Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Harju Maakohtu 27.11.2009 määrusega jäeti osaühingu M pankrotimenetlus algatamata. Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2010 määrusega tühistati Harju Maakohtu 27.11.2009 määrus ning asi saadeti pankrotimenetluse toimingute tegemiseks esimese astme kohtule. OÜ FC esitas 06.08.2010 taotluse võlausaldaja eriõigusjärglasena menetlusse astumiseks. Taotluse kohaselt sõlmisid GMPOÜ ja Ukraina äriühing OOO GIS 27.11.2009 nõudeõiguse loovutamise lepingu, mille alusel GMPOÜ loovutas OOO-le GIS pankrotiavalduse aluseks oleva nõude. OOO GIS ja OÜ FC sõlmisid 23.12.2009 nõudeõiguste loovutamise lepingu, mille alusel OOO GIS loovutas nimetatud nõuded omakorda edasi OÜ-le FC. Taotluse kohaselt on GMP andnud oma nõusoleku OÜ FC menetlusse astumiseks. Harju Maakohtu 10.08.2010 määrusega lubati OÜ-l FC astuda GMPOÜ eriõigusjärglastena käesolevasse menetlusse võlausaldajana GMPOÜ asemel. Võlgnik vaidleb pankrotiavaldusele vastu ja leiab, et Hillar Soosalu, osaühingu M, OÜ M ja OÜ L vahel 12.08.2008 sõlmitud käendusleping on tühine ja GMPOÜ-le on OÜ L loovutanud 12.08.2008 sõlmitud käenduslepingust tuleneva nõudeõiguse, mitte aga OÜ L OÜ ja OÜ UVV vahelisest peatööettevõtulepingust tuleneva nõude osaühingu M vastu. Võlgnik esitas 07.08.2009 vastuväited pankrotiavaldusele ja palus tühistada vaidlusalune käendusleping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94 alusel. Võlgnik on seisukohal, et võlausaldaja ei ole tõendanud, et vahepeal nõude omandanud ja edasi võõrandanud Ukraina äriühing OOO G.I.S. oli nõuete loovutuste hetkel õigusvõimeline. Käesoleval hetkel on OOO G.I.S. õigusvõime tõendamata. Võlausaldaja poolt esitatud dokumendid tõendavad vaid seda, et kõnealune äriühing asutati 15.12.2008. Väidetava direktori 05.10.2010. a kinnitus aga ei tõenda, et vaidlusalune äriühing nõuete loovutuste hetkel eksisteeris. Võlausaldaja eest on 12.10.2010 OÜ Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi tasunud Rahandusministeeriumi tagatiste kontole ajutise haldurile tasu ja kulutuste katteks 35 000 krooni. Harju Maakohtu 21.10.2010 määrusega nimetas kohus osaühingu M ajutiseks pankrotihalduriks Heikki Ojamaa. Kohus leidis, et OÜ FC pankrotiavalduse aluseks olev nõue Osaühingu M vastu on selge. Ajutise pankrotihalduri aruanne Heikki Ojamaa esitas 05.11.2010 kohtule ajutise pankrotihalduri aruande. Aruande kohaselt ei ole võlgnik ajutisele haldurile esitanud nõuetekohast vastust ajutise halduri teabenõudele ega ka selles nõutud dokumente. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgniku poolt esitatud andmetel on osaühingu M vara bilansilises väärtuses 20.10.2010 seisuga 73 903 887,00 krooni. Arvestades, et võlgniku põhivara bilansiline väärtus ei vasta tegelikkusele ning vara turuväärtusele ja käibevara on kajastatud vähemalt 13 410 000 krooni ulatuses ebaõigesti (aktsiate ja osakute väärtus), on võlgnikul varasid tegelikus väärtuses maksimaalselt 29 195 214,57 krooni, seda eeldusel, et bilansis kajastatud nõuded ostjate vastu ja ettemaksed summas 8 497 191 krooni on reaalsed ja täies ulatuses ka sissenõutavad. Kokku moodustavad osaühingu M kohustused võlgniku poolt esitatud bilansi (seisuga 20.10.2010) alusel 64 097 546,69 krooni ja järelepärimise teel saadud andmetele tuginedes 112 117 083,65 krooni. Osaühingu M kohustused ületavad vara väärtust 82 921 869,10 krooni. Ajutise halduri hinnangul on osaühing M püsivalt maksejõuetu. Olemasoleva informatsiooni põhjal on ajutine haldur seisukohal, et majandusraskused ja pankrotimenetluse algatamise vajalikkus oli ilmne 2009. majandusaasta esimeses kvartalis, kui ei suudetud täita laenulepingutest nr XXXja nr XXXtulenevaid kohustusi, mis muutusid

