Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Ülle Jänes
Tsiviilasi
E. P. hagi E. AS vastu töövaidluses
Otsuse tegemise aeg ja koht
02.07.2010, Tallinn
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
352 682,40 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E. AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
08.06.2010
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja E. P. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXXXXXXXXXX
XXX
X-XX-XX,
XXXXXXX), esindaja Katrin Sarap
Harju Maakohtu 01.03.2010 otsus
Kostja E. AS (registrikood XXXXXXXX, asukoht XXXXXX X, XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja adv Toomas Taube Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 01.03.2010 otsus hagi täieliku rahuldamise, väljamõistetud hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uus otsus. Sõnastada otsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:
2.Välja mõista E. AS-lt E. P. kasuks koondamishüvitist 88 334 (kaheksakümmend kaheksa tuhat kolmsada kolmkümmend neli) krooni ja 40 senti
Menetluskulud jätta 75% ulatuses hageja ja 25% ulatuses kostja kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks
ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asajaolud ja hageja nõue
1.E. P. töötas E. Eesti AS-s 2002. aastast töölepingu alusel, alates 01.09.2008 tehingutoe osakonna managerina, põhipalgaga 54 000 krooni kuus, millele lisandus igakuiselt 6000 krooni konfidentsiaaluse hoidmise eest.
2.06.05.2009 dateeritud töölepingu lisaga nr. 16 lõpetati hagejaga tööleping 08.05.2009 töölepingu seaduse (TLS) § 86 p.3 alusel seoses koondamisega. Hagejale maksti välja saamata töötasu, kasutamata puhkuse hüvitus ja eritasu 360 000 krooni. Kostja ei ole maksnud hagejale töölepingu lõpetamisel seaduses ettenähtud koondamishüvitist. 360 000 krooni eritasu maksti talle töölepingu pdes 8.2 ja 8.4 sätestatud konkurentsipiirangu eest.
3.E. P. palus kostjalt välja mõista töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud 59 tööpäeva eest 172 682,40 krooni ja kolmekuise keskmise palga suurune koondamishüvitis summas 180 000 krooni. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja soov ei olnud maksta hagejale töölepingu lõpetamisel konkurentsipiirangu eest eritasu, vaid nimetatud 360 000 krooni maksti hagejale hüvitisena töölepingu lõpetamise eest seoses koondamisega ning vallandamisest etteteatamata jäetud aja eest. Hageja oli teadlik, et kostja ei soovinud talle konkurentsipiirangut kehtestada.
5.Alternatiivse vastuväitena väitis kostja, et ta ütles 14.07.2009 hagejale konkurentsipiirangu kokkuleppe üles. Kui leitakse et tegu oli eritasuga, siis tasaarvestab kostja hageja nõude kostja nõudega eritasu tagastada 264 346 krooni ulatuses. Esimese astme kohtu otsus
6.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja E. AS-lt E. P. kasuks töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud 59 tööpäeva eest 172 682,40 krooni ja kolmekuise keskmise palga suuruse koondamishüvitise summas 180 000 krooni, kokku 352 682,40 krooni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
7.Hagi kuulub rahuldamisele kuni 01.07.2009 kehtinud TLS §-de 64 lg 1, 87 lg 3 ja 90 lg 1 p.1 b alusel. Pooled ei vaidle selles, et hageja vallandati seoses koondamisega, talle ei teatatud vallandamisest ette ning et tema kuutöötasu oli 60 000 krooni.
8.Töölepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et hagejale kehtib ühe aasta jooksul konkurentsipiirang juhul, kui tööandja maksab talle töölepingu lõpetamisel eritasu poole aastapalga ulatuses. Töölepingu lisas nr. 16, millega hageja tööleping lõpetati, on märgitud, et hagejale makstakse eritasu. Seega rakendus hagejale konkurentsi-piirang, mis oli ette nähtud töölepingu punktides 8.2-8.4.
9.01.07.2009 kehtiva TLS § 25 sätted ei kuulu kohaldamisele tulenevalt sama seaduse § 131 lg-st 2, mille kohaselt töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2009, kohaldatakse senikehtinud seadust. Tööleping lõpetati ja konkurentsipiirang eritasu maksmisega kehtestati tööandja poolt enne 01.07.2009. Seega konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemine pärast 01.07.2009 ei kehti.
