõlmimist

(lepingutingimuste muutmist) tinginud asjaolude tõendamine võimaldaks teha üldistavaid järeldusi ka vaidlusaluste asjaolude kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 01.01.2007 töölepingu redaktsiooni punktis 7.5 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta on tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine. Nimetatud tingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks oluliselt rikutud. Kohus viitas õigesti VÕS § 42 lg 3 p-le 5, mille kohaselt on ebamõistlikult kahjustav muu hulgas tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Maakohus ei jätnud tähelepanuta hageja põhjendusi selle kohta, et kostjal pole materiaalõigusliku alusena võimalik tugineda VÕS §-le 42. Kohtuotsuse punktis 21 sisalduvas põhjenduses on maakohtu vastavat seisukohta selgitatud. Maakohus on seejuures märkinud, miks ta hindab lepingu punktis 7.5 kehtestatud tingimust kostjat ebamõistlikult kahjustavaks (otsuse punktid 24 ja 25). Kolleegium nõustub märgitud käsitlusega. Kuigi maakohus pidas TLS § 50 p 6 järgi lubatavaks kokkulepet, kus konkurentsikeelu järgimise eest makstav hüvitis sisaldub töötaja põhipalgas, leidis ta, et hüvitis peab olema õiglane ja kompenseerima vastavad piirangud, mida vaidlusalusel juhul järeldada ei saanud. Maakohus on õigesti märkinud, et töötaja töökohavaliku piirangu puhul on tegemist isiku põhiseadusliku õiguse riivega, mis peab olema võimalikult õiglaselt hüvitatud. Nõustudes apellandiga, et tööleping on leping VÕS § 8 tähenduses, ei saa nõustuda sellele tugineva järeldusega. Töölepingu kui spetsiifilisi suhteid reguleeriva lepingu puhul tuleb arvestada ka vastavaid erinorme. Tüüptingimustel sõlmitud lepingute regulatsioonile lähedasi põhimõtteid sätestavad ka töösuhteid reguleerivad seadused. Nii tulenes kehtinud TLS §-st 15, et töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses ettenähtust, on kehtetud. Kuigi seadus ei keelanud tööandjal sõlmida töötajaga kokkulepet eritasu maksmise kohta, millest tulenevalt võis töötaja kohustus äri- ja tootmissaladuse hoidmise ja ebaausa konkurentsi osutamise keelu kohta ulatuda ka töösuhte lõppemise järgsesse perioodi (TLS § 50 p 6), ei ole seaduses määratletud, kui kaua ja milliste tingimuste korral võiks selline kohustus kehtida. Seadusest ei tulene, et töösuhte lõppemise järgne tööle asumise piirang võiks ulatuda mitmele aastale ja seda sõltumata makstud/makstava tasu suurusest. Seega järeldus, et vaidlusalune tingimus oli kooskõlas kehtinud töölepingu seadusega, oleks meelevaldne. Ka oleks kõnealune tingimus jämedas vastuolus praegu kehtiva töölepingu seadusega (§ 24), kus lubatakse isiku tööalast tegutsemist piirata üheks aastaks vaid juhul, kui tööandja seda jätkuvalt hüvitab (maksab igakuist mõistlikku hüvitist). Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses sisalduva käsitlusega otsuse teatud osa üllatuslikkuse kohta. Kohtul ei olnud alust pidada tühiseks töölepingu punkte 6 ja 7 tervikuna, vaid vastavaid sanktsioone kehtestavaid alapunkte. Väär on apellandi väide selle kohta, nagu oleks kohus käsitlenud vaidluse esemena vaid töölepingu 01.01.2007 redaktsiooni punkte 6.4 ja 7.5. Kohtuotsuse põhjendavast osast sellist järeldust teha ei saa. Hagi esemeks oli küll hageja nõue töölepingust tuleneva eritasu tagastamiseks ja leppetrahvi saamiseks, kuid hagi aluseks olevate asjaolude ring, mille üle pooled vaidlesid/vaidlevad, on oluliselt laiem. Maakohus on hinnanud poolte esitatud väiteid ja tõendeid põhjalikult ning seadusest juhindudes tuvastanud, millised väited ja vastuväited on põhjendatud ja millised mitte. See, et kohus pidas tühisteks vaid lepingu konkreetseid alapunkte, ei tähenda, et kohus ei oleks punktide 6 ja 7 sisu tervikuna analüüsinud ja hinnanud. Maakohtu otsus vastab TsMS §-st 436 tulenevatele nõuetele. Kuigi maakohus leidis, et töölepingu punktis 6.4 sisalduv tingimus on tühine, kuna kokkulepe vastava nõude tekkimise aluse ja suuruse kohta on tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult

