Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

korduvalt. Pärandaja ei suutnud pastapliiatsit kätte võtta ega kirjutada juba enne haiglasse minekut ja haiglas pidi hageja kahel korral pärandaja allkirja kirjutama. Haiglas külastas pärandajat süstemaatiliselt pärandaja õde M. V., kuid ta ei saanud haigega kontakti, sest haige lamas pidevalt voodis, omal jalal ei käinud ega tundnud ära ümbritsevaid isikuid, s. h. hagejat (v. a. esimesel külastusel).

Esialgselt taotles hageja testamendi tühisuse tuvastamist. 7. aprilli 2009. a. avaldusega muutis hageja oma nõudeid selliselt, et soovis esmalt tuvastada testamendi puudumise ja selle tuvastamata jätmisel tuvastada testamendi tühisuse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg. 1 kohaselt saab hageja hagi eset või alust muuta üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Hageja on oma hagi aluseks olevad põhilised väited, et testamendil on allkiri võltsitud, et testaator ei olnud otsusevõimeline, samuti viide PärS §-le 23 ehk vorminõuete rikkumisele, esitanud juba esialgses hagiavalduses. Hagi muutmise tingisid nii kostja vastuväited kui kohtu poolt hagejale antud soovitus oma nõuete täpsustamiseks ja alternatiivseks esitamiseks. Kohus oli selleks ette andnud TsMS § 376 lg. 1 kohase nõusoleku ja seega on hagi muutmisel menetlusnorme järgitud. PärS § 19 lg. 1 (testamendi tegemise ajal kehtinud) kohaselt on testament ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab testaator testamendi isiklikult tegema. PärS § 20 lg. 1 sätestab testamendi liigid – notariaalne ja kodune. PärS § 23 lg. 1 kohaselt võib testaator teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. TsÜS § 78 lg. 1 ütleb, et kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega ei ole testaatori allkirjata testamenti kui ühepoolset tehingut olemas. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi dokumendiosakonnas tehtud dokumendiekspertiisi järeldusena on vaidlusalusel testamendil kaks allkirja (lehe ülemises ja keskmises parempoolses ääres, mõlemal juhul kuupäeva all) tõenäoliselt kirjutatud A-H. P. poolt. Ekspertiisiakti hindamisskaala järgi tähendab see seda, et esinevad identifikatsioonilised tunnused ei võimalda kategoorilisemat arvamust anda, kuid tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik, on väike. Kohus veendus tunnistajate T. N., T. T., L. N. ja M. S. vastavasisuliste kokkulangevate ütluste põhjal, et keegi teine pärandaja eest nimetatud allkirju vaidlusalusele testamendile ei kirjutanud. Tunnistajad viibisid testamendi allkirjastamise hetkel ise samas ruumis ja selgitasid sarnaselt ka teisi testamendi allakirjutamisel esinenud meeldejäänud asjaolusid. Hageja väited selle kohta, et testaator ei suutnud pastapliiatsit käes hoida, on jäänud paljasõnalisteks. Ekspertiisiaktis on küll leitud, et vähemalt 14. augustil 2007. a. haiglasse tulles antud nõusolek tutvumisest haigla eeskirjade ja raviprotseduuridega võib olla kirjutatud kellegi teise poolt, kuid see üksnes kinnitab hageja väiteid pärandaja eest mõne allkirja kirjutamisest haiglas, ei lükka aga ümber eelnevalt tuvastatut. Seega ei ole testamendi puudumise tuvastamise nõude rahuldamiseks alust. Hageja esitatud väited, nagu ei oleks pärandaja ja kostja suhelnud aastaid ning nagu ei oleks pärandaja suhtunud oma õesse hästi, mis võiks kahtluse alla seada testamendi tegemise kostja kasuks, ei ole kinnitust leidnud. Tunnistajad K. P. ja O. E. kinnitasid, et kostja ja tema venna vahel oli tavaline õe ja venna suhe, tunnistaja M. E. märkis muuhulgas, et testaator olla ka küsinud oma õe järgi. Ühest järeldust ei pea kohus võimalikuks teha ka kostja vastuväidete osas, mis puudutavad hageja suhtumise jahenemist testaatorisse pärast hageja kasuks testamendi tegemist. Selle kohta on tunnistajad M. S. ja A. E. esile toonud ühe