lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-41-10

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 25.05.2010

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-41-10
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
25.05.2010
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2971
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev

RESOLUTSIOON

Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-41-10 Tartu, 25. mai 2010. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik E. J (pankrotis) hagi A. E vastu 755 811 krooni saamiseks või pärandist loobumise kehtetuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-29221 E. J (pankrotis) kassatsioonkaebus 755 811 krooni Hageja E. J (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja pankrotihaldur Katrin Prükk Kostja A. E (isikukood xxxxxxxxxxx) 26. aprill 2010. a, kirjalik menetlus

1.Tühistada tsiviilasjas nr 2-08-29221 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2009. a otsus ja Pärnu Maakohtu 24. augusti 2009. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue müüa kostja kinnisasi ja rahuldada selle arvel hageja võlausaldajate 755 811 krooni suurune nõue, ning menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule. Ülejäänud osas jätta kohtuotsused muutmata.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada E. J-le (pankrotis) kassatsioonkaebuselt 15. veebruaril 2010. a tasutud kautsjon 1000 (üks tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.E. J (hageja, pankrotis) esitas seadusliku esindaja, pankrotihaldur Katrin Prüki kaudu 9. juulil 2008 Pärnu Maakohtule hagi A. E (kostja) vastu, milles esitas pärast mitmeid täpsustusi järgmised nõuded: 1) rahuldada Pärnus Xxxxxx xx-x asuva korteriomandi (korteriomand) arvel AS ETK Vikero Tekstiil (pankrotis) nõue 750 000 krooni, Eesti Vabariigi nõue 4295 krooni ja kohtutäitur T. Lorvi nõue 1516 krooni; 2) müüa korteriomand avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ja tasuda müügist saadud raha, kuid mitte rohkem kui 755 811 krooni hageja pankrotivarasse. Lisaks esitas hageja alternatiivsed nõuded: 1) tunnistada kehtetuks hageja avaldus tema isa E. J pärandist loobumiseks; 2) ennistada tähtaeg 13. novembril 2003 surnud E. J pärandi vastuvõtmiseks; 3) tuvastada kostja kohustus anda nõusolek korteriomandi kohta tehtud kande muutmiseks kinnistusraamatus viisil, et hageja kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna. Hagiavalduse kohaselt rahuldas Pärnu Maakohus 21. aprilli 2004. a otsusega AS ETK Vikero Tekstiil (pankrotis) hagi hageja vastu ja temalt nõuti välja 750 000 krooni. Hageja ei täitnud vabatahtlikult

