Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

Tsiviilasi nr 2-08-4857 xxxxx kuni testaatori haiglasse paigutamiseni (vt allpool). 28.06.2007.a tegi pärandaja notariaalse testamendi hageja kasuks (I kd tl 8-10), pärandades temale kogu oma vara, sh nii pärandaja ühisvara osa xxxxx xxxxxx xxx x asuvast kinnistust kui pärandajale kuuluva kinnistu xxxxxxxxxx Xxxxx xxxxxx xxxxxxxx xxxxx. Varsti pärast seda haigestus pärandaja raskesti, ta põdes xxxxxxxxx, mis avastati juba xxxx.aastal. Esialgu hooldas teda hageja, süstides ka ise xxxxxxxx, mille arst xxxxxxxxx xxxx.a välja kirjutas, kuid haiguse süvenedes paigutati A.-H. xxxxx xx xx xxxx.a (hageja korraldas selle) xx xxx xxxxxxxxx xxxxxx osakonna hooldushaiglasse (edaspidi haigla). Enne haiglasse paigutamist ravis pärandajat xxxxx xxxxxxxxxxxxxx OÜ arst x. xxxxxxxx, arsti juures käis küll hageja pärandaja eest. Juba siis oli pärandaja tervislik seisund hageja väitel selline, mis ei võimaldanud tal ümbritsevast aru saada ning temale süstiti pidevalt ka kangeid valuvaigisteid, sh xxxxxxxx. Hageja ei saanud testaatoriga viimase haiglas viibimisel kontakti, kuigi külastas teda korduvalt. Hageja on kinnitanud, et pärandaja ei suutnud pastapliiatsit kätte võtta ega kirjutada juba enne haiglasse minekut ja haiglas pidi tema kahel korral pärandaja allkirja kirjutama. Haiglas külastas pärandajat süstemaatiliselt kostja M.V. (pärandaja õde), kuid ta ei saanud haigega kontakti, sest lamas pidevalt voodis, omal jalal ei käinud, ega tundnud ära ümbritsevaid isikuid, sh hagejat (v.a esimesel külastusel). Pärandaja suri haiglas xx xx xxxx.a. (tõend I kd tl 6). Xx xx xxxx a tegi hageja notari juures pärandi vastuvõtmise avalduse, avaldades, et soovib pärandaja pärandvara vastu võtta (I kd tl 11-13). Xx xx xxxx .a avaldati Ametlikes Teadaannetes nimetatud isiku pärandi vastuvõtmiseks pärimisteade (I kd tl 7), milles paluti pärandi vastuvõtmiseks või loobumiseks teatada notarile 5 kuu jooksul teate avaldamisest ehk kuni xx xx xxxx.a. Hageja sai teada, et notarile on pärandi vastuvõtmiseks avalduse teinud ka kostja. Pärimistoimikuga tutvumisel selgus hageja üllatuseks, et pärandaja oli sisuliselt otsusevõimetus seisundis xx xx xxxx.a teinud haiglas koduse testamendi (edaspidi testament) tunnistajate juuresolekul, tühistades sellega oma eelmised testamendid ja nimetades kogu oma vara pärijaks kostja. Testamendile on alla kirjutanud kaks tunnistajat, kes tõendasid, et A.-H. P. kirjutas nende juuresolekul ise testamendile alla ja oli nende arusaamise kohaselt teo ja otsusevõimeline. Hageja väitel ei suhelnud pärandaja kostjaga enne surma pikki aastaid ega suhtunud temasse hästi, mis annab aluse kahelda selles, nagu pärandaja oleks xx xx xxxx.a testamendi teinud. Eelneva põhjal on hageja veendunud, et - testamendile ei ole alla kirjutanud pärandaja, s.t allkiri on võltsitud ja - isegi kui testamendil on pärandaja allkiri, oli pärandaja testamendi tegemise ajal seisundis, mis välistas tema võime testamendi kui ühepoolse tehingu sisust aru saada. Hageja palub seetõttu ning pärimisseaduse (PärS) § 93 ja § 94 lg 2 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 1, § 78 lg 1, § 83 lg 1 ja § 84 lg 1 alusel tuvastada testamendi puudumine, selle mittetuvastamise korral aga tuvastada testamendi tühisus. Tühisuse tuvastamise nõude juures tugineb hageja lisaks otsusevõimetuse väitele ka PärS § 23 lg 1 ja 2 sätetele vorminõuete osas, selgitades, et - pärandaja ei ole omakäeliselt märkinud testamendile selle tegemise kuupäeva ja aastat (seda on teinud keegi teine, ka testamendi tekst ei ole kirjutatud testaatori poolt) ja - pärandaja ei ole andnud PärS § 23 lõikes 2 nimetatud selgitust, miks tunnistajad on kutsutud ja et testament sisaldab tema viimset tahet. Hageja on seisukohal, et tema on hagi esitamiseks õigustatud isik põhjusel, et hagi rahuldamisel omandaks jõu hageja kasuks xx xx xxxx.a tehtud testament. Lisaks eelnimetatud tõenditele on kohus hageja taotlusel tema väidete tõendamiseks