episoodi haiglast, kus hageja olevat üles näidanud hoolimatust testaatori suhtest, nimetades teda „elavaks laibaks“ ja soovides raha saada. Kumbki nimetatud tunnistajaist ei osanud selgitada, milles seisnes hageja rahahuvi tegelik põhjus, samuti viitas „elavale laibale“ vaid tunnistaja M. S., kelle ütluste läbivalt negatiivne alatoon hageja suhtes ning sugulus kostjaga (kostja õde) teeb kohtu hinnangu selles osas ettevaatlikuks. Samas tuleb märkida, et nii nimetatud hageja kui kostja väidete osas on oluline käsitlus testaatori otsusevõimest ja tema tegeliku tahte vastavusest testamendi sisule. TsÜS § 13 lg. 1 kohaselt on tühine tehing, mille isik tegu vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing

mõjutab tema huve (otsusevõimetus), välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Seega on oluline testaatori seisund testamendi tegemise ajal. Asjas kogutud tõendid – sealhulgas ja eelkõige haiguslugu, õenduspäeviku ja õendusloo sissekanded ning pärandajat haiglas külastanud tunnistajate M. S., A. E.i, T. N., T. T. ja H. T. ütlused, aga ka haigla töötajate L. N., arsti M-P. M ja hooldusõdede M. G., V. J., M. M., M. P., L. K. ja J. K. ütlused – ei anna mingit alust kõnealuse testamendi tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 13 lg. 1 alusel. Tunnistaja V. J. – testaatorile võõras ja erapooletu isik –, kes võttis haigla hooldusõena testaatori haiglasse vastu ning oli tööl ka testamendi tegemise päeval, kinnitas, et tema meelest oli A-H. P. mõistus 17. augustil 2007. a. selge ja ta oli adekvaatne, kui tal oleks olnud valusid, kajastuks see õenduspäevikus. Nimetatud päeva kohta on õenduspäevikus üksnes kanne „vasak käsi turses, lööve nahal“, õendusloos aga puuduvad üldse kanded perioodi kohta 15. augustist

kuupäeva ja aastaarvu ise, ei tee testamenti tühiseks, lähtudes PärS § 23 lõikest 1 ja § 25 lõikest 2 ning TsÜS § 83 lõikest 1. PärS § 25 lg. 2 lubab tuvastada testamendi tegemise kuupäeva ja aastat ka muul viisil (seega selle otsese äramärkimiseta) ja seega ei too PärS § 23 lõikes 1 sätestatud testaatori poolt isikliku kuupäeva ja aasta märkimise kohustuse rikkumine kaasa testamendi tühisust TsÜS § 83 lg. 1 mõttes, kuivõrd PärS vastavate sätete eesmärgist seda ei tulene. PärS § 23 lõigetest 2 ja 3 tulenevate nõuete täitmise tuvastamisel on olulisim hinnata, kas ja kuidas said toimuvast aru nii testaator kui juurdekutsutud tunnistajad. Nagu nähtub haigla töötajate (M. G., J. K.) tunnistustest, oli testaator sõnaaher ning tema käest pidi isegi küsima, kas ta soovib valuvaigisteid. Sellises tervislikus seisundis on arusaadav, et pärandaja ei pruugi olla eriti jutukas. Tunnistajad T. N. ja T. T. kinnitasid, et testament loeti ette, seejärel küsis testaator M. S. prille, harjutas allkirju proovilehel, tutvus testamendiga ja kirjutas seejärel alla. T. T. sõnul kutsus testaator teda ja T. N. seejärel alla kirjutama, öeldes, et tulge teie ka ja kirjutage (T. N. sõnul tunnistajana ja testamendile) alla. Testamendi teksti koostanud L. N. ei mäletanud päris täpselt toimunu asjaolusid, s. h seda, et tema ise oleks testamendi ette lugenud, küll aga meenus talle, et tema ise ja testaator kirjutasid alla ja et eelnevalt proovis testaator mitu korda allkirja teha, mis tuli temal hästi välja. Tunnistajates ei äratanud asetleidnud sündmused kahtlusi testaatori arusaamises toimuvast. Palatis toimunud sündmusi kirjeldas tunnistajatega sarnaselt ka M. S.. Arvestades eelnevat ja testamendi allkirjastanud tunnistajate väga vähest kokkupuudet testaatoriga, on kohus veendumusel, et nii testaator kui juurdekutsutud tunnistajad said aru, et tegemist on pärandaja viimase tahte avaldusega ehk testamendiga ja et testaator tegi selle täie teadmise juures. Seega ei ole vaidlusaluse testamendi puhul rikutud eespoolnimetatud seadusesätteid, testament on