Tsiviilasja number
2-09-25839
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
09.11.2010, Tallinn
Kohtukoosseis
Eesistuja Margo Klaar, liikmed Peeter Pällin ja Tiit Kollom
Tsiviilasi
A. K. hagi F. OÜ vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, hüvitise saamiseks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6 kuu keskmise palga ulatuses summas 164 622 krooni, keskmise palga väljamõistmiseks koondamisest vähem etteteatatud ühe päeva eest summas 1 250 krooni, töölepingu lõppenuks tunnistamiseks töötaja algatusel alates 08.12.2009 ja kostja kohustamiseks välja maksta hagejale keskmine palk 12.05.2009 kuni 07.12.2009.
Apellatsioonkaebuse hind
155 102 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.05.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A. K. apellatsioonkaebus
Menetluse liik
20.10.2010, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: A. K. (isikukood XXXXXXXXXXX), hageja esindaja vandeadvokaat Toomas Taube (Advokaadibüroo Tark & Co, Roosikrantsi 2, 10119 Tallinn; e-post: [email protected] Kostja: F. OÜ (registrikood XXXXXXXX), kostja esindaja vandeadvokaadi vanemabi Reet Saks (Raidla Lejins & Norcous AB OÜ, Roosikrantsi 2, EE-10119, Tallinn), e-post: [email protected] ja H. J.
Jätta Harju Maakohtu 10.05.2010 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata Menetluskulude jaotus Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta A. K. kanda.
Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 03.06.2009 esitas hageja Harju Maakohtule hagi, milles palus tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, muuta töölepingu lõpetamise aluse formuleeringut ja välja mõista sunnitud töölt eemaloleku aja eest keskmine palk ning 6 kuu keskmise palga ulatuses hüvitis. Hageja töötas kostja juures alates 03.09.2007 müügiinsenerina. Alates 01.07.2008 oli hageja põhipalk 25 000 krooni. 06.04.2009 võttis kostja juhatus vastu otsuse koondada alates 2009 juunist üks müügiinseneri ja bürooassistent-juhiabi ametikoht. 16.04.2009 juhatuse otsusega otsustati likvideerida üks müügiinseneri ametikoht hiljemalt 17.04.2009. Tööleping lõpetati hagejaga TLS § 86 p 3 alusel 11.05.2009, s.o päeval, kui hageja pärast töövõimetuslehel olemist tööle asus. Kostja teatas hagejale 11.05.2009, et temaga lõpetatakse tööleping koondamisega ja kohustas hagejat üle andma töövahendid. Hagejat ei teavitatud eelseisvast koondamisest 16.04.2009. Sellel kuupäeval näidati talle ilma OÜ F. tegevjuhi allkirjata dokumenti. Tööandja lõpetas hagejaga töölepingu ebaseaduslikult, rikkudes TLS § 91 lg-s 1 sätestatut, sest tööandja ei arvestanud, et hagejal on eelisõigus jääda tööle võrreldes müügiinsener A. M., kes töötas kostja juures osalise tööajaga. Tööandja rikkus TLS § 99 lg-s 2 ja 3 sätestatut, kuna hagejal oli eesõigus jääda tööle, sest tal olid teiste töötajatega võrreldes paremad tööalased näitajad, mida tõendasid preemiaaruanded. Samuti oli hagejal ainukesena müügiinseneridest 2 ülalpeetavat ning hageja täiendas oma kutseoskust ning omandas eriharidust Tartu Ülikoolis. 14.08.2009 esitas hageja täiendava nõude, mille kohaselt oleks kostja pidanud maksma hagejale töölepingu lõpetamisest etteteatamise eest seoses koondamisega TLS § 87 lg 2 alusel hüvitust 42 tööpäeva eest, perioodil 11.05.2009 – 10.07.2009. Kuna kostja maksis hagejale hüvitist 41 päeva eest, on tal maksmata ühe päeva keskmine töötasu 1 250 krooni. 11.01.2010 esitas hageja veel kaks nõuet, paludes lugeda tööleping lõppenuks 08.12.2009, kohtuistungil täpsustatu kohaselt 07.12.2009, põhjusel, et hageja sai uue tööandja juures tööd 08.12.2009 ja kohustada kostjat maksma hagejale keskmist palka alates 12.05.2009 – 07.12.2009. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud.
