Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

tööleping, mis pidi lõppema 23.08.2008, kuid seda tähtaega pikendati poolte kokkuleppel kuni 30.09.2008. Töölepingu pikendamist kinnitab ka hageja käitumine, sest hageja saabus viimasest töölähetusest tagasi 26.09.2008 ja ei ole pärast seda tööle ilmunud. Ka ei ole hageja hagi esitamisele eelnenud ajavahemikul pöördunud kostja poole küsimusega töö mittetagamise või palga mittemaksmise kohta, mis kinnitab asjaolu, et hageja oli teadlik töösuhte lõppemisest ning tal ei olnud kostjale selles osas mingeid pretensioone. Kostja on seisukohal, et hageja nõuded töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt puudutud aja eest keskmise palga väljamõistmiseks on aegunud. Kuni 30.06.2009 kehtinud ITLS § 6 lõike 2 kohaselt oli nõude esitamise tähtaeg töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks üks kuu ja lähtudes sama seaduse § 7 lõikest 1 algas nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja sai või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Lõpparve maksti hagejale välja 09.10.2008, seega pidi hageja igal juhul teada saama töölepingu lõppemisest hiljemalt 09.10.2008, kui ta sai lõpparve koosseisus kätte ka puhkusekompensatsiooni kasutamata puhkusepäevade eest. Eeltoodust tulenevalt möödus hagejal töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks ettenähtud ühekuuline tähtaeg 09.11.2008, mistõttu kostja taotles TsÜS § 142 ja § 143 alusel aegumise kohaldamist hageja nõude osas tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks. Kuna TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustustest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, milliseks saab antud juhul lugeda töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega kaasnevaid nõudeid tööle ennistamiseks ning sunnitult töölt puudutud aja eest keskmise palga hüvitamiseks alates 01.01.2009, taotles kostja kohaldada ka nimetatud nõuete osas aegumist. Juhuks, kui kohus aegumise kohaldamise taotlust ei rahulda, esitas kostja ka hageja nõuetele sisulised vastuväited. Töölepingu lõpetamine hagejaga oli seaduslik. Hageja oli tööl määratud ajaks sõlmitud töölepingu alusel ja see ei muutunud tähtajatuks töölepinguks nagu hageja ekslikult leiab. Kostja tegi hagejale ettepaneku pikendada tähtajaks sõlmitud töölepingut ühe kuu võrra, mis on lubatud TLS § 59 kohaselt ja hageja nõustus sellega. Asjaolu, et hageja nõustus töölepingu pikenemisega üheks kuuks tõendab tema minek selleks ajaks lähetusse Rootsi. Töölepingu pikenemises ühe kuu võrra lepiti kokku telefoni teel, kirjalikult ei tulnud hageja kokkulepet sõlmima, kuna elab Narvas. Hageja viimane tööpäev oli 24.09.2008, komandeeringust tagasi saabus hageja 26.09.2008. Peale nimetatud kuupäeva ei ole hageja kostja juures töötanud. Seega sai töölepingu lõpetamise uueks kuupäevaks 30.09.2008. Hageja ei nõudnud pärast nimetatud kuupäeva kostjalt tööd ega küsinud ka palka. Hageja on tuginenud oma nõude esitamisel töölepingu p-le 7.3.1, mille kohaselt kõik töölepingu muudatused vormistatakse kirjalikult ja jõustuvad mõlema poole allakirjutamisel ning on asunud seisukohale, et selle lepingu punkti täitmata jätmisel ei saa lugeda lepingu tähtaega muudetuks poolte kokkuleppel. Kostja leidis, et tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 kehtib võlaõigusseaduse üldosas sätestatu ka töölepingutele. VÕS § 13 lg 3 kohaselt lepingu muutmiseks kokkulepitud vormi järgimata jätmine ei ole ilmtingimata tühisuse aluseks, vaid määrav on lepingu poolte subjektiivne võime aru saada teise poole käitumisest. Kuna kostja ei varustanud hagejat tööga pärast hageja lähetusest naasmist 26.09.2008, ning hageja ei avaldanud soovi jätkata töö tegemist, kinnitab see poolte kokkulepet pikendada tähtajalist töölepingut ühe kuu võrra.

