Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
DSV Transport AS hagi INTER EURO COMPANY OÜ vastu lepingust tuleneva kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-27936
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
INTER EURO COMPANY OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
134 728 eurot 32 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja DSV Transport AS (registrikood 10342368), esindaja vandeadvokaat Kai Amos Kostja INTER EURO COMPANY OÜ (registrikood 11126879), esindaja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski
Asja läbivaatamise kuupäev
3. märts 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2013. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-1227936 muutmata, kuid muuta ja täiendada selle otsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes INTER EURO COMPANY OÜ kanda.
4.Arvata kassatsioonkaebuselt 19. septembril 2013 tasutud kautsjon 1347 (üks tuhat kolmsada nelikümmend seitse) eurot 30 senti riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.DSV Transport AS (hageja) esitas 18. juulil 2012 Harju Maakohtule INTER EURO COMPANY OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista lepingust tulenev kahju 134 728 eurot 32 senti. Hageja väitel soovis Tšehhi Vabariigis asuv äriühing Draka Kabely s.r.o. vedada Eestis asuvale PKC Eesti AS-le (PKC) kaupa (24 000 kg kaablit) ja tellis 19. mail 2011 hagejalt kauba veo. Tellimuse kohaselt oli pealelaadimise aeg 20. mail 2011 kell 10.00 müüja juures. Hageja esitas 19. mail 2011
veotellimuse kostjale. Kostja emafirma asub Tšehhi Vabariigis ja ta oli varem hagejale teatanud, et saab korraldada Tšehhis kaupade vedu. Kostja võttis hageja veotellimuse täitmisele ja kohustus olema 20. mail 2011 kell 10 müüja juures pealelaadimiskohas. Kostja tellis omakorda veo tegelikult vedajalt Astra-dopravni s.r.o (ka Astra). Tegelik vedaja võttis 20. mail 2011 saatelehe ning müüja arvete alusel müüjalt (saatja) veoks vastu kauba maksumusega kokku 134 728 eurot 32 senti. Kaup sihtkohta ei jõudnud. Hageja küsis kostjalt tegeliku vedaja ja kauba asukoha andmeid, kostja ei osanud vastata. Hageja teatas 26. mail 2011 PKC-le e-kirja teel, et kauba asukoht on teadmata, ja palus juhtunust teavitada oma kindlustusfirmat. Kostja teatas hagejale 27. mail 2011 e-kirja teel, et kauba kaotsimineku kohta on esitatud Tšehhi Vabariigis politseile kuriteo avaldus ja et kostja informeeris juhtunust oma kindlustusandjat. PKC jäi ostetud kaubast ilma, ostja kindlustusandja IF Vahinkovakutuusyhtiö Oy (IF) esitas hagejale
19.septembril 2011 regressinõude 134 728 eurot 32 senti. IF teatas, et hüvitas ostjale kauba kaotsiminekust tekkinud kahju. Pärast kindlustushüvitise väljamaksmist loovutas PKC oma nõude vedaja vastu IF-le. IF palus hagejal kui vedajal hüvitada kantud kahju. Hageja edastas IF-i nõude
19.septembril 2011 kostjale, teatades et esitab kostjale saadud nõude kohta arve. Arve koostas hageja
28.oktoobril 2011, mille palus 14 päeva jooksul maksta. Kostja keeldus arve tasumisest ka pärast korduvate nõudmiste (21. novembril 2011, 18. juunil 2012) esitamist. Pooltevahelistele suhetele kohaldub rahvusvaheline kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR). Kauba kaotsimineku põhjustas kostja oma tahtliku õigusvastase tegevusega. Kostja jättis kontrollimata tegeliku vedaja tausta (mh vastutuskindlustuse olemasolu). Hageja viitas sellele, et nähtuvalt kohtulahenditest ei ole esmakordne, kui kostja vahendatud veo puhul kaup täielikult kaob. Varasemast kogemusest oleks kostja pidanud tegema vajalikud järeldused. Kostja vastutab täies ulatuses Astra tahtliku ja õigusvastase veolepingu rikkumise ning selle rikkumisega tekitatud kahju eest. Nimetatud nõue kostja vastu aegub kolme aasta jooksul.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja taotles aegumise kohaldamist. 19. mai 2011. a veotellimuse kohaselt oli kauba kohaletoimetamise tähtpäevaks 23. mai 2011. Järelikult algas nõude aegumise tähtaja kulg
23.juunil 2011. Seega pidi hageja esitama oma nõude kostja vastu hiljemalt 23. juunil 2012, s.o ühe aasta jooksul. Hagi on aga esitatud 18. juulil 2012. Asjaolu, et kaup ei ole siiamaani jõudnud saajani ja et Tšehhi Vabariigis on politsei algatanud kriminaalmenetluse, ei tähenda automaatselt, et kauba kaotsimineku põhjustas kostja tahtliku õigusvastase tegevusega. Kostja vabaneb vastutusest CMR art 17.2 alusel, sest kaup läks kaotsi asjaoludel, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Kostja kontrollis tegeliku vedaja tausta. Kuna hageja ei ole kahju eest IF-le hüvitist tasunud, siis ei ole tal õigust kostjalt midagi nõuda.
