Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-98-10 Tartu, 21. oktoober 2010. a Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik Ülle Metslaiu (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud jaotusettepaneku kinnitamine Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-78139 Ülle Metslaiu (pankrotis) määruskaebus Määruskaebuse esitaja Ülle Metslaid (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad vandeadvokaadid Leon Glikman ja Helmeri Indela; Pankrotihaldur Ly Müürsoo; Vastustaja AS UniCredit Bank (registrikood 40003323953, Elizabetes 63, Riia, Läti) AS UniCredit Bank Eesti filiaali (registrikood 11343140) kaudu; Vastustaja Osaühing Ülemiste Autokeskus (registrikood 11257417), esindaja advokaat Liina-Maarja Uuemõis 27. september 2010. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-78139 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Arvata Ülle Metslaiu (pankrotis) määruskaebuselt Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ 30. aprillil 2010 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni riigituludesse.
1.Osaühing Ülemiste Autokeskus esitas 21. novembril 2008 Harju Maakohtule avalduse Ülle Metslaiu (võlgnik) pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. Harju Maakohus kuulutas välja võlgniku pankroti 2. märtsil 2009 kell 14.00. 30. märtsi 2009. a määrusega kinnitas maakohus pankrotimenetluses samal päeval toimunud võlausaldajate esimesel üldkoosolekul pankrotihaldur Ly Müürsoo poolt võlausaldajatele määratud häälte arvu.
27.märtsil 2009 esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse ka AS UniCredit Bank Eesti filiaal. 30. aprillil 2009 esitas AS UniCredit Bank Eesti filiaal pankrotihaldurile taotluse, milles võttis tagasi esitatud nõudeavalduse ja palus võimaldada tal pankrotimenetlusega ühineda ning rahuldada AS UniCredit Bank Eesti filiaali nõue pandiga tagatud nõudena 27. märtsi 2009. a nõudeavalduses märgitud suuruses vastavalt tema kasuks seatud hüpoteegi järjekohale. Haldur koostas 14. septembril 2009 jaotusettepaneku ning esitas selle 28. septembril 2009 kohtule kinnitamiseks.
2.AS UniCredit Bank Eesti filiaal esitas jaotusettepanekule vastuväite. Vastuväite kohaselt sõlmisid AS UniCredit Bank Eesti filiaal ja Revalberg OÜ 6. novembril 2008 laenulepingu, mille alusel väljastas AS UniCredit Bank Eesti filiaal Revalberg OÜ-le laenu 1 500 000 krooni. 14. novembril 2008 sõlmisid AS UniCredit Bank Eesti filiaal ja Ü. Metslaid hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel võlgnik seadis AS UniCredit Bank Eesti filiaali kasuks
2 000 000 krooni suuruse hüpoteegi talle kuuluvale kinnistule. Lepingu kohaselt olid hüpoteegiga tagatud kõik AS UniCredit Bank Eesti filiaali laenulepingust ja selle lisadest tulenevad nõuded Revalberg OÜ vastu. Kuna Revalberg OÜ rikkus laenulepingust tulenevaid kohustusi, ütles pank laenulepingu üles alates 28. jaanuarist 2009. Pangal tekkis õigus nõuda kõigi laenulepingust tulenevate tasumisele kuuluvate summade tasumist. Revalberg OÜ võlga ei tasunud ja pangal tekkis hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust varaline nõue võlgniku vastu (kokku 1 622 083 krooni 89 senti). Vastuväite kohaselt rikub jaotusettepanek AS UniCredit Bank Eesti õigusi, sest selles ei kajastu tema nõue. Täitemenetluse analoogiat kohaldades peaks tema nõue ja vastav jaotis kajastuma jaotusettepanekus.
3.Harju Maakohus kinnitas 14. oktoobri 2009. a määrusega jaotusettepaneku. AS UniCredit Bank Eesti filiaal esitas määruse peale määruskaebuse ning 17. detsembri 2009. a määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu määruse ja saatis asja edasiseks menetlemiseks maakohtule.