kehtiv ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud PärS § 23 lg. 2 ja 3 nõuete järgimise vaidlusaluse testamendi tegemisel ja on jätnud ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 83 lg. 1. Samuti on kohus ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et nii testaator kui ka juurdekutsutud tunnistajad T. N. ja T. T. said aru, et tegemist on pärandaja A-H. P. viimase tahte avaldusega ehk testamendiga ja et testaator tegi selle täie teadmise juures. Maakohus leidis ebaõigesti, et PärS § 25 lg. 2 lubab tuvastada testamendi tegemise kuupäeva ja aastat muul viisil selle otsese äramärkimiseta. Testaatori poolt tunnistajate juuresolekul tehtud kodusele testamendile omakäeliselt kuupäeva ja aasta märkimata jätmine kujutab endast testamendi vorminõuete olulist rikkumist. Riigikohus leidis otsuses 3-2-1-87-05, et PärS-s on tehingu vormireeglid, s. h. testaatori poolt kuupäeva ja aasta äramärkimine imperatiivselt reguleeritud. TsÜS § 83 lg. 1 järgi on tehing seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Vastav vorminõue on seadusega sätestatud seetõttu, et hiljem ei saaks olla vaidlustatav testamendile testaatori poolt allkirja kirjutamise aeg ja pärimiseks esitatava testamendi allkirjastamine testaatori poolt, sest kodune testament jäi kostja valdusse ja välistatud peab olema võimalus kasutada mingil moel testaatori poolt võimalikult tühjale paberile varasemalt antud allkiri hilisemaks pärimiseks esitatavaks testamendiks. Kohus ei ole kaevatavas otsuses põhjendanud, milline on seaduses sätestatud tunnistajate juuresolekul tehtud koduse testamendi vormi – kuupäeva ja aasta äramärkimine testaatori poolt – eesmärk ja samuti, miks ei tulene sellest eesmärgist teisiti. Kohus tuvastas, et ainult tunnistajale T. N. avaldas testaator küsimuse, et kas tema kirjutab testamendile alla. Teisele tunnistajale testaator seda ei avaldanud. Samuti ei avaldanud testaator kummmalegi tunnistajale ei suuliselt ega kirjalikult seda, et testament sisaldab tema viimset tahet.

Tunnistajate M. S., T. N., T. T. ja L. N. ütlused testamendi ettelugemise kohta on vastuolulised ja seega ei ole nimetatud asjaolu tõendatav, eriti kui kõrvaline isik L. N. eitab kategooriliselt, et tema testamendi kõva häälega palatis ette luges. Seega ei ole leidnud tuvastamist asjaolu, et kõnealuse testamendi tegemisel oleks täidetud PärS § 23 lõikes 2 sätestatu. Kuigi kohus on viidanud otsuse tegemisel Riigikohtu lahendile 3-2-1-23-08, ei ole selle kaasuse asjaolud ülekantavad vaidlusalusele tsiviilasjale. Kohus on tunnistajate ütlustele ja dokumentaalsetele tõenditele (hooldushaigla dokumendid, psühhiaatri arvamus) tuginedes tuvastanud, et testaator oli teo- ja otsusevõimeline, sai kõigest aru ning oli võimeline suhtlema ja kirjutama. Apellandile on arusaamatu, miks testaator, kes ei olnud kohtu käsitluse järgi ja asjas esinevate tõendite alusel sellises tervislikus seisundis, mis oleks takistanud või raskendanud tal teavitada tunnistajaid sellest, et neid kutsuti tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja testament sisaldab tema viimast tahet, pidanuks tunnistajaid vastavatest asjaoludest teavitama muul viisil kui suuliselt või äärmisel juhul kirjalikult. Kohus on aga ebaõigesti seda asjaolu püüdnud tuvastada tunnistajate ütluste kaudu ja selliselt, kas tunnistajate arvates sai testaator aru toimuvast. Vastava asjaolu juures omavad tähtsust ka tunnistaja L. N. ütlused selle kohta, et tema kirjutas testamendi ja koostas selle kostja ütluste ja kostja poolt etteantud teksti järgi. Testaatoriga tema ei suhelnud. Seega on vaidlusalune testament tühine seadusega kehtestatud vorminõuete rikkumise tõttu. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ning apellatsioonkaebus ei anna alust seda tühistada. