Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik
Kohtuasi
Hannalore Jõearu kaebus Tallinna kohtutäituri Kristiina Feinmani 1. detsembri 2017 otsuse peale täiteasjas nr 034/2011/228
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tallinna kohtutäituri Kristiina Feinmani määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Hannalore Jõearu, seaduslik esindaja Ege Järve Puudutatud isik Romet Jõearu Puudutatud isik Tallinna kohtutäitur Kristiina Feinman Puudutatud isik Luminor Bank AS, lepinguline esindaja Darja Sudarinen
Asja läbivaatamise kuupäev
5. november 2018, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2018. a määruse resolutsiooni ja õiguslikku põhjendust tsiviilasjas nr 2-17-18529. Lisada resolutsiooni, et Tallinna kohtutäiturit Kristiina Feinmani kohustatakse Hannalore Jõearu kaebust täituri 1. detsembri 2017 otsuse peale täiteasjas nr 034/2011/228 uuesti läbi vaatama. Ülejäänud osas jätta resolutsioon muutmata.
1.Hannalore Jõearu (avaldaja) esitas 11. detsembril 2017 määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna kohtutäituri Kristiina Feinmani (kohtutäitur) 1. detsembril 2017 tehtud otsuse täiteasjas nr 034/2011/228.
2-17-18529 Täiteasjas nr 034/2011/228 algatati täitemenetlus AS-i Luminor Bank (endine AS DnB NORD Liising; sissenõudja) 28. jaanuari 2011. a täitmisavalduse alusel. Täitemenetlus algatati võlgniku Romet Jõearu (võlgnik) vastu 17 407 euro ja 19 sendi saamiseks ning täitedokument oli Harju Maakohtu 27. jaanuari 2011. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-09-59058. Täitmisteade avaldati
29.märtsil 2011 väljaandes Ametlikud Teadaanded.
30.septembril 2013 suri võlgniku isa Raimond Jõearu (pärandaja). Võlgnik loobus pärandist ja tema asemel pärisid tema kolm last. Notar edastas kohtutäiturile 3. juulil 2015 selle kohta kinnituse. Tallinna notar Kaata Kartau tõestas 1. juulil 2015 pärimistunnistuse, mille kohaselt pärisid pärandaja üleelanud abikaasa Leili Jõearu 1⁄3, tütar Eret Krull 1⁄3, pojatütar Hannalore Jõearu (avaldaja) 1⁄9, pojatütar Anna Britt Jõearu 1⁄9 ja pojapoeg Roland Jõearu 1⁄9 suuruse mõttelise osa.
6.novembril 2017 arestis kohtutäitur täiteasjas nr 034/2011/228 pärimisseaduse (PärS) § 126 alusel võlgniku õiguse 1⁄3 mõttelisele osale pärandvara ühisusest ning toimetas arestimisakti kätte võlgnikule, sissenõudjale ja võlgniku lastele, kes pärisid võlgniku loobumise tõttu tema asemel. 17. novembril 2017 esitas avaldaja kohtutäiturile kaebuse, milles palus tühistada kohtutäituri arestimisakti ja kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur alustas menetlust avaldaja vastu, ning vaidlustas arestimishinna. Avaldaja leidis, et kuna tema ei ole täitemenetluse võlgnik, siis ei saa tema vara arestida. Täitemenetlust alustati ja vara arestiti alusetult, sest avaldajale ei ole täitmisteadet kätte toimetatud ning tal ei ole teavet täitedokumendi kohta. Kohtutäitur toimis täitemenetluse seadustiku (TMS) § 55 vastaselt, sest avaldajale ei tagatud võimalust esitada seisukohti ja vastuväiteid, avaldajat ei kaasatud enne arestimist täitemenetlusse ning arestimishind on meelevaldselt ja valesti märgitud. Avaldaja oli seisukohal, et kuna arestiti tema vara, on ta täitemenetluse osaline ning kõik toimingud kehtivad ka tema kohta. Kohtutäitur jättis 1. detsembri 2017 otsusega avaldaja kaebuse rahuldamata. Otsuse järgi arestis kohtutäitur PärS §-le 126 tuginedes Raimond Jõearu 1/3 suuruse pärandiosa, millest võlgnik oli loobunud. PärS §-st 126 tulenevalt peavad pärandist loobunu asemele astunud pärijad arvestama asjaoluga, et nendele kuuluva pärandiosa arvel võidakse nõuda pärandist loobuja võlgade tasumist. Pärandvara ühisuse kaasomandi osa arestides ei ole kohtutäitur seadust rikkunud. Avaldaja ei ole võlgnik, kuid muutus arestimistoiminguga menetlusosaliseks, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. Võlgnikule oli vara arestimise aeg teada, kuid arestimise juures ta ei viibinud. Avaldaja saab esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks. Hinna vaidlustamiseks ei ole avaldajal õigust. Kui avaldaja tasub kohtutäiturile raha, mis on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, lõpetab kohtutäitur täitemenetluse ning vabastab vara aresti alt.
