2-08-60301/44 - Pärimisõigus - Testamendijärgne pärimine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

kodusest testamendist, millel on kuupäev 27. detsember 2007. a. Hageja arvates ei ole testament kirjutatud pärandaja poolt, vaid selle on koostanud keegi kolmas isik. PärS-st tuleneb, et kodune testament peab olema kirjutatud algusest lõpuni oma käega ja alla kirjutatud testaatori poolt. Hagejal on säilinud kiri, mille pärandaja saatis hageja õele. Võrreldes kahte käekirja, on näha, et õele saadetud kiri ei ole kirjutatud sama isiku poolt, kes on koostanud koduse testamendi. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. 17. märtsil 2008. a. tegi kostja pärandi vastuvõtmiseks avalduse notarile Tarvo Purile. 20. märtsil 2008. a. avaldati Ametlikes Teadaannetes teadaanne, mille kohaselt notar palus kõigil pärijatel H Vu pärandi vastuvõtmiseks tema poole pöörduda. Tulenevalt R S lubadusest pärandist loobuda, tegi R. S notari juures avalduse pärandist loobumiseks. Kui hageja 22. augustil 2008. a. notari juurde jõudis, siis ka selleks, et teha pärandist loobumise avaldus. Tähtaegselt pärandi vastuvõtmist ei olnud hageja vajalikuks pidanud, kuigi tähtaeg oli selleks kaks korda pikem antud. Seetõttu on hageja kaotanud õiguse pärandi vastuvõtmiseks. Hageja leidis paljasõnaliselt, et testamendi on koostanud keegi kolmas isik. Hageja ekspertiisitaotlus on põhjendamatu ja selle teostamiseks puudub alus. Hageja poolt esitatud kirja ei saa käsitleda usaldusväärse võrdlusmaterjalina, kuna puudub igasugune objektiivne tõenduslik alus selle kohta, et kirja on kirjutanud pärandaja. Esimese astme kohtu otsus 30. juuni 2010. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi testamendi tühisuse tuvastamiseks, lõpetas menetluse pärandvara vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks. Menetluskulud testamendi tühisuse tuvastamiseks esitatud hagis jättis kohus kostja kanda ja pärandavara vastuvõtmise tähtaja ennistamise hagis hageja kanda. PärS § 24 lg. 1 sätestab, et testaator võib teha koduse testamendi, kirjutades selle algusest lõpuni oma käega ja märkides ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Omakäeliselt kirjutatud testamendile kirjutab testaator ise alla. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg. 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.

H V kirjutanud oma pereliikmetele vanglast omakäeliselt, sest on äärmiselt ebatõenäoline, et tema eest kirjutas niivõrd palju kirju mitme aasta vältel üks ja sama kaasvang või vangla töötaja, mis oleks kindlasti kirjades äramärkimist leidnud. Midagi sellist kirjadest ei nähtu. Eeltoodud tõenditega on tõendatud, et 27. detsembril 2007. a. kirjutatud kodust testamenti ei ole kirjutanud H V omakäeliselt, mistõttu on tehing TsÜS § 83 lg. 1 järgi tühine. Kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et H V kuritarvitas alkoholi, ei töötanud, elas parasiitlikku elu tema tädi kulul, tal oli probleeme endaga toimetulekuga ning tal ei olnud raha ega sissetulekut. H V vajas kõrvalabi dokumentide täitmisel ja kirjutamisel, kusjuures kostja aitas tal vormistada passi saamiseks vajalikud dokumendid, need kohale viia ja passi kätte saada. Samuti aitas kostja H V pensioni saamiseks vajalike dokumentide koostamisel ja pensioni määramiseks vajalikul asjaajamisel ja M V surmatunnistuse saamisel. H V ei saanud aru dokumentide tekstidest, kostja luges talle tekste täiendavalt ette ja selgitas nende sisu. Kostja ütlustest nähtuvalt luges ta H V ette ka testamendi teksti, umbes 2 - 3 nädalat varem, kui H V testamendi kirjutas. Kostja testamendi kirjutamise juures ei viibinud ning tema arvates kirjutas kostja testamendi märkmete põhjal. Kostja ütlused selles osas, et H V suutis iseseisvalt ja omakäeliselt kirjutada koduse testamendi teksti umbes 2 - 3 nädalat varem kostja antud juhistele tuginedes, ei saa olla tõepärased. 