Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Tsiviilasi nr 2-09-68346

kasutamata puhkuse eest 6 525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni ja hüvitis töölepingu lõpetamisel 8 700 (kaheksa tuhat seitsesada) krooni, kokku 20 209 (kakskümmend tuhat kakssada üheksa) krooni.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Menetluskulud tsiviilasjas nr 2-09-68346 jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata otse Tartu Ringkonnakohtule (aadress: Kalevi 1; 50050 TARTU; telefonid: 7500702 või 7500703; faks 7500701; e-post: [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

TSIVIILASJA EELNEV MENETLUSKÄIK

04.08.2009 esitasid hagejad Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile avaldused töölepingu lõpetatuks tunnistamise, saamata jäänud palga, lõpparve, viivise ja hüvitise väljamõistmise nõudes. Esthaus Woodfactory OÜ esitas töövaidluskomisjonile vastuavalduse nõudes avaldajatelt töölepingu lõpetamise aluse kindlakstegemist ja hüvitist omavolilise lahkumise eest. 2(10)

Tsiviilasi nr 2-09-68346

Töövaidluskomisjon rahuldas 16.11.2009 otsusega A J, P I ja M B avaldused osaliselt, lugedes töölepingu lõppenuks alates 01.07.2009 kehtiva TLS § 91 lg 1 alusel ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 3 kuu saamata jäänud töötasu koos viivistega, hüvitise kasutamata jäänud puhkuse eest ja hüvitise töölepingu erakorralise ülesütlemise eest. OÜ Esthaus Woodfactory vastunõuded jättis komisjon rahuldamata. OÜ Esthaus Woodfactory esitas 14.12.2009.a kohtule taotluse töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses ja vastuhagiavalduse. Viru Maakohtu 16.02.2010 määrusega võeti tsiviilasi menetlusse, loeti töövaidluskomisjonile esitatud avaldused hagiavaldusteks, määrati pooltele tähtaeg oma seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks ning küsiti hagejate seisukohta vastuhagi suhtes.

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hagiavaldus (avaldus töövaidluskomisjonis) Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja P I töölepingu 21.07.2006, A J 29.01.2007 ja M B 01.02.2006. Hagejad töötasid kostja, OÜ Esthaus Woodfactory juures tisler-pingijuhtidena (määramata ajaks s õ l m i t u d töölepingud). Palka pidi kostja maksma iga järgneva kuu 13 kuupäevaks ülekandega hagejate pangakontole. Tööaja norm o l i päevas 8 tundi (nädalas 40 tundi). Hagejate töötasu töölepingu järgi (töölepingu p 10,2) oli 3000 krooni, mis on vähem kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud rniinimumpalk. Hagejad leiavad et kuu töötasuks tuleb lugeda 4350 krooni. Tööandja viivitas 2009 märtsi ja aprilli eest palga maksmisega. Kuni 01.07.2009 kehtinud PalS § 35 al u s el peab tööandja maksma viivist 0,5% päevas iga palga maksmisega viivitatud päeva eest. Palk märtsi kuu eest kanti üle 21.05.2009 (s.t. viivitus 35 päeva) ja palk aprilli eest kanti üle 08.06.2009 (s.t. viivtus 23 päeva). Mais, juunis ja juulis 2009 tööandja tööd ei andnud ja töökohale hagejaid ei lubanud. Seoses sellega pakkusid hagejad mai lõpus kostjale töölepingu lõpetamist endise ( k u n i 0 1 . 0 7 . 2 0 0 9 kehtinud) TLS § 82 j är gi . Tööandja jättis hagejate avaldused rahuldamata, lubades anda tööd. 02.07.2009 esitasid hagejad tööandjale avaldused nõudega anda tööd, kuid mingit positiivset vastust tööandja ei andnud. Tööandja töölepinguid ei lõpetanud ega esitanud tööd. TLS § 35 järgi on tööandja kohustatud välja maksma keskmise töötasu ka juhul, kui tööd ei esitata töötajast olenemata põhjusel. Kuna olukord ei muutunud paremaks, tööd ei antud, töötasu ei makstud, siis 29.07.2009. saatsid hagejad tööandjale avaldused töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta TLS § 91 järgi. Vastavalt TLS § 100 lg 4 kui töötaja ü t l e b töölepingu erakorraliselt üles põhjusel et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Seega, on tööandja kohustatud välja maksma 13050 krooni igale töötajale. Hagejad paluvad lugeda nendega sõlmitud töölepingud lõpetatuks erakorraliselt töötaja algatusel TLS § 91 j ärgi . Välja mõista tööandjalt saamata jäänud töötasu 2009 mai, juuni j a juuli kuu eest summas 13 050 krooni, välja mõista hüvitis kasutamata puhkuse eest, välja mõista viivis 2009 veebruari ja märtsi kuu töötasu väljamaksmisega viivitamise eest, välja mõista hüvitis töölepingu erakorralise ülesütlemise eest TLS § 100 lg 4 järgi summas 13 050 krooni ning kohustada tööandjat välja andma vastavalt vormistatud tööraamat ja teha töölepingusse kanne töölepingu lõpetamise kohta.