10.Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele ja seetõttu tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud 59 tööpäeva eest 172 682,40 krooni ja kolmekuise keskmise palga suurune koondamishüvitis summas 180 000 krooni, kokku 352 682,40 krooni. Apellatsioonkaebus
11.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda.
12.Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg-le 1 kohaldub VÕS üldosas sätestatu muu hulgas ka töösuhtele. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 88 lg 1, mille kohaselt oli kostjal õigus määrata, missuguse kohustuse täitmiseks ta mingi summa hagejale tasub. Asjaolu, et hageja töölepingu lõpetamise teates oli ekslikult viidatud eritasu maksmisele, ei võtnud kostjalt VÕS §-s 88 ettenähtud õigust määrata, millise kohustuse täitmiseks ta teatud rahasumma maksab. Samuti on kohus jätnud täielikult arvestamata ja hindamata kostja esitatud väited, põhjendused ja tõendid, mis tõendavad, et kostja on tasunud hagejale just koondamishüvitise ja hüvituse töölepingu lõpetamisest vähem etteteatamise eest.
13.Poolte vahel puudub vaidlus, et konkurentsipiirangu kohaldamine ning selle eest eritasu maksmine oli kostja valikuõigus. Hageja töölepingu p. 8.4. kohaselt oli konkurentsipiirangu kohaldamise eeltingimusena vajalik kostja poolt hagejale eritasu tegelik maksmine, mitte ekslik viide eritasule. Hageja eeldas ja kohus tuvastas alusetult ja ebaõigesti, et kostja poolt hagejale töölepingu lõpetamisel tehtud makse sisaldas eritasu konkurentsipiirangu täitmise eest. See viis kohtu omakorda ebaõigele järeldusele, et kostja kohaldas hageja suhtes konkurentsipiirangut peale töölepingu lõppemist. Kostja ei soovinud konkurentsipiirangut hageja suhtes kohaldada ning hageja oli nimetatud asjaolust teadlik, mistõttu ei saa hageja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 ja VÕS § 29 lg 2 kohaselt tugineda töölepingu lõpetamise teates ekslikult kasutatud sõnale „eritasu“.
14.Oleks ebamõistlik ja hea usu põhimõttega vastuolus eeldada, et kostja jättis hagejale töölepingu lõpetamisel maksmata seadusega ettenähtud koondamishüvitise ja hüvitise etteteatamisaja ärajäetud osa eest. Sellisel juhul oleks kostja riskinud sellega, et töölepingu lõpetamine tunnistatakse ebaseaduslikuks ning lisaks rakenduksid sanktsioonid lõpparve maksmisega viivitamise eest. Sellist kostja käitumist ei saa mingil moel eeldada. Selline eeldus oleks vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega (VÕS § 6 ja § 7, TsÜS § 138) ning ka VÕS §-ga 88.
15.Hageja ei ole tõendanud oma paljasõnalist väidet selle kohta, et kostja maksis lõpparve hulgas hagejale just nimelt eritasu konkurentsipiirangu eest ning jättis maksmata seadusega ettenähtud lõpetamishüvitised. Kohus on aga ebaõigesti lähtunud otsuse tegemisel hageja tõendamata väitest. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja poolt hagejale töölepingu lõpetamise päeval tehtud makse selgitus oli „lõpparve“. Nimetatud selgitus ei anna hagejale mingit alust eeldada, et nimetatud makse sisaldas eritasu konkurentsipiirangu eest ning ei sisaldanud seadusega ettenähtud lõpetamishüvitisi. Hageja viitab oma väite tõendamiseks töölepingu lõpetamise teatele, kuid nimetatud teade ei tõenda eritasu maksmist.
16.Kohtu viide TLS § 131 lg-le 2, mille kohaselt töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2009, kohaldatakse senikehtinud seadust, ei ole asjakohane. Antud sätte puhul on mõeldud üksikuid asjaolusid või toiminguid, mis on toimunud enne 01.07.2009. Selle alla ei kuulu aga kestvussuhted, nagu 12 kuud kehtiv konkurentsipiirang. Nii
konkurentsipiirang kui ka tööleping on mõlemad kestvussuhted, millele tuleb TLS § 131 lg 1 kohaselt alates 01.07.2009 kohaldada kehtivat töölepingu seadust. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal õigus alternatiivse kaitse meetodina hageja konkurentsipiirang TLS § 25 lg 1 ja lg 4 alusel üles öelda alates 13.08.2009 ning selline ülesütlemine on kehtiv.