Mööndes, et kostja ei saatnud hagejale enne lepingutähtaja möödumist välja kirjalikku teatist töölepingu lõppemisest, ei muuda see kostja arvates töölepingu lõpetamist ebaseaduslikuks. Kirjaliku teatise edastamata jätmine ei ole oluline protseduurireegli rikkumine, mis muudaks töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ITLS § 28 lg 1 mõttes. Kuna hageja jäi pärast töölepingu lõppemist töölt ära, ega tulnud Tallinna tööandja juurde töölepingu lõpetamist vormistama ja tööandja poolt vormistatud dokumendid töölepingu lõpetamise kohta jäid hagejat ootama kostja kontorisse, on tööleping hagejaga lõppenud TLS § 77 lg 4 alusel. Kuivõrd tööleping lõppes kooskõlas TLS § 77 lg-ga 4, on hageja nõue tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt puudutud aja eest keskmise palga väljamõistmiseks põhjendamatu. Hageja nõue palga väljamõistmiseks ei kuulu samuti kostja arvates rahuldamisele. Hagejale kompenseeriti 2008. augustis tema poolt eelneval perioodil tehtud ületunnitöö vaba aja andmisega. Vastavalt kehtinud PalS § 14 lg 1 sätestatule toimus ületunnitöö eest tasustamine, kas lisatasu maksmisega või hüvitati see vaba aja andmisega. Kostja töösisekorraeeskirjade p 3.16.3 kohaselt kompenseeritakse ületunnitöö vaba aja andmisega poolte kokkuleppel ajal, mida hageja 2008. augustis kasutas. Hageja väide nagu ta poleks nõustunud vaba aja kasutamisega ületunnitöö eest, on arusaamatu, kuna faktiliselt ta 2008. augustis tööl ei käinud. Alates 2008. oktoobrist hageja tööd ei teinud kuna töösuhted poolte vahel olid lõppenud. Kuna vastavalt PalS § 2 lg 1 on palk tasu, mida tööandja peab maksma töötajale töö eest, ei ole hagejal alust kostjalt palka nõuda. Lisaks eeltoodule on kostja seisukohal, et hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja palus kohtul kaaluda hageja käitumist hea usu põhimõtte aspektist kui kohus leiab, et hageja nõuded on õiguslikult põhjendatud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata täies ulatuses. Otsuse kohaselt pooled ei vaidle selle üle, et 22.02.2008 sõlmiti tööleping tähtajaga kuni 23.08.2008. 2008. augustis hageja kostja juures tööülesandeid ei täitnud. 01.09.2008 kuni 30.09.2008 töötas hageja kostja juures ning kostja maksis hagejale selle perioodi eest ka töötasu. Pärast 30.09.2008 hageja kostja juures töötanud ei ole. Pooled vaidlevad alljärgnevate asjaolude üle: 1) kas pooltevaheline tähtajaline tööleping pikenes kuni 30.09.2008 või muutus esialgne tähtajaline tööleping pärast 23.08.2008 tähtajatuks töölepinguks; 2) kas kostja on õigesti lõpetanud hagejaga töölepingu TLS § 77 alusel või on hagejal õigus nõuda töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja enda tööle ennistamist; 3) kas hagejal on saamata töötasu 2008. augusti, oktoobri, novembri ja detsembri kuu eest. Vaidluse lahendamisel juhindus kohus materiaalõiguslike alustena kuni 30.06.2009 kehtinud ITLS § 6 lg-st 2, mis sätestab, et töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise tähtaeg on üks kuu, kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 77 sätestatust, mis reguleerib töölepingu lõpetamist tähtaja möödumisel, sama seaduse §-st 78, mis sätestab määratud ajaks sõlmitud töölepingu muutumise määramata ajaks sõlmitud töölepinguks, kuni 30.06.2009.a. kehtinud PalS § 2 lg 1