KOSTJA

VASTUS

töövaidluskomisjonis)

HAGIAVALDUSELE

JA

VASTUHAGI

(vastuavaldus

Kostja hagi ei tunnista ja põhjendab oma seisukohta järgnevalt: Tegemist oli töötajate enda sooviga lõpetada tööleping kuni 01.juulini 2009.a kehtinud TLS § 82 lg 1 alusel. TLS § 82 lg 1 kohaselt peab töötaja teatama nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette. Töötajad oleksid pidanud olema tööl veel viis päeva peale töölepingu lõpetamiseks avalduse esitamist. Konkreetsel juhul aga jäid hagejad omavoliliselt töölt ära avalduse esitamisest ehk enne etteteatamistähtaja lõppemist. 3(10)

Tsiviilasi nr 2-09-68346

Seega, tulenevalt TLS § 84 lg-st 2 on tööandjal õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajatelt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest, konkreetsel juhul 5 päeva eest. Töötajad oleksid pidanud järgima seadusest tulenevat viie päevast etteteatamistähtaja nõuet. TLS § 82 lg 1 alusel eeldab töölepingu lõpetamine ka tööandjapoolset töölepingu rikkumist. Konkreetsel juhul aga tööandja seda teinud ei ole. Samuti ei olnud töötajate poolt tööandjale esitatud avaldus põhjendatud (avalduses ei ole viidatud mitte ühelegi asjaolule, mida tööandja oleks võinud rikkumisena hinnata), mistõttu puudus tööandjal ka alus töötajate avaldusi töölepingute lõpetamiseks rahuldada. Töölepingu ühepoolsel lõpetamisel pidid töötajad juhinduma muuhulgas ka VÕS § 116 lg-st 1, mille kohaselt lepingupool võib lepingust taganeda või selle üles öelda, kui teine pool on lepingut oluliselt rikkunud. Kuna tegemist on kestvuslepinguga, siis kuulub kohaldamisele ka VÕS § 116 lg-s 6 ja §-s 196 sätestatu. VÕS § 196 lg 2 kohaselt, kui mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Sellist tähtaega ei ole töötajad tööandjale andnud, seega puudus neil alus ka taotleda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel. Alates avalduse esitamisest jäid töötajad töölt ära, millest tulenevalt lõpetasid töötajad töösuhte ka faktiliselt ja tööandja pidi oma ärikorralduses sellise faktiga arvestama. Töötajad oleksid pidanud esitama avalduse töölepingu lõpetamiseks vastavalt TLS § 79 lg-le 1, mille kohaselt teatab töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale ette vähemalt 1 kuu. Vastavalt TLS § 83 lg-le 1 võib töötaja etteteatamistähtaja möödumisel töölt lahkuda. Konkreetsel juhul lahkusid töötajad töölt avalduse esitamise päevad, so 30 päeva enne TLS §-s 79 sätestatud etteteatamistähtaja lõppemist. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03 selgitanud, et kui vaidluse lahendamisel töövaidlusorgams selgub, et töötajal puudus õiguslik alus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, kuid ta on töölt lahkunud ning tööandja ei ole vaidluse tõttu töölepingu lõpetamist vormistanud, on töövaidlusorganil õigus lugeda tööleping lõppenuks TLS § 79 lg-s 1 ettenähtud ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumisest alates. 29.07.2009 saatsid avaldajad tööandjale uue avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ja seda juba uue TLS-i järgi. Üheks ülesütlemise põhjuseks tõid nad avalduses välja asjaolu, et tööandja ei ole andnud neile tööd. Kuna aga tööleping oli poolte vahel lõppenud, ei olnud tööandjal ka põhjust avaldajatele juunis ja juulis tööd pakkuda. Seega puudus tööandjal alus töötajatele tööd anda ja kuna avaldajad ei ole nimetatud kuudel tööd teinud ja seda tulenevalt omavoliliselt töölt ärajäämisest (millega kaasnes töölepingu lõppemine), siis ei ole neil ka alust nõuda tööandjalt juuni ja juuli eest keskmise töötasu maksmist. Maikuus ilmusid töötajad tööle alles 12 kuupäevast. Töökohustusi nad siiski täitma ei hakanud, vaid kuni 25 maini veetsid nad kogu tööaja riietusruumis mängides kaarte ja keeldudes täitmast töödejuhataja korraldusi. Samuti agiteerisid teisi töölisi mitte tööd tegema. Tulenevalt kirjeldatust ei tunnista kostja ka hagejate töötasu nõuet mai kuu osas. Vastavalt TLS § 131 Ig-le 2 kohaldatakse töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, senikehtinud seadust. Esimene ja kõnealuses töövaidluses olulist tähtsust omav töölepingu lõpetamise avaldus esitati 25. mail 2009.a, peale mida jäid hagejad töölt ära ja mille alusel lõppesid pooltevahelised töösuhted. Seega leidsid kõik olulised töövaidlusega seotud asjaolud aset enne 1. juulit 2009.a, mistõttu tuleb ka töölepingu lõpetamisele kohaldada 1992.a TLS. Tulenevalt eeltoodust ei tunnista kostja hagejate nõuet lõpetada tööleping 2009.a TLS § 91 alusel ega ka töölepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitise maksmise nõuet. Kuna tööleping oli poolte vahel lõppenud, ei olnud tööandjal ka põhjust avaldajatele juunis ja juulis tööd pakkuda. Seega puudus tööandjal alus töötajatele tööd anda ja kuna avaldajad ei ole nimetatud kuudel tööd teinud ja seda tulenevalt omavoliliselt töölt ärajäämisest (millega kaasnes töölepingu lõppemine), siis ei ole neil ka alust nõuda tööandjalt juuni ja juuli eest keskmise töötasu maksmist. 4(10)