4.Harju Maakohus kinnitas 8. veebruari 2010. a määrusega pankrotihalduri jaotusettepaneku. Maakohus ei nõustunud AS UniCredit Bank Eesti filiaali seisukohtadega. Pankrotiseaduse (PankrS) § 143 lg 1 kohaselt märgitakse jaotusettepanekus tunnustatud nõuded, nende rahuldamisjärgud ja jaotised. AS UniCredit Bank Eesti filiaal ei ole esitanud PankrS §-s 94 sätestatud korras asjaõigusseaduse (AÕS) § 276 lg-st 1 tulenevat pandieseme realiseerimise nõuet. AS UniCredit Bank Eesti filiaal on 30. aprillil 2009 esitanud haldurile taotluse, milles teatab nõudeavalduse tagasivõtmisest ning palub selle lugeda pankrotimenetluses mitteesitatuks. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-166-04 lahendis selgitanud, et pandipidaja võib olla pankrotivõlausaldaja, kuid oma nõude rahuldamiseks peab pandipidaja esitama pantija pankrotimenetluses asjaõigusliku pandieseme realiseerimise nõude pankrotiseaduses sätestatud korras. AS UniCredit Bank Eesti filiaal ei ole nõuet kooskõlas PankrS §-dega 93 ja 94 esitanud. Kuni 31. detsembrini 2009. a kehtinud PankrS § 95 kohaselt, kui pandiga tagatud nõuet omav võlausaldaja jätab oma nõude tähtaegselt esitamata ja nõude esitamise tähtaega ei ole ennistatud, loetakse temale kuuluv pandiõigus lõppenuks. Maakohus jättis AS UniCredit Bank Eesti filiaali vastuväite jaotusettepanekule rahuldamata, kuna võlausaldaja ei ole pankrotimenetluses esitanud tähtaegselt nõuet pandieseme arvel oma nõude rahuldamiseks.
5.AS UniCredit Bank Eesti filiaal esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ja jätta pankrotihalduri esitatud jaotusettepanek kinnitamata.
6.Osaühing Ülemiste Autokeskus ja võlgnik vaidlesid määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. aprilli 2010. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja menetlemiseks tagasi maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et maakohus peab jaotusettepaneku kinnitamise taotluse uuesti läbi vaatama ja vajadusel tagastama selle kooskõlas PankrS § 145 lg-ga 2 haldurile, kuna pankrotimenetluses on rikutud määruskaebuse esitaja õigusi. Vaidluse all olevad menetlustoimingud tehti 2009, mistõttu tuleb PankrS § 193 lg 3 alusel lähtuda tol ajal kehtinud PankrS § 44 lg 3 redaktsioonist.
Määruskaebuse esitaja on isik, kellel eelduslikult oli õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu olemasolev nõue pankrotivara arvel pandiõiguse alusel. PankrS § 44 lg-s 3 selgitas seadusandja, et pankroti väljakuulutamine sellise isiku õigusi ei mõjuta. Nimetatud säte oli ilmselt vastuolus PankrS §-ga 139, mille lg-d 2 ja 4 sätestasid, et kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest asjaõigustest kehtima üksnes need asjaõigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja müüki, ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud asjaõigused loetakse aga lõppenuks ja kustutatakse halduri avalduse alusel, kusjuures kustutamiseks ei ole vaja puudutatud isiku nõusolekut. Seega oli 2009 kujunenud olukord, et ühelt poolt ei pidanud kinnisasja omaniku pankrotimenetlus mõjutama kinnisasja koormava hüpoteegi pidaja, kel puudus võlaõiguslik nõue pankrotivõlgniku vastu, õigusi, teisalt, kui see hüpoteek asus järjekoha