sätestatust, mille kohaselt on palk tasu, mida tööandja peab maksma töötajale töö eest ja PalS § 14 lg 1 sätestatust, mille kohaselt määratakse kindlaks poolte kokkuleppel, kas ületunnitöö eest makstakse lisatasu või hüvitatakse see vaba aja andmisega. Tulenevalt asjaolust, et pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel sõlmiti 22.02.2008 tähtajaline tööleping, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle lukksepp-monteerija ametikohale tähtajaga kuni 23.08.2008 ning nimetatut kinnitab ka hageja poolt kohtule esitatud töölepingu koopia ning et poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et hageja töötas kostja juures töölähetuses Rootsis veel ajavahemikul 01.09.2008 - 30.09.2008, naastes lähetusest 26.09.2008, mida tõendavad hageja reisidokumendid ja mille üle samuti poolte vahel vaidlust ei ole, ning pärast nimetatud kuupäeva ei ole hageja kostja juures ühtegi päeva töötanud ega esitanud ka kuni hagiavalduse esitamiseni kostja vastu nõuet tema tööga kindlustamiseks või palga saamiseks, leidis kohus, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline tööleping, mida pikendati poolte kokkuleppel kuni 30.09.2008. Asjaolu, et töölepingu pikendamist ei ole vormistatud kirjalikult, kuigi selles töölepingu p-s 7.3.1 on kokku lepitud, ei muuda kohtu arvates töölepingu pikenemist olematuks ega tähtajalise töölepingu pikenemist tühiseks. Hageja oma käitumisega, täiendavaks tähtajaks Rootsi lähetusse tööle asumisega, on tõendatud, et ta oli teadlik poolte kokkuleppest, mille kohaselt pikendati tähtajalist töölepingut ühe kuu võrra, ning seda vaatamata sellele, et ta töölepingu tingimuste muutmise kokkuleppele allkirja andnud ei ole. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja M. T. ütluste kohaselt kuulis ta pealt, kuidas kostja juhatuse liige ja hageja leppisid telefoni teel suuliselt kokku hageja töölepingu pikenemises 2008. septembrikuuks, kuid hageja töölepingu pikendamise kirjalikku kokkulepet kostja kontorisse allkirjastama ei tulnud, sest elab Narvas. Asjaolu, et allkiri töölepingu muutmise kokkuleppel puudub, ei muuda töölepingu lisa võltsituks, nagu hageja ekslikult leiab. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd hageja pärast 26.09.2008 töölähetusest naasmist kostja poole tööga kindlustamiseks ei pöördunud ning palka ei küsinud kuni hagi esitamiseni kohtusse, sai hageja aru, et tähtajaline tööleping temaga on lõppenud 30.09.2008 TLS § 77 lg 4 kohaselt. Kuna hagejaga lõppes tööleping 30.09.2008 ja kostja maksis hagejale välja lõpparve 09.10.2008, mille üle pooltel vaidlus puudub, ning ITLS § 6 lg-s 2 (kuni 30.06.2009 kehtinud redaktsioon) sätestatud tähtaja jooksul ei pöördunud kohtusse, siis on hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks aegunud. Kuna kohus jättis eeltoodud põhjendustel rahuldamata hageja nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, siis puudub hagejal õigus nõuda ka tema tööle ennistamist TLS § 117 lg 1 alusel ja sunnitud töölt puudutud aja eest keskmise palga väljamõistmist, sest TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustustest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, millisteks käesoleval juhul on hageja nõuded tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt puudutud aja eest keskmise palga hüvitamiseks alates 01.01.2009. Otsuse kohaselt hageja palganõuded 2008. augusti, oktoobri, novembri ja detsembri eest ei kuulu samuti rahuldamisele. Palganõue 2008. augusti eest ei kuulu rahuldamisele põhjusel, et hageja nimetatud kuul ei töötanud, vaid kasutas sel ajal talle tööandja poolt võimaldatud vaba aega, millega hüvitati varasematel kuudel tehtud ületunnitöö. Asjaolu, et hageja tegi ületunnitööd ajal, mil pooltevaheline tööleping kestis, on tõendatud tööaja arvestamise tabelitega ja hageja kohta peetud ületunnitöö arvestuse tabeliga. See, et tööandjal oli õigus

