Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

1(4)

Tsiviilasi nr: 2-09-23865 Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud T. S. (hageja) esitas 22.05.2009 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus E. (kostja) välja mõista lõpparve 17 400 krooni ja hüvitis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmise palga ulatuses. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga 01.08.2008 tähtajalise töölepingu kehtivusega kuni 14.01.2009. Töölepingu lisaga nr 1 lõpetasid pooled töölepingu seaduse (TLS) § 77 alusel 14.01.2009. Töölepingu lisas 1 leppisid pooled kokku, et hagejale makstakse hüvitust 4 kuu eest. Kostja on eiranud poolte kokkulepet. Kuna hageja pidev tööstaaž kostja juures on tegelikult töölepingu punkti 1.4 järgi alates 15.09.1971, pidas hageja mõistlikuks, et tööandja pakub talle aastakümnete pikkuse töösuhte lõppemisel täiendavat hüvitust 4 kuu eest summas 17 400 krooni. Töölepingu lisas nr 1 kokkulepitud hüvitus ei saa oma sisus kattuda seadusest tuleneva mõistega kasutamata jäänud puhkuse eest rahaline hüvitis, mida tuleb tööandjal puhkuseseaduse § 25 järgi maksta ilma, et pooled selles kokku lepiksid. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et seadusest ega poolte vahel 01.08.2008 sõlmitud töölepingust ei tulene kostja kohustust maksta hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitust hageja 4 kuu töötasu ulatuses. Kuigi töölepingu lisa nr 1 punkti 9.3 sõnastus on ebakorrektne, nähtub nimetatud punktist selgelt, et kostja kohustub maksma hagejale hüvituse 4 kuu eest, mitte 4 kuu töötasu ulatuses. Kuna töölepingu lõppemisel maksis kostja lõpparvena hagejale hüvituse 4 kuu kasutamata puhkuse eest, on üheselt selge, et töölepingu lisa nr 1 punktis 9.3 on pooled kokku leppinud kasutamata puhkuse eest hüvituse maksmises. Poolte vahel 01.08.2008 sõlmitud töölepingu kestuseks oli üksnes 5,5 kuud ja kostjal ei olnud hüvituse maksmiseks seadusest ega töölepingust tulenevat kohustust. On ülimalt ebausutav, et kostja soovis lisaks töölepingu alusel tasutud palgale maksta kostjale vabatahtlikult pea sama suures ulatuses hüvitust. Ka ei nähtu hageja poolt esitatud tõenditest, et töölepingu pooled oleksid tegelikkuses leppinud kokku lepingu lõppemisel 4 kuu töötasu suuruse hüvituse maksmises. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis 25.01.2010 otsusega hagi rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et hageja sõlmis 01.08.2008 kostjaga töölepingu nr 2.1-5/29 tähtajaga kuni 14.01.2009 ja tööleping lõpetati TLS § 77 alusel tähtaja möödumisel. Kuni 30.06.2007 kehtinud TLS § 73 lg 1 kohaselt teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Töölepingu lisa nr 1 punkti 9.3 kohaselt makstakse töötajale hüvitust 4 kuu eest. Maakohus tuvastas, et hagejale on tähtajalise töölepingu lõpetamisel lõpparve, s.h hüvitus kasutamata puhkuse eest välja makstud. TLS § 77 töölepingu lõpetamisel lisaks seaduses ettenähtule täiendavate hüvituste maksmist ette ei näe. Samas ei ole seadusega keelatud eraldi kokkuleppe sõlmimine täiendava hüvituse saamiseks. Kostja kinnitusel ei ole ta hagejaga kokku leppinud täiendavate hüvituste osas töölepingu lõppemisel. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus leidis, et kuigi vaidlusalune lepingupunkt on sõnastatud ebakorrektselt, väljendub selles kostja tahe ja kohustus maksta töölepingu lõppemisel hagejale hüvitus 4 kuu eest, mitte 4 kuu töötasu ulatuses. Hagejale makstud lõpparve sisaldab hüvitust 4 kuu kasutamata jäänud puhkuse eest. Apellatsioonkaebus

2(4)