poolest tagapool nende hüpoteegipidajate hüpoteekidest, kes omasid nõudeid pankrotimenetluses (olid võlausaldajateks pankrotiseaduse mõttes), loeti pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel hüpoteek lõppenuks, ilma et selleks oleks olnud vaja hüpoteegipidaja nõusolekut. Kuna põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud, riivas selline õiguslik olukord oluliselt hüpoteegipidaja, kel puudus võlaõiguslik nõue võlgniku vastu, õigusi. Pankrotiseaduses puudus regulatsioon, kuidas selline hüpoteegipidaja pidi saama oma õigusi kaitsta, kui haldur koormatud kinnisasja pankrotivarana realiseerib. Seega tuleb tekkinud olukorras rakendada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 4 ja kohaldada sätteid, mis reguleerivad reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, sest vaidlusaluse olukorra reguleerimata jätmine ei vastanud PankrS mõttele ega eesmärgile. Lisaks ei vasta selline pandipidaja õiguste oluline rikkumine AÕS § 276 ja § 325 mõttele ja eesmärgile. Lähedane õigussuhe, mida TsÜS § 4 alusel saaks ja tuleks tekkinud olukorras rakendada, sisaldub täitemenetluse seadustikus (TMS). TMS § 174 jj reguleerivad kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamist. Kuna tegemist on pankrotiseaduses reguleerimata õigussuhtega, siis ei saa hüpoteegipidaja nõude jaotusettepanekus kajastamisel takistuseks olla ka PankrS § 143 lg 1, kus on sätestatud jaotusettepaneku sisu nõuded. Haldurile annab õiguse teha täitemenetluse seadustiku toiminguid PankrS § 3 lg 4, mille kohaselt teeb pankrotiseaduses sätestatud juhtudel täitemenetluse seadustikus sätestatud toiminguid ajutine haldur või haldur, kellel on täituri õigused ja kohustused. Tulenevalt TMS § 176 lg-st 1 ja § 108 lg-st 2 pidi isik, kelle õigus kinnisasja müügiga enampakkumisel loetakse lõppenuks (PankrS § 139 lg-d 2 ja 3), esitama enne asja müüki haldurile avalduse, milles taotles lõppeva õiguse eest hüvitist tulemist ja avaldusele tuli lisada õigust tõendavad dokumendid. Seega pidi määruskaebuse esitaja esitama haldurile enne 10. juunit 2009 (tsiviilasja materjalide kohaselt toimus sel kuupäeval enampakkumine) avalduse, milles taotles hüvitise saamist, koos dokumentidega, mis tõendavad, et: 1) võlanõue, mille tagamiseks oli hüpoteek seatud, on kohaselt täitmata ja 2) pandiõigus on olemas. Tsiviilasja materjalides on (nõude)avaldus 27. märtsist 2009, mille lisadeks on muu hulgas võlanõuet tõendavad laenuleping ja selle ülesütlemise avaldus, samuti hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping. Samuti on asja materjalides määruskaebuse
esitaja 30. aprillil 2009 haldurile esitatud avaldus, kus avaldaja küll loobus 27. märtsil 2009 esitatud nõudeavaldusest viitega PankrS § 44 lg-le 3, kuid samas palus rakendada analoogiat täitemenetluse seadustiku regulatsiooniga ning lubada tal ühineda menetlusega ja rahuldada tema nõue pandiga tagatud nõudena. Seega olid enne kinnisasja müüki halduri kasutuses nii avaldus kui ka nõuet tõendavad dokumendid ning haldur oli kohustatud neile tähelepanu pöörama ja andma vajadusel analoogia alusel PankrS § 94 lg-ga 3 avaldajale tähtaja avalduses puuduste kõrvaldamiseks (kuna sõnaselgelt hüvitise nõuet avaldusest ei nähtu, kuigi selge on, milline oli selle avalduse esitamise eesmärk � saada pandiõiguse lõppemisel raha). Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul jätta vaidlusalune jaotusettepanek kinnitamata ja tagastada haldurile, et viimane saaks võtta seisukoha 30. aprilli 2009. a avalduse kohta ja vastavalt seisukohale kas teha muudatusi jaotusettepanekus või põhjendada, miks ta leiab, et määruskaebuse esitajal ei ole alust hüvitist saada. Jaotusettepaneku uuel esitamisel kohtunikule tuleb kinnitamine otsustada pankrotiseaduses sätestatud korras.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Võlgnik esitas Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega lõpetada asja menetlus või jätta jõusse maakohtu määrus. Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud PankrS § 44 lg-t 3 ja PankrS § 193 lg-t 3. Kehtiv PankrS § 193 lg 3 sätestab, et kui pankrot kuulutati välja enne PankrS § 44 lg 3 kehtetuks tunnistamist, kohaldatakse selle menetlemisel enne 2010. aasta
1.jaanuari kehtinud PankrS § 44 lg 3 redaktsiooni. Vaatamata PankrS § 44 lg 3 selgele õiguslikule regulatsioonile on ringkonnakohus PankrS § 44 lg-t 3 oluliselt rikkudes asunud AS UniCredit Bank Eesti filiaali pidama võlausaldajaks, kelle õigusi pankroti väljakuulutamine mõjutab. Ringkonnakohus on TsÜS § 4 ebaõigesti kohaldanud, kuivõrd tegemist pole olukorraga, kus õigussuhet reguleeriv säte puuduks. Analoogia korras täitemenetluse seadustiku sätete kohaldamine on väär. Jaotusettepanekus ei ole võimalik kajastada tunnustamata nõudeid ning ringkonnakohtu seisukoht, et PankrS § 143 lg 1 ei saa olla hüpoteegipidaja nõude jaotusettepanekus kajastamise takistuseks, on vastuolus PankrS § 143 lg-ga 1. Ringkonnakohtu seisukohad tähendaksid seda, et pankrotimenetluses koheldakse võlausaldajaid põhjendamatult ebavõrdselt ning hüpoteegipidaja saab teiste võlausaldajate ees põhjendamatu eelise. Selleks, et haldur saaks mingeid toiminguid täitemenetluse seadustiku alusel teha, peaks pankrotiseadus konkreetse juhtumi ka ette nägema. PankrS § 143 sellist juhtumit ette ei näe. Ringkonnakohtu järeldused on vastuolulised. Kuna AS UniCredit Bank Eesti filiaal oli 27. märtsi 2009. a nõudest 30. aprilli 2009. a avaldusega loobunud, ei saanud haldur hakata ise AS UniCredit Bank Eesti filiaali nõuet välja selgitama või tuvastama. AS UniCredit Bank Eesti filiaalil puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ning ta ei saa olla ka võlausaldajaks pankrotimenetluses.
9.Vastustaja AS UniCredit Bank Eesti filiaal ei ole määruskaebusele nõuetekohaselt vastanud.
Määruskaebusele on vastuse esitanud filiaali jurist ja juriidilise osakonna juhataja, kes ei ole advokaadid ega hageja seaduslikud esindajad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg-st 3 tulenevalt võib hagita menetluses määruskaebusele vastata menetlusosaline ise (juriidilise isiku puhul seaduslik esindaja) või advokaat. Osaühing Ülemiste Autokeskus nõustub võlgniku määruskaebusega ning palub selle rahuldada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust ringkonnakohtu määruse muutmiseks ning see tuleb TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.