27. detsembri 2007. a. testamendi tekst on selge ja konkRne, selles on märgitud õigesti aadressid ja isikukoodid ning on kasutatud sõnu ja väljendeid, nagu „olles täie tervise ja mõistuse juures“, „pärandi saaja garanteerib mulle“, „matusekulud kannab pärija“, mis ei ole omased isikule, kes on pikki aastaid kuritarvitanud alkoholi, viibinud kinnipidamisasutuses, elanud viimased aastad asotsiaalset elu ning kes kostja väitel ei suutnud aru saada dokumentide blankettidele kirjutatust, täita ise ühtki blanketti ega ajada asju oma passi, pensioni ja abikaasa surmatunnistuse saamiseks. Testamendi stiil ja sõnavara eeldavad dokumentide koostamise oskust ja teadmisi kodusele testamendile esitatavatest nõuetest ning need erinevad oluliselt H Vu kinnipidamisasutusest saadetud kirjade stiilist ja sõnavarast. Ebausutavad on kostja ütlused selle kohta, et H V kirjutas volikirja omakäeliselt. Fotolt H Vu ja volikirjaga nähtub, et volikiri on juba valmis kirjutatud ja H V hoiab käes kirjutusvahendit juhuslikus kohas paberi kohal, allpool nii tekstist kui ka allkirjast. Kohus kahtleb kostja ütlustes selle kohta, et H V kirjutas iseseisvalt testamendi ja volikirja veel seetõttu, et kostja oli testamendist otseselt huvitatud ja ajas aktiivselt H Vu eest asju, mis puudutasid M V järelt pärimist ning et temal tekkis idee rahapuuduses H Vult saada testament enda kasuks 1000kroonise toetuse eest ühes kuus. Tunnistaja D V kohtus antud ütlused olid ebajärjekindlad: esialgselt andis tunnistaja ütlusi, et H V istus elutoas, pastakas käes ja paber oli ees, kuid tunnistaja ei teadnud, kas paber oli tühi või täiskirjutatud ning ta vaid eeldas, et H V kirjutas. Pärastpoole väitis tunnistaja, et ema ja H Vu vestlus käis volikirjast ja H V kirjutas samal ajal. Tunnistaja D Vütlused on vähekaalukad, kuna tunnistaja möönis, et ta ei pööranud sündmusele väga palju tähelepanu, sest ta käis ainult korra köögis ja läks kohe ära. H Vu pildistamist volikirja kirjutamise ajal tunnistaja ei näinud ega teadnud sellest midagi. Tunnistaja ja kostja vande all antud ütlustega ei ole tõendatud asjaolu, et H V kirjutas

kostja pidi tõendama, et neid asjaolusid ei esine. Kostjal ei lasunud tõendamiskoormist hagile vastuvaidlemisel, kuna hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude esinemise kohta. Kostjal piisab hagi tõendamatuse korral vastuväite esitamiseset. Pealegi, kuna testaator ei kirjutanud testamenti kostja nähes, vaid ainult allkirjastas selle kostja nähes, siis ei saanudki kostja testamendi teksti kirjutamise kohta esitada muid tõendeid kui oma vande all antud ütlus. Kostja on vande all andnud ütluse selle kohta, et testaator tõi tema kätte testamendi ja väitis, et ta on selle ise kirjutanud ning seejärel allkirjastas testamendi kostja nähes. Kostja ütlust pole ühegi tõendiga ümber lükatud. Maakohus ei ole tõendeid analüüsinud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning on asjaolude tõendatuse hindamisel olnud ilmselgelt pealiskaudne ja ebaobjektiivne. Kohus eristas