Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

edastanud hagejale 05.11.2009, 08.02.2010 ja 08.03.2010 teatised, milles nõutakse laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist ja ähvardatakse laenulepingute ennetähtaegse lõpetamisega. Hageja on jätkanud laenulepingute täitmist. Kostja esitas 12.05.2010 Tartu ja Harju tööpiirkonna kohtutäituritele avaldused täitemenetluste läbiviimiseks ja hüpoteekidega koormatud vara arvelt laenulepingutest tulenevate nõuete täitmiseks summas 702 020.14 krooni. Hageja on seisukohal, et panga nõue ei ole muutunud sissenõutavaks ja pank ei ole laenulepinguid üles öelnud. Kostja 05.11.2009 teatise kohaselt, mis on pealkirjastatud „Lepingu ülesütlemine“ antakse hagejale teada soovist võlgnevuste likvideerimiseks ja väidetakse, et raha mittetasumisel hiljemalt 20.11.2009 loetakse laenulepingud lõppenuks. 08.02.2010 avaldusega teatas kostja veelkord võlast ja sellest, et võla mittetasumisel hiljemalt 23.02.2010 loetakse laenulepingud lõppenuks. Peale eelnimetatud avalduste esitamist ei ole kostja käsitlenud laenulepinguid lõpetatutena, mida kinnitab asjaolu, et kostja on pidanud vajalikuks edastada teistkordne ülesütlemisavaldus. 08.03.2010 teatises annab kostja hagejale teada, et pank on lõpetanud laenulepingud ühepoolselt 05.03.2010, kuid ei ole esitanud mitte mingisugust avaldust, millest nähtuks laenulepingute ülesütlemine alates 05.03.2010. Laenulepingu erakorraline ülesütlemine eeldab VÕS §-de 399 ja 195 kohaselt ülesütlemisavaldust, mis on praegusel juhul puudu. VÕS § 196 lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Arvestades asjaolu, et pank on rikkumisest andnud teada novembris 2009, kuid on lugenud laenulepingud üles öelduks alles märtsis 2010 tuleb sellist viivitust pidada ebamõistlikuks. Panga nõue ei ole hageja arvates ka sisuliselt põhjendatud. Hageja on tasunud laenude makseid vastavalt oma parimatele võimalustele. Hageja ei ole aktsepteerinud panga kirjades viidatud võlgnevusi. Pank on alates 2009. aastast asunud jõuliselt rakendama VÕS §-s 88 lg 8 sätestatut, mille kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Samas ei ole pank sellest hagejat teavitanud. Hageja tehtud maksetest on pank teinud arvestusi viivise katteks hageja teadmata ca 60 000 krooni ulatuses. Hageja on seisukohal, et kui pank ei oleks hageja tehtud makseid lugenud viivise katteks, siis ei oleks olnud põhjust laenulepingute ülesütlemiseks. Kostja vastuväited hagile Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja ei täitnud poolte vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ja tekkis võlgnevus. Laenulepingute p 14.1.2. kohaselt oli kostjal õigus laenulepingud üles öelda, kui hageja ei tasu võlgnevust ka pärast 10 päeva möödumist pangalt vastavasisulise kirjaliku teate saamist. VÕS §-de 116 lg 5 ja 114 alusel kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud pool ennast lepingust taganenuks. Kostja on hagejat teavitanud võlast, on andnud tasumise tähtaja ning on teatanud, et juhul, kui hageja teatises märgitud tähtaja jooksul oma kohustusi kohaselt ei täida, loeb kostja laenulepingud üles öelduks ning alustab võla sissenõudmiseks täite- või kohtumenetlust. Pärast teate kättesaamist kontakteerus hageja esindaja kostjaga, paludes täiendavat tähtaega rahaliste vahendite leidmiseks. Kuna võlgnevust siiski ei tasutud, hoolimata korduvatest teatistest, luges kostja laenulepingud ülesöelduks alates 05.03.2010, vastavasisuline teatis saadeti hagejale 08.03.2010. Kostja algatas täitemenetluse 12.05.2010. Asjaolu, et kostja saatis hagejale mitu teatist võlast ja hoiatas mitmel korral lepingute ülesütlemisest, kui võlga tähtajaks ei tasuta, ei mõjuta laenulepingute ülesütlemise õiguspärasust. Hageja seisukoht, et kostja oleks pidanud hagejale saatma eelnevalt veel ühe ülesütlemiseavalduse, millest nähtuks laenulepingu ülesütlemine nimelt 05.03.2010, ei tulene seadusest. Pärast esimese laenulepingute ülesütlemise hoiatuse saatmist novembris 2009 toimusid poolte vahel läbirääkimised, mis ei andnud tulemusi. Kostja poolt laenulepingute ülesütlemine märtsis 2010 ei ole toimunud ebamõistlikult pika viivitusega.