2 (8)

Tsiviilasi nr 2-08-4857 -

-

-

nõudnud notarilt välja ja võtnud asja materjalide juurde testaatori pärimistoimiku nr xxxx-xx; nõudnud xxxxx xxxxxxxxxxxxx OÜ-lt ja xx xxx xxxxxxxxxxx xxxxxx osakonnast välja pärandaja haigusloo ja muud tema haigust ja surma põhjust puudutavad dokumendid (vastavalt I kd tl 94-97 ja tl 99-113); nõudnud SA-ltxxxxxx xxxxxx välja pärandaja ambulatoorse kaardi ja muud dokumendid mis kajastavad tema tervislikku seisundit aastatel xxxx-xxxx (I kd tl 191199); määranud dokumendiekspertiisi vaidlusalusel testamendil oleva pärandaja allkirja osas (vastav akt nr xx-xxxx-xx/xxxx II kd tl 25-30) kuulanud kohtuistungil ära tunnistajad K.P., O.E. ja M.E., samuti tunnistajatena xx xxx xxxxxxxxx xxxxxx osakonna töötajad (pärandajaga haiglas kokuku puutunud arstid ja hooldusõed) M-P.M., M.G., V.J., M.M., M.P.’i, .K. ja J.K..

Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid, hageja seisukohad nende suhtes Kostja M.V. oma kohtule esitatud kirjalikus vastuses (I kd tl 22-29) ja teistes sisulisi asjaolusid käsitlevates menetlusdokumentides (I kd tl 131-135, 156-157, 175-178) ning eel- ja kohtuistungeil hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu täies ulatuses. Kostjale teadaolevalt kirjutas testaator testamendile alla mitme teovõimelise tunnistaja juuresolekul, kellest T. N.ja T.T. (kuulati kostja taotlusel kohtuistungil üle tunnistajaina) on ise testamendile vastavad kinnitused ja allkirjad andnud. Kostja esitas ka testaatori prooviallkirjadega lehe (I kd tl 158), millel ta oli väidetavalt enne testamendi allkirjastamist allkirja tegemist harjutanud. Testamendi kohapealse koostamise ja allakirjutamise osas kuulati kostja taotlusel üle ka haigla sekretär L.N. Kostja ei nõustu väitega, et A.-H. P. ei saanud haiglas viibides ümbritsevast aru ja temaga ei olnud võimalik saada kontakti, kuna ta viibis pidevalt voodis ja talle manustati kangeid valuvaigisteid. Testaatoriga oli võimalik kontakti saada nii testamendi tegemise päeval kui enne ja pärast seda, ta tundis inimesi ära (tõendina esitatud lisaks ülalmärgitule ka tunnistajate M.S. ja A.E. ütlused). Pärandajal esinenud xxxxxxxxxxxx xxxxxxx oli küll raske haigus, kuid see ei seadnud temale selliseid piiranguid, et ta ei saanud aru ümbritsevast ega olnud võimeline vaidlusalust testamenti tegema ehk oma viimset tahet väljendama. Kostja on esitanud kohtule ka asjatundja, psühhiaater R.L. arvamuse koos lisaga (I kd tl 136-137, II kd tl 88), millest nähtub, et asjas esitatud ja kogutud meditsiinidokumentide põhjal ei saa hageja vastavasisulisi väiteid põhjendatuks pidada. M. V. väitel oli tema suhtlus vennaga hea ja regulaarne kogu venna eluaja. Kostjale teadaolevalt oli A.-H. P. poolt xx xx xxxx.a testamendi tegemise määravaks põhjuseks asjaolu, et testaator sai hagejalt eneselt teada hageja kavatsusest pärast tema surma kogu pärandvara müüa ning selline kavatsus ei olnud testaatorile vastuvõetav. Pärast hageja kasuks xx xx xxxx.a testamendi tegemist vähenes tema huvi testaatori ja tema eest hoolitsemise vastu. Ka käesolevas lõigus esitatu tõenduseks esitas kostja tunnistajate M. S. ja A. E.’i ütlused, võimaliku pärandvara müügi kavatsuse osas aga ka tunnistaja H.T. ütlused. Hageja ei nõustu kostja väitega tema huvi vähenemise vastu testaatori suhtes pärast xx xx xxxx.a testamendi tegemist ning on selle asjaolu osas esitanud tunnistajate K. P.a, O. E.’i ja M. E.’i ütlused. Mis puutub hageja väidetesse PärS § 23 nõuete rikkumisest, siis leiab kostja, et omakäeliselt testamendi tegemise kuupäeva ja aasta märkimata jätmine (need on märgitud teise isiku poolt) ei ole selliseks vormipuuduseks ega testaatori tahte selliseks oluliseks osaks, mis tooks kaasa 3 (8)