otsuses otsuse aluseks olevaid tõendid selgelt ülejäänud tõenditest, mis tähendab seda, et teisi tõendeid ta ei arvestanud. Kostja vande all antud ütlused ja tunnistaja ütlused on kohus jätnud arvestamata, on hinnanud neid pealiskaudselt ja vääralt ning on jätnud tähelepanuta kostja ütlustes märgitud kokkulangevused eksperdi arvamusega. Kohus jättis otsuses märkimata eksperdiarvamuses toodu, et esineb viiteid, et testamendil allkirja kirjutajaks võib olla H V. Hageja pidi tõendama, et testamendi tekst või allkiri ei ole kirjutatud H Vu poolt. Kui eksperdiarvamuses toodut analüüsida hageja poolt tõendamisele kuuluvate asjaolude valguses, siis saab teha vaid ühe järelduse – eksperdi poolt läbiviidud uuringud ei andnud tulemust. See omakorda tähendab, et eksperdi arvamus ei saa tõendada seda, et H V ei ole koduse testamendi teksti omakäeliselt kirjutanud ja seda allkirjastanud. Kohus on jätnud otsuses põhjendamata, miks ta on asunud seisukohale, et ekspertide arvamus tõendab hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kostja on seisukohal, et eksperdiarvamus koos kostja ja tunnistaja D Vütlustega ning asjas tõendina esitatud volikirjaga viitab pigem sellele, et testamendi kirjutas H V. Kohus ei ole arvestanud hageja ütluste kui tõendi ebausaldusväärsusega. Hageja ütluste ebausaldusväärsus tuleneb eelkõige hageja ilmselgest otsesest huvist omandada H Vu pärandvara. Asjaolu, et hageja andis ütlusi vande all, ei muuda neid usaldusväärsemaks. Hageja andis ütluse selle kohta, et tema poolt kohtule esitatud kirjad on saadetud tema õele ja emale ning et kirjad sai ta õe käest. Kuna hageja isa pole hagejale kirjutanud, vaid väidetavalt ainult õele või emale, siis saaks hageja ütluse näol olla tegemist vaid kaudse tõendiga. Hageja ei ole oma õe või ema ütlustega tõendanud, et need kirjad saadeti neile H Vu poolt. Ka ei ole hageja tõendanud, et ta need kirjad õe käest sai. Samuti ei saa hageja testamendi tühisust tõendada oma paljasõnalise väitega, et tema arvates pole testamendi tekst testaatori poolt kirjutatud. Tegemist on hageja arvamusega ning hageja pole käekirjaekspert. Hageja ütluste objektiivsuse hindamisel tuleb arvestada veel asjaolu, et hageja isa lahkus perekonna juurest siis, kui hageja oli alles 7-aastane. Ei ole usutav, et isegi kui hageja 7-aastaselt isa poolt kirjutatud tekste juhtus nägema, ta nüüd – ca 33 aastat hiljem – veel isa käekirja saaks mäletada. Hageja ütlustest ei tulene, et ta oleks isaga pärast lahutust suhelnud või kirjavahetust pidanud. Kohus leidis põhjendamatult, et hageja poolt esitatud kirjad on objektiivne võrdlusmaterjal. Kohus ise andis juhised, mille kohaselt on käekirjaekspertiisiks sobivad ainult dokumendid, mille kirjutamisel ja allkirjastamisel on H Vu isik identifitseeritud või identifitseeritav. Asja lahendades käitus kohus seega vastuoluliselt ja menetlusosalisi eksitavalt, mis on iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks. Pooltele pidi olema üheselt selge, milliseid dokumente nad ekspertide jaoks võrdlusmaterjalina esitama peavad. Kohus on tõendina vastu võtnud H Vu passid, avalduse passi saamiseks, kiirmenetluse otsuse H Vu väärteoasjas ja Sotsiaalkindlustusameti teatise. Nendest tõenditest, mille puhul on kontrollitud, et allkirjastajaks võib olla H V, esitas kohus eksperdile ainult kaks. Samas on kohus esitanud eksperdile ka hageja poolt esitatud kirjad ja ümbrikud, mille kirjutamist H Vu poolt pole võimalik kontrollida. Mis puudutab kirjade isiklikku laadi, siis ei saa see iseenesest tõendada seda, et kirjad kirjutas hageja isa H V. Selliseid kirju on võimeline kirjutama iga