17.Kohus on hagi rahuldamisel ebaõigesti ja alusetult tuginenud enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seaduse §-dele 64 lg 1 ja 87 lg 3. Nimetatud õigusnormid ei saa olla aluseks hagi rahuldamisel. Vastustaja seisukoht
18.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja tõendite väära hindamise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi tuleb osaliselt rahuldada.
20.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus tuvastas, et lõpparve koosseisus tasus kostja hagejale eritasu, millega jõustus poolte vahel sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe. Töölepingu p-dest 8.2 ja 8.4 nähtub, et töölepingu lõpetamisel rakendub manageri ametikohal töötanud töötajale konkurentsipiirangu kokkulepe automaatselt, kui tööandja maksab välja eritasu vähemalt poole aastapalga ulatuses. Töölepingu p-st 8.3 tuleneb, et kui konkreetse isiku suhtes konkurentsipiirang ei kehti, kinnitab tööandja seda kirjalikult. Sellist kirjalikku kinnitust käesoleval juhul töötajale ei antud. Seega eritasu saamisel oli hageja õigustatud pidama konkurentsipiirangu kokkulepet kehtivaks ja mõlemale poolele siduvaks.
21.Kohus ei tuvastanud eritasu maksmist mitte hageja paljasõnalise väite alusel, nagu kostja leiab, vaid kirjaliku tõendi alusel, milleks oli töölepingu lisa töölepingu lõpetamise kohta (tl 17), kus on selgelt ja ühemõtteliselt kirjutatud, et töötajale makstakse lõpparvena saamata töötasu, kasutamata puhkuse hüvitis ja eritasu 360 000 krooni.
22.Kostja väidab, et ta eksis tahteavalduse tegemisel, mille parandamiseks saatis 11.05.2009 hagejale kirja, soovides asendada töölepingu lisas sõna „eritasu“ sõnaga „koondamishüvitis“. Hageja kostja eksimust ei tunnistanud ning parandusega ei nõustunud. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puudub alus tehingu tühistamiseks, kuna puudub teise poole osalus eksimuses. Asjaolude kohaselt tugineb kostja TsÜS § 92 lg 3 p-le 2, mille kohaselt tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma. Nimetatud asjaolu tõendamiskoormis lasub kostjal. Kostja on üksnes paljasõnaliselt väitnud, et töölepingu lõpetamisel oli hagejaga juttu sellest, et talle konkurentsipiirangut ei kehtestata. Hageja sellist jutuajamist õigeks ei ole võtnud. Ühtegi tõendit selle kohta, mida hagejale suuliselt räägiti ja millest ta pidi aru saama, et kostja ei soovi konkurentsipiirangu kokkulepet sõlmida, kostja esitanud ei ole.
23.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega osas, milles kohus jättis rahuldamata kostja alternatiivse vastuväite. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et alates 01.07.2009 kehtiv TLS vaidlusalusele konkurentsipiirangu kokkuleppele ei kohaldu. Konkurentsipiirangu kokkulepe ei lõppenud sellega, et tööandja hüvitise ühekordselt välja maksis, töötaja kohustus kehtis edasi ka peale töölepingu lõpetamist. Tööleping on
kestvusleping. Töösuhe poolte vahel lõppes 08.05.2009, kuid tööleping konkurentsipiirangu kokkuleppe osas kestis edasi, millele tuleb TLS § 131 lg 1 kohaselt alates 01.07.2009 kohaldada kehtivat töölepingu seadust. Kehtiva TLS § 25 lg 1 kohaselt võib tööandja konkurentsipiirangu kokkuleppe igal ajal üles öelda, teatades sellest töötajale vähemalt 30 kalendripäeva ette. 14.07.2009 saatis kostja hagejale konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemise teate alates 13.08.2009.
