Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
2-09-69882
Kohtuasi
O T hagi MAXIMA Eesti osaühingu (OÜ) vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, tööle ennistamise ja sunnitud töölt puudutatud aja eest hüvitise nõudes 84 776,88 krooni Hageja: O T (isikukood XXX, elukoht XXX Hageja esindaja volikirja alusel: Sergei Ivanov (aadress XXX ; e-post:XXX) Kostja: MAXIMA Eesti OÜ (registrikood 10765896, asukoht Peterburi tee 47; 11415 Tallinn) Kostja esindaja: vandeadvokaat Aleksei Ratnikov (Advokaadibüroo Tibar & Partnerid, asukoht Pärnu mnt 20; 10141 Tallinn; tel 605 1335; e-post [email protected]) Hagimenetlus 17.06.2010, avalikul kohtuistungil Istungisekretär Jelena Nikolajeva, hageja tõlk Jaan Kaup Hageja, tema esindaja ja tõlk, kostja esindaja
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil viibinud isikud Istungil osalenud isikud
Tamara Šabarova
Menetluskulud tsiviilasjas nr 2-09-69882 kannab O T.
Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata otse Tartu Ringkonnakohtule (aadress: Kalevi 1; 50050 TARTU; telefonid: 7500702 või 7500703; faks 7500701; e-post: [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Tsiviilasi nr 2-09-69882
Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED NING TSIVIILASJA EELNEV
O T esitas 16.07.2009.a Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse MAXIMA Eesti OÜ vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, tööle ennistamise ja tööandjalt hüvitise sunnitud töölt puudumise aja eest nõudes (töövaidlusasi nr 9.12/4493-2009). Avaldaja nõudeks olid: • tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks • ennistada töötaja tööle endisesse kassapidaja-müüja ametisse • sisse nõuda tööandjalt keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest. Avalduse kohaselt 14.01.2008.a sõlmiti tööandja MAXIMA Eesti OÜ ja avaldaja O T vahel tööleping nr 0135/08, mille kohaselt asus töötaja tööle 14.01.2008.a müüjana. Avaldaja asus tööle tööandja kaupluses aadressil: Kreenholmi 52/54, Narva. 08.10.2008.a tehti lepingus muudatused, mille kohaselt hakkas avaldaja töötama kassapidajamüüjana. 08.05.2009.a toimus kaupluses rahavargus summas 334 170 krooni. 09.05.2009.a andis tööandja välja TLS § 57 alusel käskkirja distsiplinaarmenetluse ajaks avaldaja töölt kõrvaldamise kohta. 11.05.2009.a, arvestades juhtunut ning närvilisust ja pingelisust, oli avaldaja sunnitud pöörduma arsti poole. Arst määras ravi ja vormistas tööst vabastamise ajutise töövõimetuse ajal. Selles seisundis viibis avaldaja ajavahemikul 11.05.2009 - 22.06.2009.a. 15.06.2009.a sai avaldaja posti teel 08.06.2009.a teate nr. T-132/936 selle kohta, et tööandja ei tea avaldaja töölt puudumise põhjust. Siinjuures tuleb märkida, et iga kord, kui avaldaja andis haiguslehte, ta teatas tööandja esindajale, et tema tervislik seisund ei võimalda tal tööle asuda ja tema haiguslehel viibimise aeg pikeneb. Sellepärast, kui avaldaja sai 15.06.2009.a posti teel eelnimetatud teate, oli ta väga imestunud ning võttis veel kord telefoni teel ühendust tööandja esindajaga ja teatanud talle täiendavalt, et ta viibib haiguslehel. 16.06.2009.a, s.o järgmisel päeval sai avaldaja posti teel 12.06.2009.a teate nr. T-132/947 selle kohta, et tööleping avaldajaga lõpetati TLS § 86 p 6 alusel ja avaldajale pakuti tulla dokumentide 2(10)