Hageja oli laenu- ja kõrvalnõuete maksete tasumisega viivituses juba alates 2009 aasta märtsikuust. Kostja töötaja saatis hageja esindajale 23.03.2010 e-kirjaga täpsed andmed võlgnevuse suuruse ja selle kujunemise kohta, lisades kostja programmiväljavõtted. Hagejale oli selgitatud võla suurus. VÕS §-s 88 lg 8 sätestatud põhimõte oli kirjutatud ka laenulepingu punkti 11.1., mille kohaselt juhul, kui hagejal on kohustus tasuda kostjale üheaegselt laenulepingust tulenevaid erinevaid summasid, arvestatakse makstuks esimeses järjekorras trahv, seejärel viivis, seejärel intress ja seejärel laenusumma, alates varasemast võlgnevusest. Kostja ei pidanud hagejat eelnevalt informeerima selle lepingusätte rakendamisest. Tasutud summade vastav arvestus kostja poolt nähtus ka hagejale 23.03.2010 e-kirjaga saadetud võlgnevuse väljavõttelt. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 114 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. VÕS § 114 lg 4 kohaselt võib võlausaldaja pärast antud tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas öelda leping üles. VÕS § 116 lg 5 kohaselt käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel võib kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Kohtupraktika (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid 3-2-1-53-09 ja 3-2-1-5-10) kohaselt kohaldatakse lepingust taganemisele ja ülesütlemisele kui sarnastele õiguskaitsevahenditele analoogseid reegleid. Poolte vahel ei ole vaidlust laenulepingute nr 05-175774-JI ja 08-60070-JI sõlmimise ning hageja poolt laenumaksete ja kõrvalnõuete tasumise kohustuste mittenõuetekohase täitmise üle. Maksete võla tekkimisel informeeris kostja hagejat võlast 05.11.2009 kirjaga, mis võeti hageja asukohas vastu 10.11.2009 (tl 60-61). Kostja andis hagejale võla – 136 339.37 krooni tasumiseks tähtaja 20.11.2009 ning hoiatas, et nimetatud tähtajaks kohustuse täitmata jätmisel on AS Swedbank sunnitud ennetähtaegselt lugema lõppenuks hagejaga sõlmitud laenulepingud, millest tulenevalt tuleb hagejal kostjale tasuda kogu laenujääk ja krediidilimiit koos intresside ja viivistega vastavalt lepingute tingimustele. Samasisulise teate saatis kostja hagejale ka 08.02.2010. Võlg oli selleks ajaks 183 607.83 krooni ja selle tasumise tähtajaks oli märgitud 23.02.2010. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et nimetatud tähtajaks hageja võlga ei tasunud. Laenulepingute p 14.1.2. kohaselt on pangal õigus leping üles öelda ning nõuda varaliste kohustuste ja teiste lepingust tulenevate nõuete kohest täitmist, kui laenusaaja jätab oma kohustused täitmata ja jätkab kohustuste mittetäitmist ka pärast 10 pangapäeva möödumist pangalt vastavasisulise kirjaliku teate saamisest. Kohus on seisukohal, et võlausaldaja poolt kahel korral võla tasumiseks täiendava tähtaja andmine ei ole seadusega vastuolus, vaid seda tuleb pidada võlgniku kasuks toimuvaks käitumiseks võlausaldaja poolt. Pärast võla tasumiseks antud veelkordse täiendava tähtaja saabumist