Ventilatsioonimaterjalide müügiinsenere töötas kostja juures kaks – hageja ja R. S., kes töötas alates 01.03.2007. A. M. töötas jahutusseadmete müügiinseneri ametikohal osalise tööajaga 24 tundi nädalas alates 01.10.2008. Kostja juhatus otsustas 06.04.2009 seoses müügimahtude vähenemisega ja töö ümberkorraldamise vajadusega koondada ühe müügiinseneri ja bürooassistent-juhiabi ametikoha. 16.04.2009 otsustas kostja juhatus kiirendada koondamisprotsessi ning likvideeris ühe müügiinseneri ametikoha 17.04.2009. Otsustest tulenevalt teatas tööandja hagejale 16.04.2009 ette töölepingu eelseisvast lõpetamisest alates 17.04.2009, TLS § 86 p 3 alusel seoses koondamisega. Tööandjal teist tööd hagejale pakkuda ei olnud. 17.04.2009 - 10.05.2009 oli A. K. ajutiselt töövõimetu. Tööleping nr 0207 lõpetati kostjaga 11.05.2009, esimesel tööpäeval, mil töötaja naasis tööle pärast haigust. Töötajale tasuti lõpparve, sealhulgas hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest, hüvitis keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mis oli koondamisest vähem ette teatatud (41 tööpäeva eest) ja hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses. Kokku maksti 11.05.2009 A. K. välja lõpparve 118 836 krooni. Töölepingu lõpetamine hagejaga ei olnud ebaseaduslik, mistõttu ei ole töötajal õigus nõuda hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Osalise tööajaga töötaja on samuti põhikohaga töötaja, mistõttu ei rikkunud tööandja hageja koondamisel TLS § 99 lg-s 1 sätestatut, kuna nimetatud säte reguleerib põhikohaga töötaja eelisõigust jääda tööle. Kohakaasluse mõistet kehtivas õiguses ei ole. A. M. töötas kostja juures jahutusseadmete müügiinsenerina osalise tööajaga, mistõttu vajadus A. K. võrdlemiseks A. M. puudus, kuid tööandja võttis arvesse A. M. erialast enesetäiendamist. Koondamisel võrdles tööandja kahte ventilatsiooniseadmete müügiinseneri, R. S. ja hagejat. Antud juhul ei olnud selliseid võrreldavaid näitajaid, mis võimaldanuks objektiivselt hinnata töötajate tööalast paremust ning sama tööd tegevad töötajad olid võrdsete tööalaste näitajatega. Tööandja ei rikkunud hageja koondamisel ka TLS § 99 lg-s 3 sätestatut, sest seaduses nimetatud asjaolud on oma olemuselt võrdväärsed ning tööandjal puudus kohustus eelistada lastega töötajaid töötajate ees, kes on tööandja juures töötanud kauem või kes täiendavad oma teadmisi eriharidust andvas õppeasutuses. Tööandja eelistas töölejäämisel müügiinsener R. S., kes oli tööandja juures töötanud kauem ning omas eriharidust kütte- ja ventilatsiooniseadmete alal, kuna on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna keskkonnatehnika eriala. Tööandjal puudus vajadus võrrelda jahutusseadmete müügiinsener A. M. A. K.. A. M. täiendab oma kutseoskusi ja teadmisi tööandja jaoks vajalikul erialal, hageja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mis tööandja jaoks tähendust ei oma. Hageja poolt toodud keskmise palga arvestus ei ole õige. Tööandja esitatud raamatupidamise õiendist nähtub, et hageja keskmine palk oli 25 642 krooni kuus. 16.04.2009 edastas kostja hagejale teate töölepingu lõpetamisest. Tegevjuhi allkirja puudumine teatel ei tee olematuks asjaolu, et A. K. sai 16.04.2009 teada töölepingu eelseisvast lõpetamisest koondamise tõttu. Asjaolu, et A. K. koondamisega ei nõustunud, ei tähenda, et ta ei olnud sellest teadlik. Kostja teatas hagejale koondamisest ette 16.04.2009, koondamine pidi aset leidma 17.04.2009, mis olnuks töötaja viimane tööloleku päev. Töötaja oli ajutiselt töövõimetu 17.04.2009 10.05.2009. Esimene tööleasumise päev pärast ajutist töövõimetust oli 11.05.2009, mil tööleping hagejaga ka lõpetati. Tööandja tasus hüvitust 41 vähem etteteatatud tööpäeva eest (2009. aprillis
