Muud › CMR

936.501,36 EEK.

CMR art 27.1 alusel nõuab hageja kostjalt viivist (5% hüvitamisele kuuluvalt summalt) hagi esitamise aja seisuga summas 5388, 90 EEK ning 128,29 EEK iga järgneva viivitatud päeva eest kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Kokku moodustab hageja nõue kostja vastu 941 890,26 Eesti krooni, millest põhivõlgnevus moodustab 936 501,36 EEK ning viivisvõlgnevus moodustab 5.388,90 EEK ja 5 % hüvitamisele kuuluvalt summalt iga järgneva viivitatud päeva eest kuni nõude täieliku rahuldamiseni.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et ta osutas veoteenuseid veolepingu alusel, vedu teostas järgemööda mitu vedajat. Kuigi CMR art 37 kohaselt võib vedaja, kes on hüvitanud tekkinud kahju, nõuda regressi korras teiselt vedajalt kahju hüvitamist, ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et temal on tekkinud regressiõigus kostja vastu tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja lepingupartneri OÜ EL poolt pretensiooni esitamine ei ole regressiõiguse tekkimise aluseks. Regressiõigus saab tekkida vaid kahju hüvitamist tõendava dokumendi või jõustunud

kohtulahendi alusel, mida hageja esitanud ei ole. Ei ole ka tõendatud asjaolu, et ELOÜ oleks hüvitanud kahju kindlustusfirmale I AS. Taotleb jätta hagi läbi vaatamata. Alternatiivsete vastuväidete alusel taotleb jätta hagi rahuldamata. Leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele järgmistel asjaoludel. Kauba Eestist Poolasse vedamiseks leidis vedaja, Poola ettevõtte, kellele kaup üle anti ja kelle käes kaup kaotsi läks, kostja andmetel varastati. Kostja esitas politseile sellekohase avalduse. Leiab, et kuna kostja poolt oli kaup üle antud teisele vedajale, kelle süül kaup kadus, vabaneb kostja vastutusest. Kostja ei võtnud kaupa reaalselt vastu, ega saa seepärast vastutada hageja ees. Tema kui vedaja vabaneb vastutusest, sest kauba kaotsiminek leidis aset asjaoludel, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Vedaja vabaneb vastutusest juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Kaup rööviti. Kostja veoteenuse tellimisel kontrollis kõiki vedaja, Poola firma, dokumente ja nimetatud äriühingu olemasolu Poola äriregistris. Sellega kostja rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud hoolsust.

KOHTU PÕHJENDUSED

HAA.S. Norras soovis saata kaks koormat (23655 kg ja 23446 kg) töötlemata alumiiniumi Poolasse, kus kauba saajaks oli NPASS z.o.o. Selleks sõlmis ta veolepingu ELOÜ-ga (I vedaja), kes omakorda sõlmis kauba vedamiseks lepingu hagejaga (II vedaja), viimane omakorda kostjaga (III vedaja) ja kostja Poola äriühinguga PHU MCMW(IV vedaja). Seega korraldasid vedu järjestikku neli vedajat. Veose kohta koostati 2 rahvusvahelise kaubaveo saatekirja (CMR nr.612/1 ja nr.612/2), mille allkirjastasid ELOÜ esindaja ja PHU MCMW esindaja. Viimane võttis kauba vastu, kuid kaup kauba saajani ei jõudnud. Hageja ja kostja sõlmisid 2.12.2008.a. autoveolepingu alumiiniumi vedamiseks Tallinnas Muuga sadamast saajale NPASS z.o.o.-le aadressil XXX, Poola. Kirjalikult lepingut ei sõlmitud. Asjas kohalduvad rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (edaspidi CMR konventsioon) sätted. Tegelikult võttis kauba Muuga sadamast vedamiseks vastu kostja lepingupartner Poola äriühing PHU MCMW, kelle valduses kaup läks kaduma ja on senini leidmata. Eeltoodud asjaoludes poolte vahel vaidlus puudub. Puudub vaidlus, et tegemist oli rahvusvahelise autokaubaveoga ja poolte lepingule kohaldub CMR konventsioon. Samas kohus leiab, et kostja ei olnud järjestikune vedaja CMR art 34 mõttes. Kostja vastutus hageja ees rajaneb nendevahelisele lepingule, millist olukorda CMR täpsemalt ei reguleeri. Ka ei ole CMR-is reguleeritud vedaja vastutust juhul, kui vedaja kaupa veoks vastu ei võta. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust. Tulenevalt VÕS § 774 lg-st 1 kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale) ning saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Seega lepinguga võttis IECOÜ CF &S E AS ees kohustuse kahe koorma alumiiniumi vedamiseks Eestist Poolasse. Kauba saatjaks on reeglina isik, kes sõlmis või kelle nimel sõlmitakse vedajaga veoleping. Seega esines nimetatud lepingulises suhtes CF&S E AS kauba saatjana ja IECOÜ hageja suhtes lepingulise vedajana. Hagejaga sõlmitud veolepingulise