sissenõutavaks 01.11.2008. Olemasoleva informatsiooni põhjal on alust väita, et võlgniku endise juhatuse liikme XXXpoolt on jäetud täitmata äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 51 tulenev äriühingu juhatuse liikme kohustus. Kas ja mis mahus on nimetatud tegevusetuse tõttu kahjustatud võlgniku ja võlausaldajate huve, vajab täiendavat analüüsi. Samuti vajab täiendavat analüüsi, kas ja millises ulatuses on kahjustatud võlgniku ja võlausaldajate huvisid ebaõigete andmete kajastamisega raamatupidamises. Ajutisele haldurile esitatud teabe kohaselt nähtub aga selgelt, et võlgniku pankrotiavalduse varasem esitamine oleks vähendanud laenulepingutest tulenevate viiviste suurust. Lisaks on võlgnik võõrandanud 10.02.2010 Tallinnas, Lembitu tn 8 asuva korteriomandi. Kas selle tehinguga kahjustati võlgniku ja teiste võlausaldajate huve, vajab täiendavat kontrollimist. Ajutine haldur osundab võlgniku kui üleandja ja Osaühingu CI kui vastuvõtja vahel 20.10.2010 sõlmitud ettevõtte üleandmise lepingule ja asjaõiguslepingule (edaspidi üleandmise leping), samuti võlgniku poolt vahetult enne 21.10.2010.a. kohtumääruse avalikustamist kinnistusosakonnale esitatud avaldusele üürilepingu märke kinnistamiseks ja isiklike kasutusõiguste seadmise lepingule. Üleandmise leping ei vabasta võlgnikku temapoolsete kohustuste täitmisest võlausaldajatele. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 183 lg 1 enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Eeltoodu alusel on võlgniku juhatus kohustatud ka säilitama endal kogu võlgniku raamatupidamise (kuni 7 aastat) ja selle alusdokumendid ning juhatus ei saa põhjendada nende puudumist sellega, et need on üle antud vastuvõtjale. Ajutine haldur on seisukohal, et arvestades asjaolu, et võlgniku poolt on sõlmitud pankadega laenu- ja hüpoteekide seadmise lepingud ja nendes sisaldub suure tõenäosusega võlgniku kohustus teavitada hüpoteegipidajaid taoliste lepingute sõlmimisest ja saada ka pankade eelnev nõusolek, mida aga võlgnik pole teinud, siis on võlgnik sellega rikkunud lepinguid ja kahjustanud võlausaldajate huve. Antud juhul ei vabasta ka VÕS § 182 lg 2 võlgnikku taoliste nõusolekute saamise kohustusest, kuna lepingu pooled on selles vastavates lepingutes kokku leppinud. Ajutisele halduril ei ole teavet, kas ja milliseid dokumente üldse on vastuvõtjale üle antud. Ajutise halduri esialgsel hinnangul, mis langeb kokku ka pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja seisukohaga, on arvestades üleandmise lepingu sõlmimise aega ning selle sisu ja tingimusi, samuti üürimärke kandmise ja isiklike kasutusõiguste seadmiste lepingute aega ja sisu, olnud võlgniku peamiseks eesmärgiks kanda võlgniku vara (eelkõige kinnisvara) üle teisele äriühingule ning sel teel muutes enda varatuks, vabaneda kohustuste täitmisest ning püüda vältida formaalselt pankroti väljakuulutamist võlgniku suhtes, väites seejuures, et kõik kohustused on üle antud vastuvõtjale. Ajutisele haldurile jääb arusaamatuks üleandmise lepingus kajastatud kinnistute väärtused 100 000,00 krooni, 60 000,00 krooni ja 20 000,00 krooni, samuti tasu ettevõtte üleandmise eest – 2 krooni (hind ei sisalda käibemaksu ja sellele ei lisandu käibemaks), sh mis alusel on taolised summad saadud. Ajutine haldur on eeltoodu alusel seisukohal, et nimetatud tehing kahjustab võlgniku ja võlausaldajate huve ja kuulub tagasivõitmisele. Ajutine haldur on seisukohal, et eelnimetatud