isik, kes on viibinud erinevatel ajahetkedel (Nõukogude ajal või pärast seda) vanglas. Usutav ei ole hageja väide, et isa kirju loeti kodus pere ringis ette. Hageja on jätnud märkimata, et tema isa kandis vangistust alimentide maksmisest kõrvalehoidumise pärast. Hageja isa ja ema lahutasid 1977. a., kuna isa lahkus pere juurest. Lahkhelid H Vu ja tema abikaasa L Vu vahel algasid H Vu alkoholismi tõttu kindlasti juba varem. Need asjaolud viitavad sellele, et H Vul ei saanud olla aastate eest hüljatud perega nii häid suhteid, et tema kirju oleks pereringis ette loetud. Asja materjalide hulgas pole ühtegi tõendit selle kohta, et H V nimetatud kirjad kirjutas või et ta üldse vanglast kodustele kirjutas. Vanglast välja saadetavaid kirju registreeriti aastatel 1984 - 1985 ning seda tehakse ka käeoleval ajal. Hageja oleks pidanud tõendama, et need kirjad saadeti H Vu poolt vanglast. Kostja on vande all andnud ütlusi selle kohta, et 27. detsembril 2007. a. tuli talle külla H V, kes kirjutas tema juuresolekul testamendile alla ning kirjutas ka kostjale volikirja H Vu abikaasa M Vi surmatunnistuse saamiseks Tallinna Perekonnaseisuametist, et kostja saaks aidata H Vut surnud abikaasa pärandi vastuvõtmisel. Asjaolu, et kostja andis H Vule juhiseid testamendi vormistamiseks, ei saa välistada seda, et H V kirjutas testamendi algusest lõpuni ise, kasutades selleks kellegi abi või tehes seda ise. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et H V oli testamendi koostamise ajal otsusevõimetu või piiratud teovõimega. Sellistele testamendi tühisuse alustele pole ka hageja tuginenud, tegemist on kohtu enda pooltest erineva tõlgendusega. Selliselt on kohus rikkunud TsMS § 436 lõiget 4. Kostja ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et tunnistaja D Vütlused on ebajärjekindlad. Arvestades asjaolu, et tunnistaja poolt kirjeldatud sündmusest on möödunud 2, 5 aastat, ei saagi tunnistajalt nõuda kõigi detailide täpset mäletamist. Pealegi mäletab tunnistaja täpselt situatsiooni – H V istus koos Ü Veermäega laua taga ning kõneldi volikirja kirjutamisest. Tähtsust ei oma, kas D Vmäletab täpselt seda, kas H V kirjutas või hoopis istus kirjutusvahend käes ja paberileht ees ning vestles kostjaga. Kuna D Vei näinud niikuinii H Vu poolt kirjutatava dokumendi (volikirja) teksti, vaid kuulis vestlust volikirjast, siis ei omagi kohtu poolt käsitletud detail tähtsust. Tunnistaja D Vütlused kinnitavad kostja poolt vande all antud ütlusi selle kohta, et H V kirjutas 27. detsembril 2007.a kostjale volikirja. Kohtu arvamus selle kohta, et kostja esitatud foto H Vust välistab tema poolt volikirja kirjutamise, on meelevaldne. Kaamera fikseerib fotol ainult ühe lühikese ajahetke toimingust. On loomulik, et inimene vaatab fotografeerimise ajal kaamerasse ja katkestab hetkeks kirjutamise. Asjaolu, et fotografeerimise hetkel võis volikirja tekst juba valmis olla, ei välista samuti selle kirjutamist H Vu poolt. Hageja ei ole kostja väidet, et H V kirjas kostjal külas olles volikirja, ümber lükanud. Kostja ja tunnistaja ütlused, kostja esitatud foto H Vust ja ekspertiisiakt kogumis tõendavad seda, et H V kirjutas testamendi omakäeliselt algusest lõpuni. Hageja ei ole tema poolt väidetud testamendi tühisuse aluste esinemist tõendanud.