Tsiviilasi nr 2-08-4857 testamendi tühisuse TsÜS § 83 lg 1 mõttes. Kostja on viidanud ka vastavale kohtupraktikale – lahendeile tsiviilasjas nr 2-xx-xxxxx. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus peab hageja nõuete selguse huvides vajalikuks esmalt käsitleda kostja tõstatatud menetlusõiguslikku küsimust tulenevalt hageja nõuete menetlemisest. Nimelt on kostja jätkuvalt nii oma menetlusdokumentides (sh I kd tl 175-178 (esitatud 09.06.2009), II kd tl 9-11 (esitatud 18.08.2009)) kui kohtuistungil leidnud, et asjas ei ole hageja nõudeid korrektselt menetletud ja lubatud ilma vastava määruseta hagi muutmist – esialgselt taotles hageja testamendi tühisuste tuvastamist, xx xx xxxx.a avaldusega muutis oma nõuded selliselt, et soovis esmalt tuvastada testamendi puudumine (väidetavalt ei ole sellel testaatori allkiri) ja selle mittetuvastamisel tuvastada testamendi tühisus ülalmärgitud põhjendustel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1 kohaselt saab hageja hagi eset või alust muuta üksnes kostja või kohtu nõusolekul, kusjuures sama paragrahvi lõike 2 kohaselt nõustub kohus hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. TsMS § 372 lg 1 kohustab kohut hagiavalduse menetlusse võtmist lahendama mõistliku aja jooksul määrusega, kusjuures hagi muutmise avaldusele tuleks TsMS § 376 lg 3 kohaselt kohaldada hagiavalduse kohta sätestatut. Antud juhul esitas hageja oma hagi aluseks olevad põhilised väited (et testamendi allkiri on võltsitud, et testaator ei olnud otsusevõimeline, samuti viide PärS § 23 sätetele ehk vorminõuete rikkumine) juba esialgses hagiavalduses ning hagi muutmise tingisid nii kostja vastuväited hageja taotlusele dokumendiekspertiisi osas kui kohtu poolt 24.03.2009.a eelistungil (protokolli lk 4 ülalt 4. lõik) otseselt hagejale antud soovitus oma nõuete täpsustamiseks ja esitamiseks alternatiivsel kujul tulenevalt TsMS § 370 lg 2 sätetest. Juba nimetatud eelistungil teavitas kohus, et ei vaidle sellekohasele hagi muutmisele vastu, ka kohtu 17.06.2009.a kirjas (I kd tl 180) on selgesõnaliselt viidatud, et kohtu menetluses on kaks nõuet, mis on esitatud alternatiivsena. Kohus nõustub kostjaga selles, et grammatiliselt TsMS § 376 lg 3 ja § 372 lg 1 sätteid tõlgendades tulnuks kohtul teha määrus hagi muutmise avalduse menetlusse võtmise kohta, kuid antud juhul oli kohtu poolt ette antud TsMS § 376 lg 1 kohane nõusolek ja selle määruse eraldi kirjalik vormistamine ei olnud enam vajalik menetlusökonoomika seisukohalt. Kohus on 24.03.2009.a eelistungil põhjendanud, miks ta peab mõistlikuks sellise hagi muutmisega nõustumiseks – ei ole põhjust sama teemat kaks korda kohtus arutada. Siinkohal pidas kohus silmas seda, et saaks ühes menetluses lahendatud kogu vaidlusaluse testamendi kehtivusse puutuv, mitte teha seda ühe nõude võimaliku rahuldamata jätmise järel teistkordselt, kuigi sisuliselt samal alusel. Pealegi ei ole hagiavalduse menetlusse võtmise määrus edasikaevatav. Seega ei nõustu kohus kostja käsitlusega ja leiab, et menetlusnorme on järgitud. Järgnevalt tuleb küsitleda hageja esimest nõuet – tuvastada testamendi puudumine, s.t asjaolu, et testament ei ole allkirjastatud testaatori poolt. PärS § 19 (kohus käsitleb alljärgnevate testamenti puudutavate õigusnormide osas testamendi tegemise ajal kehtinud norme) lg 1 kohaselt on testament ühepoolne tehing, mille pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab testaator testamendi isiklikult tegema. PärS § 20 lg 1 sätestab testamendi liigid – notariaalne ja kodune. Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt tehtud testament. Kuivõrd asjas ei ole vaidlust selles, et testamendi teksti ei kirjutanud testaator ise, siis saab antud juhul kõne alla tulla vaid tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi kohta seaduses sätestatu. PärS § 23 lg 1 sätestab põhireeglid sellise testamendi osas, ja nimelt: Testaator võib teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema 4 (8)