9 tööpäeva, 2009. mais 20 tööpäeva, 2009. juunis 12 tööpäeva). Väär on töötaja arvestus, et vähem etteteatatud tööpäevade arvestus algab töölepingu lõpetamise kuupäevast arvates. Hageja nõue tunnistada tööleping lõppenuks töötaja algatusel alates 08.12.2009 ning kostja kohustamiseks maksta hagejale keskmist palka 12.05.2009 - 07.12.2009 ei kuulu rahuldamisele, kuna tööle ennistamine ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamise õigus on iseseisvad õiguskaitsevahendid, mida samaaegselt nõuda ei saa. Töötaja on hagiavalduses selgelt väljendanud seisukohta, et ta loobub tööle ennistamisest. Kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, peab töövaidlusorgan vastavalt ITLS § 29 lg-le 2 töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel lugema töötaja omal algatusel lahkunuks alates töövaidlusorgani otsuse avalikult teatavaks tegemise päevast. Maakohtu otsuse põhjendused 10.05.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled ei vaielnud selle üle, et A. K. töötas OÜ-s F. müügiinseneri ametikohal alates 03.09.2007 ning tööleping lõpetati hagejaga TLS § 86 p 3 alusel 11.05.2009, s.o pärast hageja ajutist töövõimetust esimesel tööloleku päeval. Pooled vaidlevad selle üle, kas tööandja lõpetas töölepingu töötajaga seaduslikult või TLS § 99 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatut rikkudes ning kas hagejal on õigus nõuda tulenevalt sellest töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja hüvitise väljamõistmist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest; kas kostja maksis hagejale hüvitist koondamisest vähem etteteatatud päevade eest õigesti 41 päeva eest või oleks pidanud maksma 42 päeva eest; kas pooltevaheline tööleping tuleb lugeda lõppenuks ajast, mil töötajaga sõlmiti tööleping uue tööandja juures ja kas kostja on kohustatud maksma hagejale keskmist palka alates tema koondamisest kuni uue tööandja juures töölepingu sõlmimiseni. Kohus asus seisukohale, et 16.04.2009 teade töölepingu lõpetamisest tõendab, et hageja sai teada dokumendi koostamise kuupäeval, et tööleping lõpetatakse temaga alates 17.04.2009 TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu. Asjaolu, et teatel ei olnud hagejale tutvustamise ajal tegevjuhi H. J. allkirja, ei muuda olematuks tööandja poolt töötaja teavitamist eelseisvast koondamisest, nagu ekslikult leiab hageja. TLS § 87 lg 1 kohustab tööandjat töötajat kirjalikult teavitama koondamisest ja selle kohustuse tööandja 16.04.2009 täitis. Kostja juhatuse otsused 06.04.2009 ja 16.04.2009 tõendavad, et äriühingu juhatus otsustas koondada ühe müügiinseneri ametikoha. TLS § 86 p 3 sätestas tööandja õiguse lõpetada määramata või määratud ajaks sõlmitud tööleping enne lepingutähtaja möödumist töötajate koondamisega. Kohus asus seisukohale, et töötajate koondamisel peab tööandja juhinduma TLS §-s 99 sätestatust, otsustamaks, keda koondada või kellel on eelisõigus tööle jääda. Kohus