kahjustav, asus ta seisukohale, et hageja sellekohane nõue on oma sisult põhjendatud. Kolleegium sellega ei nõustu. Vastavas osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Hagiavalduse kohaselt on kostja e-maili aadressilt 12.02.2008 lähetatud kirja sisu otseselt seostatav hageja ja tema koostööpartneritega seonduva äri- ja tootmissaladust sisaldava informatsiooni edastamisega (konfidentsiaalset infot edastati kolmandale isikule, kes oli hageja konkurent). Alates 10.09.2008 vastusest hagile (tl 40-56, I köide) on kostja eitanud konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist. Nii on kostja kõnealuses menetlusdokumendis viidanud hageja nõude aluseks oleva asjaolu - konfidentsiaalse teabe edastamine AS-le A. - tõendamatusele: kostja ei nõustunud hageja hinnanguga, nagu oleks edastatud teabe puhul tegemist vastava äri- ja tootmisalase teabega ja et AS A. on kvalifitseeritav hageja konkurendina. 15.12.2009 vastuses (tl 98-107, II köide) on kostja korranud oma varasemat seisukohta, selgitades, et tema igapäevaseks töökohustuseks oli klientidega tarnelepingute sõlmimise korraldamine, s.h klientidele standardsete lepinguprojektide väljastamine. Kostja väitel põhines AS-ga A. sõlmitud leping AS-ga L. sõlmitud lepingul: kostja poolt edastatud lepinguprojekt ei sisaldanud tingimusi, mis teiste ostjate tingimustest oleksid põhimõtteliselt erinenud. 20.04.2010 esitatud menetlusdokumendis (tl 153-156, II köide) tugineb kostja oma samasisulise väite põhjendamisel hageja esitatud kahele tõendile: hageja ja AS-i A. vahelisele 29.06.2006 lepingule ning hageja ja AS-i L. vahelisele 01.11.2007 lepingule. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja lepingutingimused on tüüptingimused, mis rakendusid samadel alustel kõigile ostjatele. Kolleegium nõustub kostjaga, et mitte igasugune tööandjalt lähtuv informatsioon ei ole hinnatav konfidentsiaalsena. Seega tuli kohtul tuvastada kostja edastatud konkreetse teabe olemus. Maakohus pidas hageja käsitlust ärisaladuse avaldamisest ja levitamisest põhjendatuks, jättes ärisaladuse konkreetse sisu tuvastamata. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et töölepingu punkti 6.2.1 sisu arvestades ei oma kohustuse rikkumise tuvastamise mõttes tähtsust, kas kostja poolt edastatu näol oli tegemist lepinguprojektiga või juba sõlmitud lepinguga ning et kohustuse rikkumist ei välista asjaolu, et hageja müüdavate kütuste hinnad on avalik informatsioon ja muu hulgas avaldatud hageja kodulehel aadressil www.mnth.ee. Kui kohus leidis, et neil asjaoludel ei ole kostja poolse rikkumise tuvastamisel tähtsust, siis oleks tulnud seda põhjendada. Seejuures oleks kohus pidanud arvestama töölepingust tulenevaid kostja ülesandeid, eelkõige kohustust täita neid ilma tööandja täiendava korralduseta. Maakohtul ei olnud alust pidada paljasõnaliseks kostja väidet, et vaidlusaluse teabe puhul oli tegemist hageja ostjatele teadaoleva informatsiooniga (tüüptingimustega). Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et edastatud teabeks peetud lepingus sisalduvad tingimused olid oma põhiolemuselt kõikidele ostjatele samad (seega teada hageja ostjatele). Ringkonnakohus ei nõustu hageja ja kohtu väljendatud seisukohaga, et kuigi töösuhtest tulenevaks kostja igapäevaseks kohustuseks oli muu hulgas klientidega tarnelepingute sõlmimise korraldamine, s.h klientidele lepinguprojektide saatmine, ei ole lubatav ühe kliendiga sõlmitud või sõlmimisel oleva lepingu edastamine (tööandja vastava korralduseta) teisele kliendile. Antud juhul oli kohtule esitatud tõendite põhjal tuvastatav, et kostja väited tüüptingimustel sõlmitava lepingu kohta olid tõesed. Pealegi ei ole hageja toonud menetluses esile, et kostja edastatud lepinguprojekt oleks sisaldanud konkreetseid andmeid, mille suhtes võiks eeldada hageja huvi pidada neid andmeid AS A. eest saladuses. Tüüptingimuste leping ei ole oma olemuselt dokument, mis on tingimusi kasutavate lepingupartnerite jaoks saladus. Kohtule esitatud tõendi - AS-i L. 29.01.2010 vastus (tl 113, II köide) järelepärimisele - kohaselt ei näinud ka AS L. mingit probleemi viidatud dokumendi edastamises. Kuna töölepingu punkti 6.4 kohaldamine eeldas punktis 6 sisaldunud tingimuste rikkumist, puudus alus hageja nõude rahuldamiseks. Eeltoodud põhjustel puudus kohtul vajadus pidada lepingu punkti 6.4 tühiseks.

Kuna esimese astme kohtu otsuse lõppjäreldus jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ü. Jänes

K. Paal

M. Reino

Jõustunud Riigikohtu 23 05 2011 otsuses nr 3-2-1-39-11 toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.