oli kostjal õigus kasutada seadusega sätestatud õiguskaitsevahendit, st leping üles öelda. Sellest teatati 08.03.2010 kirjaga, mis toimetati hagejale kätte 10.03.2010 (tl 64-65). Kostja lõpetas lepingu ühepoolselt 05.03.2010, mis ei ole seadusega vastuolus, sest selleks ajaks oli ammu möödunud kohustuse täitmiseks antud täiendav tähtaeg. Seadusest või poolte vahel sõlmitud laenulepingutest ei tulene, et võlausaldaja peab õiguskaitsevahendi rakendamise kuupäevast võlgnikku ette teavitama. Ka pärast lepingu ülesütlemise teatise saamist ei täitnud hageja kostja nõudeid, kuigi selleks oli antud veelkord tähtaeg 23.03.2010. Täitmise nõude

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras esitas kostja kaks kuud pärast lepingu lõpetamise teatise saamist. Kohus on seisukohal, et kostja poolt laenulepingute ülesütlemine toimus VÕS §-des 114, 116, 196 ja 399 sätestatud ning poolte vahel sõlmitud laenulepingutes kokkulepitud aluseid ja korda järgides, mistõttu hageja suhtes toimuv sundtäitmine ei ole lubamatu. VÕS § 88 sätestab täitmise erinevate kohustuste katteks. VÕS § 88 lg 8 ja 9 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Hageja ja kostja on sõlmitud laenulepingute punktis 11.1. kokku leppinud, et makse ebapiisavuse korral arvestatakse makstuks esimeses järjekorras trahv, seejärel viivis, seejärel intress ja alles seejärel laenusumma, alates varasemast võlgnevusest. Kostja on loobunud trahvi nõudmisest. Laenude tasumise arvestuse kohaselt (tl 24-32) on kostja toiminud vastavalt laenulepingutes kokkulepitule ning tulenevalt seadusest ei ole hagejal õigus ühepoolselt määrata, millise maksekohustuse katteks tema tasutud/pangakontole laekunud summa kostja poolt arvestatakse. Hageja ei ole tõendanud, et makse tegemisel on ta määranud kindlaks lepingu, millest tulenevate kohustuste täitmiseks ta makse teeb. Hilisema laenu põhiosa katteks ei ole kostja alates 28.02.2009 (tl 30 pöördel) ühtegi rahasummat arvestanud. Hageja ei ole tõendanud, et selline maksete arvestamise järjekord: viivised, intressid ja laenusumma, alates varasemast võlgnevusest, oleks vastuolus poolte vahel kokkulepituga. Laenulepingute p 7.3. kohaselt võtab pank intressi maksete tähtpäevadel tasumisele kuuluva intressi arvelduskontolt maha. Seega laenulepingute järgi tasumisele kuulunud intressi tähtajaks maksmise kohustuse üle ei saa üldse vaidlust olla. Viivis tuli samuti enne põhivõlga maha arvestada, tulenevalt laenulepingutes kokkulepitust. Hageja tehtud maksed/pangakontole olevad summad olid juba pikemat aega ebapiisavad, millest jätkus põhiliselt ainult kõrvalnõuete katmiseks. Kostja on vähendanud varasema laenu põhivõlga ulatuses, mis jäi ebapiisavast maksest üle pärast intresside ja viiviste mahaarvamist. Kostja esitatud võlaarvestus on selge ja arusaadav ning ka sellest tulenevalt on hageja suhtes toimuv sundtäitmine lubatud. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud kanda hagejal. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.