Võlaõigus › Võõrandamislepingud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

muutunud sissenõutavaks, siis tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja esitas kohtule sissenõutavaks muutunud tasumata arvete (põhivõla) 197 754 krooni 92 sendi viivise arvestused, mille kohaselt viivis tasumata arvetest 15.08.2006 seisuga on 393 030 krooni 38 senti ja üldviivis on 1 036 315 krooni 80 senti (t lk 25-27, I. köide). Kostja vaidles viivise nõudele vastu põhjendusel, et poolte vahel ei ole sõlmitud lepingut, millega oleks kokku lepitud viivise suurus ja arvetel viivise suuruse näitamine ei tähenda, et kostja on kohustatud tasuma viivist ning viivise sätestamine arvel ei too kostjale õiguslikke tagajärgi, viivise nõue on õigustühine algusest peale ja viivise arvestusmetoodika on ebaõige. Kostja esiteks ei tunnista üldse viivise nõude õigust temapoolsete rahaliste kohustuste täitmata jätmisel või osalisel täitmisel ja teiseks ei põhjenda, milles seisneb viivise arvestusmetoodika ebaõigsus. Viivist saab nõuda vaid rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel ja viivisenõude eelduseks on, et rahaline kohustus oleks sissenõutav. Riigikohus on leidnud, et seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist (Riigikohtu lahend 3-2-1-132-04). Viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Eeltoodust tulenevalt kostja vastuväide, et viivise suurus ei ole poolte vahel kokku lepitud, ei ole asjakohane ja on vastuolus VÕS § 113 sätestatuga. Hageja on esitanud viivise nõude 332 246 krooni 08 senti, seega oluliselt suuremas ulatuses kui on hageja põhivõla nõue (197 754 krooni 92 senti). VÕS § 6 sätestab hea usu põhimõtte, mille kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud normi sisuks on heas usus käitumise kohustus kui üldnorm ja kui õiguse üldpõhimõte. Hea usu põhimõte õiguse normina on võlaõiguse kõige kõrgem norm. Kohustuste täitmisel peavad võlasuhte pooled lähtuma hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Tuginedes hea usu põhimõttele, asus kohus seisukohale, et põhjendatud on hageja viivise nõue põhivõlaga samas ulatuses, s.t 197 754 krooni 92 sendi välja mõistmine kostjalt hageja kasuks. Hageja ei ole kohtule tõendanud nimetatud summast suurema kahju tekkimist temale. Apellatsioonkaebuse põhjendused

499 818 krooni 07 senti, kuid kostja pole seda teinud. Vaatamata sellele on hageja vähendanud viivise summat. Hageja asus hagiavalduse esitamise ajal seisukohale, et viivise summa on küllalt suur ja vähendas viivist 332 246 krooni 08 sendini ja põhivõlga 197 754 krooni 92 sendini, seega kokku oli nõue 530 000 krooni. VÕS § 82 kohaselt pidi kostja täitma oma finantskohustused ning tasuma teenuste eest õigeaegselt ja terves ulatuses, kuid ta pole seda teinud ning sellisel juhul on kostja kohustatud tasuma viivist kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1. Samuti näeb VÕS § 88 lg 8 ette, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kohus on omal algatusel vähendanud viivise summat, kuid Riigikohtu 14.06.2005 lahendi nr 3-2-1-6605 p-dest 15 ja 16 tuleneb, et kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Samas ei ole kohus põhjendanud, miks ta asub seisukohale, et tasuga viivitamine peaaegu neli aastat vastab hea usu põhimõttele ja annab aluse arvestada osa viivise summast maha. Hageja on seisukohal, et hea usu põhimõttest tulenevalt pole hageja suurendanud viivise nõuet. Vastus apellatsioonkaebusele

viivist kostja taotlusel, mis oli kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1128-07 leidnud, et kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Kostja on maakohtus asunud seisukohale, et hageja viivise nõue on põhjendamatult suur ja palunud seda vähendada või jätta nõue rahuldamata. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Maakohus tuvastas, et hageja ei ole tõendanud põhivõlast suurema kahju tekkimist ja seetõttu vähendas kostja taotlusel viivist põhivõla 197 754 krooni 92 sendi suuruseni. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega. Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib hageja nõuda VÕS § 113 lg 5 alusel viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Reet Allikvere

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.