Tsiviilasi nr 2-09-69882
vormistamiseks kauplusse aadressil Kreenholmi 52. Samal päeval avastas avaldaja internetipanka sisenedes oma kontol 12.06.2009.a tööandja poolt üle kantud lõpparve. Saadud dokumendi ja lõpparve alusel tegi avaldaja ühetähendusliku järelduse, et temaga töösuhete lõpetamise kuupäevaks on 12.06.2009.a. 25.06.2009.a tuli avaldaja pärast viimase haiguslehe lõppemist töökohta selleks, et haigusleht endisele tööandjale üle anda. Tööandja nõudis käskkirja allkirjastamist distsiplinaarkaristuse määramise kohta ühes eksemplaris, mille kohaselt lõpetatakse avaldaja tööleping TLS § 86 p 6 ja p 7 alusel, samuti alla kirjutada vormistatud töölepingu lisale töösuhete lõpetamise kohta TLS § 86 p 6 ja p 7 alusel alates 23.06.2009.a. Avaldaja arvab, et tööandja tegevuses esines jämedaid rikkumisi, mis muu hulgas võimaldab tunnistada töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks. Vastavalt TLS § 91 lg 1 p 1 ei ole lubatud töölepingu lõpetamine tööandja algatusel: töötaja ajutise töövõimetuse ajal (välja arvatud paragrahvi 86 punkt 9). Kuna tööandja lõpetas töösuhted töötaja ajutise töövõimetuse ajal, on olemas seaduslik alus töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 p 1 ja p 2 kohaselt on distsiplinaarsüüteod: töölepingu seaduse paragrahvides 48 ja 50 nimetatud kohustuse töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mitte nõuetekohane täitmine, samuti töölepingu seaduse paragrahv 104 2.lõikes nimetatud süüline tegu, mille tõttu töötaja kaotas tööandja usalduse. Seega kohaldades töölepingu lõpetamise alusena TLS § 86 p 6 ja p 1, tuleb võtta arvesse töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse nõudeid, nimelt aga töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 nõuet, kus sätestatakse, et tööandja on kohustatud vähemalt kahes eksemplaris koostama dokumendi, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse. Üks eksemplar jääb tööandjale, teise annab tööandja töötajale. Kuna töölepingu lõpetamise päeval 12.06.2009.a ei esitatud seadusega nõutavat dokumenti, millega tööandja vormistab distsiplinaarkaristust, siis selline töölepingu lõpetamine tuleb samuti tunnistada ebaseaduslikuks. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 28 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Avaldaja arvab, et avaldajaga töölepingu lõpetamisel ei olnud tööandjal asjaolusid, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, ja nõutud asjaolude puudumise tõttu rikkus tööandja oluliselt töölepingu lõpetamiseks ettenähtud protseduurireegleid. Eeltoodu põhjal palus avaldaja komisjonil avaldus rahuldada. Avaldaja esitas 08.12.2009 täpsustatud avalduse, milles palus tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks; ennistada töötaja tööle endisesse kassapidaja-müüja ametisse; sisse nõuda tööandjalt keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest summas 34 776,88 (113 t.p.*307,76) krooni. 3(10)
Tsiviilasi nr 2-09-69882