kohtuotsust. Pärnu Maakohus kuulutas 1. juuli 2008. a otsusega välja hageja pankroti. Pankrotivarast ei piisanud esitatud nõuete rahuldamiseks. Hageja isale E. J-le kuulus kinnistusraamatu andmetel kuni 2. aprillini 2004 korteriomand aadressil Xxxxxx xx-x, Pärnu linn. Hageja isa suri 13. novembril 2003 testamenti tegemata. Tema ainus esimese järjekorra pärija oli hageja. Pärnu notar Marje Jürioja avaldas 27. jaanuaril 2004 väljaandes Ametlikud Teadaanded pärimisteate, mille kohaselt on notari menetluses 13. novembril 2003 surnud E. J (sünd. xx. juulil xxxx) pärimisasi. Juba enne pärimisteate avaldamist, 15. jaanuaril 2004 tegi hageja pärandist loobumise avalduse. Rahvastikuregistri andmetel on kostja hageja tütar. 30. aprillil 2004 väljastas notar kostjale seadusjärgse pärimistunnistuse. Selle kohaselt koosneb E. J pärandvara korteriomandist. Kinnistusraamatu väljatrükist nähtub, et 2. aprillil 2004 on korteriomandi kohta tehtud kanne, mille kohaselt on nimetatud korteriomandi omanik kostja. Pärnu Maakohus on 1. juuli 2008. a kohtuotsuses tuvastanud, et pärast hageja isa surma pärandi vastuvõtmiseks avalduse esitamisel oleks hageja pärinud isale kuulunud korteriomandi, sest ta oli esimese järjekorra pärija enne 1. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse (PärS) § 13 lg 1 mõttes. Kostja peab lubama rahuldada AS ETK Vikero Tekstiil, Eesti Vabariigi ja kohtutäitur T. Lorvi nõuded korteriomandi arvel. Kuna kostja sellega ei nõustunud, siis tuleb tema nõusolek asendada kohtuotsusega, korteriomand müüa avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikuga ettenähtud korras ja müügist saadaolevast rahast rahuldada võlausaldajate nõuded. Pankrotihalduril on pädevus esitada nõue PärS § 125 alusel. Võlausaldajate huvide kaitsmise pädevusest tuleneb ka halduri pädevus nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Juhuks, kui pankrotihaldur ei ole pädev esitama PärS § 125 alusel nõuet, palus hageja alternatiivselt hagi rahuldada pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 järgi tagasivõitmise korras. Pärandist loobumine on kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust sisaldav tehing, mille tagajärjena tekkis olukord, kus hageja asemel sai pärijaks tema tütar. Hageja on pärandist loobunud jaanuaris 2004, s.o ajal, mil Pärnu Maakohus menetles AS ETK Vikero Tekstiil (pankrotis) hagi hageja vastu 750 000 krooni nõudes. Hageja ja kostja tegevus pärandi vastuvõtmisel on seetõttu vastuolus ka hea usu põhimõttega. Loobudes vahetult enne eeldatavalt hageja kahjuks tehtavat kohtuotsust pärandi vastuvõtmisest, mille hulgas oli eeldatavalt olulise väärtusega korteriomand, kahjustas hageja sellega oma võlausaldajate huve. Arvestades asjaoluga, et hageja ei ole kohtuotsusega väljamõistetud summast midagi tasunud ning hagejal ei ole kinnisvara või muud vara, mille arvel saab kohtuotsust täita, on ilmne, et hageja soovis oma tegevusetusega saavutada enda täielikku varatust, et mitte asuda hüvitama võlausaldajate nõudeid. PärS § 118 lg 2 p 1 kohaselt võib pärima õigustatud isiku avalduse alusel sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja ennistada kohus, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. PärS § 118 lg 3 tulenevalt saab pärandi vastu võtta 10 aasta jooksul pärandi avanemisest, s.o praegusel juhul hiljemalt

13.novembril 2013. PankrS § 120 kohaselt on pärandi vastuvõtmise tahte avaldamine

pankrotihalduri pädevuses. Juhul kui pärandist loobumist ei saa kehtetuks tunnistada pankrotiseaduse alusel, tuleb anda võlgniku tegevusele hinnang hea usu ja heade kommete täitmise nõude valguses. Isik, kellel on täitmata kohustusi ja kes loobub pärandist, käitub oma võlausaldajate suhtes ebaausalt ja ebaõiglaselt.

2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja arvates kehtib nii hageja kui ka kostja kohta tingimatu pöördumatuse printsiip (enne
1.jaanuari 2009 kehtinud PärS § 115 lg 2, alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv PärS § 116 lg 2). Halduril ei ole PankrS § 120 lg 1 järgi pädevust otsustada, kas võlgnik võtab pärandi vastu või mitte. Enne
1.jaanuari 2009 kehtinud PärS § 125 alusel sai nõude esitada võlausaldaja. Võlausaldajad said nõudeid esitada avaldusena pärimismenetluses sätestatud tähtaja jooksul, praeguses vaidluses kuni
27.märtsini 2004. Arvestades olukorda, kus võlausaldajal ei olnud pärandi avanemise ajal tunnustatud nõuet, kuid samas kestis kohtumenetlus kahju väljamõistmiseks, oli võlausaldajal võimalus rakendada oma nõude tagamiseks pärandi hoiumeetmeid (PärS §-d 110-111). Seega on võlausaldaja jätnud õiguskaitsevahendid õigel ajal kasutamata. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmise korral PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS §-des 110-114 sätestatud tagasivõidetavate tehingute loetelus pärandist loobumist märgitud ei ole.
3.Pärnu Maakohus jättis 24. augusti 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et PärS § 125 alusel ei saa haldur esitada võlausaldajate huvides kohtule nõuet, sest pankrotihaldur on PankrS § 54 lg 1 kohaselt võlgniku seaduslik esindaja. PankrS §-des 111-114 esitatakse loetelu tehingutest, mida saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, kuid pärandist loobumist selles loetelus ei ole. Seadusandja on kehtestanud loetelu vara kohta, mis on võlgniku omandis olnud, kuid pärandvarast loobumise korral ei olegi see vara võlgniku omandis olnud ja seetõttu seda tehingut ei saa hiljem vaidlustada. Selline seisukoht haakub pärandist loobumise puhul PärS §-st 115 tuleneva pöördumatuse printsiibiga. PankrS § 120 lg 1 kohaselt, kui võlgnik saab pärast pankroti väljakuulutamist pärandi või annaku, otsustab selle vastuvõtmise või sellest loobumise haldur. Hageja sai pärandi ja loobus sellest pärast pankroti väljakuulutamist ning seega ei ole halduril alust esitada nõudeid pärandvara suhtes.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja palus jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. detsembri 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse järgi nõustus kohus täielikult maakohtu põhjendustega ega pidanud

