Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
teatavaks 30. novembril 2010.a. tsiviilkantselei kaudu Kentmanni 13, Tallinnas. 2-09-43015
Kohtuasi
Tsiviilasja hind
EJ hagi FOÜ vastu töötasu 252.000.- krooni, töötasu maksmisega viivitamise aja eest viivise 16.400.- krooni, TLS § 82 lg 2 alusel hüvitise 14.000.- krooni ja kasutamata puhkuse eest hüvitise 19.600.- krooni väljamõistmiseks 285.600.- krooni
Menetlusosalised
Hageja EJ(ik XXX, elukoht XXX); hageja nõustaja S P
Asja läbivaatamine
Kostja FOÜ (rk XXX, asukoht XX) Kostja esindaja advokaat Monica P (XXX) Kohtuistungil 20. aprillil 2010.a. ja kirjalikus menetluses
Resolutsioon. Jätta rahuldamata EJ hagi FOÜ vastu töötasu 252.000.- krooni, töötasu maksmisega viivitamise aja eest viivise 16.400.- krooni, TLS § 82 lg 2 alusel hüvitise 14.000.- krooni ja kasutamata puhkuse eest hüvitise 19.600.- krooni väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotamine. Jätta EJ menetluskulud tema enda kanda. Jätta FOÜ menetluskulud EJ kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.01.09.2001.a. sõlmiti EJ ja FOÜ (endise ärinimega RMOÜ) vahel tööleping, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle valgustite projekti müüjana ja ekspordi projektide arendajana alates töölepingu sõlmimisest. Hageja palga suuruseks lepiti töölepingus kokku 4500.- krooni. 10.01.2005.a. leppisid pooled kokku, et hageja palga suuruseks on 7000.- krooni. Pooled leppisid töölepingus ka kokku, et hageja põhipuhkuse kestus on 28 päeva. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue ning põhjendused.
2.26.08.2009.a. esitas EJ kohtusse hagi kostja vastu töötasu 252.000.- krooni, preemiate, töötasu maksmisega viivitamise aja eest viivise summas 639.835.- krooni, viivise preemia tasumisega viivitamise aja eest, TLS § 82 lg 2 alusel sätestatud hüvitise 14.000.- krooni ja puhkusekompensatsiooni 84 kalendripäeva eest väljamõistmiseks. Kuna kohus asus seisukohale, et hageja osad nõuded on ebaselged ning osadelt nõuetelt tuleb tasuda riigilõivu, täpsustas hageja, et jääb töötasu väljamõistmise nõude juurde summas 252.000.- krooni, viivisenõude juurde palga maksmisega viivitamise aja eest summas 16.400.krooni, hüvitise nõude juurde TLS § 82 lg 2 alusel summas 14.000.- krooni ja puhkusekompensatsiooni nõude juurde summas 19.600.- krooni 84 kalendripäeva eest. Nimetatud nõuetes võttis kohus hagi ka menetlusse 27. oktoobril 2009.a.
3.Hageja on hagiavalduses seisukohal, et kostja kindlustas teda tööga kuni 2006.a. juulikuuni, alates sellest ajast ei ole kostja hagejat tööga kindlustanud. Tulenevalt eeltoodust esitas hageja kostjale 30.06.2009.a. avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Kuna kostja ei ole hagejale ka palka maksnud alates 2006.a. juulikuust, võlgneb kostja hagejale tema väidetel 36 kuu töötasu 252.000.- krooni, viivise palga maksmisega viivitamise aja eest, hüvitise kahe kuu palga ulatuses TLS § 82 lg 2 alusel ning puhkusekompensatsiooni 84 kalendripäeva eest.
4.Oma nõuete tõendamiseks esitas hageja dokumentaalsete tõenditena poolte vahel sõlmitud töölepingu, selle muutmise kokkuleppe, RMOÜ müügimeeste premeerimissüsteemi kohta vormistatud dokumendi, hageja teate kostjale 15.juunist 2009.a. töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel alates 30. juunist 2009.a. koos nõuetega tööandjale. Kostja vastuväited ja põhjendused.