3.Harju Maakohus rahuldas 25. veebruari 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 134 728 eurot 32 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei ole vaidlust selle üle, et poolte lepingule kohaldub CMR. Maakohus leidis, et kostja ei olnud järjestikune vedaja CMR art 34 mõttes. Kostja vastutus hageja ees
rajaneb nendevahelisele lepingule, mida CMR täpsemalt ei reguleeri. Kuna CMR mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja riigisisesest õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka riigisisest õigust (VÕS § 774 lg 1). Lepinguga võttis kostja hageja ees kohustuse vedada kaablikoorem Tšehhist Eestisse. Kauba saatjaks on enamasti isik, kes sõlmis või kelle nimel sõlmitakse vedajaga veoleping. Seega oli hageja nimetatud lepingulises suhtes kauba saatja ja kostja vedaja. Hagejaga sõlmitud veolepingulise kohustuse täitmiseks sõlmis kostja oma nimel Tšehhi äriühinguga Astra omakorda veolepingu. Seega vastutab kostja nõudeõigusega isiku ees kauba eest kui vedaja CMR art 17.1 alusel, sh ka oma lepingupartneri, s.o järgmise vedaja tegevuse eest hageja ees CMR art 3 alusel. Hagejal on nõudeõigus kostja vastu. Asjaolu, et hageja ei ole tasunud kauba saajale või tema kindlustusandjale nimetatud summat, ei välista hageja õigust nõuda kostjalt tekitatud kahju hüvitamist hageja ja kostja sõlmitud lepingu alusel. Hageja otsene varaline kahju tuleneb kostja lepingurikkumisest ja on hageja vara vähenemine 134 728 euro 32 sendi ulatuses, s.o summa, mille hageja kohustub tasuma PKC-i kindlustusandjale. Ka Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11 tehtud otsuse p-s 14 asunud seisukohale, et kahju hüvitamise nõuet ei saa jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole eeldatavaid kulusid veel kandnud. Kostja tegeles sisuliselt vedamise korraldamisega VÕS § 855 mõistes, mis vastab ekspedeerija tegevusele VÕS § 854 kohaselt. VÕS § 861 sätestab ekspedeerija vastutuse analoogselt vedajaga. VÕS § 861 lg 1 kohaselt peab ekspedeerija hüvitama veose, mille vedamist ta korraldab, kaotsiminekust tekkinud kahju. Arvestades, et kostja veostaadium on rahvusvaheline CMR art 1 mõttes, on selles kostja vedajaks ja hageja saatjaks ning kuigi hüpoteetiliselt CMR VI peatükk ei kohaldu, rajaneb kostja vastutus CMR-l ja see on vastutus hageja ees. CMR art 3 sätestab, et vedaja vastutab nii oma tegevuse ja hooletuse kui ka oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta kasutab, tegevuse ja hooletuse eest, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad nendele pandud kohustuste piires. Astra kohustused tulenesid tema ja kostja sõlmitud lepingust. Kostja ei vabane vastutusest CMR art 17.2 alusel, sest kaup ei läinud kaotsi asjaoludel, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. CMR art 18.1 kohaselt lasub vedajal kohustus tõendada, et kauba kaotsiminek oli tingitud art-s 17.2 nimetatud asjaoludest. Kostja ei ole oma sellekohaseid väiteid tõendanud. Kostjal oli kohustus olla vedaja valikul hoolikas ning ta oleks pidanud enne veolepingu sõlmimist tuvastama, kas Astra on usaldusväärne isik. Selleks tulnuks kontrollida Astra kohta üldisi kättesaadavaid andmeid, sh maksehäirete andmeid, samuti kostjale esitatud vedude korraldamise litsentsi ning vastutuskindlustuse tõepärasust. Hageja viidatud tsiviilasjas nr 2-09-23326 tehtud jõustunud lahenditest nähtuvalt ei ole tegemist esmakordse juhtumiga, kui kostja lepinguga vedamiseks võetud koormad on jäljetult kaduma läinud. Lahenditest nähtuvalt on detsembris 2008 läinud kaduma kaks autokoormat töötlemata alumiiniumit koos vedajaga, kelle kostja oli valinud tegelikuks vedajaks. Kostja näitas kauba veoks vedaja valikul ja vedamiseks vajalike juhendite andmisel üles ükskõiksust ja jättis täitmata vedajal lasuva käibes