11.Alates 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud PankrS § 44 lg 3 kohaselt ei ole pankrotivõlausaldaja isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Pankroti väljakuulutamine tema õigusi ei mõjuta. See säte on alates 1. jaanuarist 2010 tunnistatud kehtetuks. PankrS § 193 lg 3 kohaselt, kui pankrot kuulutati välja enne PankrS § 44 lg 3 kehtetuks tunnistamist, kohaldatakse selle menetlemisel enne 2010. aasta 1. jaanuari kehtinud PankrS § 44 lg 3 redaktsiooni. Kuna praegusel juhul kuulutati võlgniku pankrot välja 2. märtsil 2009, tuleks lähtuda sellel ajal kehtinud PankrS § 44 lg 3 redaktsioonist. PankrS § 44 lg-st 3 tulenes seega, et isik, kellel oli õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel, ei olnud pankrotivõlausaldajaks ning pankroti väljakuulutamine ei mõjutanud tema õigusi, st et isik peaks olema sarnases olukorras, nagu oleks siis, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik ei oleks pankrotis. Praegusel juhul on asja materjalide kohaselt (I kd, tlk-d 124, 130) haldur hüpoteegiga koormatud kinnisasja müünud. 1. jaanuarini 2010 kehtinud PankrS § 139 lg-te 2 ja 4 sõnastuse kohaselt, kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest asjaõigustest kehtima üksnes need asjaõigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki, ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud asjaõigused loetakse aga lõppenuks ja kustutatakse halduri avalduse alusel, kusjuures kustutamiseks ei ole vaja puudutatud isiku nõusolekut. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et 2009 oli kujunenud olukord, et ühelt poolt ei pidanud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku pankrotimenetlus mõjutama hüpoteegipidaja õigusi, kel puudus võlaõiguslik nõue võlgniku vastu. Teisalt, kui see hüpoteek asus järjekoha poolest tagapool nende hüpoteegipidajate hüpoteekidest, kes omasid nõudeid pankrotimenetluses (olid võlausaldajateks pankrotiseaduse mõttes), loeti pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel hüpoteek lõppenuks, ilma et selleks oleks olnud vaja hüpoteegipidaja nõusolekut. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et pankrotiseaduses puudus regulatsioon, kuidas selline hüpoteegipidaja pidi saama oma õigusi kaitsta, kui haldur koormatud kinnisasja pankrotivarana realiseerib. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on praegusel juhul põhjendatult viidanud TsÜS § 4 alusel täitemenetluse seadustiku kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamist reguleerivatele sätetele.
Kuna pankrotiseadus ei reguleeri eelnimetatud olukorda, ei takista hüpoteegipidaja nõude kajastamist jaotusettepanekus ka jaotusettepaneku sisu reguleeriv PankrS § 143 lg 1. TMS § 176 lg 1 kohaselt, kui isiku kinnistusraamatusse kantud õigus kinnisasja müügiga lõpeb, võib õiguse omaja tulemist nõuda TMS § 108 lg-s 2 sätestatud korras hüvitist kustutatud õiguse eest vastavalt kustutatud õiguse endisele järjekohale. TMS § 108 lg 2 kohaselt võib isik, kelle õigus sundtäitmisega lõpeb, enne asja müüki esitada kohtutäiturile avalduse, milles ta taotleb lõppenud õiguse eest hüvitist tulemist. Avaldusele tuleb lisada õigust tõendavad dokumendid.
12.Kolleegium ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et kuna AS UniCredit Bank Eesti filiaal oli
27.märtsi 2009. a nõudest 30. aprilli 2009. a avaldusega loobunud, ei saanud haldur hakata ise AS UniCredit Bank Eesti filiaali nõuet välja selgitama või tuvastama. Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et avaldaja küll loobus 27. märtsil 2009 esitatud nõudeavaldusest viitega PankrS § 44 lgle 3, kuid samas palus 30. aprillil 2009 esitatud avalduses rakendada analoogiat täitemenetluse seadustiku regulatsiooniga ning lubada tal ühineda menetlusega ja rahuldada tema nõue pandiga tagatud nõudena. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kuna enne kinnisasja müüki olid halduri kasutuses nii avaldus kui ka nõuet tõendavad dokumendid, oli haldur kohustatud neile tähelepanu pöörama, ja kui see oli vajalik, andma analoogia alusel PankrS § 94 lg-ga 3 avaldajale tähtaja avalduses puuduste kõrvaldamiseks.
13.Vastuseks määruskaebuse esitaja väitele, et AS UniCredit Bank Eesti filiaalil puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ning ta ei saa olla ka võlausaldajaks pankrotimenetluses, märgib kolleegium, et kuigi filiaal ei ole tulenevalt äriseadustiku § 384 lg-st 2 juriidiline isik, saab välismaine äriühing osaleda menetluses filiaali kaudu (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-10, p 10).
14.Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata määruskaebuse esitaja määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
15.Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmisel TsMS § 171 lg 1 järgi jätta määruskaebuse esitaja kanda. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.