Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. veebruar 2010 Tartu
Tsiviilasja number
2-08-49991
Tsiviilasi
Marti Kuusiku hagi Marika Vartla vastu juurdepääsutee ja selle kasutamise eest tasu määramiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
25 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 17. juuli 2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marika Vartla apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
26. jaanuar.2010
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Marika Vartla , esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn
esindajad
Edasikaebamise kord
Vastustaja (hageja): Marti Kuusik, esindaja Rait Sarjas Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Viru Maakohtu 17. juuli 2009 otsus muutmata. Jätta poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Marika Vartla kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
läbisõitmine oluliselt koormatava kinnisasja omaniku privaatsust ning takistaks tema tegevust. Maja kasutab Virumaa Kunstimuuseum ning aeda on paigutatud mitmed kunstiteosed. Seepärast peab olema takistatud vaba ligipääs kinnistule, eelkõige autoga.
ajaks kaarega välja ehitatud teeks mööda puudealleed mõisaaiaga külgneva kruusakattega teeni. Kostja kasutab kruusateed ise ja väidetavalt kasutavad seda ka äriühingud oma vajadustest lähtuvalt ning ilmselt mistahes transpordiga. Samuti, nagu selgus paikvaatlusest, oleks uue tee ehitamine hagejale ülemäära kulukas, kuivõrd kohas, mida kostja pakub, ei ole olemas isegi mitte jalgrada. Tegemist on rohumaaga, mis varasemalt on ilmselt olnud puuviljaaed. Pooltel pole olnud kokkuleppeid läbipääsu võimaldamise kohta üle kostja kinnistu. Paikvaatlus tõendab, et hageja kinnistu ei piirne avaliku teega, küll aga on ümbritsetud igast küljest kostja kinnistuga. Paikvaatluse tulemusena selgus, et hageja kinnistul asuvad varemed, kinnistul puudub elekter ja muud eluliselt vajalikud trassid. Kinnistu on metsistunud ja vajab seega korrastamist selleks, et seda kasutada kas elamumaana või mistahes muuks otstarbeks. Järelikult on hagejal oluline juurdepääsu olemasolu mitte ainult jalgsi, vaid ka mootorsõidukiga. Viimast ainuüksi kasvõi selleks, et teha enda kinnistusele pääsemise otstarbeks teed. AÕS § 156 lg 2 järgi on juurdepääsu nõude rahuldamise eelduseks asjaolu, et senine ühendus avalikult kasutatava teega ei katkenud juurdepääsuõigust taotleva kinnisasja omaniku tahtel. Asjaolu, et hageja kinnistu on kantud registrisse hiljem kui kostja oma, ei tähenda, et ühendus avaliku teega oleks katkenud hageja tahtel. Järelikult pole arvestatav kostja sellekohane vastuväide, et hageja on ise seadnud end olukorda, kus tal juurdepääs puudub ja et ühendus avaliku teega oleks nagu katkenud hageja tahte tõttu. Kinnistusregistri andmeist nähtub, et hageja soetas kinnistu ajaliselt hiljem kui kostja oma kinnistu. Tõendamata on, kas kinnistul asuvad varemed kuulusid hageja vanaisale või tema esivanematele. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-36-09 kohaselt on AÕS § 156 lg 1 eesmärgiks säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. AÕS § 156 lg-st 2 tuleneb, et tee (juurdepääsu) määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus. Nii AÕS § 156 lg 1 kui ka sama paragrahvi lg 2 kohaselt tuleb juurdepääsu määramisel arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve, kuid AÕS § 156 lg 2 tähenduses tuleb eeltoodut arvestades juurdepääsu määramisel kaaluda selle omaniku huve, kelle kinnisasja ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega seni kasutati. Asjas on