Tsiviilasi nr 2-09-68346

Kuivõrd töötajad ei ole järginud seadusest tulenevaid nõudeid töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, ei saa vaadeldada sellist ülesütlemist kehtivana ja seega ei kuulu avaldajate nõue 29.07.2009 avalduste alusel ka rahuldamisele. Kostja esitas koos taotlusega töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses ka vastuhagiavalduse, millest tulenevalt jääb kostja nõueteks: tunnistada poolte vahel sõlmitud tööleping lõppenuks 1992.a TLS § 79 või § 82 alusel (25. mai 2009.a avalduse alusel). Jätta rahuldamata hagejate hüvitise nõue töölepingu erakorralise ülesütlemise eest, jätta rahuldamata hagejate nõue mai, juuni, juuli eest keskmise töötasu maksmise osas. Menetluskulud jätta kostja kanda.

HAGEJATE VASTUS VASTUHAGILE

Hagejad ei tunnista vastuhagi nõudeid, kuna need ei vasta TsMS § 363 lg 1 punktis 1 sätestatule selle kohta, et haginõue peab olema selgelt vähendatud. TsMS ei näe ette taolist alternatiivnõuet. Hagejatel pole vastuväiteid, et kostja tunnistab viiviste ja kasutamata puhkuse nõuet, samuti et ta loobub hagejatelt hüvitise väljamõistmise nõudest. Mis puutub hagejate põhinõudeid, siis hagejad ei nõustu kostja vastuväitedega. Töötasu teatest märtsikuu eest. nähtub, et kord oli tööd, kord mitte. Osalist tööaega ei rakendatud, selleks luba Tööinspektsioonist ei küsitud. Tööandjapoolsete tunnistajate ütlustega on kinnitatud, et maikuus oli kord tööd, kord mitte ning töötajaid kutsuti tööle telefoni teel. Kostja esindajad tunnistasid töövaidluskomisjonis, et kostja viivitas pidevalt töötasu maksmisega, seetõttu tunnistas ka töötajate viivisenõuet. Seega on tuvastatud, et kostja rikkus hagejatega sõlmitud töölepingu tingimusi. Ühelt poolt leiab kostja et töölepingud töötajatega on lõppenud 25.05.2009, aga teiselt poolt ei teinud tööandja töölepingute lõpetamise kandeid. Kui kostja leidis et töölepingud on lõpetatud ja töötajad lahkusid töölt omavoliliselt, siis pidi ta igal juhul lõpetamise vormistama kirjalikult. Tööandja ei informeerinud hagejaid sellest et jättis 25.05.2009 avaldused rahuldamata. Seega töösuhted jätkusid ka pärast 25.05.2009. Kuna kostja ei andnud hagejatele tööd, ega vormistanud töölepinguid, siis esitasid hagejad kostjale 02.07.2009 avalduse palvega esitada neile tööd seoses nende 25.05.2009 avalduse tähelepanuta jätmisega. Kuna mingit positiivset vastust ei saabunud, olid hagejad sunnitud esitama 29.07.2009 avaldused töölepingu erakorralise ülesültemise kohta TLS § 91 lg 1 alusel. Mis puutub mõjuvaid põhjusi, siis tööandja poolse tunnistajate ütlustega, samuti märtsikuu palgateatisega, tööandja esindajate seletustega need põhjused (töötasu maksmisega viivitamine, tööseisak) on täiesti tõendatud. Tööandja rikkus lepingut pikemat aega ja töötajad ei saanud järgida mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega. Hagejate tahteavaldus on esitatud kostjale 29.07.2009, mille kostja sai ka kätte (töövaidluskomisjonis esindajad kinnitasid seda fakti). Seega muutus hagejate tahteavaldus kehtivaks 29.07.2009 (vastavalt TsÜS § 69 lg 1). Kuna kostja töölepingu ülesütlemist vaidlustanud ei ole TLS § 105 sätestatud tähtaja jooksul, siis on ülesütlemine kehtiv ja leping lõppenud ülestlemisavalduses märgitud tähtpäeval, s.o. 01.08.2009. Kuna töösuhted kehtisid kuni 01.08.2009, kostja ei kindlustanud töötajaid tööga, siis pidi ta kehtiva TLS § 35 järgi tasuma hagejatele keskmist töötasu ka juhul, kui tööd ei esitata töötajalt olenemata põhjusel. Analoogiline nõue tasuda töötajale lepitud töötasu tööseisaku korral oli sätestatud kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 66 lg 3. Hagejad jäävad oma nõuete juurde ja paluvad lisaks jätta vastuhagi rahuldamata.

TSIVIILASJA HIND

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 122 lg 1 kohaselt tsiviilasja hind on hagihind ja hagita asja hind. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et hagihind on hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Vastavalt TsMS § 133 lg 1 hagihind arvutatakse põhinõude järgi. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet, vekslist ja tšekist tuleneva nõude puhul lisaks tagasinõudes 5(10)

