Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2007. a. laenulepingust nr. L070010162, 19. aprilli 2007. a. laenulepingust nr. L070017336, 18. mai 2007. a. rahvusvahelise krediitkaardi lepingust nr. 2007018213, 19. aprilli 2007. a. laenulepingust nr. L070017380, 6. augusti 2007. a. arvelduslepingust nr. A070023200 ja

pankrotihaldur ei olegi kostjat tulenevalt PankrS § 44 lõikest 3 pidanud hageja pankrotimenetluses võlausaldajaks, tehes talle ettepaneku kõrvaldada nõudeavalduses sisalduvad ebatäpsused. Asjaolu, et kostja 4. mail 2009. a. esitas pankrotimenetluses täitedokumentides kajastuvate nõete osas nõudeavalduse, pidades ennast pankrotivõlausaldajaks, ei mõjuta tema staatust. Eelnimetatud sätetest tuleneb, et pankrotivõlausaldaja nõuete täitmine väljaspool pankrotimenetlust ei ole PankrS § 44 lg. 1 järgi lubatud, samas ei ole keeldu kostja kui võlausaldajaks mitte oleva isiku nõuete suhtes viia PankrS § 44 lõikest 3 tulenevalt läbi täitemenetlust paralleelselt pankrotimenetlusega. AÕS § 352 lg. 1 kohaselt on kostjal õigus hüpoteegiga tagatud nõuete mittetäitmisel nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kuivõrd täitemenetluse läbiviimine paralleelselt pankrotimenetlusega ei ole keelatud, siis on täitemenetluse läbiviijaks kohtutäitur. Kostja nõuete puhul ei ole tegemist pankrotimenetluses tekkinud massikohustusega, seega ei ole massikohustustesse puutuv seisukoht hagiavalduses asjakohane. Kuna kostja ei ole pankrotimenetluses võlausaldaja, siis ei kehti tema kohta pankrotimenetluse võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus OÜ Tercom Holding (pankrotis) palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on asja lahendamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, lähtudes vaid PankrS § 44 lg. 3 formaalsest tõlgendusest, mitte sätte sisust ja PankrS üldisest mõttest ja eesmärgist. PankrS § 44 lg 3, samuti sama seaduse teiste sätete süstemaatilise ja eesmärgipärase tõlgendamise teel ei saa olla kahtlust, et täitemenetluse läbiviimine pankrotivara suhtes paralleelselt pankrotimenetlusega ei ole lubatud. Kuigi kostjal on sissenõutavaks muutunud võlaõiguslikud nõuded kolmandate isikute vastu, mille täitmise tagamiseks on seatud hüpoteegid võlgnikule kuuluvatele kinnisasjadele, on pankroti väljakuulutamisega toimunud kostja nõude – õigus nõuda pandiga koormatud eseme sundmüüki - osas selline õigusmuudatus, mis ei võimalda teostada pankrotivaraks olevate kinnisasjade sundtäitmist täitemenetluses kohtutäituri vahendusel (sundtäitmine üldmenetluses). Selline õigusmuudatus on tingitud pankrotimenetlust reguleerivatest sätetest, mille kohaselt pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara (PankrS § 108) ning pankrotivara müügi õigus on pankrotihalduril (PankrS § 135 lg. 1). Seega on pankrotivara müümise õigus PankrS-is sätestatu kohaselt vaid pankrotihalduril. Ainukese erandi sellest kehtestab PankrS § 149 lõikes 1 sisalduv massikohustuse täitmise regulatsioon, s. t. täitemenetlust pankrotivara suhtes on võimalik läbi viia ainult ühel juhul – kui on tegemist massikohustusega PankrS § 148 lg. 1 mõistes. Riigikohtu lahendis 3-2-1-116-09 on väljendatud seisukohta, mille kohaselt juhul, kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg. 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Eelviidatud seisukohast tuleneb, et kui tegemist ei ole massikohustusega PankrS § 148 mõistes, ei ole täitemenetlust pankrotivara suhtes võimalik alustada ega läbi viia. Seega on maakohus on PankrS § 44 lg. 3 sisustamisel lähtunud ekslikult eraõiguses kehtivast üldpõhimõttest, mille kohaselt lubatud on kõik see, mis ei ole keelatud, kuid jätnud seejuures tähelepanuta, et PankrS-s sisalduvad menetlust reguleerivad sätted on avalik-õigusliku iseloomuga ning seega on menetluses keelatud see, mida ei ole otsesõnu lubatud. Pankrotimenetluses täitemenetluse lubatavuse laiendava tõlgendamise keelule viitab selgelt ka see, et halduri põhikohustuste hulka kuulub pankrotivara valitsemine, s. h. selle