hüvitada ületunnitöö hagejale vaba aja andmisega, on sätestatud kostja töösisekorra eeskirjade p-s 3.16.3, mida tõendab kostja poolt esitatud töösisekorraeeskirjade väljavõte. Asjaolu, et hageja on nendega tutvunud, on tõendatud poolte vahel sõlmitud töölepinguga, kuhu hageja on andnud allkirja. Kehtinud PalS § 2 lg 1 kohaselt oli palk tasu, mida tööandja pidi maksma töötajale tehtud töö eest, kuid hageja 2008. oktoobris, novembris ja detsembris kostja juures ei töötanud, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda palga maksmist. Kohus leidis, et hageja töötamist kostja juures ei saa lugeda tõendatuks maksudeklaratsiooniga, mille kohaselt on kostja maksnud hageja eest riigimakse vaidlusalustel kuudel. Nimetatu ei tõenda, et hageja kostja juures töötas, pealegi on kostja esitanud maksuametile ka parandatud maksudeklaratsiooni, mida tõendab kostja poolt maksuametile esitatud maksudeklaratsiooni kokkuvõte hageja kohta. Kohus leidis, et kuivõrd hageja nõuded kostja vastu on õiguslikult põhjendamatud, puudub kohtul vajadus võtta kohtuotsuses seisukohta hageja väidetava hea usu põhimõttega vastuolevast käitumisest. Kohtuotsuse tegemisel jättis kohus arvestamata TsMS § 238 lg 1 ja 5 kohaselt kostja poolt hagejale saadetud töölepingu lõpetamise teate ja väljastusteate, millest nähtub, et tähtkiri hagejale saabus Narva Postkontorisse 05.01.2009, sest kohus asus seisukohale, et hageja nõue kostja vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks on aegunud. Kostja hinnapakkumin APS Combustion AB-le tööde teostamiseks perioodil 08.09.2008 30.09.2008 Rootsis ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohus on otsuse tegemisel rikkunud materiaalõiguse kui ka protsessuaalmenetluse norme. Kuna pooled ei nõudnud töölepingu lõpetamist, siis tööleping on muutunud määramata ajaks sõlmitud lepinguks. 01.09.2008 -30.09.2008 apellant töötas, mille eest vastustaja maksis apellandile töötasu. Edaspidi vastustaja ei andnud apellandile tööd, ei lõpetanud töölepingut aga maksis apellandi eest makse, millised on näha esitatud maksuameti väljatrükist. Maksete maksmisega apellandi eest vastustaja tunnistas poolte vahel töösuhteid. Apellandil ei olnud telefoni teel mingeid kokkuleppeid töölepingu tähtaja muutmiseks või töölepingu lõpetamiseks. Arvestades, et töölepingu p 7.3.1 kohaselt kõik lepingu muudatused vormistatakse kirjalikult ja jõustuvad mõlema poole allakirjutamisel, pidi vastustaja vormistama töölepingu tähtaja muutmise ainult kirjalikult ja poolte poolt allkirjastamisega. Vastustaja selgitas, et poolte vahel oli muudetud töölepingu tähtaeg telefoni teel, aga ei esitanud telefoni kasutamise väljatrükki. Apellandi arvates, kuna töölepingu tähtajal ei ole sõlmitud kirjalikku kokkulepet ja tööandja ei ole lõpetanud töölepingut 23.08.2008, siis TLS § 78 (mis oli kehtiv kuni 30.06.2009) alusel muutus tööleping määramata ajaks sõlmitud lepinguks. Maakohus tuli otsuses järeldusele, et tööleping poolte vahel oli pikendatud suulise kokkuleppe alusel, millega apellant ei ole nõus ning see põhjendus on vastuolus kogutud materjalidega, kuna töölepingu p 7.3.1. kohaselt kõik lepingu muudatused vormistatakse kirjalikult ja jõustuvad mõlema poolte allakirjutamisel. Poolte vahel ei olnud täiendavat