tehingute sõlmimine on olnud vastuolus ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ja tegemist on võlgniku pahatahtlikkusega võlausaldajate suhtes. Peale eelnimetatud lepingute ja kõigi nende lisadega tutvumist ja võlgniku juhatuse selgituste saamist saab võtta ka lõpliku seisukoha, kas nimetatud tehingute sõlmimisega on võlgniku juhatuse poolt toime pandud raske juhtimisviga või kuritegu. Võttes arvesse asjaolu, et võlgniku vara koosneb põhiselt nõuetest ostjate vastu, kolmest kinnisasjast ning OÜ A osakutest, siis on pankrotimenetluse läbiviimiseks vajalikud rahalised vahendid olemas. Tulenevalt eelnevast leiab ajutine haldur, et osaühingu M pankrot tuleb

välja kuulutada. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäi võlausaldaja pankrotiavalduse ja kirjalike seisukohtade juurde. Võlgnik jäi vastuväidete juurde ning leidis, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue on ebaselge ja põhistamata, kuna võlgnik on nõude aluseks oleva lepingu tühistanud. Ajutine pankrotihaldur jäi oma aruandes toodud seisukohtade juurde ning palus osaühingu M pankrot välja kuulutada. Ajutine haldur palus määrata ajutise halduri tasuks 32 400 krooni, millele lisandub sotsiaalmaks. Võlausaldaja ajutise halduri aruandele vastu ei vaielnud. Ajutise halduri tasu suurusele võlausaldaja ja võlgnik vastuväiteid ei esitanud. Kohus leiab, et pankrotiavaldus kuulub rahuldamisele ja osaühingu M pankrot tuleb välja kuulutada. Pankrotihalduriks nimetab kohus kooskõlas PankrS §-ga 31 lg 6 Heikki Ojamaa. Poolte vahel on vaidlus selles, kas XXX, osaühingu M, OÜ M ja OÜ L vahel 12.08.2008 sõlmitud käendusleping on kehtiv, kas GMPOÜ-l oli nõudeõigus osaühingu M vastu, kas OÜ L on loovutanud OÜ-le GMP12.08.2008 sõlmitud käenduslepingust tuleneva nõude, mitte aga OÜ L OÜ ja OÜ UVV vahelisest peatööettevõtulepingust tuleneva nõude. Kohus nõustub võlausaldaja seisukohaga, et võlgniku väide, et vaidlusalune käendusleping on sõlmitud OÜ L survel, on paljasõnaline ja põhistamata, samuti ei ole võlgnik esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks. Seega puuduvad alused käenduslepingu tühistamiseks. Asjakohane on võlausaldaja positsioon, et on möödunud ka käenduslepingu tühistamise tähtaeg kuna TsÜS § 99 lg 2 sätestab, et tehingu võib tühistada pettuse või eksimuse korral – kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Võlgnik palus 07.08.2009 tühistada vaidlusalune käendusleping, mis sõlmiti 12.08.2008, s.o. rohkem kui aasta tagasi. Seega on võlgnik minetanud tähtaja käenduslepingu tühistamiseks. Võlausaldaja väitele, et võlgnik oli teadlik, millised kohustused kaasnevad käenduslepingu allkirjastamisega ning milliseid kohustusi võlgnik käenduslepingu allkirjastamisega käendab, võlgnik vastuväiteid ei esitanud. Peatöövõtulepingu allkirjastamise hetkel, mille poolteks olid OÜ L ja OÜ UVV(pankrotis) oli osaühingu M juhatuse liige XXX ka OÜ UVV(pankrotis) juhatuse liige ning oli teadlik ka peatöövõtulepinguga kaasnevate kohustuste sisust ja mahust. Käenduslepingu allkirjastamise hetkel oli osaühingu M OÜ UVV(pankrotis) osanik. Pankrotiavalduse aluseks on Hillar Soosalu, osaühingu M, OÜ M ja OÜ L vahel 12.08.2008 sõlmitud käendusleping, mille p 2 kohaselt vastutab võlgnik OÜ L ja OÜ UVV(pankrotis) vahel 01.11.2005 sõlmitud peatöövõtulepingust tulenevate OÜ UVV(pankrotis) kohustuste täitmise eest. OÜ L ja OÜ UVV(pankrotis) vahel 01.11.2005 sõlmitud peatöövõtulepingust tulenevalt on OÜ L põhinõue OÜ UVV(pankrotis) vastu 23 667 752,35 krooni. 