säilimise tagamine ning pankrotivara müügi korraldamine (PankrS § 55 lg. 3 p. 1). Menetlusvälise isiku (kohtutäituri) sekkumisel pankrotimenetlusse ei ole võimalik halduril nimetatud kohustusi täita ning selline olukord ei ole kooskõlas pankotimenetluse eesmärkidega. PankrS § 44 lõikega 3 on peetud silmas, et pankrotimenetlus ei mõjuta isiku (võlaõiguslikku) nõuet, mis on pandiga tagatud – s. t., see ei muutu sissenõutavaks nagu pankrotivõlausaldajate nõuded ja seda ei pea esitama pankrotimenetluses kaitsmiseks. See ei tähenda, et tagatisvara omaniku pankroti korral peaks tagatiseks oleva vara realiseerimine toimuma samas menetluses kui siis, kui vara omanik ei oleks pankrotis ehk täitemenetluses. Selline käsitlus oleks vastuolus PankrS mõtte ja eesmärgiga, mille kohaselt teeb pankrotimenetluses pankrotivaraga toiminguid haldur – eesmärgiga tagada pankrotimenetluse kui kollektiivse sundtäitmise (sundtäitmine erimenetluses) kaudu kõikide pankrotimenetluse osaliste võrdne kohtlemine ning võimalikult kiire, otstarbekas ning avatud menetlus. Pankrotivara suhtes pankrotimenetlusega samal ajal ning paralleelselt toimuv täitemenetlus muudaks nimetatud põhimõtete ja eesmärkide järgimise võimatuks. Toodud tõlgendust toetab Riigikohtu lahend 3-2-1-98-10 - hüpoteegipidaja asjaõiguslik positsioon (kes ei ole samas pankrotimenetluses võlausaldajaks) võib menetluses kahjustatud saada ehk müük pankrotimenetluses võib viia talle kuuluva hüpoteegi kustutamiseni. Eeltoodust tulenevalt on väär maakohtu seisukoht, et kõikide isikute puhul, kes omavad pankrotivõlgniku või tema vara suhtes nõudeid, tuleb nende nõuete sissenõudmisele hinnangu andmisel lähtuda kitsalt vaid PankrS § 44 lõikes 1 sisalduvast regulatsioonist. PankrS § 140 kohaselt, kui pankrotivarasse kuuluv ese on koormatud pandiõiguse või muu asjaõigusega, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda koormatud eseme sundmüüki, müüb haldur koormatud eseme kolme kuu jooksul, koormatud kinnisasja aga nelja kuu jooksul ajast, mil haldur võis alustada pankrotivara müüki, arvestades §-des 133 ja 134 sätestatut. Seega on pankrotivõlausaldajal, kelle kasuks on pankrotivarasse kuuluv asi koormatud pandiõigusega, õigus nõuda kinnisasja sundmüüki, kuid sundmüük toimub vastavalt PankrS-is sätestatule. PankrS § 44 lg. 3 andis selle õiguse ka isikule, kes ei ole küll pankrotivõlausaldajaks PankrS § 8 lg. 3 mõistes, kuid kes on pankrotivarale seatud pandiõiguse kaudu pankrotimenetluse osaline. Viidatud sätte rakendumine seisneb siis kohustuses kohaldada kolmanda isiku kohustust tagava hüpoteegiga koormatud vara müügile pankrotimenetluse sätteid, tagamaks hüpoteegipidajale sama olukorra kui hüpoteegiga koormatud vara omanik ei oleks pankrotis, niivõrd kui see on võimalik pankrotimenetlust reguleerivaid sätteid arvestades. Sellist seisukohta toetab analoogia korras vara välistamise regulatsioon: PankrS § 123 lg. 1 kohaselt ei ole vara välistamise nõude omaja pankrotivõlausaldajaks, kuid tema nõude rahuldamine toimub PankrS-is sätestatud korras, ta peab oma nõude esitamisel järgima PankrS–is sätestatut ja tema suhtes tuleb kohaldada pankrotimenetluse põhimõtteid. Pankrotimenetlus on erimenetlus, mille läbiviimisele kehtestatud põhimõtetega peavad arvestama ka need isikud, kes ei ole pankrotivõlausaldajaks, kuid kellel on puutumus pankrotimenetlusega (näit. pandi realiseerimise, vara