tuvastamise nõue põhineb, kostjale andis aga võimaluse tõendada vastupidist. See on kooskõlas TsMS § 230 lg. 1 lauses 1 sätestatud tõendamiskoormise jaotuse üldpõhimõttega, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kolleegium ei nõustu ka apellandi arvamusega, nagu oleks maakohus olnud tõendite hindamisel pealiskaudne ja ebaobjektiivne. Vaidlustatud otsuses on maakohus muuhulgas andnud hinnangu kostja vande all antud seletusele, seega ei ole põhjendatud väide, nagu oleks kohus jätnud selle tõendi arvestamata. Asjaolust, et maakohus ei pidanud kostja vande all antud seletust usaldusväärseks tõendiks selle kohta, et H V vaidlusaluse testamendi omakäeliselt kirjutas, ei saa veel järeldada, nagu ei oleks selle tõendiga arvestatud. Maakohus hindas tõendeid kogumis ja põhjendas otsuses, millise hinnangu ja millisel põhjendusel ta esitatud tõenditele annab. Kolleegiumil ei ole alust hinnata kostja poolt vande all antud seletust teisiti, kui maakohus seda tegi. Kostja on pidanud hageja vande all antud seletust ebausaldusväärseks seetõttu, et hagejal on vaidlusaluse asja lahendamise tulemuse vastu varaline huvi, taoline huvi on aga ka kostjal endal, sest vaidluse lahendamise tulemusest sõltub, kas kostja pärib H Vu vara või mitte. Lisaks ei olegi kostja väitnud, nagu oleks ta näinud H Vut vaidlusaluse testamendi teksti kirjutamas: kostja väitis vande all seletust andes, et H V tõi testamendi tema kätte ja kirjutas sellele kostja juuresolekul alla, kuid testamendi teksti kirjutamist kostja ei näinud (kd. I, tl. 264). Taolisel juhul ei saa aga kostja seletuse alusel juba iseenesest teha järeldusi selle kohta, kes testamendi teksti kirjutas, isegi kui eeldada kostja seletuse õigsust, sest kostja testamendi koostamist ei näinud. Ka muid asjaolusid, millest nähtuks, kes ja mis asjaoludel testamendi teksti kirjutas, ei ole kostja esile toonud. Ainuüksi väitest, et testaator andis testamendi teksti kostjale, ei piisa järelduseks selle kohta, et testaator ka selle teksti kirjutas. Samas on maakohus põhjalikult analüüsinud testamendi teksti ja põhjendanud, miks ta ei pea tõepäraseks testamendi teksti kirjutamist testaatori poolt: maakohus on muuhulgas õigustatult leidnud, et testaatori isikust lähtudes ei ole usutav, et testaator oleks olnud suuteline taoliselt sõnastatud dokumenti koostama. Kolleegium nõustub ka selle hinnanguga. Nõustuda ei saa apellandi väitega, nagu ei oleks väidetavalt pärandaja poolt aastatel 1983 – 1984 kinnipidamiskohast saadetud kirju tohtinud kasutada võrdlusmaterjalina kirjaekspertiisi tegemisel. Maakohus leidis õigesti, et piisava tõenäosusega on tõendatud, et kirjad on kirjutanud H V. Asjaolu üle, et pärandaja viibis osundatud aastatel kinnipidamiskohas, ei ole vaidlust. Kohtule on esitatud hulgaliselt isiklikku laadi kirju, mis on dateeritud kuupäevadega ajavahemikus 1983. a. aprillist 1984. a. jaanuarini (osal kirjadest kuupäev ka puudub), mis sisu kohaselt on saadetud kinnipidamiskohast ja mis on adresseeritud kas kõigile, kodustele või . Kirjade sisust nähtub, et kirjutaja on läbivalt huvi tundnud oma tütre R ja poja J käekäigu vastu, kostjalegi on aga teada, et H Vul on kaks last, kelle nimed on R ja J. Kirjades on mainitud hageja perekonna elukohta Sauel ja muid üksikasju, mis käivad just hageja perekonna kohta. R adresseeritud kirjadele on alla kirjutatud „isa“, seega saab tegemist olla vaid H Vuga. Ka muud kirjadele alla kirjutatud nimed H ja H viitavad