5.Kostja on seisukohal, et hageja nõuded kostja vastu on alusetud ja põhjendamatud, sest poolte vahel sõlmitud tööleping lõpetati TLS § 86 p 6 alusel juba 05.07.2006.a. käskkirjaga nr 06/01, 05.07.2006, kuna töötaja ei ilmunud tööle alates 03.07.2006.a. Eeltoodust tulenevalt on hageja väide nagu kostja ei oleks kindlustanud hagejat tööga väär ja eksitav. Töötaja ei ole kordagi alates 2006.a. juulikuust tööandja poole pöördunud töö saamiseks ning tööle mitteilmumisega väljendas ta ka selget soovimatust tööd teha. Kostja väidetel oli hageja poolt kostjale 15.06.2009.a. koostatud teade töölepingu lõpetamisest TLS § 82 alusel üllatuslik, sest see esitati kolm aastat pärast hageja töölt lahkumist. Kostja väidetel vastas ta hagejale oma kirjaga nr 10, 29.06.2009.a., et hageja poolt teates toodud seisukoht on ebaõige, sest tööleping on lõpetatud 05.07.2006 ega ole enam kehtiv.
6.Kostja väidetel on ka kõik teenitud tasud hagejale välja makstud. Kuna viimati töötas töötaja 2006.a. juunikuus, maksti talle selle kuu eest välja ka töötasu.
7.Kostja on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu on ka aegunud ja palub kohaldada hageja nõuete osas aegumist. Töötaja väidab nii hagiavalduses kui ka tööandjale saadetud teates, et alates 2006. aasta juulikuust ei ole tööandja töölepingut täitnud. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVL) § 6 lg 1 alusel on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjonile või kohtusse pöördumiseks 4 kuud. Seega pidanuks töötaja nõudma väidetava rikkumise lõpetamist 4 kuu jooksul ehk hiljemalt 2006.a. oktoobris. Töötaja seda ei teinud. Kui töötaja väidab eksitavalt, et ta ei teadnud 15.06.2009.a. teate koostamise ja tööandjale lähetamise ajal töölepingu lõpetamisest 05.07.2006.a., pidanuks ta esitama ITLS § 6 lõikest 2 tulenevalt nõude töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks ühe kuu jooksul sellest teadasaamisest. Töötaja ei ole ka seda teinud. Eelkirjeldatu kinnitab kostja hinnangul selgelt olukorda, et töötaja teadis, et tööleping on lõppenud alates 05.07.2006.a., ei vaidlustanud lõpetamist ning nüüd põhjendamatult ja alusetult eeldab, et tööandja peaks talle tasuma palka töölepingu lõppemise ja kohtusse pöördumise vahelise aja eest.
8.Kostja on seisukohal, et hageja nõude alusetus ja põhjendamatus seisneb samuti selles, et hageja nõuab palka perioodi eest, mil töötaja ka enda kinnitusel mingit tööd teinud ei ole. Kostja leiab, et antud juhul ei ole tegemist ka 3-aastasesse nõudetähtaega jääva palga maksmise nõudega, sest töötaja ei ole nimetatud kuudel töötanud. Töötaja tööle ei ilmunud, kuigi kostja tegevjuht püüdis teda korduvalt kätte saada ja tööle kutsuda. Kaastöötajate kaudu jõudis hagejani info, et töötaja töötab tegelikult kostja konkurentide OÜ R ja OÜ LV heaks.
9.Kostja leiab, et hagejal puudub alus nõuda rahalisi vahendeid ka kuude eest, mil ta ei töötanud väidetava töö puudumise või tööga kindlustamatuse tõttu. Hageja töö puudumist ei põhista, tõendatud ei ole ka asjaolu nagu oleks hageja puudunud töölt OÜst F tulenevatel põhjustel kas siis tööseisaku või muudel põhjustel töölepingu täitmise võimatuse tõttu. Vastavalt VÕS § 23 lg 2 peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik kohustuse täitmiseks. Töölepingu täitmiseks vajalike tööandjalt korralduste saamiseks peab töötaja väljendama oma valmisolekut töö tegemiseks. Töötaja seda teinud ei ole. Kostja on seisukohal, et hageja väide kostja juures töö puudumisest on väär. Kostja põhitegevusalaks oli 2006.a. mööbli, vaipade ja valgustite müük. Hageja peamiseks töö sisuks oli valgustite ost ja müük. Kostja oli vastupidiselt hageja poolt väidetule tööga üle koormatud, mida kinnitavad OÜ F müügid 2005-2007 kuude lõikes ja müügimeeste müügikäibed. Asjaolu, et hageja täitis oma tööülesandeid töötaja juures üha vähem ja 2006.a. juulikuus enam üldse mitte, kinnitab, et hageja väide nagu ta ei oleks kindlustatud tööga on otsitud ja väär.