nõustus kostjaga, et osalise tööajaga töötamine on samuti põhikohaga töötamine, millest tulenevalt ei saanud kostja rikkuda hagejaga töölepingu lõpetamisel TLS § 99 lg-s 1 sätestatut, sest nii hageja kui ka A. M. töötasid kostja juures põhikohaga. Töölepingu lõpetamise ajal kehtinud töölepinguseadus kohakaasluse mõistet ei tundnud. Hageja väitel olid temal paremad tööalased näitajad kui teistel müügiinseneridel, mida tõendavad preemiaaruanded. Kohus leidis, et kuivõrd kostja ei pidanud arvestust müügiinseneride müükide kohta ning preemiat hagejale müügi pealt ei makstud ja hagejal oli kindel kuupalk 25 000 krooni, ei rikkunud kostja hagejaga töölepingu lõpetamise otsustamisel TLS § 99 lg-s 2 sätestatut. Lisaks ei olnud hageja ja A. M. tööalaste näitajate võrdlemine võimalik, sest hageja tööülesanneteks oli
ametijuhendi kohaselt ventilatsioonimaterjalide ja -seadmete müük, A. M. aga jahutusseadmete ja toodete müük. Hageja väidetel oli tema eelisõigus jääda tööle nii A. M. kui R. S. ees, sest temal oli ainukesena müügiinseneridest 2 ülalpeetavat, 2 alaealist last, ta on töötanud OÜ-s F. kauem kui A. M. ning võrreldes R. S. täiendab hageja oma kutseoskusi ja erialaseid teadmisi Tartu Ülikoolis magistriõppes õigusteadust õppides. Tööandja eelistas töölejäämisel müügiinsener R. S., kes oli tööandja juures töötanud kauem ning omas eriharidust kütte- ja ventilatsiooniseadmete alal. Tööandjal puudus vajadus A. M. A. K. võrrelda, sest hageja töö sisuks oli ventilatsiooniseadmete ja -materjalide müük, mitte jahutusseadmete ja -toodete müük nagu A. M.. A. M. täiendas oma kutseoskusi ja teadmisi tööandja jaoks vajalikul erialal, hageja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mis tööandja jaoks tähendust ei omanud. Kohus nõustus kostjaga, et TLS § 99 lg-s 3 nimetatud tingimused on võrdväärsed. Seega ei tähendanud asjaolu, et hagejal on 2 alaealist last, automaatselt seda, et hagejat oleks tulnud eelistada tööle jäämisel võrreldes R. S.. Tulenevalt asjaolust, et R. S. oli töötanud kostja juures töötajate koondamise otsustamise ajaks kauem kui hageja ja lisaks oli R. S. lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna keskkonnatehnika eriala, hageja seevastu õppis õigusteadust Tartu Ülikoolis, leidis kohus, et kostjal oli õigus eelistada töötajate koondamisel R. S. A. K., vaatamata kahele ülalpeetavale. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et kostja ei eksinud hagejaga töölepingu lõpetamisel TLS §-s 99 sätestatu vastu ja töölepingu lõpetamine hagejaga oli TLS § 86 p 3 alusel seaduslik, millest tulenevalt on hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnistada temaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, puudus alus välja mõista kostjalt hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest TLS § 117 lg 2 alusel. Tulenevalt asjaolust, et kohus asus seisukohale, et kostja teavitas hagejat eelseisvast koondamisest ette 16.04.2009 ja koondamine pidi aset leidma 17.04.2009, kuid hageja haigestus ja jäi töövõimetuslehele alates 17.04.2009 ning naasis tööle 11.05.2009, mil temaga tööleping lõpetati, pidi hageja maksma töötajale kokku hüvitist TLS § 87 lg 2 alusel 41 tööpäeva eest, s.o aprilli 9 tööpäeva eest, mai 21 tööpäeva eest ja juuni 11 tööpäeva eest, kokku 41 tööpäeva eest, mida kostja ka tegi. Seega ei ole hagejal õigust