vajaliku hoolsuskohustuse. Hageja nõue ei ole aegunud. CMR art 32.1 kohaselt kehtestatakse konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või sellise kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse hagi kolmeaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevusega seotud vedaja vastutust reguleeritakse CMR art-tega 29.1 ja 29.2. Art 29.1 kohaselt kannab vedaja vastutust kaupade kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise eest täies ulatuses juhul, kui kahju on tekitatud vedaja õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tagajärjel. Sama kehtib ka vedaja agentide ja vedaja poolt kaupade transportimiseks kasutatavate isikute suhtes art 29.2 järgi. Eespool leidis maakohus, et tegemist oli vedaja raske korraldusliku hooletusega. Kuna vedaja kohustuste mittenõuetekohane täitmine on võrdsustatav vedaja tahtliku õigusvastase tegevusega, siis tuleb kohaldada hagi kolmeaastast aegumistähtaega.
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Nii kostja kui ka hageja on vedajad CMR art 34 mõttes. Kostjale nõude esitamiseks on oluline, et hageja on saaja nõude juba rahuldanud. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et kostja kohustused on täidetud mittekohasel viisil. Hageja nõue on aegunud (CMR art 32 lg 1 ja VÕS § 802 lg 1).
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. augusti 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kahes kohtuastmes kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega täies ulatuses. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja ja kostja on vedajad CMR art 34 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt, kui ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel vedu korraldavad järgemööda mitu autovedajat, siis igaüks neist kannab vastutust kogu veo eest; teine vedaja ja igaüks järgnevatest vedajatest muutub kauba saatekirja vastuvõtmise järel veolepingust osavõtjaks saatekirjas nimetatud tingimustel. CMR art 34 reguleerib üht vedu ühe lepingu alusel järjestikku vedavate isikute suhteid. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja ja kostja olid järjestikused vedajad CMR art 34 mõttes. Kuna tegemist ei ole järjestikuste vedajatega, ei kohaldu ka CMR art 37, sest viimati nimetatud säte asub konventsiooni viiendas peatükis, mis käsitleb järjestikku mitme vedaja korraldatavaid vedusid puudutavaid õigussuhteid. Seetõttu on õige maakohtu järeldus, et hageja ei pea nõude esitamiseks kostja vastu tasuma enne temalt nõutavat kahjuhüvitist. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid, mis puudutavad kostja valitud lõppvedajat. Kostja leidis, et ta vabaneb vastutusest, kuna kaup kadus ära asjaoludel, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida (CMR art 17.2). Selle tõestamine, et