kirjalikku kokkulepet töölepingu pikendamiseks isegi ajal, kui tööandja saatis apellandi töölähetusse. Apellandi arvates viitavad kõik tõendeid sellele, et tööleping on TLS § 78 alusel muudetud määramata tähtajaks. 05.01.2009 sai apellant etteteatamise kirja, et apellandi tööleping oli lõpetatud TLS § 77 lg 1 p 2 järgi ning töölepingu lõpetamise tähtaeg on 30.09.2008. Apellandi arvates töölepingu lõpetamine ühepoolselt on ebaseaduslik. Etteteatamise kohaselt lõpetati apellandiga töösuhted 30.09.2008, aga vastustaja maksis kuni 2008. detsembrini apellandi eest makseid. Töölepingu lõpetamisest etteteatamine alates 30.09.2008 on vastustaja poolt saadetud 31.12.2008. Kui tööleping lõpetati 30.09.2008, siis.ei olnud vastustajal kohustust teavitada apellanti töölepingu lõpetamisest 31.12.2008. ITLS 6 lg 2 sätestab, et töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg on üks kuu. Apellant sai teada töölepingu lõpetamisest 05.01.2009 ja 02.02.2009 esitas maakohtule hagiavalduse ITLS § 6 lg 2 alusel. Apellant ei ole nõus vastustajaga, et pooled pikendasid töölepingut kokkuleppel konkreetseks tähtajaks. Samuti ei nõustu apellant sellega, et ületunnitöö eest olid antud vaba päevad. Ta ei esitanud vastustajale mingeid avaldusi, samuti ei ole poolte vahel kokkulepet vabade päevade kohta. Vastustaja ei andnud apellandile tööd, millega rikkus töölepingu tingimusi. Palgaseaduse (kehtiv kuni 31.06.2009) § 14 lg 1 sätestas, et ületunnitöö eest lisatasu maksmine või hüvitamine vaba aja andmisega määratakse kindlaks poolte kokkuleppel. Vastustaja ei ole esitanud kirjalikku kokkulepet, et apellant oli nõus saama vaba aega ületundide eest. Kui apellant kirjalikku nõusolekut ei andnud, ei saa vastustaja tugineda sellele, et poolte kokkuleppel anti apellandile 2008. augustis vaba aega. Apellandi arvamusel lõpetas vastustaja temaga töölepingu seadusevastaselt, seega tuleb hagiavaldus rahuldada täies ulatuses ning menetluskulud kostjalt välja mõista. Apellant ei nõustu kohtu poolt tuvastatud asjaoludega, et pooled ei vaidle selle üle, et 2008. augustis apellant vastustaja juures tööülesandeid ei täitnud. Ta vaidles sellele vastu, kuna vastustaja ei andnud apellandile tööd, seega ei olnud võimalust ülesandeid täita. Apellandi mittetöötamine tekkis tööandja kohustuste rikkumisel. Vastustaja poolt esitatud lõpparvestusest ei ole näha, et apellandile arvestati septembris 2008 palka esimese nädala eest, so töötamise eest Tallinnas. Kohtuistungil tuvastati, et apellant töötas esimese nädala 2008. septembris Tallinnas, aga see ei ole kajastatud tabelis. See asjaolu iseloomustab kostja töökorda, milles rikutakse seaduse nõudeid. Samuti materjalidest on näha, et apellandi lähetus Eestisse oli 26.09.2008, seega apellandile maksti töötasu ainult kuni 26.09.2008. Maakohus tugines asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud, so et apellandile maksti töötasu 27.09.2008 - 30.09.2008, millal apellant ei töötanud. Seega on otsuses märgitu ebaõige. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg 1, 2 ja 4, kuna kohtuotsus ei ole põhjendatud ning ei ole tuginetud kõikidele tõenditele. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et esimest korda sai apellant töölepingu lõpetamisest teada alles 05.01.2009 aastal. Maakohus jättis tähelepanuta, et vastustaja on apellandi eest tasunud makseid kuni 2008. detsembrini ning muutis deklaratsiooni 2009. kevadel, so pärast seda, kui apellant esitas