kohustuse täitmiseks sõlmis kostja oma nimel Poola äriühinguga PHU MCMWomakorda veolepingu. Kohus leiab, et kostja vastutab nõudeõigusega isiku ees kauba eest kui vedaja CMR art 17 lg 1 alusel, sh ka oma lepingupartneri s.o. järgmise vedaja tegevuse eest hageja ees CMR art 3 alusel. Vaidluse lahendamiseks kohus põhjendab järgmised asjaolud :

Hagejal nõude esitamise õigus ja kahju suurus Kostja leiab, et hagejal ei ole õigust hagi esitamiseks, sest hageja ei ole tõendanud, et temale on kahju tekitatud ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ega ka kahju suurust. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Hagejal on kohustused ELOÜ ees tulenevalt nimetatud äriühinguga sõlmitud lepingust. Samuti on kostjal kohustused hageja ees tulenevalt nende vahel sõlmitud lepingust. Lepinguga võtsid pooled kohustuse kahe koorma kohaletoimetamiseks kauba saajale. Vaidlus puudub selles, et kaup läks kaotsi ja saajani ei jõudnud. Võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine on VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine, mille korral on võlausaldajal õigus nõuda kahju hüvitamist. CMR art 17 lg 1 kohaselt kostja kui vedaja vastutab kauba kaotsimineku eest. VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. ELOÜ on nõudnud hagejalt 16. märtsil 2009. aastal 80 526,70 USD tasumist seoses vaidlusaluse kauba kaotsiminekuga (t.l. 26). Tegemist on kauba väärtusega, millise HAAS kindlustusandja I AS on kauba omanikule hüvitanud ja esitanud hüvitamise nõude omakorda ELOÜ-le (t.l.25). Seega on hageja tõendanud, et temal on tekkinud kohustus tasuda ELOÜ-le hageja ja ELOÜ vahel sõlmitud lepingu rikkumise tõttu kauba väärtus s.o. 80.526,70 USD. Asjaolu, et hageja ei ole käesolevaks ajaks tasunud ELOÜ-le nimetatud summat või, et ELOÜ ei ole tasunud sama summat HAA.S. kindlustusandjale, ei välista hageja õigust nõuda kostjalt tekitatud kahju hüvitamist hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt tema otsene varaline kahju tuleneb kostja poolt hagejaga sõlmitud lepingu rikkumisest ja on hageja vara vähenemine 80 526,70 USD ulatuses, s.o. summa, mille hageja kohustub tasuma ELOÜ-le, kes kohustub selle omakorda tasuma HAA/S kindlustusandjale. CMR art 23 lg 1 sätestab, et kui vedaja on vastavalt sama konventsiooni sätetele kohustatud hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud kahju, siis hüvitamisele kuuluva summa suurus määratakse kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. CMR saatelehtede kohaselt oli kauba koguseks kokku 47,101 tonni alumiiniumi. Kostja avaldusest politseile nähtub, et kaduma läks kogu kaup. Kauba saatja kindlustusandja I AS

pöördumisest ELOÜ poole (t.l.25) nähtub, et on tema ja HAA.S. kokkuleppe (lepingu) kohaselt hüvitanud viimasele 47,101 T alumiiniumi (1 tonni maksumus 1709,66 USD) väärtuse 80 526,70 USD. Hageja on kostjale esitanud kirjaliku nõude 80 526,70 USD tasumiseks 06.04.2009.a.(t.l.27). Kohtule esitatud hagiavalduses on hageja väitnud, et menetlusosaliste vahel puudub vaidlus võlgnevuse suuruse üle ning kostja on korduvalt tunnistanud enda kohustust võlgnevus hagejale tasuda. Kostja oma vastuses hagiavaldusele (t.l. 93-95) ega eelmenetluse käigus kahju suurust vaidlustanud ei ole.