kauba kaotsiminek, vigastamine ja kohaletoimetamisega viivitamine oli esile kutsutud art 17 p-s 2 toodud asjaolude tõttu, lasub vedajal, seega kostjal (CMR art 18.1). Pooled ei vaidle selle üle, et veok läks koos kaubaga kaduma, kuid sellest tulenevalt ei vabane kostja veel automaatselt vastutusest. Hageja heitis kostjale ette, et kostja valis välja lepingu täitmiseks vedaja, ilma selle tausta ja vastutuskindlustust piisavalt kontrollimata, mis põhjustas kauba kaotsimineku. Seega pidi kostja tõendama, et kontrollis piisavalt lepingupartneri tausta. Maakohtu menetluses kostja sellekohaseid tõendeid ei esitanud. Apellatsioonimenetluses andis ringkonnakohus pooltele võimaluse oma seisukohti selles osas täpsustada ja tõendeid esitada. Ringkonnakohtu kirjale vastates ei ole kostja esitanud tõendeid, millest järelduks muu kui tegeliku vedaja registris oleku ja litsentsi kontrollimine. Nimetatut ei saa lugeda piisavaks hoolsuskohustuse täitmiseks. Kostja ei ole tõendanud, et kontrollis lepingupartneril vastutuskindlustuse olemasolu. Kindlustuse olemasolu korral ei oleks hagejale kahju tekkinud. Maakohus hindas kostjapoolset lepingurikkumist õigesti tahtlikuks lepingurikkumiseks ja kohaldas õigesti kolmeaastast aegumistähtaega (CMR art 32.1 teise lause kohaselt). Kostja ei vabane vastutusest asjaolu tõttu, et pöördus pärast kauba kadumist politseisse ja teatas sellest ka oma kindlustusandjale. Kostja käitumine pärast kauba kaotsiminekut võib ilmestada kostja suhtumist, kuid ei oma tähendust vaidluse lahendamisel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks kas ringkonnakohtule või maakohtule. Kaebuse järgi on hageja samuti vedaja CMR art 34 tähenduses, sest hageja poole pöördus kauba vedamiseks PKC, kes oli kauba tellija. Hagejal ei ole nõuet kostja vastu, sest ta ei ole tasunud kindlustusandja arvet (CMR art 37). Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostja ei olnud kontrollinud lõppvedaja tausta. Kostja kontrollis vedaja registris olekut ja litsentsi. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et Astra oli kauba pealelaadimise hetkeks ümber kirjutatud uue tegevjuhi ja omaniku nimele, kes äriühingu üleandmisel esitas ilmselt võltsitud isikutunnistuse. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, mida pidanuks kostja teisti tegema, milles seisnes kostja raske korralduslik hooletus. Nõue on aegunud. Jääb arusaamatuks, milles seisnes kostja tahtlik õigusvastane tegevus. Kostja pöördus kohe politseisse ja oma kindlustusandja poole.
8.Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada ringkonnakohtu otsuse õiguslikke
põhjendusi.
10.Kolleegium vastab kõigepealt kassatsioonkaebuse väidetele CMR art-te 34 ja 37 kohta. CMR art 34 reguleerib järjestikust vedu, mil ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel veo korral kannab iga vedaja vastutust kogu veo eest. CMR art 37 järgi võib vedaja esitada teise vedaja vastu regressinõude juhul, kui ta on CMR alusel tasunud veol tekkinud kahju eest hüvitist. Kostja on menetluses väitnud, et hageja on järjestikune vedaja ega ole kahju eest hüvitist maksnud. Maakohus on otsuses leidnud, et kostja ei olnud järjestikune vedaja CMR art 34 mõttes, kostja vastutab hageja ees nendevahelise lepingu alusel. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja ja kostja olid järjestikused vedajad art 34 mõttes. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ise tõendeid hinnata, menetluslikke minetusi tõendite hindamise osas kolleegium ei leidnud. Riigikohus on 10. mail 2002 tsiviilasjas nr 3-2-1-59-02 tehtud otsuse p-s 12 leidnud, et CMR art 37 kohaldamise eelduseks on järjestikuse veo toimumine art 34 järgi. Kuna praeguses asjas ei ole kohtute tuvastatu kohaselt tegemist järjestikuse veoga, ei saa kohaldada ka CMR art-t 37.