Tööandja oma vastuses töövaidluskomisjonile nõuet ei tunnistanud täies ulatuses ning leidis, et avaldus on alusetu ja põhjendamatu. Avaldaja selgitused närvilise pinge osas on arusaamatu ja põhjendamatu. Avaldaja töötas vastustaja juures kassiir-müüja ametikohal ning on arusaadav ja iseenesest mõistetav, et varguse toimepanemisel on vastustajal õigus teha seadusega ettenähtud tehinguid ja võtta seadusega lubatud meetmeid varguses süüdlase kindlaks tegemiseks. Avaldaja selgitused, et tema igakord andis töövõimetuslehe vastustajale on paljasõnalised ja tõendamata. Vastustaja lükkab antud avaldaja väite ümber vastustaja teiste töötajate meilivahetusega, mille kohaselt oli avaldaja töövõimetuslehe kestus kuni 04.06.2009.a., kuid seisuga 07.06.2009.a. ei ole vastustaja teadnud, kas avaldajal on uus töövõimetusleht või mitte. Seda enam, et 08.06.2009.a. sai vastustaja töötaja teada, et alles 06.06.2009.a. on tema töölaual tekkinud muu hulgas avaldaja töövõimetusleht. Avaldaja haigestumisest ei ole vastustaja midagi teadnud. Avaldaja ei ole ilmunud tööle alates 05.06.2009.a. ega teatanud tööle mitteilmumise põhjustest. Kuna avaldaja ei ole teatanud tööle mitteilmumise põhjustest, siis vastustaja saatiski avaldajale vastava päringu, mille avaldaja sai kätte 15.06.2009.a. Avaldaja, kätte saades kõnealuse teate, oleks pidanud esitama vastustajale kõik kirjalikud tõendid ja avaldaja haiguse kontrollimist võimaldavad andmed, kuid avaldaja seda teinud ei ole. Avaldaja arusaam, et tööleping lõppes 12.06.2009.a. on ekslik. Avaldaja esitas töölepingu lõpetamise, kus on märgitud töölepingu lõpetamise kuupäevaks 23.06.2009.a. Vastavalt vastustaja töösisekorra eeskirja p 4.8.4 töölt sunnitud puudumise korral (haigus jm. põhjused) on Töötaja kohustatud töölepingu või tööajakava järgse esimeses puudutud tunni jooksul teatama sellest Tööandjale ja p 13.2.3.9 distsiplinaarsüüteod on asjaolud, kus töötaja ei teavita Tööandjat sunnitud töölt puudumisest (haigus, jm. põhjused) tööpäeva alguseks hiljemalt 9.00 (või erandjuhul esimesel võimalusel). Eeltoodust järeldub, et avaldaja rikkus töösisekorra eeskirja ja seega puudub temal seaduslik alus viidata töövõimetuslehe olemasolule. Seega, avaldaja tuginemine TLS § 91 lg 1 p l on alusetu ja põhjendamatu, kuna avaldaja rikkus selle seadusesätte rakendamise eeldusi. Kuna avaldaja nõuab tunnistada tühiseks töölepingu lõpetamist 12.06.2009.a., siis ei ole õiguslikult ega menetluslikult võimalik seda nõuet rahuldada, kuna vastustaja ei ole kunagi lõpetanud avaldajaga töölepingut 12.06.2009.a. Avalduse p 3 on jäänud vastustajale ebaselgeks. Mida konkreetselt avaldaja pidas silmas ei ole ära toodud. Avaldaja peaks avalduse p 3 täpsustama vastavalt. Eeltoodu alusel palus tööandja jätta avaldus rahuldamata. Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjoni 15.12.2009.a otsusega töövaidlusasjas nr 9.1-2/4493-2009 jäeti O T avaldus rahuldamata. 22.12.2009.a esitas hageja O. T esindaja kohtusse hagi, kus palus tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, ennistada töötaja tööle endisesse kassapidaja-müüja ametisse, sisse nõuda tööandjalt keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest.