tuvastatud, et hageja pääses oma kinnisasjalt avalikult kasutatavale teele üle kostja kinnisasja, kuid praeguseks on ta selle ühenduse kaotanud. Seega tuleb hagejale tagada AÕS § 156 lg 2 alusel ühendus avalikult kasutatavale teele üle kostja kinnisasja, kaaludes, milline juurdepääsutee on kostjat kõige vähem koormav. Kuigi kostja pole tõendanud, et mõisahoone esine maa-ala ei ole oma pinnasekatte tõttu igal aastaajal läbitav, samuti seda, et kinnistul asub muuseumivara, peab kohus kostja privaatsuse huvides otstarbekaks määrata hageja kinnistuni juurdepääsuks hageja esitatud alternatiivne juurdepääs kinnistu keskelt mööda puudeallee alust teed, et välistada peaväravate avatus ööpäevaringselt ja sellega vaba juurdepääs ükskõik kelle poolt, mistahes ajal ja mistahes transpordiga. Seega kuulub hagi juurdepääsu määramiseks rahuldamisele ja juurdepääsuteeks tuleb määrata avalikult teelt XXX kinnistuni läbi XXX Mõisa kinnistu viiv umbes 3,5 m laiune kruusakattega tee umbes 50 m ulatuses kuni puudealleeni ja sealt edasi killustikukattega tee puudealleed pidi umbes 100 m ulatuses kuni XXX kinnistuni. Hageja pakutava juurdepääsu tasu suuruse kohta on kostja vaid kinnitanud, et ei soovigi tasu, kui hageja ehitab endale uue tee kostja poolt võimalikuks peetavast kohast. Kuna kostja pakutud juurdepääsutee ehitamise võimalus ei ole mõistlik, sellega ei ole võimalik arvestada, siis tuleb tasu määrata hageja pakutud määras ja selles nõudes hagi rahuldada.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
sellele vastu ei vaielnud, sai kohus määrata otsuses ka juurdepääsu kasutamise tasu vastustaja poolt välja pakutud suuruses; 8) ei ole apellandi taotlus jätta menetluskulud vastustaja kanda või jätta poolte enda kanda põhjendatud. Ka alternatiivse juurdepääsu määramisega vastustaja poolt välja pakutud kujul ei olnud apellant nõus, seega tegi kohus otsuse apellandi kahjuks. Seetõttu ei ole viide TsMS § 163 lg-le 2 asjakohane. Teisi põhjusi, miks vastustaja kantud menetluskulude väljamõistmine apellandilt oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, ei esine, mistõttu ei ole põhjendatud apellandi viide ka TsMS § 162 lg-le 4 ning menetluskulud tuleb jätta apellandi kanda.
tegemist rohumaaga ning selle kasutamine juurdepääsuna hageja kinnistuni nõuab rahaliste vahendite kasutamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ka selle kohta, et hagejale tuleb tagada juurdepääs oma kinnistule ka mootorsõidukitega. Apellandi vastupidised väited ei ole põhjendatud ega kooskõlas asja materjalidega. Riigikohus on mitmes lahendis (näiteks 27.09.2005 otsus nr 3-2-1-85-05; 30.03.2004 otsus nr 3-2-1-33-04) asunud seisukohale, et kuigi juurdepääsu õigus ei pea alati hõlmama autoga ligipääsu võimalust, siis asjaoludest tulenevalt, mh sellest, kas kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on võimalik ilma sinna autoga pääsemata või mitte, on autoga juurdepääsu võimaldamine põhjendatud. Vastuseks apellandile märgib ringkonnakohus veel sedagi, et juurdepääsuõigus annab selle saajale ka õiguse tee rajamiseks, kui see puudub (antud juhul ca 10 meetri ulatuses). Vastasel korral ei oleks juurdepääsuõigusel sisulist tähendust. Maakohus määras AÕS § 156 lg 1 alusel põhjendatult ka kostjale tasu hageja poolt juurdepääsu kasutamise eest. Asjaolu, et kostja tasu nõuet ei esitanud ega vaielnud vastu ka hageja pakutud tasu suurusele, ei ole põhjuseks kostjale tasu mitte määrata. Ringkonnakohus märgib, et tasu suurusele ei ole apellant apellatsioonkaebuses vastuväidet esitanud.
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.