2.Kohtule esitatud vastuses jäi kohtutäitur täiteasjas tehtud 1. detsembri 2017 otsuses (tl 5) väljendatud seisukohtade juurde ja leidis, et avaldaja kaebuses välja toodud põhjendused on asjakohatud ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtutäitur lisas, et kuigi avaldaja palus kohtule esitatud kaebuses kohtutäituri otsuse tühistada, ei ole ta välja toonud, millise otsuse tegemist ta taotleb. Kohtutäituril on üksnes piiratud võimalus vabastada asi arestist kolmanda isiku avalduse alusel isegi juhul, kui on ilmne, et ta on arestinud kolmandale isikule kuuluva asja (TMS § 77 lg 1). Formaliseerituse printsiibi tõttu peab täitur piirduma asjaolude tuvastamisega vaid seaduses sätestatud piirides. Kui avaldaja leiab, et sundtäitmine on takistatud, tuleb vaidlus lahendada hagimenetluses, kus saab lahendada ka avaldaja vaidluse võlgnikuga. Seda selgitas kohtutäitur avaldajale oma otsuses (TMS § 77 lg 3). Avaldaja esitas praeguses asjas aga kaebuse kohtutäituri otsuse peale (TMS § 217), 2(8)
2-17-18529 mis ei ole kohane õiguskaitsevahend vara arestist vabastamiseks. Sealjuures korraldab kohtutäitur täitemenetlust võlgniku vastu. Kohtutäitur teavitas vara arestimisest avaldajat, kuid kuna avaldaja on kolmas isik, ei pidanud täitur teda arestimise ettevalmistamisest teavitama. Kohtutäitur lisas, et kuna avaldaja on alaealine, on pärandvara inventuur kohustuslik (PärS § 136 lg 1), see on aga pahatahtlikult jäetud tegemata. Inventuurist oleks selgunud pärandvara ühisuse koosseis ja ilmselt ka pärandist loobunu nõuded. Sissenõudja ei esitanud kohtule oma seisukohta. Võlgnik kinnitas kohtudokumentide kättesaamist, kuid seisukohta nende kohta ei esitanud.
