Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue

alusel sõlmitava asjaõiguslepingu kohaselt müüjale tasutud summad ning lisaks tasuma ostjale leppetrahvi 10% lepingu eseme ostuhinnast ning nimetatud summa on müüja kohustatud ostjale tasuma 15 päeva jooksul. Hageja ei ole täitnud oma kohustust tagastada üleantud summa 2 500 000 krooni kostjale. Seega ei ole hagejal tekkinud õigust nõuda eelmärke kustutamist. Hageja on kohustatud tasuma kostjale leppetrahvi 1 675 000 krooni. Kuni leppetrahvi tasumiseni ja üleantud summade tagastamiseni on kostjal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS §-de 110 ja 111 alusel. Pärast 27.05.2008 läbirääkimiste ettepanekut olnuks vastuolus hea usu põhimõttega nõuda kostjalt asjaõiguslepingu sõlmimist. Vääriselupaiga piirang puudutas 3 sangleppa 0,04 ha suurusel alal. Kui kostja taganes lepingust, siis oli aluseks kinnistult avastatud torustik. Maakohtu otsus

sõlmimata jätmiseks ehk kas asjaõigusleping jäi sõlmimata kostjast tulenevatel asjaoludel. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna notar Kaata Kartau teavitas kostjat, et asjaõiguslepingut on võimalik sõlmida 28.05.2008 või 29.05.2008. Kostja nimetatud ajal asjaõiguslepingu sõlmimisele ei ilmunud, kuid teavitas 28.05.2008 hagejat, et soovib alustada läbirääkimisi lepingu tingimuste muutmiseks ja ostuhinna tasumise tähtaja pikendamiseks. Kostja väitel pärast 27.05.2008 läbirääkimiste ettepanekut olnuks vastuolus hea usu põhimõttega nõuda kostjalt asjaõiguslepingu sõlmimist. Vastavalt TsÜS § 104 lg-le 2 ei loeta tingimust saabunuks, kui selle saabumisele aitas hea usu põhimõtte vastaselt kaasa pool, kellele tingimuse saabumine on kasulik. Põhimõtteliselt võib jaatada, et teatud juhtumitel võib läbirääkimistest keeldumine tähendada tingimuse saabumisele kaasa aitamist, kuid seda üksnes juhul, kui läbirääkimiste tulemusena on tõenäoline, et leping võib jääda sõlmimata lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise (VÕS § 97) või võlausaldaja poolse lepingu olulise rikkumise tõttu. Kostja ei ole tõendanud, et esines asjaolu, mille tõttu oli mõlemal poolel alust kahelda lepingu nõuetekohases realiseerumises. Ettepanekust läbirääkimiste alustamiseks nähtub, et aluseks läbirääkimiste alustamiseks oli asjaolu, et kostjale sai teatavaks, et lepingu p-s 1.5 märgitud piirangutest (vääriselupaik) tulenevalt tuleb detailplaneeringu menetluse käigus läbi viia keskkonnamõjude strateegiline hindamine. Kostja väitel vääriselupaiga piirang puudutas 3 sangleppa 0,04 ha suurusel alal. Muutmislepingu p 1.5 sätestas, et ... samuti jääb nimetatud maaüksusele vääriselupaik. Vastavalt muutmislepingu p-le 1.7 avaldab ostja, et ta on teadlik käesoleva lepingu p-des /---/ 1-5- /---/ nimetatud piirangutest ning ei oma eelnimetatud piirangutega seoses müüjale mingeid pretensioone ega esita mingeid nõudeid v.a juhul, kui lepingu p-s 1.5 nimetatud piirangust, mille kohaselt jääb lepingu esemele vääriselupaik, tulenevad lepingu esemel teostatava ehitusliku tegevuse suhtes piirangud. Seega oli kostjal õigus esitada pretensioone, kui tulenevalt vääriselupaiga olemasolust tekivad ehituslikud piirangud. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 1 võisid sellised pretensioonid olla aluseks lepingu sõlmimata jätmisele, kui tegemist oleks olnud olulise lepingurikkumisega. Kostja ei ole tõendanud, et tulenevalt vääriselupaiga olemasolust oleksid tekkinud kinnistul ehituslikud piirangud. Vastavalt metsaseaduse § 23 lg-le 4 sõlmitakse vääriselupaiga kaitseks kinnisasja omanikuga notariaalne leping (edaspidi leping), mille alusel koormatakse kinnisasi isikliku kasutusõigusega riigi kasuks Keskkonnaministeeriumi kaudu tähtajaga 20 aastat. Lepingut saab sõlmida metsaressursi arvestuse riiklikkusse registrisse kantud vääriselupaiga kaitseks. Seega toimub vääriselupaiga kaitse üksnes kinnistu omanikuga sõlmitud kokkuleppe alusel. Ilma kinnistu omaniku nõusolekuta ei saa ka teoreetiliselt tekkida vääriselupaigast kinnistule ehituslikke piiranguid. Võib arvata, et vääriselupaiga olemasolust ehituslikke piiranguid ei oleks tekkinud. Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud, kuidas oleks vastavad piirangud võinud tekkida. Kostja taganemisavaldusest 7.07.2008 nähtub, et taganemise aluseks oli üksnes kinnistult avastatud torustik ning taganemisavalduses ei ole kostja viidanud, et vääriselupaiga olemasolust oleks tulenenud mingisuguseid ehituslikke piiranguid. See kinnitab, et vääriselupaiga olemasolust ehituslikke piiranguid ei tekkinud ning et hoopis kostja käitus pahauskselt esitades ebamäärase avalduse läbirääkimiste alustamiseks. Ühelgi juhul ei oleks vääriselupaigaga seonduv saanud kujutada endast olulist lepingurikkumist, kuivõrd arvestades maatüki suurust, oli tegemist üksnes väikese osaga kinnistust - 0,04 ha, kus kasvas 3 sangleppa. Jättes reageerimata kostja ettepanekule, ei ole hageja pahauskselt aidanud kaasa äramuutva tingimuse saabumisele, mistõttu tuleb lugeda tingimus saabunuks ning leping lõppenuks vastavalt muutmislepingu p-le 1.8. Kuivõrd leping on lõppenud, on hagejal õigus muutmislepingu p 1.9 alusel nõuda kostjalt nõusoleku andmist eelmärke kustutamiseks. Üksnes läbirääkimiste alustamisest keeldumine, s.o vaadatuna lahus läbirääkimiste alusest, pahauskset käitumist ei tähenda. Kuivõrd leping on lõppenud 1.06.2008 äramuutva