24.Kohus on ebaõigesti leidnud, et kostjal ei ole õigust ülesütlemisele järgneva perioodi eest ettemakstud hüvitist tagasi nõuda, kuna enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seadus ei näinud ette töötajale makstud eritasu tagastamise kohustust. Alates 01.01.2002 on kehtinud VÕS § 1 lg 1, mille kohaselt kohaldatakse VÕS-i üldosas sätestatut muuhulgas ka töölepingutele. Sellest tulenevalt kehtisid töösuhetes ka enne 01.07.2009 VÕS-i üldosa sätted. Vastavalt VÕS § 195 lg-le 5 peavad lepingu ülesütlemise korral lepingupooled tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta üleantu. Sellest tulenevalt on kostjal hageja vastu nõue konkurentsipiirangu ülesütlemisele järgneva perioodi eest tasutud eritasu tagastamiseks. Kostja on esitanud käesolevas tsiviilasjas alternatiivse kaitse vahendina tasaarvestamise avalduse oma nõude tasaarvestamiseks hageja nõuetega. Seega on ebaõige kohtu väide, et enne 01.07.2009 kehtinud seadusandlus ei näinud ette töötajale makstud eritasu tagastamise kohustust. Kostja ütles hageja konkurentsipiirangu kokkuleppe üles 13.08.2009 ning tagastamisele kuulub sellele järgneva perioodi eest tasutud hüvitis. Seega ei seondu nimetatud hüvitise tagastamise nõue 01.07.2009 eelneva ajaga.
25.Kostja nõue hageja vastu enammakstud eritasu tagastamiseks on 264 368 krooni, mille kostja on saanud järgmise arvutuse tulemusena: 12-kuulise konkurentsipiirangu (09.05.2009 kuni 08.05.2010) eest oli eritasu 360 000 krooni. Kuna konkurentsipiirang lõppes 13.08.2009, on konkurentsipiirangu pikkuseks 97 päeva, mis moodustab 365 päevasest perioodist 26,57 %. Sellest tulenevalt on enammakstud eritasu 73,43 %, mis moodustab 360 000 kroonist 264 348 krooni. Kostja arvutuskäigule ei ole hageja vastuväiteid esitanud.
26.Kuna hageja rahalisest nõudest 352 682,40 krooni on kostja kohtumenetluse käigus tasaarvestanud 264 348 krooni, kuulub hageja nõue rahuldamisele summas 88 334,40 krooni.
27.Menetluskulud jaotab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, mille kohaselt hageja kanda jääb 75% ja kostja kanda 25% kõigist menetluskuludest.
G. Kivinurm
M. Klaar
Ü. Jänes
Osaliselt tühistatud Riigikohtu 15 03 2011 otsusega nr 3-2-1-150-10
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-0926657 osas, millega tühistati maakohtu otsus hagi täieliku rahuldamise, väljamõistetud hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata
2.Muuta Harju Maakohtu 1. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 2-09-26657 tehtud otsuse põhjendusi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Lugeda kohtuotsuse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: 3.1 Rahuldada E. P. hagi E. AS vastu hüvitise saamiseks. 3.2 Välja mõista E. AS-lt (registrikood XXXXXXXX) E. P. (isikukood xxxxxxxxxxx) kasuks töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud 59 tööpäeva eest hüvitis 11 036 eurot 41 senti (172 682 krooni 40 senti) ja kolme kuu keskmise palga suurune koondamishüvitis 11 504 eurot (180 000 krooni), kokku 22 540 (kakskümmend kaks tuhat viissada nelikümmend) eurot 51 senti (352 682 (kolmsada viiskümmend kaks tuhat kuussada kaheksakümmend kaks) krooni 40 senti). 3.3 Jätta kõigis kohtuastmetes poolte kantud menetluskulud kostja kanda.
4.Rahuldada E. P. kassatsioonkaebus.
5.Jätta E. AS vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
6.Tagastada Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo OÜ-le E. P. kassatsioonkaebuselt 30. juulil 2010. a tasutud kautsjon 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot 98 senti (2644 (kaks tuhat kuussada nelikümmend neli) krooni).
7.Arvata E. AS vastukassatsioonkaebuselt 6. augustil 2010. a tasutud kautsjon 56 (viiskümmend kuus) eurot 50 senti (884 (kaheksasada kaheksakümmend neli) krooni) riigituludesse.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.