välistamise vms nõude kaudu). PankrS § 3 lg. 4 järgi pankrotiseaduses sätestatud juhtudel teeb täitemenetluse seadustikus sätestatud toiminguid haldur, kellel on täituri õigused ja kohustused. PankrS § 135 lg. 1 järgi müüb haldur pankrotivara täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras, arvestades PankrS-is ettenähtud erisusi. TMS § 174 lg. 1 näeb ette kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamise. TMS § 108 lg. 2 järgi võib isik, kelle õigus sundtäitmisega lõpeb, enne asja müüki esitada avalduse, milles taotleb lõppenud õiguse eest hüvitist. TMS § 108 lg. 4 järgi võtab kohtutäitur pandipidaja nõude arvesse tulemi jaotamisel, lähtudes õiguse järjekohast. Seega on ka juhul, kui võlgniku kinnisasjale seatud hüpoteek tagab hüpoteegipidaja nõudeid kolmanda isiku vastu (seega mitte pankrotivõlgniku vastu), hüpoteegipidajal võimalus osaleda pankrotimenetluses kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamises vastavalt TMS-is sätestatule.

Hüpoteegipidaja saab oma hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist taotleda pankrotihalduri poolt kinnisasja müügist saadavast tulemist, arvestades hüpoteegi järjekohta, isegi juhul, kui ta ei ole pankrotivõlausaldaja. Asjaolu, et pankrotivara müüb kohtutäituri asemel pankrotihaldur, ei mõjuta kostja õigusi, kuna mõlemad isikud peavad vara müüma TMS-is sätestatud korras ning andma vara müügist saadud tulemi (millest on maha arvatud menetluskulud) üle kostjale. Seega pankrotivara suhtes pandiõigust omava isiku, kes ei ole pankrotivõlausaldajaks, õigusi pankroti väljakuulutamine ei mõjuta. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega kohus mõistis hagejalt riigituludesse riigilõivu 17.477, 54 eurot (273.464 krooni) ja viivise sellelt menetluskulult ning kohustas hagejat tasuma väljamõistetud riigilõivu otsuse resolutsioonis märgitud arvelduskontole. Ülejäänud osas otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebus alust ei anna. Kolleegium leiab, et vaidluse sisu puudutavas osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Selles osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku TsMS 654 lõikest 6 tuleneva põhimõttega ei korda seda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium siiski, et vaidlus taandub PankrS § 44 kuni 31. detsembrini 2009. a. kehtinud lg. 3 tõlgendamisele ja apellatsioonkaebus ei sisalda väiteid, mis võimaldaksid tõlgendada osundatud sätet teisiti, kui maakohus seda tegi. Ka Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-1-11 leidnud, et PankrS § 44 lg. 3 iseenesest annab hüpoteegipidajale õiguse esitada oma sissenõutavaks muutunud nõue kohtutäiturile täitemenetluse korraldamiseks ka pärast pankroti väljakuulutamist (punkt 13); seega ei nõustuta selles lahendis apellandi käsitlusega, nagu võiks võlgniku vara PankrS-st tulenevalt müüa üksnes pankrotihaldur pankrotimenetluses. Maakohtus ei ole pooled vaielnud selle üle, et vaidlusalusele kinnistule seatud hüpoteegi rahaks tegemist täitemenetluses taotleb kostja talle kolmandate isikute vastu kuuluvate nõuete rahuldamise eesmärgil, kusjuures nende nõuete osas ei ole kostjal hageja vastu isiklikku nõuet ning talle kuulub hageja vastu üksnes asjaõiguslik täitmisnõue. Riigikohus on eespoolosundatud lahendi punktis 14 leidnud, et PankrS § 44 lg. 3 üks eesmärk ongi kehtestada regulatsioon selliste nõuete rahuldamiseks, mil võlausaldajal ei ole isiklikku nõuet pankrotivõlgniku vastu, vaid talle kuulub asjaõiguslik täitmisnõue (asjaõigusseaduse (AÕS) § 276 lg. 1, § 325 lg. 1). Kolleegium leiab, et asjaolul, et kõrvuti osundatud nõuetega kolmandate isikute vastu, mille täitmist võlgnik on hüpoteegiga taganud, on võlausaldajal