vajalikuks neid korrata. PärS § 125 alusel ei saa haldur võlausaldajate huvides esitada kohtule nõuet, sest pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja PankrS § 54 lg 1 alusel. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 125 kohaselt võib võlausaldaja nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad pärandist loobunu asemel. Ringkonnakohus ei nõustunud kaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt saab PärS § 125 alusel nõude esitada ka pankrotihaldur võlgniku seadusliku esindajana. Maakohus on õigesti leidnud, et rahuldada ei saa ka hageja alternatiivselt esitatud nõudeid. Pärandist loobumine on kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust sisaldav tehing, mille tagajärjena tekkis olukord, kus hageja asemel sai pärijaks tema tütar. Hageja tugineb PankrS § 110 lg 1 p-le 4, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Nimetatud alusel hagi rahuldada ei saa, sest pärandist loobumine on ühepoolne tehing. Seega puudub kausaaltehing hageja ja kostja vahel. Kostja õigus pärida oma vanaisa vara tuleneb pärimisseadusest. Kostjat ei ole võimalik käsitada tehingu (pärandist loobumise avaldus) teise poolena. TsÜS § 86 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Praeguses asjas on kostjaks A. E, kes sai pärijaks pärandi vastuvõtmise avalduse alusel tulenevalt pärimisseadusest. Kuivõrd hageja ja kostja vahel puudub kausaaltehing, siis maakohus ei pidanudki hinnangut andma asjaolule, kas hageja toimis pärandist loobumisel kooskõlas heade kommetega või kas tema käitumine oli kooskõlas hea usu põhimõttega. Peale selle on hagiavalduses esitatud vaid üldiseid väiteid, kuid pole viidatud tõenditele, millest võiks järeldada, et hageja tahe oli suunatud pärandist loobumisel vaid sellele, et pärand ei läheks kogukonna hüvanguks. Hagiavaldusest ei selgu, kuidas vaidlusaluse pärandi ülemineku korral kogukonna hüvanguks oleks paremini olnud kaitstud hageja võlausaldajate huvid. Kui hageja tahteavaldus pärandist loobumiseks olnuks tehtud vastuolus hea usu põhimõttega, siis ei laieneks samad asjaolud kostja tahteavaldusele, mille ta tegi vanaisa pärandi vastuvõtmiseks 15. jaanuaril 2004 notarile. Neid kahte pärimisseaduse alusel tehtud tahteavaldust ei ole võimalik käsitada kahepoolse tehinguna, nagu seda on tehtud hagiavalduses ja apellatsioonkaebuses. Maakohus on küll ekslikult leidnud, et ka praegu kehtiva õiguse kohaselt saab tagasi võita vaid võlgniku omandist välja läinud vara, kuid see ei mõjuta otsuse sisu. Alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva pankrotiseaduse sätete kohaselt ei ole tagasivõitmise puhul oluline, kas tagasivõidetava tehinguga läks vara võlgniku omandist välja või mitte. Määravaks on asjaolu, kas tehinguga kahjustati võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Kui asjas ei ole võimalik teha uut otsust, tuleb asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ebaõigesti kohaldatud PärS § 125. Asjaolust, et pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja, ei saa järeldada, et ta ei saa korraldada võlausaldajate nõuete rahuldamist PärS § 125 alusel. Pärandist loobunud isiku pankroti korral tuleks PärS § 125 tõlgendada selliselt, et loobunu võlausaldajate nõuete rahuldamist loobunul õiguse järgi saada olevast pärandiosast saab nõuda ka pankrotihaldur. PärS § 125 reguleerib üksnes võla tasumise korda ega loo iseseisvat õigussuhet võlausaldaja ja pärandi vastuvõtja vahel. Hagi esitades pankrotihaldur korraldab võlausaldajate selliste nõuete täitmist, mis võlausaldajatel on pärandist loobunud pankrotivõlgniku vastu. Kui pärandist loobunu pärandiosast ei jätku kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (nagu praegusel juhul), siis on PärS § 125 kohase nõude esitamine pankrotihalduri kaudu ainus moodus, kuidas tagatada pärandist loobunu võlausaldajate võrdne kohtlemine. Kui asuda seisukohale, et PärS § 125 ei saa tõlgendada selliselt, et nõude saaks esitada ka pankrotihaldur, tulnuks hagejale anda võimalus tugineda lepingulisele esindusele. Ringkonnakohus jättis sellele väitele vastamata ega andnud hagejale võimalust küsida võlausaldajatelt volitust. Tagasivõitmise mõistega oleks vastuolus tõlgendus, et ühepoolseid tehinguid ei saa tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. See on võimalik PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel, jättes kõrvale sätte selle osa, mis räägib teisest poolest. Hageja ei ole esitanud nõuet tunnistada kostja tahteavaldus pärandi vastuvõtmiseks kehtetuks. Ühepoolsed tehingud saavad olla vastuolus heade kommetega ja tühised. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja tahteavaldust pärandist loobumiseks ja kostja tahteavaldust pärandi vastuvõtmiseks tuleb tühisuse aspektist vaadelda koos. Hageja tahteavaldus võib olla tühine, ilma et kostja tahteavaldus oleks tühine. Hageja ja tema tütar tegutsesid pärimismenetluses kooskõlastatult, hageja käitus oma võlausaldajate suhtes ebaausalt.