09.02.2009 sõlmisid OÜ L ja GMPOÜ nõudeõiguse loovutamise lepingu, millega OÜ L loovutas võlausaldajale kõik käenduslepingust tulenevad nõuded võlgniku vastu. 27.11.2009 nõude loovutamise lepingust GMPOÜ ja OOO G.I.S vahel ning 23.12.2009 nõude loovutamise lepingust OOO G.I.S ja OÜ FC vahel nähtub, et OÜ FC on omandanud GMPOÜ pankrotiavalduse aluseks oleva peatöövõtulepingust ja käenduslepingust tuleneva nõude. Võlausaldaja põhinõude suurus on 23 667 752,35 krooni. Võlgnik eelmärgitud summat võlausaldajale tasunud ei ole. Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohus leiab, et kogutud ja kohtuistungil uuritud

tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus on püsiva iseloomuga. PankrS § 31 lg 1 järgi kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgnikul vara maksimaalselt 29 195 214,57 krooni, seda eeldusel, et bilansis kajastatud nõuded ostjate vastu ja ettemaksed summas 8 497 191 krooni on reaalsed ja täies ulatuses ka sissenõutavad. Kohustusi on osaühingul M vähemalt 112 117 083,65 krooni ulatuses. Ajutine haldur on seisukohal, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Kuna võlgnikul on olemas vara pankrotimenetluse kuludeks, siis tuleb osaühingu M pankrot välja kuulutada, et pankrotimenetluse käigus anda täpsem hinnang vara tagasinõudmise ja tagasivõitmise võimaluste ning kahju hüvitamise nõuete kohta. Kohus nõustub ajutise halduri seisukohaga, et võlgniku kui üleandja ja Osaühingu CI kui vastuvõtja vahel 20.10.2010 sõlmitud ettevõtte üleandmise leping ja asjaõigusleping (edaspidi üleandmise leping), samuti võlgniku poolt vahetult enne 21.10.2010 kohtumääruse avalikustamist kinnistusosakonnale esitatud avaldus üürilepingu märke kinnistamiseks ja isiklike kasutusõiguste seadmise leping ei vabasta võlgnikku temapoolsete kohustuste täitmisest võlausaldajatele. Tulenevalt VÕS §-st 183 lg 1 enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Kohus soostub ajutise halduri esialgse hinnanguga, et arvestades üleandmise lepingu sõlmimise aega ning selle sisu ja tingimusi, samuti üürimärke kandmise ja isiklike kasutusõiguste seadmiste lepingute aega ja sisu, on olnud võlgniku peamiseks eesmärgiks kanda võlgniku vara (eelkõige kinnisvara) üle teisele äriühingule ning sel teel muutes enda varatuks, vabaneda kohustuste täitmisest ning püüda vältida formaalselt pankroti väljakuulutamist võlgniku suhtes, väites seejuures, et kõik kohustused on üle antud vastuvõtjale. Asjakohane on ajutise halduri seisukoht, et üleandmise lepingus kajastatud kinnistute väärtused 100 000 krooni, 60 000 krooni ja 20 000 krooni, samuti tasu ettevõtte üleandmise eest – 2 krooni (hind ei sisalda käibemaksu ja sellele ei lisandu käibemaks) kahjustavad võlgniku ja võlausaldajate huve ja kuuluvad tagasivõitmisele. Põhistatud on ajutise halduri seisukoht, et eelnimetatud tehingute sõlmimine on olnud vastuolus ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ja tegemist on võlgniku pahatahtlikkusega võlausaldajate suhtes. Peale eelnimetatud lepingute ja kõigi nende lisade analüüsimist ja võlgniku juhatuse selgituste saamist saab võtta ka lõpliku seisukoha, kas nimetatud tehingute sõlmisega on võlgniku juhatuse poolt toime pandud raske juhtimisviga või kuritegu. Ajutise halduri seisukohale, et majandusraskused ja pankrotimenetluse algatamise vajalikkus oli ilmne 2009. majandusaasta esimeses kvartalis, kui ei suudetud täita laenulepingutest nr XXXja nr XXXtulenevaid kohustusi, mis muutusid sissenõutavaks 01.11.2008, võlgnik vastuväiteid ei esitanud. Seega on võlgnik jätnud täitmata ÄS § 180 lg 51 tuleneva kohustuse, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 187 sätestatut.