Tsiviilasi nr: 2-09-23865 Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt välja lõpparve ja hüvitis lõpparve maksmisega viivitamise eest. Maakohus on ebaõigesti määratlenud pooltevahelise töösuhte olemuse. Kohus jättis ebaõigesti tähelepanuta asjaolu, et töölepingu punktis 1.4 märgiti, et hageja pidev tööstaaž kostja juures on alates 15.09.1971. Seega nähtub, et tegemist oli äärmiselt pika töösuhtega. Kostja esitatud ülevaatest hageja puhkusegraafiku ja kasutatud puhkuse kohta nähtub, et puhkuse ja puhkuse kasutamise osas peeti arvestust kalendriaastate järgi ega arvestatud tähtajaliste töölepingute sõlmimise kuupäevi. Vastasel juhul võiks asuda seisukohale, et 01.08.2008 sõlmitud töölepingu kohaselt ei oleks puhkuse tasu alates 01.08.2008 kuni 15.09.2008 üldse arvestatud. Töölepingu lisa nr 1 on poolte kokkulepe ja ei ole käsitletav TLS § 73 lg 1 kohaselt kui märge töölepingule. Lepingu olemasolu üle vaidluse puudumisel ei ole võimalik võetud kohustustest vabaneda viisil, kus proovitakse anda lepingule endale sobiv tõlgendus. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused ja tõendite analüüs, millest tulenevalt on kohus tõlgendanud töölepingu lisa nr 1 punktis 9.3 kokkulepitut. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas sai kohus tuvastada pooltevahelisest kokkuleppes toodud mõistest „hüvitus“, et tegemist on pooltevahelise kokkuleppega 4 kuu kasutamata puhkuse eest hüvitise maksmisega. Kostja pole esitanud ühtegi tõendit, mille alusel oleks saanud tuvastada, milline oli kostja arusaam või tõlgendus töölepingu lisa nr 1 sõlmimisest. Kuna hageja viimane tähtajaline tööleping kestis 5,5 kuud, ei saa olla loogiline, et kokkulepet sõlmides vähendas hageja enda seadusest tulenevat õigust seadusest tuleneva hüvitise saamiseks. Seadusest tulenevate hüvitiste maksmine tööõigussuhtes ei ole poolte lepingulise läbirääkimise objektiks. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Pooled vaidlesid selle üle, kuidas tõlgendada töölepingu lisa nr 1 punkti 9.3, mille sõnastus on: „Töötajale makstakse hüvitust: 4 kuu eest.“ Viidatud sõnastus ei sisalda viidet hageja keskmisele palgale ega mingile konkreetsele summale. Punkti 9.3 tõlgendamisel saab lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Hageja on mõistnud lepingu punkti selliselt, et temale makstakse hüvitis nelja kuu keskmise palga suuruses. Tõendamist ei ole leidnud, et lepingupunkti oleks läbi räägitud ja et ka kostja oleks lepingu p-s 9.3 sätestatud tingimust samas tähenduses mõistnud. VÕS § 29 lg 4 kohaselt tuleb juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendada lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lgs 5 nimetatud asjaolusid.

3(4)

Tsiviilasi nr: 2-09-23865

Vaidlustamata asjaolude kohaselt sisaldub 01.08.2008.a sõlmitud töölepingus viide poolte kauasele töösuhtele, töölepingu lisa töölepingu lõpetamiseks valmistas ette kostja 2009.a jaanuaris. Pärast lepingu sõlmimist ei ole kostja hagejale maksnud nelja kuu keskmise kuupalga suurust hüvitist 17 400 krooni, vaid on maksnud välja lõpparve koosseisus 4 kuu keskmise hüvitise. Apellatsioonikohtu istungil andis apellant selgituse ka selle kohta, miks tööleping temaga lõpetati. Apellant selgitas, et ta ei läbinud atesteerimist ja seetõttu vormistati temaga pärast pikaaegselt kestnud töösuhet leping konsultandi ametikohale miinimumpalgaga. Vaidlusaluse töölepingu kehtivuse ajal tegi apellant tööd kodus, tähendades üles E. ajalugu, kuid ei ole seda tööandjale esitanud. Kostja selgitas maakohtu istungil, et hagejaga sõlmiti tööleping hageja tööga kindlustamiseks tulenevalt kehtivast kollektiivlepingust. Kuna hagejale sobiv töö puudus, siis tasuti ilma hagejalt tööd nõudmata töötajale miinimumpalka. Seega oli tähtajalise lepingu sõlmimise eesmärgiks kostja kollektiivlepingust tulenevate kohustuste täitmine ja lepingu lisa nr 1 eesmärgiks tähtajalise lepingu lõpetamise fikseerimine. Lepingu lisa nr 1 sõlmimise asjaolusid, kostja käitumist pärast lepingu sõlmimist ja lepingu eesmärki arvestades ei saa teha järeldust, et pooled oleksid kokku leppinud hagejale nelja kuu keskmise palga suuruse hüvitise tasumises tänu pikaaegselt kestnud töösuhtele. Maakohtu protokollist nähtuvalt on kostja andnud mõistetava selgituse selle kohta, miks hüvitist tähtajalise töölepingu lõpetamise eest otsustati maksta just nelja kuu eest, kuigi hageja töölepingu tähtajaks oli 5,5 kuud: asutuses ollakse alati kollektiivpuhkusel ning inimestele, kes ei ole tööle tulnud hooaja alguses, arvestatakse puhkus siiski kollektiivselt. Töölepingu lõpetamisel on fikseeritud kasutamata jäetud puhkuse osa. Kostja koostatud puhkusegraafiku ja kasutatud puhkuse teatise kohaselt (tl 43) oli kostjal välja võtmata korraline puhkus 4 kuu eest. Maakohus on esitatud asjaolude ja uuritud tõendite pinnalt teinud õige järelduse, et hageja ja kostja ei leppinud töölepingu lisa nr 1 p-s 9.3 kokku tööandja kohustuses maksta hagejale hüvitus nelja kuu keskmise palga ulatuses. Maakohus tuvastas õigesti, et lõpparve, sh hüvitus kasutamata puhkuse eest, on hagejale välja makstud. Kuivõrd lõpparve on hagejale välja makstud, ei ole hagejal alust nõuda lõpparve maksmisega viivitamise eest ühe keskmise kuupalga maksmist PalS § 29 alusel. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Ele Liiv

Iko Nõmm

Ande Tänav

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.