nõuda täiendavalt 1 250 krooni väljamõistmist koondamisest vähem etteteatatud aja eest TLS § 87 lg 2 alusel. Hageja seisukoht, et hüvitust oleks tulnud maksta perioodi 11.05.2009 – 10.07.2009 eest, on põhjendamatu, sest hagejale teatati eelseisvast koondamisest ette 16.04.2009. Kohus leidis, et hageja nõue lugeda tema ja kostja vahel sõlmitud tööleping lõppenuks 08.12.2009, kohtuistungil täpsustatu kohaselt 07.12.2009, põhjusel, et hageja sai uue tööandja juures tööd alates 08.12.2009, on alusetu ainuüksi seetõttu, et pooltevaheline tööleping lõppes tegelikult 11.05.2009. Ka juhul, kui kohus oleks asunud seisukohale, et töölepingu lõpetamine hagejaga oli ebaseaduslik, oleks tulnud ITLS § 29 lg 2 (kuni 30.06.2009 kehtinud redaktsioon) järgi lugeda töötaja lahkunuks töölt omal algatusel alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Põhjendamatu on hageja nõue kohustada kostjat maksma talle keskmist palka ajavahemiku 12.05.2009 – 07.12.2009 eest. Tulenevalt asjaolust, et hageja on kogu kohtuvaidluse aja nõudnud töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja hüvitust töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6 kuu keskmise palga ulatuses, millise õiguse sätestab töötajale TLS § 117 lg 2,
puudub hagejal õigus nõuda keskmist palka sunnitud töölt puudutud aja eest TLS § 117 lg 1 järgi, kuna hageja tööle ennistamise nõuet esitanud ei ole. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõuded töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, hüvitise väljamõistmiseks 6 kuu keskmise töötasu summas ning töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud ühe päeva keskmise palga 1 250 krooni väljamõistmiseks ning uue otsusega hagi nende nõuete osas rahuldada. Kohus on ebaõigesti jätnud arvestamata ja hindamata hageja põhjendused ja tõendid, mis hageja esitas kohtule 14.08.2009. Vastavalt Riigikohtu praktikale peab tööandja töötaja töölejäämise eelisõiguse väljaselgitamisel töötajaid võrdlema ja hindama, lähtudes objektiivsetest tööalastest näitajatest ning töölejätmisel eelistama neid, kes on edukamalt tööülesandeid täitnud, kellel on suuremad erialased teadmised, oskused, vilumus ning kes on oma teadmisi ja oskusi tulemuslikumat kasutanud. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kostja ei pidanud koondatava isiku valimisel võrdlema hagejat ja A. M., kuna hageja tööülesanneteks oli ventilatsioonimaterjalide ja -seadmete müük ning A. M. jahutusseadmete ja -toodete müük. Nii hageja kui ka A. M. töötasid töölepingu järgi müügiinseneri ametikohal. Kostja juhatuse 06.04.2009 ja 16.04.2009 otsusest nähtuvalt otsustas juhatus koondada ühe müügiinseneri ametikoha. Sama nähtub kostja 16.04.2009 teatest. Üheski dokumendis ei ole viidatud, et kostjal oli vajadus koondada just ventilatsiooniseadmetega tegelev müügiinsener. Seega pidi kostja koondatava valikul võrdlema kõiki müügiinseneri ametikohal töötavaid isikuid, muuhulgas A. M.. Hageja ja A. M. võrdlemisel on hagejal ilmne eelisõigus töölejäämisel vastavalt TLS § 99 lg-tele 2 ja 3. Hageja tööalased näitajad olid paremad kui A. M.. Kostja on kinnitanud, et A. M. müügitulemused oli madalamad kui hagejal. Hageja oli kostja juures töötanud oluliselt kauem kui A. M.. Hageja asus kostja juures tööle 03.09.2007, A. M. 01.10.2008. Hagejal oli koondamise ajal kaks