Tsiviilasi nr 2-09-68346

sisalduvat hüvitisenõuet. Kohus arvestab kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Kõrvalnõuet arvestatakse hagi hinda arvutades täies ulatuses, kui kõrvalnõue esitatakse eraldi hagis. Tulenevalt TsMS § 132 lg-st 1 mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 25 000 krooni. TsMS § 134 lg 2 kohaselt kui hagi esitatakse mitme solidaarselt vastutava kostja vastu või kui ühises hagiavalduses on mitu hagejat esitanud ühise nõude sama kostja vastu, määratakse hagihind nõude väärtuse järgi. Hagejad esitasid nõuded lugeda nendega sõlmitud töölepingud lõpetatuks erakorraliselt töötaja algatusel TLS § 91 järgi (mittevaraline nõue); v älja mõista tööandjalt saamata jäänud töötasu 2009 mai, juuni j a juuli kuu eest summas 13 050 krooni igaühele (kokku 39 150 krooni), välja mõista hüvitis kasutamata puhkuse eest kokku summas 12 615 krooni (A. J 6 525 krooni; M. B 2 030 krooni ja P. I 4 060 krooni); välja mõista viivis 2009 veebruari ja märtsi kuu töötasu väljamaksmisega viivitamise eest; välja mõista hüvitis töölepingu erakorralise ülesütlemise eest TLS § 100 lg 4 järgi summas 13 050 krooni igaühele (kokku 39 150 krooni) ning kohustada tööandjat välja andma vastavalt vormistatud tööraamat ja teha töölepingusse kanne töölepingu lõpetamise kohta (mittevaraline nõue). Lähtudes ülaltoodust põhihagi hind on 140 915 krooni (25 000 krooni + 39 150 krooni + 12 615 krooni + 39 150 krooni + 25 000 krooni). Kostja vastuhagi nõueteks olid: tunnistada poolte vahel sõlmitud tööleping lõppenuks 1992.a TLS § 79 või § 82 alusel (25. mai 2009.a avalduse alusel), mis on mittevaraline kahju (25 000 krooni); jätta rahuldamata hagejate hüvitise nõue töölepingu erakorralise ülesütlemise eest (39 150 krooni); jätta rahuldamata hagejate nõue mai, juuni, juuli eest keskmise töötasu maksmise osas (39 150 krooni). Seega vastuhagi hind on 103 300 krooni. Kõigest ülaltoodust lähtudes tsiviilasja nr 2-09-68346 hind on 244 215 krooni (140 915 krooni + 103 300 krooni).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohus otsustab ka menetluskulude jaotuse. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi ja vastuhagi on põhjendatud osaliselt ja kuuluvad rahuldamisele osaliselt. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi ITVS) § 4 lg 4 kohaselt individuaalsete töövaidluste lahendamine kohtus on reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustikuga käesolevast seadusest tulenevate erisustega. ITVS § 24 lg 5 kohaselt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus loetakse hagiavalduseks, juhul kui teine pool esitab kohtusse taotluse töövaidluskomisjonile 6(10)

Tsiviilasi nr 2-09-68346

esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Seega loetakse avalduses esitatud nõuded ka hagiavalduse nõueteks ning järelikult ei saa hagis teistsuguseid nõudeid esitada. Kohus vaatab läbi sama vaidluse, mille vaatas läbi ka töövaidluskomisjon. Alates 01.07.2009 kehtiva töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 131 lg-te 1 ja 2 kohaselt enne 2009. aasta 1. juulit sõlmitud töölepingule kohaldatakse alates 2009. aasta 1. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2009. aasta 1. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Poolte vahel on vaidlus sõlmitud töölepingute täitmise üle (palga maksmine, tööga kindlustamine, viivis palga maksmisega viivitamisel) ja 25.05.2009 tahteavalduse üle. Kuna eelnimetatud poolte õigused, kohustused ja toimingud on tekkinud ja tehtud enne 01.07.2009 kohaldatakse vaidluse lahendamisel selles osas kuni 01.07.2009 kehtinud Eesti Vabariigi Töölepingu seadust (TLS). Vaidlus 29.07.2009 töölepingu erakorralise ülesütlemise üle tuleb lahendada kehtiva töölepingu seaduse (TLS) järgi. Kohus loeb tuvastatuks et poolte vahel olid sõlmitud tähtajatud töölepingud täistööajaga töötamiseks, töötasuga 3000 krooni kuus (TVK tl 3,4) ning töötajad esitasid tööandjale 25.05.2009 avaldused töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel (TVK tl 17).

7(10)