7.Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue müüa kostja kinnisasi ja rahuldada selle arvel hageja võlausaldajate 755 811 krooni suurune nõue, ning menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium peab TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel vajalikuks tühistada ka maakohtu otsus samas osas ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on ekslikult jätnud asjas kohaldamata enne
1.jaanuari 2009 kehtinud PärS § 125. PärS § 125 kohaselt võib võlausaldaja nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad pärandist loobunu asemel. Seega kaitseb PärS § 125 võlausaldaja huve juhtudel, mil talle võlgu olev isik on pärandist (temal

saada olevast pärandiosast) loobunud ja loobunul ei ole vara, mille arvel oleks võimalik võlga tasuda. Praeguses asjas tuleb mh lahendada õiguslik küsimus sellest, kas PärS § 125 on võimalik kohaldada ka juhul, mil on välja kuulutatud pärandist loobunud isiku pankrot. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele tuleb selgitada PärS § 125 järgse nõude esitamise korda pankrotimenetluses.

10.Kolleegium leiab, et PärS § 125 on võimalik kohaldada ka pärast pärandist loobunud isiku pankroti väljakuulutamist, st kui loobumine toimus enne pankroti väljakuulutamist. Raske oleks leida mõistlikku põhjendust lahendusele, mille kohaselt oleksid võlausaldaja huvid PärS § 125 alusel kaitstud enne pankroti väljakuulutamist, kuid mitte pärast seda (vt käesoleva otsuse p 13 selle kohta, et pankrotiseaduse kohaselt ei ole võimalik pärandist loobumise tagasivõitmine). Kui pärandist loobumine tuleks otsustada pärast pankroti väljakuulutamist, siis enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 120 kohaselt oli see pankrotihalduri pädevuses.
11.Ringkonnakohus on otsuses leidnud, et PärS § 125 ei ole võimalik kohaldada seetõttu, et pankrotihaldur on PankrS § 54 lg 1 kohaselt võlgniku, mitte võlausaldajate seaduslik esindaja. Kolleegium nõustub seisukohaga, et pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja, kuid märgib, et PankrS §-de 2 ja 108 alusel on võimalik praegusel juhul lugeda hagi esitajaks pankrotivõlgnik, mitte PärS §-s 125 märgitud võlausaldaja. Pankrotihaldur esitab hagi pankrotivõlgniku nimel, kuid kaitseb teiste isikute, s.o võlausaldajate huve. PärS § 125 annab võlausaldajale õiguse nõuda pärandist loobunud isiku võlgade tasumist temal õiguse järgi saada oleva pärandiosa arvelt. Pankrotiseaduse § 54 lg 1 enne 1. jaanuari 2010 kehtinud redaktsiooni kohaselt teeb võlgniku nimel tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes pärast pankroti väljakuulutamist pankrotihaldur. Pankrotiseaduse § 44 lg 1 kohaselt võivad võlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Kuigi praegusel juhul ei ole PankrS § 44 tähenduses tegemist võlgniku vastu suunatud nõudega, võib seda pankrotiseaduse üldise loogika ja menetlusökonoomia alusel selliseks nõudeks lugeda. Kolleegium märgib, et nt äriseadustiku § 187 lg 4 esimese lause kohaselt võib juhatuse liikme tekitatud kahju hüvitamist osaühingule nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Sama lõike teise lause kohaselt võib osaühingu pankroti väljakuulutamise korral nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur.
12.Praegusel juhul on hagis märgitud, et pärandist loobunul on kolm võlausaldajat. Võlausaldajate nõuded tulenevad eelduslikult olemasolevatest täitedokumentidest (Pärnu Maakohtu 21. aprilli 2004. a otsus ning kohtutäituri tasu otsus). Seega tuleb vastata küsimusele, milles seisneb PärS § 125 järgne nõue, kui võla kohta on olemas täitedokument. Kolleegium on seisukohal, et PärS § 125 sätestab võlausaldajate seadusjärgse pandiõiguse, mis annab õiguse nõuda võla tasumist selle pärandvara arvel, millest võlgnik on loobunud. Kuna seadusjärgse pärimise korral pärandvarast loobumisel on siiski alati olemas pärija (PärS § 18 lg 1 kohaselt muude pärijate puudumisel kohalik omavalitsusüksus), siis on pärandvara pärast loobumist läinud üle mõnele kolmandale isikule. PärS § 125 alusel peab see kolmas isik taluma, et talle üle läinud

