2-07-17831/35 - Asjaõigus - Muud asjaõiguse asjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

7.mail 2007. a. esitas Aare Korjus Harju Maakohtusse hagi Ants Ööbiku vastu eluruumi valduse üleandmiseks kohustamiseks ja sellest keeldumise korral eluruumist väljatõstmiseks. Hageja ja EÜ Kastan (likvideerimisel) sõlmisid 6. detsembril 2006. a. Tallinna notari Aivar Mesikäpa büroos võlaõigusliku ja asjaõigusliku lepingu, mille alusel hageja omandas Tallinnas Xxxxxxxx xxx xxx asuva korteriomandi nr. x üldpinnaga 52, 6 m2 koos selle oluliste osade ja päraldistega. Lepingu p. 3. 3 kohaselt loovutas EÜ Kastan (likvideerimisel) hagejale korteriomandi otsese valduse väljanõudeõiguse. Ostu-müügilepingu hind oli 650.000 krooni. Vastav kinnistamiskanne tehti 3. jaanuaril 2007. a. Lepingu p. 1. 3. 16 kohaselt kasutas korteriomandit kostja. EÜ Kastan (likvideerimisel) oli eelnevalt korduvalt kutsunud kostjat korteriomandit vastu võtma. Kostja ei ilmunud notaribüroosse omandit vastu võtma ega teatanud, mis põhjusel ta omandi vastuvõtmisest keeldub. 5. jaanuaril 2007. a. teavitas hageja kirja teel kostjat korteri müügist ning juhtis kostja tähelepanu hooneühistuseaduse (HÜS) §-le 19, mille kohaselt säilivad kostjal hooneühistu liikmelisusest tulenevad õigused ja kohustused kinnisasja omandaja suhtes kuue kuu jooksul, arvates notariaalse lepingu sõlmimisest. Hageja palus kostjal korteri valduse omanikule üle anda 5. mail 2007. a. kell 10.00. Kostja väljastusteatega saadetud kirja vastu ei võtnud ja keeldus tema nimele registreeritud lauatelefonil hagejaga või tema esindajaga rääkimast. Hageja on korteriomandi omanik ja soovib asuda seda ise kasutama. Hageja vajab elamispinda Tallinnas töö tõttu, muud elamispinda tal Tallinnas ei ole. Kostja valdab hageja omandis olevat asja õigusliku aluseta ja rikub seeläbi hageja õigust vallata, kasutada ja käsutada hagejale kuuluvat vara. Hageja on taganud kostjale HÜS §-st 19 tuleneva õiguse kasutada korterit kuue kuu jooksul, arvates notariaalse lepingu sõlmimisest. Alates 5. maist 2007. a. ühtegi muud seadusest või lepingust tulenevat alust, mis annaks kostjale õiguse korteri kasutamiseks, ei esine. Kostja korteri kasutamise eest hagejale tasu ei maksa. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole vaidlusalust korterit omandanud. Vastavalt eluruumide erastamise seaduse (EES) § 218 lõikele 2, kui elamuühistu (-kooperatiivi)

6.detsembril 2006. a. sõlmitud korteriomandi müügi-, hüpoteegiga koormamise ja asjaõigusliku lepinguga. Riigikohtu otsusega nr. 3-2-1-30-09 on tõendatud, et hageja korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kandmine ei riku kostja õigusi ning tal puudub õigus nõuda kande muutmist. Seega on hageja tõendanud hagi aluseks oleva asjaolu, et ta on korteriomandi omanik. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3 lg. 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Vaidlust ei ole, et hagi esitamise ajal valdas kostja hageja asja õigusliku aluseta ning et vabatahtlikult kostja korteriomandi valdust hagejale üle ei andnud. Kostja suhtes tehti 5. oktoobril 2007. a. tagaseljaotsus, millega kohustati kostjat valdust hagejale üle andma. Tagaseljaotsus täideti täitemenetluses 9. jaanuaril 2008. a. Tagaseljaotsus ei jõustunud kaja esitamise ja 24. jaanuaril 2008. a. tsiviilasjas menetluse taastamise tõttu. Kuivõrd kostja ei täitnud hageja nõuet vabatahtlikult ning tagaseljaotsus kui kostjalt täitemenetluses asja väljanõudmise õiguslik alus on ära langenud, siis on hagejal TsMS § 3 mõttes jätkuvalt huvi oma seadusega kaitstud õiguse kohtulikuks kaitseks. Hagi tuleb rahuldada ja kostjat tuleb kohustada hagejale korteriomandi valdust üle andma. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg. 3, jättes tähelepanuta muutunud menetlus-situatsiooni ning kostja väited nende asjaolude kohta. Maakohus on rikkunud ka TsMS § 3, sest asja lahendades oli selge, et hageja õiguste rikkumist ei toimu. Hagi on esitatud valduse kaitseks, asja väljanõudmiseks kostja valdusest. Sellisena kohus hagi ka rahuldas. Asja lahendades ei olnud pooltel vaidlust selle üle, et korteriomand on hageja valduses. Kostjal puudub seetõttu võimalus ning vajadus kohtuotsust tehtud kujul täita. Kostja tegi hagejale ettepaneku lõpetada menetlus kompromissiga, millest hageja keeldus. Kujunenud menetlussituatsioonis oli kohtul võimalik juhinduda TsMS § 423 lõikest 2, mille järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole võimalik. Alternatiivselt oli kohtul võimalik jätta hagi rahuldamata, kuna puudub rikutud õigus. Mingil juhul ei saa kohus teha otsust, mille täitmise võimatus ja ebavajalikkus on rikutud õiguse puudumise tõttu kohtule teada ning millele kostja asja lahendamisel tugineb.

Vastustaja seisukoht Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Edasine menetlus Apellatsioonikohtu istungil loobus hageja hagist ja palus asja menetluse lõpetada ning tema menetluskulud jätta kostja kanda, arvestades asjaolu, et hagi ei olnud esitatud alusetult. Kostja palus tagastada talle apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 50% ning jätta tema ülejäänud menetluskulud hageja kanda, arvestades asjaolu, et kostja pakkus hagejale maakohtu menetluses kompromissi, mida hageja vastu ei võtnud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et hageja loobumine hagist tuleb vastu võtta, asjas tehtud otsus tuleb tühistada ja tsiviilasja menetlus lõpetada. Kostjale tuleb tagastada pool tema poolt apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust. Kummagi poole menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. TsMS § 429 lg. 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt ei võta kohus vastu tsiviilkohtumenetlusteovõimetu hageja seadusliku esindaja avaldatud hagist loobumist, kui hagist loobumine on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega, samuti muul juhul, kui hagist loobumisega rikutaks olulist avalikku huvi. Hageja esitas avalduse hagist loobumiseks apellatsioonikohtu istungil, seega kooskõlas TsMS § 429 lõikes 1 sätestatuga. TsMS §-s 4 sätestatud põhimõtete kohaselt käsutavad menetlusõigusi pooled, hagejal on vastavalt TsMS § 206 lõikele 1 muude menetlusõiguste kõrval ka õigust hagist loobuda. Kohus saab keelduda hagist loobumist vastu võtmast üksnes seaduses sätestatud alustel. Asjas ei ole avaldatud asjaolusid, mis annaksid aluse keelduda hagist loobumist vastu võtmast vastavalt TsMS § 429 lõikele 4, rohkem aluseid hagist loobumise vastuvõtmisest keeldumiseks menetlusseadustik ette ei näe. TsMS § 657 lg. 1 p. 4 annab ringkonnakohtule aluse maakohtu otsuse tühistamiseks juhul, kui ringkonnakohus lõpetab tsiviilasja menetluse. TsMS § 150 lg. 2 p. 2 kohaselt tagastatakse pool menetluses tasutud riigilõivust, kui hageja loobub hagist. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt tagastatakse riigilõiv riigilõivu tasunud isiku nõudel määruse alusel. Osundatud paragrahvi lg. 3 kohaselt ei tagastata avalduse läbi vaatamata jätmisel või menetluse lõpetamisel kompromissi kinnitamise või hagist loobumise tõttu eelnevas kohtuastmes tasutud riigilõivu. Et TsMS § 150 lg. 2 p. 2 alusel riigilõivu tagastamise võimalust hagist loobumise korral ei ole seatud sõltuvusse sellest, kumb pooltest on tasunud riigilõivu kohtuastmes, kus hagist loobuti, siis on võimalik ka kostjale tagastada pool apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust juhul, kui hageja apellatsiooniastmes hagist loobub. Kostja on esitanud taotluse apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust poole tagastamiseks. Et kostja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu summas 30.000 krooni, tuleb sellest tagastada talle 15.000 krooni, makstes selle kostja arvele nr. xxxxxxxxxxxxxx AS-is SEB Pank, millelt riigilõivu tasuti. Arvestades asjaolu, et apellatsioonimenetluses on hagist loobutud, aga ka vaidluse sisu, ulatust ja kestust ning menetluslikku olukorda enne hagist loobumist, peab kolleegium võimalikuks TsMS § 190 lg. 7 alusel jätta menetlusosalistelt riigituludesse välja mõistmata riigilõivuosa, mille ulatuses anti kostjale apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi. Mõlemad pooled on taotlenud, et kohus jätaks tema menetluskulud vastaspoole kanda. Poolte vahel menetluskulude jaotuse kohta asja menetluse lõpetamise korral käib TsMS § 168, mille lõikes 4 on sätestatud, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi

seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Sama paragrahvi lg. 5 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Vaidlusaluses asjas ei rahuldanud kostja hageja nõuet vabatahtlikult, nii et osundatud paragrahvi lg. 5 ei ole selles asjas otse kohaldatav ja lg. 4 kohaselt tuleks hagejal kanda kostja menetluskulud. Samas on TsMS § 168 lg. 4 eesmärgiks jätta kostja menetluskulud hageja kanda juhul, kui hageja on kohtusse esitanud alusetu hagi ning põhjustanud kostjale seega tarbetu kohtuskäimise ja sellega seotud kulud. Vaidlusaluses asjas ei esitanud hageja kohtusse alusetut hagi, kuid et kostja tõsteti asjas tehtud viivitamatult täidetavaks tunnistatud tagaseljaotsuse täitmisel vaidlusalusest eluruumist välja ja hageja sai menetluse kestel eluruumi valduse, siis saavutas ta kohtumenetluse käigus hagiga taotletud eesmärgi vaatamata sellele, et tagaseljaotsus kunagi ei jõustunud. Seega ei oleks kooskõlas TsMS § 168 lg. 4 eesmärgiga jätta kostja menetluskulud hageja kanda, sest hageja ei pöördunud kohtusse alusetult ega põhjustanud seega kostjale tarbetut kohtuskäimist. Samas ei loobunud hageja maakohtu menetluses hagist, kuigi oli menetluses hagiga taotletud eesmärgi saavutanud. Hageja ei muutnud ka oma haginõuet tulenevalt muutunud õiguslikust olukorrast, vaid jäi nõude juurde kostja kohustamiseks valdust üle andma, kuigi valduse oli hageja juba saanud. Arvestades asjaolu, et kostja menetluskulude hageja kanda jätmine ei oleks eespooltoodud asjaolusid arvestades kooskõlas TsMS § 168 lg. 4 eesmärgiga, tuleb vaidlusaluses asjas poolte vahel menetluskulude jaotamisel lisaks TsMS § 168 lõigetes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka menetluskulude poolte vahel jaotamise üldisi põhimõtteid, mille kohaselt reeglina kannab menetluskulud kaotaja (TsMS § 162 lg. 1), kuid kohtul on siiski isegi juhul, kui vaidlus on lahendatud otsusega selgelt ühe poole kasuks, võimalik jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162 lg. 4). Kolleegium leiab, et taolist õigluse aspekti on võimalik arvestada ka hageja poolt hagist loobumise korral. Eespoolkirjeldatud asjaolusid arvestades oleks kostja menetluskulude hagejale panemine äärmiselt ebaõiglane, õiglane on aga jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.