3.Harju Maakohus jättis 30. jaanuari 2018. a määrusega avaldaja määruskaebuse kohtutäituri
1.detsembri 2017. a otsuse peale rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda, märkides, et puuduvad menetluskulud, mida avaldajalt välja mõista. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: sissenõudja esitas kohtutäiturile nõuetekohase täitmisavalduse 28. jaanuaril 2011; kohtutäitur algatas sissenõudja täitmisavalduse ja tsiviilasjas nr 2-09-59058 tehtud Harju Maakohtu 27. jaanuari 2011 otsuse alusel võlgniku vastu täitemenetluse nr 034/2011/228; kohtutäitur avaldas 29. märtsil 2011 Ametlikes Teadaannetes täitmisteate, millega saab lugeda, et võlgnikule on täitmisteade kätte toimetatud; 30. septembril 2013 suri võlgniku isa Raimond Jõearu; võlgnik oleks pärinud 1⁄3 mõttelise osa, kuid ta loobus pärandist; võlgniku lapsed, sh avaldaja, pärisid võlgniku asemel võrdselt igaüks 1⁄9 mõttelise osa; kohtutäitur tegi 6. novembril 2017 arestimisakti pärandvarasse kuulunud kinnistu kohta ning avaldaja kinnitas, et on selle kätte saanud. Võlgniku vastu on täitemenetlust alustatud seaduse alusel. Avaldaja ei ole täitemenetluse osaline ega ole astunud täitemenetlusse võlgniku asemel, kuid peab PärS § 126 alusel taluma, et talle üle läinud pärandvara arvel tasutakse võlgniku võlad. Kuna avaldaja ei ole täitemenetluse osaline, ei ole tal ka täitemenetluse osalise õigusi. Avaldaja ei saa arestimisaktis märgitud hinda vaidlustada kohtutäituri otsuse peale kaebust esitades, sest ta ei ole täiteasjas võlgnik ega sissenõudja (TMS § 74 lg 7, § 217). Pooled ei vaidle selle üle, et kohtutäitur selgitas oma otsuses, et kui kolmas isik taotleb vara arestist vabastamist ja kohtutäitur sellest keeldub, saab kolmas isik esitada vara arestist vabastamiseks hagi sissenõudja ja võlgniku vastu (TMS §-d 73, 77 ja 222). Avaldaja on valinud õiguskaitsevahendiks kaebuse kohtutäituri otsuse peale (TMS § 217). Nõustuda saab kohtutäituri seisukohaga, et kuna avaldaja on alaealine, oli pärandvara inventuur kohustuslik (PärS § 136).
4.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega tühistada kohtutäituri 1. detsembril 2017 tehtud otsus. Menetluskulud palus avaldaja jätta kohtutäituri kanda ning mõista kohtutäiturilt avaldaja kasuks välja menetluskulud maakohtus 315 eurot ja ringkonnakohtus 315 eurot.
5.Kohtutäitur palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Võlgnik ei esitanud määruskaebuse kohta seisukohta. Sissenõudja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 3(8)
2-17-18529
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. juuni 2018. a määrusega maakohtu määruse ning tegi uue määruse, millega rahuldas avaldaja määruskaebuse kohtutäituri otsuse peale ning tühistas kohtutäituri
1.detsembri 2017. a otsuse täiteasjas nr 034/2011/228. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Tallinna kohtutäituri Kristiina Feinmani kanda ning märkis, et menetluskulude rahalise suuruse otsustab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2 järgi maakohus pärast asja lõpetava lahendi jõustumist. Ringkonnakohus leidis, et avaldaja on täitemenetluse osaline, sest ta on TMS § 5 lg 1 mõttes muu isik, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. Seetõttu on avaldajal TMS § 217 alusel õigus esitada ka kaebus kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale. Avaldaja vara on ekslikult arestitud, sest tema vastu ei ole kehtivat täitedokumenti (TMS § 55 p 1). Kuna PärS § 126 alusel varale sissenõude pööramiseks on vajalik tuvastada, kui suur oli pärandiosa, mille võlgnik oleks saanud, kui ta ei oleks pärandist loobunud, ning millised esemed pärandvara hulka kuuluvad, peab sissenõude pööramisele eelnema kohtumenetlus. Täitemenetlus lähtub formaliseeritusse põhimõttest ning täitur ei saa ise selle üle otsustada, kas PärS § 126 eeldused on täidetud, seda saab hinnata vaid kohus. Sissenõudja saab esitada hagi pärijate vastu, et tuvastada, kas tal on õigus varale PärS § 126 alusel sissenõue pöörata (vt ka Riigikohtu 25. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-10, p 12). Eeltoodu tõttu leidis maakohus ekslikult, et kaebus kohtutäituri otsuse peale TMS § 217 alusel ei olnud avaldaja jaoks kohane õiguskaitsevahend ning õige olnuks esitada kolmanda isikuna sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 222 mõttes. Täitur ei saa lahendada küll omandiõigusega seotud vaidlusi, kuid tal ei ole ka õigust arestida vara, mis ilmselgelt võlgnikule ei kuulu (TMS § 77 lg 2). Ringkonnakohus ei saa otsustada vara arestist vabastamise üle, vaid seda peab tegema kohtutäitur, sest tema juhib ja korraldab menetlust TMS § 3 lg 1 kohaselt.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Puudutatud isik Tallinna kohtutäitur Kristiina Feinman esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ning jätta kaebus kohtutäituri otsuse peale läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palub kohtutäitur jätta poolte endi kanda, leides, et hagita menetluses peaks kandma kulud isik, kelle huvides lahend tehti, ning kohus ei põhjendanud, miks ta sellest ei lähtu. Ringkonnakohus leidis ekslikult ja põhjendamiskohustust rikkudes, et avaldaja määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus viitas küll TMS § 77 lg-le 2, kuid jättis tähelepanuta, et sama sätte lg 3 kohaselt peab kolmas isik esitama sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks hagi, kui kohtutäitur keeldub vara arestist vabastamast (vt ka Riigikohtu 29. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 21). Avaldus oleks tulnud jätta läbi vaatamata, sest kaebus kohtutäituri tegevuse peale ei ole õige õiguskaitsevahend. Ehkki ringkonnakohus rahuldas avalduse ja tühistas kohtutäituri otsuse, leides, et täitur peab otsustama vara arestist vabastamise, jättis ta ekslikult ikkagi märkimata, et kohtutäitur on kohustatud avaldaja kaebuse uuesti läbi vaatama TMS § 217 kohaselt. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et PärS § 126 alusel sissenõude pööramiseks tuleb tuvastada, millised esemed pärandvara hulka kuuluvad, sest sissenõue pööratakse 4(8)
2-17-18529 võlgnikul olnud abstraktsele õigusele mõttelisele osale pärandvarast. Varasem kohtupraktika on käsitlenud olukordi, mil tegemist oli ainupärijaga. Praeguses asjas ei saakski kohtutäitur pöörata sissenõuet konkreetsele pärandvarasse kuuluvale varaesemele. Varalistele õigustele kohaldatakse käsipandi sätteid (asjaõigusseaduse (AÕS) § 276 lg 2 ja § 314 lg 2). Pandieseme saab võõrandada täitedokumendita ja müüa selle avalikul enampakkumisel. Täitur võis müüa õiguse mõttelisele osale ja määrata vara hinna, kui võlgnik ja sissenõudja selles kokkulepet ei saavuta. Võlgniku pärandist loobumise kaudu pärijaks saanud isik peab taluma, et tema pärandiosa arvel rahuldatakse võlgniku võlad.
9.Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud Riigikohtus kohtutäituri kanda. Võlgnik ja sissenõudja määruskaebuse kohta seisukohta ei esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsiooni ja õiguslikku põhjendust tuleb TsMS § 691 p 5, § 692 lg 2 ja § 695 kohaselt täiendada. Resolutsiooni lisatakse, et kohtutäituril Kristiina Feinmanil on kohustus Hannalore Jõearu kaebus 1. detsembri 2017 otsuse peale täiteasjas nr 034/2011/228 uuesti läbi vaadata. Muus osas jääb resolutsioon muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt (vt p 22).
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kohtutäitur sai võlgniku vastu algatatud täiteasjas PärS § 126 alusel arestida avaldaja vara ning kas avaldaja kaebus kohtutäituri otsuse peale on praeguses asjas kohane õiguskaitsevahend. Kolleegium käsitleb esmalt võlausaldajale PärS §-st 126 tuleneva nõudeõiguse olemust (I), seejärel küsimust sellest, millele saab võlausaldaja sissenõude pöörata ja mida saab täitemenetluses arestida (II). Järgmisena käsitleb kolleegium pärima õigustatud isiku võimalusi oma õiguste kaitsmiseks täitemenetluses (III), seejärel PärS § 126 kohase nõudeõiguse maksmapaneku korda ning teeb menetluslikud otsustused (IV). I
12.PärS § 126 järgi võib võlausaldaja nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad pärandist loobunu asemel.