hagiavalduse ning märkis, et vastustaja tunnistas oma teoga poolte vahel töösuhteid kuni 2008. detsembrini. Maakohus tugines asjaoludele, milliseid ei arutatud üldse, kuna märkis, et pärast 30.09.2008 apellant vastustaja juures töötanud ei ole. Need asjaolud on vastuolus kogutud materjalidega, kuna apellant esitas selgitusi, et vastustaja telefoni teel mitmeid kordi lubas tööd ning on vaja arvestada, et kuni 31.12.2008 tööandja ei esitanud apellandile teatist, et tööleping on lõpetatud. Kuna vastustaja ei esitanud apellandile teatist lepingu lõpetamisest, olid poolte vahel töösuhted ning töölepingut ei lõpetatud. Maakohus ei kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti, kuna põhjendas kohtuotsust sellega, et vastustaja lõpetas apellandiga töölepingu suuliselt telefoni teel. TLS ei ole sätteid, mis lubavad lõpetada töölepingut suuliselt, kui teine pool ei tea sellest ning ei ole nõus. Kui maakohtu arvamuse kohaselt apellandiga lõpetati tööleping 30.09.2008, siis vastustaja ei pea esitama apellandile kirja 31.12.2008, mille apellant sai kätte 05.01.2009, et tööleping on lõpetatud ning siis ei pea vastustaja tasuma makseid. Maakohus jättis arvesse võtmata töölepingu p 7.3.1. Töölepingu lõpetamisest sai apellant teada alles 05.01.2009, seega hagi esitamise aeg lõppes 04.02.2009. Apellandi arvates tegi maakohus ühekülgse otsuse ning jättis tähelepanuta apellandi selgitused ning põhjendused. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Apellant tõendas asjaolu, et ta sai töölepingu lõpetamisest teade 05.01.2009. Vastustaja ei saa tõendada, et tööleping oli lõpetatud varem kirjalikult. TsMS § 232 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Apellandi arvates jättis maakohus hindamata apellandi tõendid, millega rikus TsMS § 232 lg 1 sätteid. TsMS § 442 lg 8 sätestab, et kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Maakohus jättis analüüsimata apellandi poolt esitatud asjaolud ning ei märkinud, miks ta ei ole nõus apellandi selgituste ning tõenditega. Maakohus kohaldas aegumist, kuid apellandi arvates hagi esitamise aeg ei ole möödunud ning tsiviilasi tuli läbi vaadata sisuliselt. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu.

Hagiavalduses esitas hageja mitu nõuet, mille suhtes tuli maakohtul võtta seisukoht, hinnates kõiki tõendeid ning vastates poolte esitatud väidetele. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja sellega seonduvate kõrvalnõuete osas asus maakohus seisukohale, et esitatud nõue on aegunud. Õige on, et vaidlusalusel perioodil kehtinud individuaalse töövaidluste lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg 2 järgi töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise tähtaeg oli üks kuu töölepingu lõpetamisest teadasaamisest. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, millal hageja sai teada töösuhte lõpetamisest. Hageja väidetel sai ta sellest teada 06.01.2009 (apellatsioonkaebuses on märgitud 05.01.2009), kui kostja saatis teate, et tööleping on lõpetatud TLS § 77 lg 1 p 2 järgi. Vaidlus puudub selle üle, et tõepoolest kostja saatis nimetatud teate, mis jõudis hageja elukohta 05.01.2009. Kostja vastuväidetel oli hageja töölepingu lõpetamisest teavitatud telefoni teel ning ka lõpparve kättesaamisel pidi ta aru saama, et töösuhe on lõppenud. Kostja taotles aegumise kohaldamist, mille kohus rahuldas. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus ei ole nõude aegumist põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Maakohtu seisukoht selles, et kostja maksis hagejale lõpparve 09.10.2008, ning selle asjaolu üle vaidlus puudub, ei vasta toimikus olevatele materjalidele. Apellandi seisukoht on põhjendatud, et vaidlus puudus selle üle, et hageja sai kostjalt viimast korda raha 09.10.2008. Vaidlusküsimuseks oli asjaolu, kas kostjalt raha saamisel pidi hageja aru saama, et tegemist on lõpparvega või mitte. Kostja vastuväidetel sai hageja 09.10.2008 puhkusekompensatsiooni ning saadud summast pidi hageja aru saama, et