4(10)
Tsiviilasi nr 2-09-69882
Hagiavalduse kohaselt lähtudes seisukohast, et hagejaga töölepingu lõpetamine toimus ebaseaduslikult, oli ta sunnitud pöörduma Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Narva Töövaidluskomisjoni poole. 08. detsembril 2009.a vaadati hageja avaldus läbi ja 15. detsembril 2009.a tehti otsus. 15. detsembril 2009.a saadi otsus kätte. Töövaidluskomisjon leidis, et hageja avaldus ei kuulu rahuldamisele. Komisjon leidis, et töölepingu lõpetamine oli põhjendatud ja seaduslik ning töölepingu lõpetamisel järgiti seaduses kehtestatud protseduurireegleid, s.t. puudusid ITLS § 28 lg 1 sätestatud alused, mis annaksid komisjonile aluse ja õiguse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Hageja kordas hagiavalduses Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses toodud asjaolud ning õiguslikud põhjendused. Eeltoodu alusel palub hageja kohtul avaldus rahuldada.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 122 lg 1 kohaselt tsiviilasja hind on hagihind ja hagita asja hind. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hagihind on hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Vastavalt TsMS § 123 tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hagi on esitatud 22.12.2010. TsMS § 132 lg 1 kohaselt mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 25 000 krooni. Hageja palus hagiavalduses tunnistada töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ja ennistada ta tööle (2 mittevaralist nõuet) ja mõista hüvitisena sunnitud töölt puudumise eest 34 776,88 krooni (töövaidluskomisjonile 08.12.2009 esitatud avaldus), mistõttu antud asja hagihind moodustab 84 776,88 krooni (25 000 krooni + 25 000 krooni + 34 776,88 krooni).
Kostja vaidles hagile vastu täies ulatuses (tl 19-22). Hagi vastuses kostja kordas Töövaidluskomisjonile esitatud vastuväiteid. Kostja viitas, et tugineb kõikidele tõenditele, mida tema on esitanud töövaidluskomisjonis ja palub kohtul kasutada neid tõendeid kohtuotsuse tegemisel. Kostja ei hakka neid tõendeid kohtule täiendavalt esitama, kuna tõendid on olemas töövaidlusasja nr 9.1-2/4493-2009 toimikus. Kostja taotleb töövaidlusasja nr 9.1-2/4493-2009 toimiku väljanõudmist Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjonilt ja selle toimiku lisamist kohtutoimiku juurde. Kostja seisukohalt ei ole hageja ära toonud oma hagiavalduses sisuliselt uusi asjaolusid ning kohtule esitatud hagiavaldus baseerub asjaoludel, mida hageja avaldas töövaidluskomisjonis töövaidlusasja lahendamisel. Kuna uusi asjaolusid ega fakte ei ole hageja poolt esitatud, siis ei ole õiguslikku alust töövaidluskomisjoni otsuse muutmiseks. Hageja pole põhistanud oma hagiavalduses millistel alustel on ta leidnud, et töövaidluskomisjon on teinud väidetavalt ebaõige otsuse. Üksnes asjaolude ülekordamisest hagimenetluses ei piisa selgelt hagi põhistamiseks. 5(10)
Tsiviilasi nr 2-09-69882
Hageja pole viidanud millist normi on töövaidluskomisjon rikkunud töövaidlusasja lahendamisel. Samuti ei ole hageja märkinud milliseid asjaolusid, fakte või tõendeid on töövaidluskomisjon hindas hageja seisukohalt ebaõigesti. Eeltoodust tulenevalt on hagi põhistamata ja seega ei ole võimalik seda rahuldada. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagiavaldus rahuldamata täies ulatuses ning menetluskulud jätta hageja kanda.
Hageja arvamuse kohaselt hagi vastuse kohta (tl 28-31) vastus on tervikuna vastuoluline ja kostja seisukoht ei ole kooskõlas õigusnormidega. Oma vastuses tõendamata.