H Vule. Koos kirjadega on esitatud neli ümbrikku, millel olevatest postitemplitest nähtub kirjade saatmise aeg ja asjaolu, et need saadeti kinnipidamiskohast, aga samuti saatja H V. Kuupäevad kirjadel ja ümbrikel on omavahel kooskõlas. Asjaolu, et kirjad on hageja käes ja faktilised asjaolud, millest kirjades kirjutatakse ja mis langevad kokku hageja perekonna kohta käivate faktidega, osundavad sellele, et kirjade kirjutajaks oli ka tegelikult pärandaja. Kostja ei ole usutavaks teinud oma väidet, nagu oleks niisuguseid kirju võimeline kirjutama iga kinnipidamiskohas viibinud isik, samuti ei ole kostja usutavalt selgitanud taoliste posti teel kindlal ajavahemikul kindlast pärandajaga seostatavast kohast saadetud kirjade sattumist hageja perekonna kätte eeldusel, et kirju ei ole kirjutanud isik, kes kirjadele ja ümbrikele märgitud andmete kohaselt on need kirjutanud. Asjaolul, kui täpselt hageja ise isa käekirja mäletab, ei ole vaidluse seisukohalt olulist tähtsust, nagu ka kostja oletustel selle

kohta, millised võisid olla H Vu suhted oma perekonnaga ajal, mil ta viibis kinnipidamiskohas. Apellatsioonkaebuses on kostja maakohtule pahaks pannud, et kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et ekspertide arvamuse kohaselt esineb viiteid, et testamendil allkirja kirjutajaks võib olla pärandaja. Ekspertiisiaktist nähtub, et võrdlusmaterjalina pärandaja allkirja uurimisel on eksperdid kasutanud ka hageja poolt esitatud kirju ja ümbrikke ning järeldanud, et kirjadel ja volikirjal (mille esitas kostja) ning testamendil olevatel allkirjadel on sarnaseid jooni, kusjuures neil on sarnaseid jooni ka pärandaja allkirjaga isikutunnistuse ja passi taotlusel, millel pärandaja allkirja ehtsuses ei ole kahtlust (kd. I, tl. 217 – 2220; 222). Kuigi ekspertidel ei õnnestunud määrata, kas allkirja testamendil kirjutas pärandaja, järeldub eksperdiarvamusest, et see ei ole välistatud (kd. I, tl. 221). Samas järeldub eksperdiarvamusest ka, et samuti ei ole välistatud, et allkirjad hageja poolt esitatud kirjadel ja ümbrikel kirjutas H V. Kolleegium leiab, et asja lõpplahenduse seisukohalt ei oleks määrav see, kui H V oleks vaidlusalusele testamendile alla kirjutanud, sest PärS § 24 lg. 1 nõuete kohaselt peab omakäeliselt kirjutatud testament olema kirjutatud algusest lõpuni testaatori poolt oma käega. Küll on taolisel eksperdiarvamusel tähtsus hageja poolt esitatud kirjade kui tõendite hindamise seisukohalt, sest see ei välista hageja poolt esiletoodud asjaolu, et kirjad kirjutas tema isa H V, ning suurendab tõenäosust, et hageja väide kirjade kirjutajast vastab tegelikkusele. Koos eespool käsitletud asjaoludega annab see piisava aluse järeldusele, et hageja poolt esitatud kirjad kirjutas tema isa H V. Asjaolu, et testamendil oleval allkirjal on mõningaid ühiseid jooni pärandaja allkirjaga, ei anna aga mingit alust väitele, nagu oleks testamendi teksti kirjutanud H V, nagu kostja apellatsioonkaebuses on soovinud järeldada. Et eespooltoodust tulenevalt on ülimalt tõenäoline, et vanglast saadetud kirjad kirjutas H V, siis on eksperdiarvamusega tõendatud, et vaidlusalust testamendi teksti H V ei kirjutanud. Et kirjade kirjutamine H Vu poolt on piisava tõenäosusega tõendatud, siis on põhjendamatu ka apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu ei oleks kohus tohtinud esitada neid kirju kirjaekspertiisi tegevatele ekspertidele võrdlusmaterjalina. Nõustuda ei saa ka apellandi väitega, nagu