Tsiviilasi nr 2-08-4857 testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. TsÜS § 78 lg 1 ütleb, et kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tuleneb ülaltoodust, et testaatori allkirjata ei ole testamenti kui ühepoolset tehingut olemas ning kuivõrd hagejal on sellise tuvastuse vastu õiguslik huvi (xx xx xxxx.a testamendi puudumisel omandaks jõu hageja kasuks xx xx xxxx.a tehtud testament), tuleb anda hinnang vastavate väidete kohta esitatud tõenditele. Asjas on hageja taotlusel Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi dokumendiosakonnas läbi viidud dokumendiekspertiis, milles on tehtud järeldus, et vaidlusalusel testamendil olevad kaks allkirja (lehe ülemises ja keskmises parempoolses ääres, mõlemal juhul kuupäeva all) on tõenäoliselt kirjutatud A.-H. P.’a poolt. Ekspertiisiakti Lisa 3 kohase hindamisskaala järgi tähendab see seda, et esinevad identifikatsioonilised tunnused ei võimalda kategoorilisemat arvamust anda, kuid tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik, on väike. Kohus on tunnistajate T. N., T. T., L. N. ja M. S. vastavasisuliste kokkulangevate ütluste põhjal veendunud, et keegi teine pärandaja eest nimetatud allkirju vaidlusalusele testamendile ei kirjutanud ja testaator tegi seda ise. Nimetatud tunnistajad viibisid testamendi allkirjastamise hetkel ise samas ruumis ja selgitasid sarnaselt ka teisi testamendi allakirjutamisel esinenud meeldejäänud asjaolusid, nagu prillide laenamine M. S. ja testamendi allkirjastamiseks vajalike prooviallkirjade tegemise lehe täitmist, milline leht on ka kohtule ja eksperdile esitatud. Hageja väited selle kohta, et testaator ei suutnud pastapliiatsit käes hoida, on jäänud paljasõnaliseks ja äsjatooduga selgelt ümber lükatud. Hageja viited erinevustele pärandaja allkirjades pärimistoimiku testamentides (pärimistoimikus on lk 4-6 kolm testamenti – vastavalt xx xx xxxx. Xx xx xxxx ja xx xx xxxx) ei ole leidnud ekspertiisiaktis kinnitust, sest ekspert on leidnud rea kokkulangevusi ja teinud oma eelnimetatud järelduse muuhulgas just nende dokumentide põhjal (lisaks kaks avaldust – Pärnu Pensioniametile xx xx xxxx ja Sotsiaalkindlustusameti Pärnu