Kohus leiab, et kuna osaühingu M olemasoleva vara reaalne väärtus ei kata sissenõutavaks muutunud kohustusi ja võlgnik ei suuda täita kõigi võlausaldajate nõudeid, siis nõustub kohus ajutise pankrotihalduri aruandes tooduga, et võlgnik on maksejõuetu ja see ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutise iseloomuga. Kohus leiab, et OÜ FCnõue osaühingu M vastu on pankrotiseaduse mõttes selge. Võlgnik on minetanud õiguse käenduslepingu tühistamiseks tähtaja möödumise tõttu. Samuti on võlgniku vastuväited paljasõnalised ja tõendamata. Tulenevalt eelnevast ning asjaolust, et osaühingul M on olemas vahendid pankrotimenetluse läbiviimiseks leiab kohus, et osaühingu M pankrot tuleb välja kuulutada. Pankrotimenetluse käigus tuleb anda täpsem hinnang tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimaluste ja juhatuse tegevuse kohta. PankrS § 86 lg 1 kohaselt kohus võib kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. Kohus on seisukohal, et kooskõlas PankrS §-dega 90 ja 19 lg 1 on vannet kohustatud andma võlgniku juhatuse liige XXX(isikukood XXX). PankrS § 85 lg 1 järgi võlgnik peab kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale andma teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. Võlgnik on kohustatud esitama haldurile pankroti väljakuulutamise päeva seisuga bilansi koos vara, sealhulgas kohustuste nimekirjaga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võlgniku vara kohta teabe andmise kohustus on ka kolmandatel isikutel, kelle valduses on võlgnikule kuuluv vara või kellel on varalisi kohustusi võlgniku suhtes. Kohus leiab, et võlgniku juhatuse liige XXXon kohustatud hiljemalt 19.11.2010 haldurile üle andma osaühingu M vara ning raamatupidamisdokumendid. Kooskõlas PankrS §-dega 89 lg 1 p 1 ja 3, 90 ja 19 lg 1 võib kohus vande andmata jätmisel või teabe andmise kohustuse täitmata jätmisel XXXtrahvida, kohaldada tema suhtes sundtoomist või aresti kuni kolmeks kuuks. PankrS § 150 kohaselt on pankrotimenetluse kulud muu hulgas ajutise halduri tasu ning ajutise halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks. PankrS § 23 lg 1 ja 2 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Tasu suuruse arvestamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Ajutine haldur esitab kohtule tööaja arvestuse andmed ja taotluse kulutuste hüvitamiseks koos käesoleva seaduse § 22 lõikes 5 nimetatud aruandega. Kulutuste hüvitamise taotluses märgib haldur kulutuse suuruse, tekkimise põhjuse või aluse ja tekkimise aja. Ajutine haldur on esitatud aruande kohaselt kulutanud PankrS §-st 22 tulenevate ülesannete täitmiseks 27 tundi ning palub määrata ajutise halduri töötasuks 32 400 krooni, millele lisandub sotsiaalmaks. Töötasu arvutamisel on ajutine haldur lähtunud tunnitasu määrast 1 200 krooni. Kohus leiab, et ajutise halduri nõutud tasu on mõistlik, põhjendatud ning kooskõlas tehtud töö mahuga ja ajutise halduri kutseoskustega. Võlausaldaja ja võlgnik ei ole ajutise halduri tasu suurusele vastuväiteid esitanud. PankrS § 150 lg 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse, tasutakse ajutise halduri tasu ja tehtud vajalikud kulutused pankrotivarast. Tulenevalt eeltoodust tuleb ajutise halduri tasu 32 400 krooni, millele lisandub sotsiaalmaks, välja mõista võlgnikult, osaühingult M. OÜ Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi tasus 12.10.2010 võlausaldaja eest PankrS § 11 alusel

kohtu tagatiste kontole ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 35 000 krooni. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kohus kuulutab osaühingu M pankroti välja ning ajutise halduri tasu on võimalik katta pankrotivara arvelt, tuleb OÜ-le Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi tagastada tagatiste kontole tasutud 35 000 krooni.

Viivi Villemson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.