Vastutust välistavate asjaolude puudumine Kostja on asunud seisukohale, et CMR art 17 reguleerib vedaja vastutust kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Kuna IECOÜ reaalselt kaupa vastu ei võtnud, ei saa ta vastutada hageja ees nimetatud sätte alusel. Oma kirjas Põhja Politseiprefektuurile on kostja selgitanud, et tema ettevõttele saabus 02.12.2008.a. pakkumine hagejalt alumiiniumikauba veo korraldamiseks Eestist Poolasse. Kostja alustas vahendajate-vedajate otsimist ja veel samal päeval leidis vedaja, PHU MCMW, kellega sõlmis veolepingu 03.12.2008.a. Seega kostja sisuliselt tegeles vedamise korraldamisega VÕS § 855 mõistes, mis vastab ekspedeerija tegevusele VÕS § 854 kohaselt. VÕS § 861 sätestab ekspedeerija vastutuse analoogselt vedajaga. Lg 1 kohaselt peab ekspedeerija hüvitama veose, mille vedamist ta korraldab, kaotsiminekust tekkinud kahju. Seejuures kuuluvad kohaldamisele vedaja vastutust VÕS-s reguleerivad sätted, §-d 793-795. Arvestades, et kostja veostaadium on rahvusvaheline CMR art 1 mõttes, on selles kostja vedajaks ja hageja saatjaks ning kuigi hüpoteetiliselt CMR VI peatükk ei kohaldu, rajaneb kostja vastutus CMR-l ja see on vastutus hageja ees. CMR art 3 sätestab, et vedaja vastutab nii oma tegevuse ja hooletuse eest, kui ka oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta kasutab, tegevuse ja hooletuse eest, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad nendele pandud kohustuste piires. PHU MCMWkohustused tulenesid tema ja kostja vahel 03.12.2008.a. sõlmitud lepingust. VÕS § 793 lg 1 kohaselt ei vastuta vedaja veose kaotsiminekust tekkinud kahju eest, kui kaotsimineku põhjustas vääramatu jõud. Kostja leiab, et tema kui vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest ja kahju hüvitamise kohustusest, sest kahju tekkis asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Väidab, et veo teostamisel näitas üles kõrgendatud hoolsust, kuid kauba kaotsiminekut s.o. vargust ei oleks suutnud vältida. Kohus ei saa nõustuda kostja väitega, et ta veo korraldamisel näitas üles kõrgendatud hoolsust. Vedaja vastutusest vabanemiseks CMR art 17 lg.2 alusel peavad olema täidetud üheaegselt kaks tingimust s.o. asjaolud, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Nimetatud asjaolusid peab CMR art 18 lg 1 järgi tõendama vedaja. Riigikohus lahendis 3-2-1-127-05 on leidnud, et kauba rööv ei ole iseenesest selline asjaolu, mis vabastaks vedaja igal juhul vastutusest CMR art 17 lg 2 järgi. Vedaja vabaneb vastutusest vaid juhul, kui vedaja, vaatamata rakendatud kõrgendatud hoolsusele, ei suutnud röövi toimumist ära hoida ja kahju tekkimist vältida. Selliseid asjaolusid ei ole kostja tõendanud.

Kostja poolt esitatud interneti väljavõtted registritest tema lepingupartneri registreerimise kohta, samuti kauba vastuvõtnud isikute juhiloa koopiad, ei tõenda kostja poolt veo korraldamisel kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamist. Kohus leiab, et kostja kauba veoks vedaja valikul ja vedamiseks vajalike juhendite andmisel näitas üles ükskõiksust ja jättis täitmata vedajal lasuva käibes vajaliku hoolsuskohustuse. Kostja ei ole kohtule esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis välistaksid kostja vastutuse sel alusel. Kostjal tuleb hüvitada kauba maksumus summas 80 526, 70 USD s.o. 936 501, 36 krooni. CMR art 27 kohaselt nõude avaldaja võib nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivise tasumist 5 % aastas vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast või kui sellist nõuet ei esitatud, siis hagi esitamise päevast arvates. Hageja on esitanud seadusjärgse viivisnõude ja taotleb selle väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni. Kostja viivisnõude ja nõude Eesti krooni ümberarvutamise osas vastuväiteid esitanud ei ole. Hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täielikult. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtukulud tuleb jätta kostja kanda.

Kohtunik

.

. .

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.