osakonnale xx xx xxxx – II kd tl 23-24). Ekspertiisiaktis on küll leitud, et vähemalt I kd tl 102 olev allkiri (xx xx xxxx.a haiglasse tulles antud nõusolek tutvumisest haigla eeskirjade ja raviprotseduuridega) võib olla kirjutatud kellegi teise poolt, kuid see üksnes kinnitab hageja väiteid pärandaja eest mõne allkirja kirjutamisest haiglas. See aga ei lükka millegiga ümber eelnevalt tuvastatut. Seega leiab kohus nimetatud tõendeid kogumis hinnates, et testamendi puudumise tuvastamise haginõude rahuldamiseks alust ei ole. Hageja esitatud väited, nagu ei oleks pärandaja ja kostja suhelnud aastaid ning nagu ei oleks pärandaja oma õesse suhtunud hästi, mis võiks kahtluse alla seada testamendi tegemise kostja kasuks, ei ole kohtus kinnitust leidnud. Tunnistajad, sh hageja enda poolt nimetatud asjaolude tõendamiseks taotletud tunnistajad K. P. ja O. E., kinnitasid, et kostja ja tema venna vahel oli tavaline õe ja venna suhe, tunnistaja M. E. märkis muuhulgas, et testaator olla ka küsinud oma õe järgi. Kohus ei saa ärakuulatud tunnistajate ütluste põhjal teha järeldust hageja sellekohaste väidete paikapidavuse kohta. Ühest järeldust ei pea kohus võimalikuks teha ka kostja sarnaste vastuväidete osas, mis puudutavad hageja suhtumise jahenemist testaatorisse pärast hageja kasuks xx xx xxxx.a testamendi tegemist. Selle kohta on tunnistajad M. S. ja A. E. esile toonud ühe episoodi haiglast, kus hageja olla üles näidanud hoolimatust testaatori suhtest, nimetades teda „xxxxxxx xxxxxxx“ ja soovides raha saada. Kumbki nimetatud tunnistajaist ei osanud selgitada, milles seisnes hageja rahahuvi tegelik põhjus, samuti viitas „xxxxxxx xxxxxxx“ vaid tunnistaja M. S., kelle ütluste läbivalt negatiivne alatoon hageja suhtes ning sugulus kostjaga (kostja õde) teeb kohtu hinnangu selles osas ettevaatlikuks. Samas tuleb märkida, et nii nimetatud hageja kui kostja väidete osas on oluline ka allpool olev käsitlus testaatori otsusevõimest ja tema tegeliku tahte vastavusest testamendi sisule. Järgnevalt tuleb käsitleda hageja alternatiivseid nõudeid – testamendi võimalikku tühisust. TsÜS § 13 lg 1 sätestab, et tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu 5 (8)