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei korda seda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leiab kolleegium, et maakohus on õigesti leidnud, PärS § 23 lg. 1 nõude – märkida kodusele testamendile kuupäev ja aasta – eesmärgiks ei ole tuua ainuüksi selle nõude rikkumise korral kaasa testamendi tühisus: osundatud normis ei ole taolist tagajärge ette nähtud, PärS § 25 lg. 2 kohaselt on aga kodune testament tühine juhul, kui selles ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik tuvastada testamendi tegemise päeva. Juba ainuüksi asjaolust, et PärS § 25 lg. 2 võimaldab juhul, kui testamendile ei ole üldse selle tegemise kuupäeva ja aastat märgitud, tuvastada testamendi tegemise aega muude asjaolude alusel, järeldub, et seadusandja eesmärgiks ei olnud sätestada koduse testamendi tühisus juhul, kui testamendile on selle tegemise kuupäev ja aasta küll märgitud, kuid seda ei ole teinud testaator isiklikult. Asjaolule, nagu oleks vaidlusalune testament tehtud sellel märgitud kuupäevast erineval ajal, ei olegi hageja tuginenud. Et vaidlusalune testament tehti sellel märgitud kuupäeval, nähtub ka testamendi tegemise juures viibinud tunnistajate ütlustest. Seega on vaidlusaluse testamendi tegemise kuupäev teada ja testamendi tühisusest selle tunnuse alusel ei ole põhjust rääkida. Apellandi poolt osundatud Riigikohtu lahendist 3-2-1-87-05 ei nähtu, et selles oleks PärS § 23 lõiget 1 ja § 25 lõiget 2 nende koosmõjus teisiti tõlgendatud. Viidatud lahendist ei nähtu, nagu tuleks kodust testamenti tühiseks pidada ainuüksi asjaolu tõttu, et testaator ei ole sellele omakäeliselt tegemise kuupäeva ja aastat märkinud. Nii on selles lahendis keskendutud PärS § 23 lõikes 2 sätestatud nõuete rikkumisele ning leitud, et testament on tühine juhul, kui testaator ei ole teadvustanud endale, et ta avaldab oma viimset tahet, ega teavita sellest ka testamendi tegemise juurde kutsutud tunnistajaid. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega selle kohta, kuidas said testaator ja testamendi tegemise juurde kutsutud tunnistajad toimuvast aru, ega pea võimalikuks hinnata esitatud tõendeid teisiti, kui seda tegi maakohus. Asjakohatu on apellatsioon-kaebuses

maakohtule tehtud etteheide selle kohta, et kohus tuvastas, kas testamendi juurde kutsutud tunnistajate arvates sai testaator toimuvast aru: PärS § 23 lg. 3 lause 2 kohaselt on testamendile alla kirjutanud tunnistajate arusaamine testaatori teo- ja otsustusvõime kohta oluline ning sellele, et oluline on välja selgitada, kas tunnistajad teavad kinnitada, et testaator otsustus- ja teovõimelisena sai sau, et ta kirjutab alla oma testamendile, on juhtinud tähelepanu ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-23-08. Arvestades maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, mille põhjal kohus jõudis veendumusele, et nii testaator kui tunnistajad said aru, et tegemist on testaatori viimse tahteavaldusega, ei ole vaidluse lahendamisel määravat tähendust asjaolul, et testamendi teksti kirjutas haigla töötaja L. N. etteantud teksti järgi ning et ta ise testaatoriga ei suhelnud. Lahendis 3-2-1-23-08 on Riigikohus leidnud, et PärS § 23 lõiget 2 ei saa tõlgendada liialt kitsalt ning oluline on arvestada selle sätte eesmärki, milleks on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet, ning teavitab sellest ka tunnistajaid. Samas juhtis Riigikohus tähelepanu sellele, et tunnistajate teavitamine on testaatori tahteavaldus, mille ta võib teha mis tahes viisil, sealhulgas teoga. Et PärS § 23 lõikes 2 ei ole kindlaks määratud, mil viisil tuleb tahteavaldus tunnistajate teavitamiseks teha, siis on testaatoril võimalik avaldada oma tahet mitmel viisil ja etteheidetav ei ole, et ta tegi seda just teatud viisil. Vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud apellandi kanda.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.