võlgniku vastu ka mingi muu isiklik nõue, eespoolkirjeldatud tõlgendust ei mõjuta, sest taolise nõude olemasolu ei takista iseenesest kolmandate isikute nõuete tagamiseks seatud hüpoteeki täitemenetluses rahaks tegemast. Kinnistu täitemenetluses rahakstegemine ei oleks iseenesest takistatud isegi juhul, kui võlausaldaja isikliku nõude tagamiseks oleks seatud hüpoteek samale kinnisasjale kui samal võlausaldajal kolmandate isikute vastu olevate nõuete tagamiseks, sest siis puudutaks kinnisasja rahakstegemine üksnes selle võlausaldaja õigusi ja menetlusliigi valikuõigus peaks kuuluma temale. Siiski ei ole hageja maakohtu menetluses esile toonud faktilisi asjaolusid, mille põhjal võiks viimatikirjeldatud olukorda järeldada. Lahendi 3-2-1-1-11 punktis 15 on Riigikohus selgitanud, mida on peetud silmas lahendi 3-2-1-98-10 punktis 11, ja nimelt, et see lahend ei sisalda järeldust, nagu võiks võlgniku kinnisasja müük toimuda üksnes pankrotimenetluses. Seega ei saa nõustuda apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu toetaks viidatud lahendi seisukohad väidet, et

pankrotimenetlusega samal ajal ning paralleelselt toimuv täitemenetlus muudaks pankrotimenetluse põhimõtete ja eesmärkide järgimise võimatuks. Lisaks eespooltoodule leiab kolleegium, et hageja valitud õiguskaitsevahend – täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi – ei ole vaidlusaluses olukorras ka kohane. TMS § 221 lg. 1 lause 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Seega on niisuguse nõude rahuldamise eelduseks asjaolu, et nõuet ei ole, see on lõppenud või ei ole sissenõutav. Vaidlusaluses asjas ei vaielda kostjale kuuluva hüpoteegi ja selle rahaks tegemise õiguse üle: asjaolud, et kostjal on kolmandate isikute vastu sissenõutavad rahuldamata nõuded, et need on tagatud võlgniku kinnisasjale seatud hüpoteegiga ning et selle rahaks tegemist on kostjal õigus nõuda, ei ole vaidluse all. Vaieldakse üksnes selle üle, millises menetlusliigis on hüpoteegi rahakstegemine võimalik – kas täitemenetluses või pankrotimenetluses. Hageja leiab, et sissenõudja on oma nõude maksma pannud vales menetluses, saades ebaõigesti aru PankrS ja TMS sätetest. Seega vaieldakse selle üle, kas täitemenetluse alustamine on kooskõlas osundatud seaduste sätetega. Niisuguse vaidluse lahendamiseks oleks kohane õiguskaitsevahend TMS § 217 alusel esitatav kaebus kohtutäituri otsuse peale: kui hageja leidis, et täitemenetlust ei oleks tohtinud seaduse kohaselt alustada, oleks tal olnud võimalus selle alustamist kohtutäituri otsuse peale kaevates vaidlustada. Taolist seisukohta vaidlusaluses olukorras kohase õiguskaitsevahendi kohta on väljendanud ka Riigikohus oma lahendi 3-2-1-1-11 punktis 16. Samas ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga tsiviilasja hinna osas ning sellest tuleneva otsustusega hagilt võetava riigilõivu kohta. TsMS 137 lg. 11 võimaldab kõrgema astme kohtul asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Maakohus on tsiviilasja hinnaks määranud 795.621, 54 eurot (12.448.772, 72 krooni), lähtudes hageja enda poolt nimetatud hagihinnast. TsMS § 136 lg. 1 lauses 2 sätestatud põhimõtte kohaselt võib kohus tsiviilasja hinna määrata vaatamata sellele, et avalduses on hagihind märgitud, kui kohus leiab, et hageja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele. Hagiavalduses märkis hageja, et määras hagihinna TsMS § 125 alusel. Selle normi kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral; kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. Kohtupraktikas levinud seisukoha kohaselt peeti kuni viimase ajani sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuvastushagiks, millega saavutatavaks hüveks loeti kohustust, mille täitmise lubatavuse üle vaieldi. Sellest arusaamast hageja lähtuski. Kolleegium leiab, et TsMS hagi esitamise ajal kehtinud sätetest tsiviilasja hinna määramine täitemenetluse lubamatuks tunnistamise asjades eespoolkirjeldatud põhimõttel siiski ei tulenenud. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi on küll tuvastushagi, kuid nõustuda ei saa kohtupraktikas levinud seisukohaga, nagu saaks taolise hagiga saavutatava hüve väärtuseks reeglina pidada selle kohustuse ulatust, mille täitmise üle vaieldakse. Enamasti ei ole tegemist vaidlusega, milles määrataks kindlaks pooltevaheliste kohustuste olemasolu või ulatus; selles vaidluses otsustatakse üksnes kohustuse täitmise, seega selle üle, ega olemasolev kohustus ole täitmisega lõppenud või kas taoline kohustus on sissenõutav. Niisuguses olukorras ei saa kõnelda võlausaldaja poolt saavutatavast hüvest, mis oleks võrdne täitmisel oleva kohustuse ulatusega või võlgnikupoolsest hüvest, mis võiks seisneda võlgniku kohustusest vabanemises, sest kui kohustus on juba täidetud, siis ei ole midagi, millest vabaneda, kui kohustus ei ole aga sissenõutav, siis ei saa kohustusest vabanemisest üldse kõnelda. Ka vaidlusaluses asjas ei vaielda eespooltoodust tulenevalt mitte kostjal täitemenetluses täitmisel oleva asjaõigusliku täitmisnõude olemasolu, vaid selle üle, kas seda täidetakse õiges menetluses. Niisuguse hagi hind oleks tulnud määrata TsMS § 125 lause 2 kohaselt, lugedes nõude mittevaraliseks. Et tegemist on mittevaralise nõudega, nõustusid apellatsioonikohtu istungil mõlemad pooled.

Mittevaralise nõudega tsiviilasjas hagihinna määramist reguleeritakse TsMS §-s 132, mille lg. 1 kohaselt eeldatakse, et taolises asjas on hagihind 1595 eurot (hagi esitamise ajal 25.000 krooni, mis ümardatult vastab 1595 eurole). Mingeid asjaolusid, mis õigustaksid hagihinna määramist erinevalt osundatud eeldusest sama paragrahvi lg. 2 alusel, ei ole tuvastatud. Seega tuleb tsiviilasja hinnaks maakohtu menetluses lugeda 1595 eurot. TsMS § 137 lg. 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Et maakohtu otsust vaidlustati kogu ulatuses, on tsiviilasja hind ka apellatsioonimenetluses 1595 eurot. Kolleegium märgib veel, et 5. aprillil 2011. a. jõustus TsMS § 132 lg. 5, milles sätestatu kohaselt loetakse hagihinna tähenduses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet mittevaraliseks. Sama lõike lause 2 kohaselt ei või kohus määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 3000 eurot. Kolleegium leiab, et osundatud sättega välistati sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagides hagihinna määramine TsMS § 125 lause 1 alusel hagiga taotletava hüve väärtuse alusel ning seati ülempiir sama paragrahvi lg. 2 ja § 132 lg. 2 alusel kindlaksmääratavale hinnale. Sellega tunnistas seadusandja senise kohtupraktika ekslikkust ja sätestas selle muutmiseks ühemõtteliselt, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hind määratakse samade põhimõtete alusel, kui hagihind mittevaraliste nõuetega asjades. Osundatud säte ei mõjuta aga iseenesest vaidlusaluses asjas hagihinna määramist, sest eespooltoodud põhjendusel tuleb selles asjas ka varem kehtinud sätete kohaselt määrata hagihind kindlaks mittevaralise hagi hinna määramise reeglite alusel. Tulenevalt hagihinnast 25.000 krooni tuli hagejal hagiavalduselt tasuda lõivu 5000 krooni. Apellatsioonkaebuse hinnast 1595 eurot tulenevalt tuli apellandil (hagejal) maksta kaebuselt riigilõivu 319, 55 eurot. Et selles ulatuses on hageja riigilõivu tasunud, siis ei saa temalt TsMS § 179 alusel mõista välja riigituludesse täiendavat riigilõivu, nagu maakohus tegi.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.