oleks maakohus võrdlusmaterjali esitamiseks juhiseid andes käitunud vastuoluliselt ja menetlusosalisi eksitavalt. Apellant on ise möönnud, et kohus seadis võrdlusmaterjalina esitatavatele dokumentidele õiged kriteeriumid, kaebusest ei nähtu aga, milles näeb kostja seoses sellega oma õiguste rikkumist. Kui kostjal oleks olnud kirjalikke materjale, mille kirjutamist H Vu poolt oleks kostjal olnud võimalik tõendada, siis oleks tal olnud võimalus võrdselt hagejaga neid materjale kohtule esitada. Kostja ei ole kaebuses märkinud, nagu oleks tal niisuguseid materjale olnud, rääkimata sellest, et kostja oleks suutnud tõendada nende kirjutamist H Vu poolt. Apellatsioonikohtu istungil väitis kostja, et leidis pärast H Vu surma tema eluruumist mõningaid kirjatükke, kuid ei tea, kes need kirjutas. Kolleegium leiab samuti, et ainuüksi fakt, et kirjutised leiti lahkunu kodust, ei annaks piisavat alust järeldusele selle kohta, kes need kirjutas. Tegelikkusele ei vasta apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu oleks maakohus kostja poolt esitatud foto (kd. I, tl. 100) alusel välistanud asjaolu, et volikirja kirjutas H V, sest taolist järeldust otsus ei sisalda. Maakohus on otsuses leidnud hoopis, et esitatud foto põhjal ei saa järeldada, et kostja poolt esitatud volikirja teksti kirjutas H V omakäeliselt. Kolleegium nõustub selle järeldusega. Põhjendatud on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et pildistamise tulemusena jäädvustatakse vaid hetk; esitatud fotol jäädvustatult on näha, et pildistamise hetkeks oli volikiri valmis. Foto põhjal võib järeldada üksnes, et kostja poolt esitatud volikiri (kd. I, tl. 99) oli H Vu ees laual, seega, et foto tegemise ajaks oli volikiri valmis ning H V on seda näinud ja käes hoidnud, foto põhjal ei ole aga võimalik teha järeldusi selle kohta, kes volikirja kirjutas. Ka tunnistaja D Vütlustest (kd. I, tl. 268) selle kohta, et kõneldi volikirja kirjutamisest, ei saa teha järeldust, et vaidlusaluse kostja poolt kohtule esitatud volikirja kirjutas H V, nagu apellant apellatsioonkaebuses on soovinud. Ka muus osas D Vütlustele antud hinnanguga kolleegium nõustub.

Apellatsioonikohtu istungil palus apellant veelkord läbi vaadata tema taotlus tsiviilasja hinna vähendamiseks. Kolleegium leiab, et seda taotlust ei saa endiselt rahuldada. Ringkonnakohus on 13. septembri 2010. a. määrusega jätnud rahuldamata kostja taotluse hagihinna muutmiseks, märkides muuhulgas, et apellandi poolt kohtule esitatud AS-i Rekman KVB asjatundjate arvamus ei ole piisav tõend pärandvarasse kuuluva kinnistu mõttelise osa maksumuse tuvastamiseks hagi esitamise aja seisuga, sest selle kohaselt ei ole päriselt mõistetav, mida hinnati ja kuidas jõuti tulemuseni: ühest küljest on arvamuses märgitud, et hinnati mõttelist osa kinnistust, arvamuse punktist 4. 3 nähtub aga, et hinnati reaalosa sellest ning igasugune põhjendus, millest nähtuks konkRse tulemuseni jõudmine, arvamusest puudub, samuti erineb arvamuse andmise eesmärk (vara turuväärtuse hindamine pangalaenu tagatiseks) kohtumenetluses vara hindamise eesmärgist. Ringkonnakohus märkis määruses ka, et kohtul on TsMS § 136 lg. 4 lause 2 alusel võimalik muuta hagi hinda ka asja lahendava kohtulahendiga, kui menetlusosalised esitavad järgnevas menetluses selle kohta piisavad tõendid. Järgnevas menetluses ei ole apellant siiski esitanud pärandvara maksumuse kohta täiendavaid tõendeid. Peale selle on kostja 6. augustil 