13.Kolleegium märgib esmalt, et PärS § 126 regulatsioon ei ole õnnestunud.
13.1.PärS § 126 esimene lause annab võlausaldajale nõudeõiguse, kuid ei täpsusta, kelle vastu ja millises korras tuleb nõue maksma panna, milline on nõude õiguslik olemus, sh millele täpsemalt sissenõue pööratakse, ning kuidas saavad isikud, kelle vara arvel võlgniku kohustusi täidetakse, oma õigusi kaitsta.
13.2.PärS § 126 sõnastus on ka eksitav, sest selle järgi tuleks sissenõue pöörata võlgnikul õiguse järgi saada olevale pärandiosale. Pärandist loobunud võlgniku puhul ei saa aga rääkida pärandiosast, mida võlgnikul oleks õigus saada, sest pärast pärandist loobumist ei ole võlgnikul subjektiivset pärimisõigust. Kuna võlgnikul ei ole õigust pärida, sh ka osa pärandist, ei ole olemas pärandiosa, mida võlgnikul oleks õigust saada ja võlgniku pärandiosale ei saa seega sissenõuet pöörata.
5(8)
2-17-18529
13.3.Eksitav on ka PärS § 126 teine lause, mille kohaselt läheb võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa üle pärijatele, kes pärivad pärandist loobunu asemel. Võlgniku pärandist loobumise tagajärjel selgitatakse pärandaja järel pärima õigustatud isikud välja vastavalt seaduse või viimse tahte kohase pärimise reeglitele. Järgmisena pärima õigustatud isikutele ei lähe võlgniku loobumise tõttu üle võlgniku pärimisõigus või tema õigus pärandiosale. Võlgniku subjektiivne pärimisõigus lõpeb. Järgmisena pärima õigustatud isikutel tekib endil subjektiivne õigus pärida pärandaja järel vastavalt pärimisõiguse reeglitele. Võlgniku õigusele, mis on lõppenud, ei saa sissenõuet pöörata.
14.Kuna järgmisena pärima õigustatud isikutel on endal subjektiivne pärimisõigus, saab võlausaldaja nõudeõigus PärS § 126 järgi olla suunatud võlgniku loobumise tagajärjel järgmisena pärima õigustatud isikute, mitte võlgniku vastu. PärS § 126 annab võlausaldajale eripärasena õiguse pöörata sissenõue pärandist loobunud võlgniku asemel pärima õigustatud isiku varale. Võlausaldaja nõude eripära seisneb selles, et seadusest tulenevalt tagavad võlausaldaja nõuet võlgniku vastu võlgniku loobumise tõttu pärima õigustatud isikud. Säte kaitseb võlausaldaja huve juhtudel, mil võlgnik on pärandist loobunud ja tal ei ole vara, mille arvel oleks võimalik võlga tasuda. II
15.Maakohus tuvastas, et kohtutäitur koostas 6. novembril 2017 arestimisakti. Kohtutäituri Riigikohtule esitatud määruskaebuse kohaselt arestis täitur võlgniku 1⁄3 suuruse mõttelise osa pärandvara ühisusest. Maakohus tuvastas aga, et pooled ei vaidle selle üle, et 6. novembri 2017. a arestimisakti järgi arestis kohtutäitur kinnistu, mis kuulus pärandaja pärandvarasse (otsuse p 20). Kolleegium märgib, et arestimisakti toimikus ei ole. Sõltumata sellest, kas arestimisakti kohaselt arestiti kinnistu või 1⁄3 pärandvara ühisusest, oleks kohtutäituri lähenemine mõlemal juhul ekslik.