see ei saa olla ainult töötasu. Toimikus olevast Maksu- ja Tolliameti väljatrükist ilmneb, et aprillist kuni augustini 2008 oli hageja töötasu igakuiselt suurem, kui oli seda väljamakstud summa oktoobris 2008 (t.lk. 16). Toimiku materjalid ei sisalda tõendit, et hagejale anti lõpparve arvestuse lehte, millest nähtuks, mida sisaldas väljamakse. Seda ei väitnud ka kostja seaduslik esindaja O. Ketov, et selline arvestus hagejale edastati (t. lk. 109). Seega toimikus olevad tõendid ei kinnita kostja vastuväidet, et hageja pidi aru saama juba 09.10.2008, et tegemist on lõpparvega. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei küsinud palka kuni hagi esitamiseni, kuid hageja on väitnud, et tal toimus telefoni teel suhtlemine kostja seadusliku esindajaga, ning ta soovis nii tööd kui ka puhkuse vormistamist puhkusetasu väljamaksmisega (t.lk108). Nimetatud hageja väite on kohus jätnud tähelepanuta ja sellele vastamata. Kostja väidetel tööleping lõpetati 30.09.2008. Kehtinud TLS § 74 lg 2 järgi pidi tööandja andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Toimik ei sisalda ühtegi dokumentaalset tõendit selle kohta, et kostja oleks hagejat teavitanud töölepingu lõpetamisest enne 06.01.2009 ning oleks saatnud kirja tööraamatu vastuvõtmiseks. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas hagejaga sõlmitud töölepingut pikendati kuni 30.09.2008 või oli tööleping pärast tähtaja möödumist muutunud tähtajatuks töölepinguks.

Töölepingu lõpetamisel kehtinud TsMS § 77 lg 1 sätestas tähtajalise töölepingu puhul tööandja kohustuse sellest töötajat teavitada enne tähtaja möödumist kirjalikult. Nimetatud nõuet kostja ei täitnud. TsMS § 230 lg 1 kohustab pooli tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Seega, kui kostja väitis, et töölepingu lõpetamisest ta teavitas hagejat, siis tulnuks seda asjaolu tõendada usaldusväärsete tõenditega. Kolleegiumi hinnangul üksnes tunnistaja M.T. ütlustest ei piisanud. TsMS § 230 lg 2 annab kohtule õiguse teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Ka kostja väitele tähtajalise töölepingu pikendamise kohta tuli anda hinnang kõiki tõendeid hinnates. Kolleegium nõustub apellandiga, et töötasu nõue ei ole aegunud ning kohus ei ole hinnanud hageja väiteid augusti 2008 töötasu nõude osas. Hageja väidetel ei ole talle makstud augustikuu eest palka. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei töötanud nimetatud kuul ning sai ületundide eest vabad päevad, viidates kostja töösisekorraeeskirjade p-le 3.16.3. Kostja vastuväidetel augustis 2008 ei antud talle tööd ning mingit kokkulepet vaba aja andmise kohta ei ole sõlmitud. Kehtinud palgaseaduse § 14 lg 1 kohaselt ületunnitöö eest lisatasu maksmine või hüvitamine vaba aja andmisega määratakse kindlaks poolte kokkuleppel. Sama põhimõte on ka otsuses viidatud kostja töösisekorraeeskirjade p-s 3.16.3. Toimik ei sisalda tõendit, millest ilmneks vastava kokkuleppe sõlmimine. Seega tuli analüüsida poolte väiteid ja tõendeid. Hageja väidetel ta küsis tööd, mida ei antud. Nimetatud asjaolu tuli hagejal tõendada. Eeltoodut arvestades, asub kolleegium seisukohale, et tsiviilasjas on jäänud olulised asjaolud välja selgitamata ning toimikus olevad tõendid hindamata, millist menetlusõiguslikku puudust ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ning tulenevalt TsMS § 656 lg 1 p 5 tuleb tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Tsiviilasja uuel läbivaatamisel tuleb otsustada ka menetluskulude jaotus.

Mare Merimaa

Ele Liiv

Imbi Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.