2008. a. notarile pärandi vastuvõtmiseks pärandvara nimekirja esitades märkinud vaidlusaluse kinnistu 1⁄4 suuruse mõttelise osa maksumuseks 1.500.000 krooni (pärimistoimiku lk. 17), sellest lähtudes oleks aga vaidlusaluseks pärandvaraks oleva kinnistu 1⁄2 mõttelise osa maksumuseks vastavalt 3.000.000 krooni ning taolisest väärtusest ongi tsiviilasja hinna määramisel lähtutud. Tõsiselt ei saa võtta apellandi väidet, et ta märkis taolise tegelikkusele mittevastava maksumuse pärandvara nimekirja üksnes notari palvel, et notari tasu oleks suurem. Ka vastustaja arvamuse kohaselt on tsiviilasja hind kohtumenetluses määratud õigesti. Tsiviilasja hind on seega 3.000.000 krooni. TsMS § 190 lg. 3 alusel tuleb kostjal tasuda riigituludesse lõiv, mille tasumisest hageja oli hagi esitamisel vabastatud, ja sama paragrahvi lg. 5 alusel lõiv, mille tasumisest ta ise oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Hagiavalduses esitas hageja kaks tuvastusnõuet, millest ühe hinnaks oli 15.000 krooni ja teise hinnaks 3.000.000 krooni. Kogu tsiviilasja hinnaks oli seega 3.015.000 krooni ja sellelt tuli seaduse kohaselt tasuda lõivu 74.500 krooni. Maakohus vabastas hageja

samastada TsMS § 190 lg. 7 kohaldamise eeldustega, sest viimati osundatud norm sätestab erandi sama paragrahvi lõigetes 3 – 6 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt menetlusabi saanud menetlusosaline peab lõppkokkuvõttes hüvitama riigile kulud, mille kandmisest ta menetlusabi andmisel vabastati. Seega oleks riigilõivu tasumisest vabastamist TsMS § 190 lg. 7 alusel menetlusabi taotlemisel esiletoodud asjaoludega võimalik põhjendada juhul, kui tegemist oleks taoliste erandlike asjaoludega, mis riigilõivu tasumise kohustusest lõplikku vabastamist õigustaksid. Taolistele erandlikele asjaoludele ei ole kostja menetlusabi taotledes tuginenud. Kostja on 47-aastane töötav naine, kelle sissetulekud ei ole suured, kuid kes ei ole ka täiesti varatu (kostjale kuulub mõtteline osa kinnistust Tallinnas). Asjaoludele, mida saaks pidada mõjuvateks põhjusteks TsMS § 190 lg. 7 tähenduses ja mis võiksid anda alust apellandi riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks, ei ole tuginetud. Arvestada tuleb ka, et menetlusabi andmisel selgitas kohus kostjale TsMS 190 lõigete 3 ja 5 tähendust, apellatsioonikohtu istungil selgitas kohus lisaks sellele aga ka sama paragrahvi lg. 7 kohaldamise eeldusi ning võimalusi. Kohus arutas menetlusosalistega vaidlust faktilisest ja õiguslikust olukorrast ning selgitas kostjale, et apellatsioonkaebusest loobumine võib iseenesest olla kompromissi sõlmimisega võrreldav asjaolu, mis võimaldaks kohtul jätta temalt riigituludesse riigilõivu välja mõistmata. Kostja ei soovinud siiski kaebusest loobuda ja vaatamata kohtu pingutustele ei jõudnud pooled ka kompromissini. Kuigi ringkonnakohus ei pea võimalikuks vabastada kostjat menetlusabi andmise tõttu riigituludesse maksmata lõivu tasumise kohustusest, on kostja varalist olukorda (mida ringkonnakohus on üksikasjalikumalt käsitlenud menetlusabi andmise määruses) arvestades siiski võimalik anda talle võimalus tasuda väljamõistetav riigilõiv riigituludesse TsMS § 179 lõikes 5 sätestatud tähtaja – 15 päeva lahendi jõustumisest – asemel ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Vastavalt TsMS § 179 lg. 9 lausele 1 tuleb selle kohustuse täitmisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg. 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.