ülalpeetavat, A. M. ülalpeetavaid ei olnud. Hageja omas koondamise ajal erialast kõrgharidust, A. M. alles omandas erialast haridust. Kohus on ebaõigesti jätnud tuvastamata ja arvestamata asjaolu, et hageja omab alates 1995. aastast erialast kõrgharidust. A. M. oli koondamise ajal erialase hariduse omandamine pooleli. Kostja ei arvestanud koondatava valikul erialase kõrghariduse olemasolu hagejal. Hageja töötas kostja juures täistööajaga, A. M. osalise tööajaga. Täiskohaga töötavale isikule toob koondamine kaasa oluliselt raskemad tagajärjed kui osalise tööajaga töötajale. Kohus tuvastas ebaõigesti R. S. eelisõiguse töölejäämisel, tuginedes R. S. töölejäämise eelisõiguse määramisel 6 kuud pikemale tööstaažile kostja juures ning erialase kõrghariduse omamisele. Kohus on ebaõigesti jätnud tähelepanuta, et ka hageja omab erialast kõrgharidust. Seega ei saa haridus olla R. S. töölejäämise eelisõiguse aluseks. Kuna kohus on R. S. eelisõiguse rajanud kahele asjaolule, millest üks on ebaõige, on kohtu järeldus R. S. eelisõiguse kohta ebaõige. Eeldades, et R. S. tööstaaž oli mõneti pikem kui hagejal, siis R. S. puhul esineb ainult üks TLS § 99 lg-s 3 sätestatud töölejäämise eelisõiguse aluseks olev asjaolu. Hageja puhul esineb vähemalt kaks TLS § 99 lg-s 3 sätestatud töölejäämise eelisõiguse aluseks olevat asjaolu: kahe ülalpeetava olemasolu ning teadmiste täiendamine eriharidust andvas õppeasutuses (Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas). Kohus jättis ebaõigesti arvestamata ja hindamata hageja esitatud põhjendused ja tõendid selle kohta, et hageja tööalased näitajad olid paremad kui R. S.. Sellest tulenevalt jättis kohus ebaõigesti tuvastamata, et hageja ja R. S. võrdlemisel oli töölejäämise eelisõigus hagejal ka TLS § 99 lg 2 alusel. Hageja on esitanud kohtule sellekohased tõendid ja põhjendused 03.06.2009 hagiavalduse p-s 2, hagiavalduse lisas 7, 14.08.2009 arvamuse p-des 19-
edukamalt tööülesandeid täitnud, kel on suuremad erialased teadmised, oskused ja vilumus ning kes on oma teadmisi ja oskusi tulemuslikumat kasutanud. Kohus ei saa tööandja asemel välja selgitada paremate tööalaste näitajatega töötajat, kuid vaidluse korral peab tööandja tõendama, et ta on koondatava isiku väljaselgitamisel täitnud TLS § 99 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustuse eelistada tööle jätmisel töötajaid, kes töötavad tööandja juures põhikohaga, võrrelnud sama valdkonna töötajate tööalaseid näitajaid, ning nende võrdsuse korral arvestanud sama paragrahvi 3. lõikes märgitud asjaolusid. Kostja selgitas, et ventilatsiooniseadmete müügiga tegelesid hageja ja R. S. ja jahutusseadmete müügiga A. M., kes töötas poole koormusega. Töölepingu järgi olid kõik kolm töötajat tööle võetud müügiinseneri ametikohale, kuid ametijuhendis on toodud hageja ja R. S. kohustuseks ventilatsioonimaterjalide ja -seadmete müük ja A. M. kohustuseks jahutusseadmete ja –toodete müük. Seega ei olnud R. S. ja hageja tööülesanded samad kui A. M.. Kuigi kostja koondamise kohta tehtud otsustes oli otsustatud koondada müügiinsener, selgitas kostja, et ta arvestas koondamisel, et ventilatsiooniseadmete müügiga tegelesid kaks inimest ja jahutusseadmetega üks inimene. Selleks, et mõlemal töölõigul jääks alles üks töötaja, tegi tööandja valiku ventilatsiooniseadmeid müüvate isikute vahel. Kostja väitis, et