Tsiviilasi nr 2-08-4857 tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Kuivõrd antud juhul on oluline tuvastada testaatori võimalik äsjanimetatud seisund just testamendi tegemise ajal, siis ei ole kohtu arvates määrava tähtsusega see, kas ja millises ulatuses oli testaator otsusevõimeline enne haiglasse paigutamist või pärast testamendi tegemist ehk oma viimased neli elupäeva. Kohus on seisukohal, et asjas kogutud tõendid – sealhulgas ja eelkõige haiguslugu (I kd tl 99-100), õenduspäeviku ja õendusloo sissekanded (I kd tl 111 ja pöördel) ning pärandajat haiglas külastanud tunnistajate M. S., A. E., T. N., T. T. ja H. T. ütlused, aga ka haigla töötajate L. N., arsti M.-P. M. ja hooldusõdede M. G., V. J., M. M., M. P., L. K. ja J. K. ütlused – ei anna kõnealuse testamendi tegemise tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 13 lg 1 alusel mingit alust. Kohus tõstab esile täiesti erapooletu ja testaatorile võõra isiku – V.J. – ütlused, kes haigla hooldusõena võttis testaatori xx xx xxxxa haiglasse vastu ning oli tööl ka testamendi tegemise päeval. Nimetatud tunnistaja kinnitas, et tema meelest oli A.-H. P. mõistus xx xx xxxx.a selge ja ta oli adekvaatne, kui tal oleks olnud valusid, kajastuks see õenduspäevikus. Nimetatud päeva kohta on õenduspäevikus üksnes kanne „xxxxx xxxx xxxxxx, xxxxx xxxxx“, õendusloos aga puuduvad üldse kanded perioodi xx.-xx xx xxxx.a (k.a) kohta. Isegi kui kohus jätaks kõrvale kostja õe M. S. kui lähedase isiku, ja testamendi allkirjastamise hetkel ruumis viibinud teiste isikute ütlused, ei muudaks see eelnevat järeldust. Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta ka tunnistaja A. E. ütlused, kes sattus enda sõnul haiglasse juhuslikult pärast testamendi tegemise päeva ja kes kinnitas, et testaator (tunnistaja onu) oli selgelt temale öelnud, et tegi testamendi M. (kostja) kasuks, sest ei soovinud, et maja läheks müügiks. Kohtul puudub alus kahelda nimetatud tunnistaja ütlustes ja teha muuhulgas ka neist järelduse, et testaator sai hästi aru, et ta tegi testamendi ja just oma õele. Sisuliselt ei ole asjas kogutud ega esitatud tõendeid, mis annaks aluse väita, et A.-H. P. oli haiglas viibimise ajal otsusevõimetu. Hageja väide, et tema ei saanud testaatoriga kontakti, ei ole usutav, kuivõrd mitu tunnistajat (nt M. S. ja H. T.) kinnitasid, et L. S.käis haiglas pärandajat vaatamas vaid korra (lisaks haiglasse toomisele). Ka haigla töötajad M.-P. M.ja M. M. mäletasid üksnes kostjat. Sedavõrd põgusate kontaktide põhjal ei saa hageja teha järeldust, et testaator ei olnud kontaktivõimeline ega saanud ümbritsevast aru. Mis puutub A.-H. P. ravimite manustamisse, siis xxxxxxx, xxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxx ta tulenevalt arstlike määramiste lehest (I kd tl 109) ja haigla töötajate ütlustest sai, kuid see ei tähenda, et nimetatud ravimid tingisid tema otsusevõimetuse. Haigla töötajad kinnitasid, et kõnealused ravimid võivad küll tekitada unisust, võtta maha ärritust, ja aeglustada motoorikat (tunnistaja J. K.), kuid selle mõju on patsiendi puhul individuaalne ega pruugi tema arusaamist ümbritsevast halvata. Kostja on esitanud ka psühhiaatri kui asjatundja arvamuse, kes on analüüsinud nii haiglas viibimise ajal koostatut kui varasemat perioodi käsitlevaid meditsiinilisi dokumente, ja jõudnud järeldusele, et vaatamata xxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxx ja ravile kangete valuvaigistitega ei saa olemasoleva dokumentatsiooni põhjal püstitada hüpoteesi ega teha järeldust, et testaatoril puudus xx xx xxxx.a otsuse- ja teovõime. Nimetatud tõendit ei saa kohus arvestamata jätta, selle sisu haakub ka teiste tõenditega, eelkõige haigla töötajate vastavasisuliste ütlustega. Järgnevalt tuleb vaadelda testamendi tühisust selle võimalike vorminõuete rikkumise aspektist, seostades seda ka sisulise ehk tahteavalduse, küljega. Lisaks eelpoolmärgitud õigusnormidele on paslik siinkohal esile tuua PärS § 23 lg 2 ja 3 (koduse testamendi kohta käivad) sätted: (2) Tunnistajatele peab testaator teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu. (3) Kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline.