tingimuse saabumisega, ei olnud kostjal ega hagejal võimalik pärast seda lepingust taganeda ning tähtsust ei oma kostja väited, nagu oleks ta seda teinud. Seega ei saanud kostjal tuleneda ka taganemisest mingisuguseid nõudeid hageja vastu ning kostjal ei saa olla õigust kuni nõuete rahuldamiseni oma kohustuse täitmisest keelduda VÕS § 111 alusel. Apellatsioonkaebus

Kohus ei ole viidanud tõendile, mis võimaldaks tõlgendada lepingu p-s 1.8 fikseeritud poole tahet viisil, nagu see nähtub kohtuotsusest. Vääriselupaiga olemasolust tulenevate ehituslike piirangute kontekstis on kohus võtnud seisukoha, et kostja on käitunud pahauskselt, esitades ebamäärase avalduse läbirääkimiste alustamiseks. Kohus ei viidanud, millistele tõenditele järeldus tugines. Nagu selgitas hageja kohtuistungil, pärines keskkonnamõjude strateegilise hindamise küsimus kostjale keskkonnaministeeriumist saadetud vastusest. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud lepingu p 1.8 sisu ja teinud ebaõigeid järeldusi, ega vastanud kostja väidetele, et võlasuhe ei ole lõppenud VÕS § 186 p 9 alusel, vaid VÕS § 186 p 5 alusel lepingust taganemisega. Kohus ei analüüsinud kostja vastuväiteid õigusest keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS §-de 110 või 111 alusel. Kostja on esitanud vastuväite, et tal puudub kohustus anda hageja poolt soovitav nõusolek, kuivõrd hageja ei ole tagastanud ostuhinda 2 500 000 krooni. Kostja on soovinud kasutada kohustuse täitmisest keeldumise õigust, juhuks kui kohus peaks tuvastama kostjal vastavasisulise kohustuse olemasolu. Kohus on ületanud hagi piire ja teinud otsuse nõude osas, mida hageja ei ole esitanud, millega on rikutud TsMS § 439. Hageja on esitanud tuvastushagi kohustuse olemasolu tuvastamiseks, kuid kostjale on pandud kohustus esitada kinnistamisavaldus eelmärke kustutamiseks. Kostja hinnangul ei asenda kohtulahend sellises sõnastuses tema tahteavaldust ega ole reaalselt täidetav. Vastus apellatsioonkaebusele

muutmislepingu p 1.8 sisu ja eelduste esinemise osas, kui tuvastas, et lepingu lõppemise tingimuseks on igasugune ostjast tulenev lepingu sõlmimata jätmine. Vaidlust ei olnud selles, et notar teavitas kostjat, et asjaõiguslepingut on võimalik sõlmida 28. või 29.05.2008. Kostja lepingut sõlmima ei ilmunud, kuid teatas 28.05.2008, et soovib alustada läbirääkimisi lepingu tingimuste muutmiseks ja ostuhinna tasumise tähtaja pikendamiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud et kostja ei tõendanud, et esines asjaolu, mille tõttu oli mõlemal poolel alust kahelda lepingu nõuetekohases realiseerumises. Kuivõrd kostja ei tõendanud, et muutmislepingu p-s 1.5 sätestatud vääriselupaiga olemasolust oleksid tekkinud kinnistul ehituslikud piirangud, ei käitunud hageja pahauskselt, kui jättis reageerimata kostja läbirääkimiste ettepanekule. Kuna leping oli lõppenud 1.06.2008 äramuutva tingimuse saabumisega, ei olnud kostja võimalik 7.07.2008 lepingust taganeda. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus on teinud seadusliku otsuse ja apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise maakohtule. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Reet Allikvere

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.