10.Oma vastuväidete tõendamiseks hagile esitas kostja OÜ F käskkirja nr 06/01, 05.07.2006.a. ja töölepingu lisa nr 3 töölepingu lõpetamisest hagejaga, kostja vastuse 29. juunist 2009.a. hageja teatele töölepingu lõpetamisest TLS § 82 alusel, kostja juures peetud töögraafikud jaanuarist – juulini 2006.a., hagejale välja arvestatud ja välja makstud tasud 2006.aastal, OÜ R äriregistri väljavõtte ja FOÜ äriregistri väljavõtte, FOÜ müügid 2005-2007 kuude lõikes ja müügimeeste müügikäibed, kviitungi tähtkirja saatmise kohta OÜ-lt F hagejale ja selle kättesaamise kinnituse kohta AS-st EP 27.07.2009.a., Tõnu Rahumeele ja EJ vahelise elektroonilise kirjavahetuse, puhkusereservi konto seisuga 31.12.2005.a., hageja avaldused puhkuse saamiseks ja kostja käskkirjad hageja puhkusele lubamise kohta, EJ töövõimetuslehe ja OÜ F pangakonto väljavõtte hagejale 2006.a. juunikuu palga ülekandmise kohta. Kostja taotles kohtuistungil üle kuulata tunnistajatena ka AV ja SS Kohtuotsuse põhjendused.
11.Pooled ei vaidle selle üle, et - nende vahel sõlmiti 01.09.2001.a. tööleping, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle valgustite projekti müüjana ja ekspordi projektide arendajana alates töölepingu sõlmimisest; - hageja palga suuruseks oli esialgu 4500.- krooni ja alates 10.01.2005.a. 7000.- krooni; - hageja korralise puhkuse kestvuseks aastas oli 28 päeva; - hageja saatis kostjale 15.06.2009.a. avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel, mille kostja sai kätte 17.06.2009.a.; - kostja vastas hageja avaldusele oma 29.06.2009.a. kirjaga, milles teatas, et tööleping on hagejaga lõpetatud TLS § 86 p 6 alusel 05.07.2006.a.; - hageja on kätte saanud kostja poolt koostatud töölepingu lõpetamise dokumendi 27.07.2009.a. Pooled vaidlevad selle üle kas - hageja töötas kostja juures pärast 2006.a. juunikuud; - kui hageja alates 2006.a. kostja juures ei töötanud siis millistel põhjustel; - kas hageja oli õigustatud nõudma kostjalt 15.06.2009.a. töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel või oli pooltevaheline töösuhe lõppenud juba 05.07.2006.a. TLS § 86 p 6 alusel; - kas hagejal on õigus nõuda hüvitist TLS § 82 lg 2 alusel; - kas kostja peab hagejale maksma töötasu ja viiviseid palga maksmisega viivitamise aja eest; - kas hagejal on õigus nõuda hüvitist kasutamata puhkuse aja eest töölepingu lõpetamisel.
12.Vaidluse lahendamisel poolte vahel juhindub kohus kõigepealt TLS § 131 lg 2 teises lauses sätestatust, mille kohaselt kohaldatakse töölepinguga seotud asjaoludele ja toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009.a. 1.juulit kuni 01.07.2009.a. kehtinud töölepinguseadust, samuti kuni sama ajani kehtinud palgaseadusest, töö ja puhkeaja seadusest ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse kuni 01.07.2009.a. kehtinud redaktsioonist.