11.Järgnevalt käsitleb kolleegium vaidlust hageja nõude aegumise üle. CMR art 32 kohaselt kehtib vedudest tulenevatele nõuetele üldjuhul üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse korral (in the case of wilful misconduct) või sellise süü vormi (default) korral, mis vaidlust lahendava kohtu kohaldatava õiguse järgi võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtib aga kolmeaastane nõude aegumistähtaeg. Maakohus on otsuses leidnud, et kostja kui vedaja tegevus oli raskelt (korralduslikult) hooletu. Seega ei ole maakohus tuvastanud kostja tahtlikku õigusvastast tegevust CMR art 32 tähenduses, nagu võib aru saada ringkonnakohtu lahendist maakohtu otsuse selle osa kohta. Ringkonnakohus on leidnud, et maakohus hindas kostja lepingurikkumist õigesti tahtlikuks lepingurikkumiseks. Tõenäoliselt pidaski ringkonnakohus sõna „hindas" all silmas seda, et maakohus võrdsustas kostja raske hooletuse tahtliku õigusvastase tegevusega, kuid see järeldus tulnuks täpsemalt sõnastada. Korrektsuse huvides tuleb ringkonnakohtu otsuse seda põhjendust vastavalt muuta. Seega on mõlemad kohtud lugenud kostja käitumise raskeks hooletuseks ja võrdsustanud selle CMR art 32 lg 1 teise lause alusel tahtliku õigusvastase tegevusega sama lõike esimese lause mõttes.
12.Selgitamist vajab küsimus, kas Eesti õiguse kohaselt võib CMR art 32 lg 1 teise lause alusel võrdsustada tahtlikku õigusvastast tegevust raske hooletusega või tuleks piirduda vaid tahtlusega. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on tehingust tuleneva nõude korral selle nõude aegumistähtaeg tavapärasest pikem (kümme aastat), kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Riigikohus on sisustanud TsÜS § 146 lg-t 4 nt 16. septembri 2009. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09. Kolleegium leiab, et sobivaks võrdlusaluseks CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on siiski riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-st tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada
teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Viimati mainitud viide on kättesaadava õiguskirjanduse (vt nt M. Clarke, International Carriage of Goods by Road: CMR, 4th edition, 2003, lk 293 jj) järgi toonud mh kaasa olukorra, mil CMR artiklit 32 ei sisustata kõikides konventsiooni liikmesriikides ühtemoodi, kuid erinevat praktikat võimaldabki konventsiooni viide osalisriikide õiguse kohaldatavusele selles küsimuses. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. VÕS § 802 lg 1 esimese lause kohaselt on kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üks aasta. Sama lõike teise lause järgi on tahtluse või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega on võimalik VÕS § 802 lg 1 alusel järeldada, et ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega. Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb seega lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802 ja ringkonnakohtu otsust tuleb täiendada Riigikohtu otsuse praeguses punktis esitatud seisukohtadega. Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, millisest riigisisesest õigusnormist lähtudes on raske hooletus võrdsustatav tahtliku õigusvastase käitumisega CMR art 32 tähenduses.
13.Kolleegium nõustub kohtutega, et kostja käitumine on võimalik praegusel juhul kvalifitseerida raske hooletusena VÕS § 802 lg 1 teise lause tähenduses. Kostja on kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt jätnud mh kontrollimata tegeliku vedaja vastutuskindlustuse olemasolu (tõele vastavuse). Vastutuskindlustuse puudumine rahvusvaheliste kaubavedudega tegeleval ettevõtjal oleks kindlasti pidanud viima sellise ettevõtjaga lepingu sõlmimisest loobumiseni või vähemalt asjaolude täiendava kontrollimiseni. Asjaolude täiendavat kontrollimist võimaldanuks praegusel juhul tavapärasest hõlpsamalt ilmselt ka asjaolu, et kostja menetluses esitatud väidete kohaselt elab kostja juhatuse liige Tšehhi Vabariigis. Ka tegelik vedaja on Tšehhi Vabariigi äriühing. Hageja nõue ei ole seega aegunud.
14.TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 173 lg 4 alusel tuleb jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes kostja kanda.
15.Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.