väidab
kostja,
et
töövõimetuslehe
esitamine
on
paljasõnaline ja
Töövaidluskomisjoni istungil esitas hageja tunnistaja kirjaliku ütluse, mis kinnitab hageja väidet, et ta esitas kostjale töövõimetuslehe iga kord pärast selle lõppemist. Komisjoni istungil lisas komisjoni esimees dokumendi asja materjalidele, kuid jättis selle otsuse tegemisel tähelepanuta, viidates mingisugusele seadusele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. TsMS § 442 lg 8 kohaselt, kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Analoogselt nõudega kohtu toimingute suhtes pidi komisjon tegema sama ja põhjendus peab vastama õigusnormile. Hageja arvab, et töövaidluskomisjoni istungil esitatud dokument peab olema komisjoni poolt arvesse võetud. Peale kirjaliku ütluse taotles hageja komisjonis tunnistaja ülekuulamist, kes võis samuti anda ütlusi töövõimetuslehtede üleandmise osas. Komisjon lükkas taotluse tagasi, põhjendades seda sellega, et avaldaja ise esitas selgitused töövõimetuslehtede üleandmise kohta. Kuid otsuse tehes jättis komisjon avaldaja selgitused jällegi tähelepanuta. Seetõttu arvab hageja, et töövõimetuslehtede kostjale üleandmine ei ole paljasõnaline ja tõendamata. Kostja arvab, et tööleping hagejaga ei ole lõpetatud 12.06.2009.a ja seoses sellega on hageja seisukoht antud asjaolu kohta on ekslik. Komisjoni istungil selgitas kostja esindaja, et kui saadi teada, et hageja on endiselt haiguslehel, vormistati töölepingu lõpetamine ümber. Sellega tunnistas kostja, et 12.06.2009.a oli tööleping siiski lõpetatud. Seda kinnitab ka dokumentaalne tõend - hagejale esitatud 12.06.2009.a teade, nagu tööandja ühepoolne tahteavaldus lõpetada töösuhted EV töölepingu seaduse § 86 p. 6 alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 71 alusel loetakse kindlale isikule tehtud tahteavaldus tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Sama seaduse § 72 alusel võib tahteavaldust tagasi võtta ainult enne tahteavalduse saamist või kui sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. 6(10)
Tsiviilasi nr 2-09-69882
Sellest järeldub, et ei saa töölepingu lõpetamist ühepoolselt ümber vormistada. Peale selle vastavalt töösuhte lõpetamise hetkel kehtinud palgaseaduse § 32 on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. 12.06.2009.a laekus hageja arveldusarvele kostjalt rahasumma selgitusega „lõpparve“. Seega lõpetati töötajaga tööleping just 12.06.2009.a ja kuna tol hetkel oli hageja ajutiselt töövõimetu, tuleb see töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks tunnistada. Kostja osutab töösisekorraeeskirjade normidele, mida tema arvates hageja rikkus sellega, et ei teatanud kostjale tal töövõimetuslehe olemasolust. Kostja arvates on see distsiplinaarsüütegu, mille eest oli kostjal õigus lõpetada hagejaga töösuhted, määrates talle distsiplinaarkaristuse töölepingu lõpetamisena. Hageja leiab, et selline seisukoht on ekslik. EV töölepingu seaduse § 103 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada paragrahvi 86 punktis 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Töötajal töövõimetuslehe olemasolust tööandjale mitteteatamine või teatamisega viivitamine ei saa kuidagi tööd häirida. Peale selle ei olnud hagejal ühtegi kehtinud ega kustunud distsiplinaarkaristust. EV töölepingu seaduse § 103 lg 2 kohaselt võib tööandja töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Hageja arvates ei saa töötajal töövõimetuslehe olemasolust tööandjale mitteteatamist või teatamisega viivitamist pidada jämeda töökohustuste rikkumiseks, mille eest võib kohaldada kõige rangemat distsiplinaarkaristust. Eelöeldu põhjal palub hageja hagiavaldus rahuldada.