13.Kohus võtab kõigepealt seisukoha kostja väite osas, et hageja nõuded kostja vastu on aegunud. Kohus on seisukohal, et tulenevalt asjaolust, et hageja esitas kostjale 15.06.2009.a. avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel paludes töölepingu lõpetada alates 30. juunist 2009.a. (t/l 11-12), kuid kostja teatas talle selle peale, et ta hageja avaldusega ei nõustu ja tööleping temaga on lõpetatud juba 05.07.2006.a. TLS § 86 lg 6 alusel (t/l 43 A), mille kohta sai hageja kätte dokumendid postiasutuse kaudu 27.07.2009.a., mida tõendavad AS Eesti Posti kviitung tähtsaadetise saatmise kohta EJ ja saadetiste aruanne koos koopiaga postisaadetise saabumise teatest selle kättesaamise kohta EJ poolt 27.07.2009.a. (t/l 85-87), algas EJ ITLS §-s 6 lg 1 sätestatud neljakuuline tähtaeg, mille jooksul oli tal õigus esitada hagi töövaidluskomisjonile
või kohtule töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks või sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud ühekuuline tähtaeg töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks vastavalt TsÜS § 135 lg 1 sätestatule 28.07.2009.a. Kuna hageja on hagi kohtusse esitanud 26.08.2009.a. on hagi TLS § 82 lg 2 sätestatud hüvitise väljamõistmiseks esitatud tähtaegselt ega ole aegunud. Kuna hageja nõudis koos TLS § 82 lg 2 sätestatud hüvitise väljamõistmise nõudega ka kasutamata puhkuse hüvitist, olles seisukohal, et tema tööleping lõppes TLS § 82 lg 1 alusel 30.06.2009.a., ei ole ka see hageja nõue aegunud. Kuivõrd palga maksmise nõude esitamise tähtaeg oli ITLS § 6 lg 3 kohaselt kolm aastat ja hageja nõuab esitatud hagis palka alates 2006.a. juulist kuni töölepingu lõppemiseni 30.06.2009.a., kuid hagi esitas hageja kohtusse 26.08.2009.a., on hageja nõue 2006.a. juulikuu palga väljamõistmiseks aegunud, ülejäänud kuude eest hageja palganõue aegunud ei ole, samuti ei ole eelpool toodud põhjendustel aegunud hageja nõue palga väljamaksmisega viivitatud aja eest viiviste väljamõistmiseks.
14.Edasi võtab kohus seisukoha hageja nõude osas välja mõista kostjalt hageja kasuks palk 2006.a. augustikuu – 2009.a. juunikuu eest. Palga maksmise kohustus tulenes tööandjal kuni 01.07.2009.a. PalS § 2 sätestatust, mille kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel; palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Sama sätte lg 2 kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatav palk. Kohus asub seisukohale, et kostjal ei olnud hagejale palga maksmise kohustust, sest hageja ei teinud kostja juures tööd alates 2006.a. juulikuust, mida kinnitas hageja ise hagiavalduses ja mis leidis asja sisulise arutelu käigus tõendamist ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate AV ja SS ütlustega, milliste kohaselt ei käinud hageja enam tööl OÜ-s F alates 2006.a. suvest, vaid käis kostja kontoris vaid aegajalt telefoniga rääkimas või kohvi joomas. Tunnistaja SS sõnul tegeles hageja sel ajal juba OÜ R esindajana ja OÜ F müüs OÜ-le R kaupa. Lisaks tunnistajate ütlustele tõendab hageja töölt puudumist alates 2006.a. juulikuu algusest ka kostja juures peetud tööaja arvestamise tabel (t/l 44), mille kohaselt hagejat tööl olijana sinna märgitud ei ole. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kostjalt palga väljamõistmiseks 2006.a. augustikuu kuni 2009.a. juunikuu eest.
15.Kuivõrd kohus asus kohtuotsuse punktis 14 seisukohale, et tööandjal puudus töötajale palga maksmise kohustus 2006.a. augusti kuni 2009.a. juunikuu eest, sest hageja kostja juures sellel ajal ei töötanud, puudub hagejal alus ka nõuda kostjalt viivist palga maksmisega viivitamise aja eest vastavalt PalS § 35 sätestatule.