6 (8)

Tsiviilasi nr 2-08-4857 Hageja väidete aspektist tuleb oluliseks pidada PärS § 25 lg 2 sätteid, mille kohaselt on kodune testament tühine, kui selles ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik tuvastada testamendi tegemise päeva. Siia juurde tuleb tühisuse tuvastamise osas lisada ka TsÜS § 83 lg 1, mis selgitab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seaduses või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Riigikohus on nimetatud õigusnorme just koduse testamendi puhul sisustanud oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-23-08 (p 14-15), kus on muuhulgas märgitud järgmist: /.../pärimisseaduse § 23 lg 2 oluline eesmärk on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Selle sätte eesmärk on ka teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet. Lisaks märgib kolleegium, et tunnistajate teavitamise eesmärgiks on see, et tunnistajad saaksid aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on teo- ja otsustusvõimeline. Tunnistajad peavad üheaegselt tajuma, millele testaator alla kirjutab. Oluline on see, et tunnistajad teavad kinnitada, et testaator otsustus- ja teovõimelisena sai aru, et ta kirjutab alla oma testamendile. Tunnistajate teavitamine on testaatori tahteavaldus. Tahteavalduse võib TsÜS § 68 lg 1 kohaselt teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib olla ka kaudne. TsÜS § 68 lg 3 järgi on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Seega peab PärS § 23 lg 2 kohaselt testaator tunnistajaid teavitama küll ise oma tahtest, kuid pärimisseadus ei välista, et ta ei võiks teha seda ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga. Kui testaator ei ütle ega kirjuta tunnistajatele, et nad on kutsutud testamendi allakirjutamise juurde, siis ei ole see seaduse selline rikkumine, mis tooks igal juhul kaasa tehingu tühisuse (TsÜS § 87). Seega võib testaator, kelle tervislik seisund takistab või raskendab tal tunnistajaid teavitada suuliselt või kirjalikult, teha seda ka muul viisil, sh teoga. Nimetatud kaasuses oli testaatoril xxxxxxxxx xxxxxxx xxxxxxx osa, mistõttu oli rikutud tema xxxxxx xxxx ning ta lükkas testamendi allakirjutamise järgselt selle lihtsalt tunnistajate ette. Kuupäev ja aasta oli testaatori enda poolt märgitud. Käesolevas asjas on tunnistajate M. S., T. N., T. T. ja L. N. ütlustega tõendatud, et testamendi teksti ja sellel olevad kaks kuupäeva koos aastaarvuga kirjutas L. N., olles selleks saanud vastavad juhised kostjalt. Asjaolud, kas nimetatud isik kirjutas valmiskirjutatud teksti sõnasõnalt ümber või konsulteeriti vaid üldistes punktides nagu pärandvara sisu ja pärandaja andmed, ei oma kohtu arvates määravat tähtsust ja tunnistajad, sh L. N. ise, andsid selle kohta erinevaid ütlusi. See, et testaator ei kirjutanud kuupäeva ja aastaarvu ise, ei tee kohtu arvates testamenti tühiseks, tõlgendades PärS § 23 lg 1 ja § 25 lg 2 ning TsÜS § 83 lg 1 sätteid. PärS § 25 lg 2 lubab tuvastada testamendi tegemise kuupäeva ja aastat ka muul viisil (seega selle otsese äramärkimiseta) ja seega ei ole PärS § 23 lg 1 sätestatud testaatori poolt isikliku kuupäeva ja aasta märkimise kohustuse rikkumine testamendi tühisust TsÜS § 83 lg 1 mõttes kaasa toov, kuivõrd PärS vastavate sätetest eesmärgist seda ei tulene. Selles osas nõustub kohus kostja vastavate väidetega. PärS § 23 lg 2 ja 3 sätetest tulenevate nõuete täitmise tuvastamisel on kahtlemata olulisim osa hinnata, kas ja kuidas said toimuvast aru nii testaator kui juurdekutsutud tunnistajad. Nagu nähtub haigla töötajate (M. G., J. K.) tunnistusest, oli testaator sõnaaher ning tema käest pidi isegi küsima, kas ta soovib xxxxxxxxxxxxxx. Sellises tervislikus seisundis (xxxx xxxxxxx xxxxxxxxx, xxxxxxxx xxxxxxxxxxx) on arusaadav, et pärandaja ei pruugi olla eriti jutukas. 7 (8)