Kohtuistungil jäid pooled oma nõuete, vastuväidete ja nende põhjenduste juurde. Hageja seletas, et ta puudub sunnitult töölt alates 23.06.2009.a ja palub mõista tööandjalt keskmise töötasu töölt sunnitud puudumise eest lähtudes keskmisest päevapalgast – 37,72 krooni. Samuti hageja seletas, et kui ta sai 16.06.2009.a kätte tööandja 12.06.2009 teatise töölepingu lõpetamisest TLS § 86 p 6 alusel ja avastas oma arveldusarvel tööandja poolt kantud raha seletusega „lõpparve 12.06.2009“, sai ta aru, et alates 12.06.2009 temaga on lõpetatud tööleping. 25.06.2009 viis hageja tööandjale haiguslehte. Tööandja nõudis allkirja käskkirjale distsiplinaarkaristuse määramiseks, mille kohaselt tööleping lõpetatakse TLS § 86 p 6 alusel. Hageja leiab, et kostja töölepingu lõpetamisel rikkus seadust, kuna lõpetas töölepingu töövõimetuslehe ajal ning jättis täitmata distsiplinaarvastutuse seaduse alused ja protseduuri reegleid. Hageja leiab, et need kostja rikkumised võimaldavad tunnistada töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks. Kostja esindaja seletas, et hagejaga ei lõpetatud töölepingut 12.06.2009, käskkirja selle kohta ei ole olemas ja ei ole esitatud hageja poolt, aga teatis kavatsusest töölepingu lõpetada ei ole veel 7(10)
Tsiviilasi nr 2-09-69882
käskkiri. Kui kostja sai hageja töövõimetusest teada, lükkas ta töölepingu lõpetamise aega edasi ja hagejaga lõpetati tööleping 23.06.2009.a. Hageja ei vaidlustanud kostja korraldust seadusega ettenähtud korras. Kostja esindaja seletas, et kiri töölepingu lõpetamisest oli hagejale saadetud postiga enne, kui kostja sai teada hageja töövõimetusest. Postilt kirja kostja juba ei saanud tagasi võtta.
Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi ei ole põhjendatud ja ei kuulu seega rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et: • nende vahel oli 14.01.2008.a sõlmitud tööleping, hagejat võeti tööle alates 14.01.2008 müüja ametikohale (töövaidluskomisjoni tl 5-8). 08.10.2008 töölepingu muudeti ja hageja asus tööle kassapidaja-müüja ametikohale (töövaidluskomisjoni tl 9) • et 08.05.2009 leidis Narvas aadressil Kreenholmi 52/54 asuvas MAXIMA kaupluses aset sularaha vargus suures ulatuses ja et hageja kõrvaldati töölt distsiplinaarasja menetluse ajaks (töövaidluskomisjoni tl 27) • et hageja viibis haiguslehel 11.05.2009-22.05.2009; 23.05.2009-04.06.2009; 06.06.200918.06.2009; 19.06.2009-22.06.2009 (töövaidluskomisjoni tl 15-18). Alates 01.07.2009 kehtima hakanud töölepingu seaduse (TLS) § 131 lg 1 kohaselt enne 2009. aasta 1. juulit sõlmitud töölepingule kohaldatakse alates 2009. aasta 1. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 2 käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2009. aasta 1. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta
Tsiviilasi nr 2-09-69882
keskmise palga nõude sunnitud töölt puudumise aja eest või hüvituse saamiseks osaliselt või jätab nõude selles osas rahuldamata. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus (edaspidi TDVS) määrab distsiplinaarsüüteo mõiste, distsiplinaarkaristused ja nende määramise korra. Vastavalt 12.06.2009 kehtinud TDVS § 2 p 1 distsiplinaarsüütegudeks on sealhulgas töölepingu seaduse (TLS) §-des 48 ja 50 nimetatud kohustuste töötajapoolne süüline täitmatajätmine või mittenõuetekohane täitmine. TLS § 103 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada § 86 p 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et tööandja võib töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Töötaja distsiplinaarvastutusele võtmisel tuleb silmas pidada Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt töökohustuste täitmata jätmine või nõuetele mittevastav täitmine (rikkumine formaalses mõttes) iseenesest ei saa olla töötajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Töötaja karistamiseks peab tööandja tuvastama töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Töötaja üleastumise raskuse määravad töökohustuste rikkumise tagajärjed, tema suhtumine oma käitumisse ja selle tagajärgedesse. Üleastumise toimepanemise asjaoludena tuleb arvestada samuti olukorda, milles see toime pandi (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.05.2002 otsus asjas nr 3-2-1-48-02). TLS § 106 kohaselt töölepingu lõpetamisel § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel on tööandja kohustatud järgima distsiplinaarkaristuse määramiseks seadusega kehtestatud korda. Nimetatud kord tuleneb TDVS § 11 lg-st 2, mille kohaselt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse vähemalt alljärgneva: karistatava töötaja nime, süüteo toimepanemise aja, süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse, määratud karistuse dokumendi koostamise kuupäeva, karistust määrava isiku nime ja allkirja. TLS § 73 lg 1 tuleneb, et tööandja teeb töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Kohtule esitatud 23.06.2009 dokumenti nimega „Töölepingu lõpetamine“ (töövaidluskomisjoni tl 10) on kantud töölepingu lõpetamise päevaks 23.06.2009 ja aluseks TLS § 86 p-d 6 ja 7 ning dokument on allkirjastatud nii tööandja kui ka töötaja poolt. 12.06.2009 korraldusest nr T-132/2-3/09 (töövaidluskomisjoni tl 61) on näha, et hagejaga kavandati lõpetada tööleping 12.06.2009 TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel, kuid töölepingu lõpetamise tühistati seoses teadasaamisega, et hagejal on sel päeval töövõimetusleht. Töölepingu lõpetamise kavandusega 12.06.2009 võib seletada ka hagejale lõpparve ülekandmist. Tööandja 12.06.2009 teatist (töövaidluskomisjoni tl 13) ei loe kohus töölepingu lõpetamise tõendiks, kuna muudatused töölepingus vormistatakse vastavalt TLS § 70 kirjalikult töölepingus. Muudatustele kirjutavad alla tööandja või tema esindaja ja töötaja. Kohus võiks lugeda töölepingu lõpetamise ajaks 12.06.2009, kui teatisel oleksid tööandja ja töötaja allkirjad. Muid dokumente, kust kohus võiks järeldada hagejaga töölepingu lõpetamist 12.06.2009 ei ole kohtule esitatud. Seega leiab kohus, et tõendamist on leidnud, et tööleping hagejaga oli lõpetatud 23.06.2009, s.o ajal, kui töötaja ei olnud enam töövõimetuslehel. 12.06.2009 ei olnud tööleping hagejaga lõpetatud. Töölepingu lõpetamise 23.06.2009 ebaseaduslikuks tunnistamise nõuet hageja ei esitanud.
9(10)
Tsiviilasi nr 2-09-69882
Mis puudutab hagejale 12.06.2009 lõpparve ülekannet (töövaidluskomisjoni tl 19), siis kohus leiab, et see ei tõenda töölepingu lõpetamist 12.06.2009, kuna TLS § 74 lg 2, mille kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töölepingu lõpetamise päeval lõpparve, keelas viivitada lõpparve väljamaksmisega ja nägi selle eest varalised sanktsioonid (TLS § 119 lg 2), kuid maksta lõpparvet varem seadus ei keelanud. Kuna hagejaga töölepingu lõpetamine 12.06.2009 ei leidnud tõendamist, järelikult ei ole töölepingut, mille lõpetamise ebaseaduslikkust võiks kohus läbi vaadata. Töölepingu 23.06.2009 lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõuet hageja ei esitanud. Lähtudes ülaltoodust jätab kohus hagi tervikuna rahuldamata.
Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna hagi jäetud täies ulatuses rahuldamata, seega otsus on tehtud hageja kahjuks, kannab antud asjas kõik menetluskulud hageja, mistõttu oma menetluskulud kannab hageja ise ja peab kandma ka kostja menetluskulud. Kohus selgitab kostjale, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 441 lg 1, 442, 468 lg 3, 630 lg 1, 632 lg 1.
Tamara Šabarova Kohtunik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.