16.Kohtutäitur ei saanud arestida pärandvara hulka kuuluvat kinnisasja, sest pärandvaras olevad konkreetsed esemed kuuluvad kuni pärandvara jagamiseni kaaspärijatele ühiselt (PärS § 147) ehk on nende ühisomandis. Praeguses asjas ei ole pärandvara jagatud. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et pärandvara kujutab endast vara ja sellega seotud õiguste ja kohustuste kogumit. Igale kaaspärijale kuuluvad konkreetsed asjad või nende osad määratakse kindlaks pärandvara jagamisel (PärS § 152 lg 1). Seetõttu ei tähenda kaaspärijale pärandvara ühisuse osa kuulumine seda, et talle kuuluks ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-15, p 9; vt ka 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-14, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
17.Kolleegium lisab, et kuna ühele kaaspärijale üksikus esemes kuuluvat osa ei saa enne pärandvara jagamist kindlaks teha, ei saa ühe kaaspärija osa üksikus esemes täitemenetluses arestida ega piirata selle osa käsutamist. Kaaspärija pärandvara ühisuse osa (vara ja sellega seotud õigused ja kohustused) on aga kaaspärijate kaasomandis ning saab osaleda õiguskäibes. Kaaspärija saab pärandvara ühisuse osa võõrandada (PärS § 148 lg 1) ning sellele saab sissenõuet pöörata, mh seda arestida. Seega saab olukorras, kus on mitu pärijat ning pärandvara on veel jagamata, pöörata sissenõude pärandvara ühisuse osale, mitte pärandvaras olevale konkreetsele esemele või mõttelisele osale sellest.
6(8)
2-17-18529
18.Vaatamata eelnevale ei saa siiski nõustuda määruskaebuses toodud väitega, nagu oleks võlausaldaja PärS §-st 126 tulenev nõudeõigus suunatud võlgniku vastu ning nagu saaks selle alusel arestida võlgniku 1⁄3 suuruse osa pärandvara ühisusest. Eespool on kolleegium selgitanud, et võlgnikul ei ole õigust 1⁄3 mõttelisele osale pärandvarast, millele saaks sissenõude pöörata, sest võlgniku õigus lõppes pärandist loobumisega (vt p-d 13.3 ja 14). Seega tuleb sissenõue pöörata võlgniku asemel pärima õigustatud isikute, mitte võlgniku varale. Võlausaldaja nõue on seega suunatud võlgniku asemel pärima õigustatud isikute, mitte võlgniku vastu.
19.Kohtud tuvastasid, et võlgnikul oleks olnud õigus saada 1⁄3 suurune osa pärandvara ühisusest, kuid ta loobus pärimast ning loobumise tagajärjel olid pärandaja järel järgmisena pärima õigustatud võlgniku kolm alanejat, kellel igaühel tekkis õigus saada 1⁄9 suurune mõtteline osa pärandvara ühisusest. Seega on iseenesest võimalik sissenõue pöörata võlgniku alanejate 1⁄9 suurustele mõttelistele osadele pärandvara ühisusest. Kolleegium leiab, et PärS § 126 võimaldab sissenõude pöörata loobunud võlgniku asemel pärinud isiku mõttelisele osale pärandvara ühisusest ulatuses, milles pärima õigustatud isik päris võlgniku loobumise tagajärjel. Täitemenetluses isikute varale sissenõude pööramine ei ole aga võimalik ilma täitedokumendita. III
20.Kuna võlausaldaja nõudeõigus on suunatud võlgniku asemel pärima õigustatud isikute vastu ning sissenõuet ei pöörata mitte võlgniku, vaid kolmandate isikute varale, ei ole täitemenetluses nõude maksmapanekuks piisav, kui võlausaldajal on täitedokument pärandist loobunud võlgniku vastu. Kohtud on tuvastanud, et praegune täitemenetlus on algatatud võlgniku vastu tehtud täitedokumendi – jõustunud kohtuotsuse – alusel. Sellele, nagu oleks sissenõudjal kehtiv täitedokument avaldaja vastu, ei ole ka määruskaebuses tuginetud. PärS §-st 126 tulenev nõudeõigus ei anna aga sissenõudjale iseenesest täitedokumenti, et pöörata sundtäitmisel sissenõue võlgniku asemel pärima õigustatud isikute varale. Täitemenetluses täidetakse nõudeid üksnes täitedokumentide alusel, kusjuures TMS § 2 lg-s 1 sisalduv täitedokumentide loetelu on ammendav. Seega saab nõustuda ringkonnakohtuga, et avaldaja vara arestiti kehtiva täitedokumendita ning seetõttu oli arestimine TMS § 55 p 1 järgi tühine.