müügiinseneride tööalaseid näitajaid ei ole võimalik objektiivselt võrrelda, kuna müügitehingud on erinevad. Kolleegiumi arvates ei anna apellandi väited alust vastupidiseks järelduseks. Müügiinseneri töö hindamise kriteeriumiks ei ole ainult läbimüük, vaid arvesse tulevad ka muud näitajad nagu näiteks uute klientide leidmine, töö olemaolevate klientidega ja muu taoline. Ebaõige on apellandi käsitlus, mille kohaselt tuleb tulenevalt TLS § 99 lg-st 1 eelistada teda A. M.. TLS § 99 lg 1 järgi on töölepingu lõpetamisel koondamise tõttu eelis töötajatel, kes töötavad põhikohaga. Kolleegiumi arvates ei tulene sellest, et osalise koormusega töötajatega võrreldes tuleks eelistada täiskoormusega töötajaid. Töölepingu seaduse vastuvõtmisel 15.04.1992 oli kasutusel mõiste kohakaaslane, see tähendab isik, kellel oli olemas põhitöökoht teise tööandja juures. Osalise tööajaga töötaja ei ole samastav kohakaaslasega. Pooled ei ole väitnud, et A. M. oleks töötanud ka mujal. Maakohus on õigesti kohaldanud seadust, leides, et kui ei ole töötajate vahel tööalaste näitajate alusel võimalik valikut teha (TLS § 99 lg 2), pidi maakohus kontrollima, kas TLS § 99 lg-s 3 sätestatud eeldused andsid hagejale võrreldes teiste töötajatega eelise tööle jääda. TLS § 99 lg 3 kohaldamisel ei ole kolleegiumi arvates maakohus eksinud. Vaidlust ei ole, et R. S. oli tööandja juures kõige pikem tööstaaž, kuid hagejal oli kaks ülalpeetavat. Seega oli mõlema ventilatsiooniseadmeid müüva müügiinseneri osas olemas TLS § 99 lg-s 3 nimetatud asjaolu. Ebaõige on kaebaja väide, et tema suhtes oleks tulnud arvestada ka õppimist TÜ õigusteaduskonnas. Maakohus on õigesti leidnud, et ventilatsiooniseadmete ja -materjalide müügiga tegeleva isiku puhul ei ole õigusteaduskonnas õppimine käsitletav kutseoskuste täiendamisena või erihariduse omandamisena. Kuna hageja ja R. S. olid samaväärsed töötulemustelt ja ka TLS § 99 lg-s 3 toodud asjaolude osas, siis oli tööandjal võimalus valida, kumba töötajat koondada. Tööandja on põhjendanud oma valikut majandusliku kaalutlusega. Käibe vähenemise tõttu oli majanduslikult otstarbekam eelistada töötajat, kelle töötasu oli väiksem ja selleks oli R. S.. Kolleegium leiab, et kohtul ei ole alust pidada kostja valikult ebaõigeks, kuna koondamise vajadus on tekkinud seoses käibe langusega ja töömahtude vähenemisega, mille tõttu vähenesid ka kostja rahalised võimalused. Ebaõige on kaebuse väide, et apellandile ei olnud 16.04.2009 teatatud kirjalikult koondamisest. TLS § 87 lg 1 järgi peab tööandja teatama töötajale töölepingu lõpetamisest ette kirjalikult. Dokumendil
(lk 81) puudub küll kostja tegevjuhi allkiri, kuid kolleegiumi arvates ei saa sellest teha järeldust, et kirjaliku teatamise nõuet oleks rikutud. Kirjaliku etteteatamise eesmärgiks on töötaja informeerimine viisil, mis hiljem oleks kontrollitav ja taasesitatav. Selle eesmärgi esitatud dokument täidab. Vaidlust ei ole, et dokument on 16.04.2009 hagejale teatavaks tehtud. Kuna hagejale oli 16.04.2009 töölepingu lõpetamisest teatatud, siis jättis maakohus põhjendatult välja mõistmata ka hüvitise koondamisest vähem etteteatamise eest ühe tööpäeva keskmise tasu ulatuses, s.o 1 250 krooni. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
Margo Klaar
Tiit Kollom
Peeter Pällin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.