Tsiviilasi nr 2-09-68346

Enne 01.07.2009 kehtinud palgaseaduse (PalS) § 3 lg 2 kohaselt käsitatakse palgatingimustena ka palga arvutamise viisi ning maksmise korda. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt määratakse töötaja palgatingimused ja nende muudatused kindlaks töölepingus. Palgatingimused on olulisteks töölepingu tingimusteks (RKTKo-d nr 3-2-1-13-08 p 11, 3-2-1-114-09 p 12). Seega on kokkulepe töö tasustamiseks alla õigusaktidega kehtestatud palga alammäära käsitatav töölepingu tingimusena, mis on töötaja jaoks halvem seaduses sätestatust ning selle tõttu kehtetu TLS § 15 järgi. Kuna töölepingute järgi oli töötajate palgaks 3000 krooni kuus, mis on madalam kui kehtestatud palga alammäär 4350 krooni kuus ja selline palgakokkulepe on kehtetu, siis tuleb lähtuda viimasest. TLS § 82 lg-st 1 tulenevalt ei ole mitte igasugune tööandjapoolne töölepingu tingimuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine aluseks töötaja algatusel töölepingu lõpetamiseks. TLS § 82 lg 1 alusel on töölepingu lõpetamine põhjendatud vaid siis, kui tööandja rikub lepingut oluliselt. Tööleping tuleb sõlmida kirjalikult ning palgatingimused on olulisteks töölepingu tingimusteks. Kirjalikult tuleb vormistada ka töölepingu muudatused (sh palgatingimuste ja töömahu muudatused). Olukorras, kus tööandjal polnud võimalust töötajaid kindlustada tööga täistööajaks, või maksta töötasu kokkulepitud ajal ja mahus, tulnuks tööandjal muudatused kirjalikult vormistada, mida tööandja aga ei teinud. Kuna tööandja jättis palga õigeaegselt maksmata, ei kindlustanud töötajaid tööga ja ei vormistanud töölepingu muudatusi kirjalikult, on tööandja rikkunud oluliselt oma kohustusi. Seega oli töötajatel õigus tööleping TLS § 82 lg 1 alusel lõpetada.

Tsiviilasi nr 2-09-68346

3 mõttes, millest võiks järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg, antud juhul uuesti töölepingu sõlmimine (kaudne tahteavaldus), pigem vastupidi. Siit järeldub et hagejad ei saanud teistkordselt 29.07.2009 öelda üles töölepingut mida enam ei eksisteerinud. Lepingut mida ei ole olemas, ei ole võimalik ka lõpetada. Siit tulenevalt puudub ka vajadus käsitleda 29.07.2009 töölepingu erakorralise ülesütlemisega seonduvat, sh. kostja väiteid ja viiteid VÕS-le. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista iga töötaja kasuks maikuu saamata jäänud töötasu 4350 krooni. Hagi saamata jäänud töötasu nõudes juuni ja juuli kuu eest tuleb jätta rahuldamata ja vastuhagi selles osas rahuldada.

9(10)

Tsiviilasi nr 2-09-68346

Tööandja viivitas hagejale M B 2009 märtsi ja aprilli eest palga maksmisega. Palk märtsi kuu eest summas 3599 krooni kanti üle 21.05.2009 (s.t. viivitus 35 päeva) ja palk aprilli eest summas 2862 krooni neto kanti üle 08.06.2009 (s.t. viivitus 23 päeva). Viivis märtsi ja aprilli maksmisega viivitamise eest on 630 krooni (3599 x 0,5 % x 35 ja 2862 x 0,5 % x 23). Tööandja viivitas hagejale A J 2009 märtsi ja aprilli eest palga maksmisega. Palk märtsi kuu eest summas 3625 krooni kanti üle 21.05.2009 (s.t. viivitus 35 päeva) ja palk aprilli eest summas 3648 krooni neto kanti üle 08.06.2009 (s.t. viivitus 23 päeva). Viivis märtsi ja aprilli maksmisega viivitamise eest on 634 krooni (3625 x 0,5 % x 35 ja 3648 x 0,5 % x 23). Rahuldada tuleb ka hagejate nõuded hüvitise saamiseks saamata jäänud puhkuse eest nõutud ulatuses, so. P Iv 4060 krooni, A J 6525 krooni ja M B 2030 krooni. Kostja nimetatud summasid vaidlustanud ei ole. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi ITVS) § 27 lg 2 kohaselt töötasu väljamõistmise otsuse tunnistab töövaidluskomisjon viivitamata täidetavaks töötajale hädavajalikus ulatuses, kuid mitte rohkem kui kahe kuu töötasu ulatuses. Ülaltoodust lähtudes tunnistab kohus otsuse viivitamata täidetavaks hagejate ühe kuu töötasu ulatuses ehk summas 4 350 krooni.

MENETLUSKULUD

TsMS § 162 lg järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 373 lg 3 kohaselt vastuhagi avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus leiab, et poolte menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 441 lg 1, 442, 468 lg 3, 630 lg 1, 632 lg 1.

Tamara Šabarova Kohtunik

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.