pärandvara arvel tasutakse pärandist loobunud isiku võlad. Pärandi vastuvõtnud isiku isikliku vara arvel ei või võla tasumist nõuda. Seega kujutab haginõue endast praegusel juhul nõuet tunnustada pankrotis oleva hageja õigust lasta täitemenetluses müüa pärandvara hulka kuulunud korteriomand, st nõuet seadusjärgse pandiõiguse realiseerimiseks. Riigikohus on sarnasele järeldusele jõudnud 24. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-193-06 tehtud otsuses, mil kolmas isik oli taganud teise isiku võlga oma kinnisasjaga. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et analoogiliselt tehingulisel alusel oma kinnisasja kolmanda isiku võla katteks pantinud isiku õigusega esitada asjaõigusseaduse § 351 lg 3 alusel vastuväiteid pandiõigusega tagatud nõudele on praegusel juhul ka kostjal õigus selliseid vastuväiteid esitada.

13.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega hageja alternatiivse nõude rahuldamata jätmise kohta ega pea TsMS § 689 lg 5 alusel vajalikuks neid korrata. Pankrotiseadus ei näe ette võimalust tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks ühepoolne vastuvõtmist mittevajav tahteavaldus (tehing), s.o pärandist loobumine. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, mis käsitlesid pärandist loobumise võimalikku vastuolu heade kommetega.
14.Kolleegium juhib kohtute tähelepanu järgnevale. Pärnu Maakohus on 21. juuli 2008. a määrusega hagi tagamise korras seadnud keelumärke kostjale kuuluvale korteriomandile (I kd, tl 61-62). TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Otsuse resolutsioonis ei ole aga ei maakohus ega ringkonnakohus järginud TsMS § 442 lg 5 nõudeid ega lahendanud määratud hagi tagamise abinõu küsimust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb täita ka TsMS § 442 lg 5 nõuded.
15.Kolleegiumi arvates määrasid kohtud, sh Riigikohus, vääralt hagi hinna. TsMS § 123 järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg. TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel asja hind sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust (vt ka Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 26). Maakohus ei ole otsuses hagihinda käsitlenud. Ringkonnakohus on hagi hinnaks märkinud 600 000 krooni, lähtudes ilmselt hageja sellekohasest seisukohast (I kd, tl 47), milles hageja nimetab kostjale kuuluva korteriomandi väärtuseks 600 000 krooni ja nimetab selle summa ka hagihinnaks. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et hageja on hiljem hagi täiendanud alternatiivse nõudega, milles nõuab 755 811 krooni saamist kostja korteriomandi müügi arvel. TsMS § 134 lg 1 kohaselt määratakse alternatiivsete nõuete korral hagihind suurema nõude järgi. Riigikohus muudab seetõttu TsMS § 137 lg 11 alusel hagihinda. Hagihinnaks kõigis kohtuastmetes on 755 811 krooni.
16.Menetluskulude jaotus lahendatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
17.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.