21.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et avaldaja kohaseks õiguskaitsevahendiks on kaebus kohtutäituri otsuse peale. TMS § 217 lg 1 järgi võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel esitada kaebuse kohtutäiturile täitemenetluse osaline. TMS § 5 lg 1 järgi on täitemenetluse osalisteks sissenõudja ja võlgniku kõrval ka muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. Avaldaja on TMS § 5 lg 1 mõttes muu isik, kelle õigusi täitemenetlus puudutab, seega on ta õigustatud kohtutäituri otsuse peale kaebust esitama. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et isik, kes soovib vaidlustada seda, et kohtutäitur alustas täitemenetlust dokumendi alusel, mis ei ole täitedokument TMS § 2 järgi, peab esitama kaebuse kohtutäituri otsuse peale (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8643/28;
20.aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 16). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega on avaldaja kohtutäituri otsuse peale kaebust esitades kasutanud kohast õiguskaitsevahendit. 7(8)
2-17-18529 Kuna avaldaja vara arestiti kehtiva täitedokumendita ning arestimine oli seetõttu tühine, tuli kohtutäituril TMS § 77 lg 2 alusel avaldaja vara arestist vabastada ja tema viide sama paragrahvi lg 3 kohaldamisele on asjakohatu.
22.Kolleegium nõustub määruskaebuses toodud väitega, et ringkonnakohus oleks pidanud kohustama kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti läbi vaatama. Kolleegium saab ringkonnakohtu määrust täiendada ja kohustada kohtutäiturit tema otsuse peale esitatud kaebust uuesti läbi vaatama (TMS § 217 lg 7). Üksnes selles osas tuleb määruskaebus rahuldada. Kohtutäitur saab otsustada täitemenetluse lõpetamise üle (TMS § 48 lg 1 p 7). IV
23.Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et kuigi PärS § 126 kohustab võlgniku asemel pärima õigustatud isikuid taluma, et neile üle läinud vara arvel tasutakse võlgniku võlad, peab sissenõudja PärS §-st 126 tuleneva nõude täitemenetluses maksmapanekuks ja täitedokumendi saamiseks pöörduma kohtusse. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et tsiviilasjas nr 3-2-1-41-10 oli kohtusse pöördutud täitedokumendi saamiseks pärija vastu, kes oli pärandist loobunud võlgniku asemel pärandi vastu võtnud. Selles asjas ei leidnud Riigikohus, nagu annaks PärS § 126 aluse nõuda pärijalt täitemenetluses võlgniku kohustuse täitmist, ilma et selleks oleks täitedokumenti pärija vastu.
24.Kolleegium leiab, et selleks, et võlausaldaja saaks maksma panna PärS §-st 126 tuleneva nõudeõiguse, peab ta esitama kohtusse hagi isikute vastu, kes pärisid võlgniku loobumise tõttu võlgniku asemel. Kohtumenetluses saab kohus hinnata PärS § 126 kohaldamise eeldusi.
25.Arvestades määruskaebuse rahuldamise ulatust, jäävad menetluskulud Riigikohtus TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel Tallinna kohtutäituri Kristiina Feinmani kanda. Avaldaja on vastuses määruskaebusele märkinud, et tal puuduvad Riigikohtu menetlusega seotud menetluskulud.
26.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastatakse määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause alusel. Henn Jõks
Jaak Luik
Malle Seppik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.