16.Järgmisena kontrollib kohus kas hagejal oli õigus nõuda kostjalt töölepingu lõpetamist kuni 01.07.2009.a. kehtinud TLS § 82 lg 1 alusel või mitte ning kas sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kohtusse esitatud hagiga TLS § 82 lg 2 sätestatud hüvitist. . TLS § 82 lg 1 kohaselt teatab töötaja nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale ette vähemalt viis kalendripäeva, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine, töötingimuste oluline halvenemine §-s 6 sätestatud tööandja vahetumise tõttu või muudatused tootmis- või töökorralduses. Nendel juhtudel (§-d 64 ja 68) lõpetatakse tööleping niisuguste muudatuste rakendamise päevast. Kohtu käsutuses olev EJ avaldus tööandjale 15. juunist 2009.a. tõendab, et töötaja leiab end õigustatud olevat nõuda töölepingu lõpetamist tööandja poolse lepingu rikkumise tõttu, et töötaja ei ole maksnud talle palka ja preemiat alates 2006.a. juulikuust kuni avalduse esitamiseni ega ole
kindlustanud teda tööga. Kuna kohus asus kohtuotsuse p-des 14-15 seisukohale, et hagejal ei olnud õigus saada palka 2006.a. juulist kuni 2009.a. juunini, mistõttu ei viivitanud ka tööandja hagejale palga maksmisega, puudusid hagejal 15.06.2009.a. alused nõuda kostjalt töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel. Kuna puudus alus nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel, puudub hagejal õigus saada ka hüvitist TLS § 82 lg 2 alusel.
17.Hageja nõude osas välja mõista talle puhkusekompensatsioon 84 kalendripäeva eest juhindub kohus kuni 01.07.2009.a. kehtinud TLS §-st 49 p 3, mis sätestas tööandja kohustuse anda töötajale ettenähtud puhkust ja PuhkS §-st 23, mis kohustas tööandjat maksma töötajale põhi- ja lisapuhkuse aja eest puhkusetasu, kusjuures puhkusetasu arvutamise korra kehtestas Vabariigi Valitsus. PuhkS § 25 kohustas töösuhte või teenistussuhte lõppemise korral tööandjat maksma töötajale välja kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise, kuid mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata puhkuse eest. Tulenevalt asjaolust, et hageja nõuab puhkusehüvitist 2006.a. juuli - 2009.a. juunikuu eest kokku 84 kalendripäeva eest (3 x 28), kuid kohus asus kohtuotsuse p-s 14 seisukohale, et hageja nimetatud ajavahemikul ei töötanud, puudub hagejal õigus nõuda ka puhkusehüvitist, sest seda oleks hagejal olnud õigus nõuda aja eest kui ta töötas, kuid puhkus kasutamata jäi. Kostja poolt esitatud hagejale makstud tasude ja kinnipidamiste kokkuvõte 2006.a. aasta kohta, samuti hageja avaldused tööandjale ja kostja käskkirjad hageja puhkusele lubamise kohta tõendavad, et seisuga 05.07.2006.a. oli hageja puhanud juba 21 päeva ehk 4,59 päeva enam kui tal puhkust saada oli (t/l 92). Tõendid mida kohus otsuse tegemisel ei arvesta.
18.Juhindudes TsMS § 238 lg 5 jätab kohus kohtuotsuse tegemisel arvestamata hageja poolt hagiavalduse lisana esitatud RMOÜ müügimeeste premeerimissüsteemi kohta vormistatud dokumendi ning kostja poolt esitatud EJ töövõimetuslehe ja OÜ F pangakonto väljavõtte hagejale 2006.a. juunikuu palga ülekandmise kohta. Kohus on seisukohal, et nimetatud tõendid ei ole asjakohased tõendid käesoleva hagi aluseks olevate asjaolude ja vastuväidete aluseks olevate asjaolude tõendamisel. Menetluskulude jaotamine.
19.TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Tulenevalt asjaolust, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda ja kostja menetluskulud, milleks on kostja esindaja kulu, hageja kanda. Tsiviilasja hinna määramine.
20.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 124 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on
raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava raha summa, TsMS §-st 133 lg 1, mille kohaselt arvutatakse hagihinda põhinõude järgi ja TsMS §-st 134 lg 1, mille kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded kokku. Eeltoodust tulenevalt on käesoleva tsiviilasja hagihinnaks 285.600.- (252.000+14.000+19.600) krooni.
Piret Randmaa Kohtunik:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.