Tsiviilasi nr 2-08-4857 Samas kinnitasid juurdekutsutud (kohtu hinnangul ei ole oluline, kes nimetatud isikud haiglasse kutsus) tunnistajad T. N. ja T. T.kohtuistungil seda, mida nad ka testamendi tekstile juurde kirjutades olid märkinud – testamendi alaosas on tekst: „Meie, T.N. xxxxxxxxxxx1 elukoht xxxxx vald, xxxxxxxx küla, xxxxxxxx ja T.T. xxxxxxxxxxx elukoht xxxxx küla xxxxxxx vald xxxxxxxx, tõendame, et meile isiklikult tuntud A.H.P. kirjutas ise meie juuresolekul käesolevale testamendile alla ning oli seejuures meie arusaamise kohaselt teo- ja otsusevõimeline.“ (järgnevad kuupäev ja allkirjad koos nimedega). Nimetatud tunnistajad kinnitasid, et testament loeti ette (T. N. sõnul kõva selge häälega ja aeglaselt), seejärel küsis testaator M. S. prille, harjutas allkirju proovilehel, tutvus testamendiga ja kirjutas seejärel alla. T. T. sõnul kutsus testaator teda ja T. N. seejärel alla kirjutama, öeldes, et tulge teie ka ja kirjutage (T. N.sõnul tunnistajana ja testamendile) alla. Testamendi teksti koostanud L. N. ei mäletanud päris täpselt toimunu asjaolusid, sh seda, et tema ise oleks testamendi ette lugenud (tunnistaja viitas korduvalt asjaolule, et palatis oli veel keegi hooldaja, kes „tegutses“), küll aga meenus talle see, et tema ise ja testaator kirjutasid alla ja et eelnevalt proovis testaator mitu korda allkirja teha, mis tuli temal hästi välja. Kohus leiab, et tunnistajates ei äratanud asetleidnud sündmused kahtlusi testaatori arusaamises toimuvast, sest testament loeti valjult ette, testaator tutvus tekstiga, palus prille allkirjade panekuks ja kutsus tunnistajad samuti allkirjastama. Palatis toimunud sündmusi kirjeldas tunnistajatega sarnaselt ka M. S.. Arvestades eelnevat ja testamendi allkirjastanud tunnistajate väga vähest kokkupuudet testaatoriga – T. N. ei olnud testaatorit näinud vähemalt 10 aastat, T. T. aga oli temaga kohtunud mõne korra – on kohus veendumusel, et nii testaator kui juurdekutsutud tunnistajad said aru, et tegemist on pärandaja viimase tahte avaldusega ehk testamendiga ja et testaator tegi selle täie teadmise juures. Seega ei ole vaidlusaluse testamendi puhul rikutud eelpool nimetatud seadusesätteid, testament on kehtiv ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib, et kuivõrd asjas anti hagejale riigilõivu tasumiseks kohtu 10.07.2008.a määrusega menetlusabi, mõistab kohus pärast käesoleva kohtulahendi jõustumist hagejalt vähemtasutud riigilõivu TsMS § 190 lg 4 ja § 179 lg 1 ja 2 sätete alusel välja riigituludesse.

Toomas Talviste Kohtunik

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.