Tsiviilasja number
2-08-28890
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.veebruar 2010, Tallinn
Tsiviilasi
AS DnB NORD Liising hagi Karmo Tiivitsa vastu müügilepingu alusel saadu tagastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
450 000 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Karmo Tiivitsa apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
25.jaanuar 2010
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS DnB NORD Liising (registrikood 11315936, asukoht Tartu mnt 10 Tallinn 10145), esindaja adv Toomas Vaher Kostja Karmo Tiivits (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xxxxxx xx-x, xxxxx xxxxx), esindaja adv Alla Raudsepp Kolmas isik AS SEB Liising (registrikood 10281767, asukoht Tornimäe 2, Tallinn 15010), esindaja Jüri Press
Pärnu Maakohtu 29.04.2009 otsus
Jätta Pärnu Maakohtu 29.04.2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja Karmo Tiivits kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille
tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik 17.08.2007 omandas hageja kostjalt sõiduki BMW 530D. Liisinguandajale saadetud 06.12.2007 kirjas teavitas liisinguandja klient, et auto võib olla varastatud, mistõttu on see kuriteo kahtluste kontrollimise eesmärgil politsei poolt müüja kliendilt ära võetud. 28.03.2008 kirjas kinnitas Põhja Politseiprefektuuri esindaja, et auto oli varastatud 29.12.2003 Itaaliast. Seetõttu kuulus auto tagastamisele Itaalia omanikule. 16.04.2008 esitas hageja kostjale müügilepingu suhtes taganemisavalduse müügilepingu olulise rikkumise tõttu ning nõudis VÕS § 189 lg 1 alusel müügihinna tagastamist summas 450 000 krooni. Hageja on õigustatud müügilepingust taganema, kuna müügilepingu esemeks olnud auto on osutunud varastatuks ning tulenevalt AÕS § 95 lg 3 ei ole varastatud asjade puhul nende heauskne omandamine võimalik. Seetõttu ei ole kostjal võimalik täita müügilepingu põhitingimust, so tagada auto omandi üleminek hagejale. Eeltoodust on kostja rikkunud müügilepingut VÕS § 116 lg 2 p 1 tähenduses. Kostja esitas vastuväited taganemisavaldusele. Hageja palus kohtul välja mõista Karmo Tiivitsalt AS DnB Nord Liising kasuks 450 000 krooni. Menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole poolte vahelise lepingu olulisi tingimusi VÕS § 116 lg 2 p 1 kohaselt rikkunud. Kostja ei näinud ette ja ega pidanud ette nägema, et sõiduk on varastatud. Kostja omandas valduse õiguslikul alusel. VÕS § 68 lg 1 kohaselt on omand omaniku täielik võim asja üle, siit tuleneb, et kostja omas käsutusõigust ajavahemikul 25.08.05 - 17.08.07, samuti loetakse asja valduse ajal asja omanikuks kuni pole tõendatud vastupidist. Kostja on kolmas heauskne sõiduki omanik, enne teda oli sõiduk AS SEB Liising ja Varuosad OÜ omanduses. Müügihetkel ei teadnud ega saanud Karmo Tiivits teada, et tema omand ei ole seaduslik. Hagejal polnud õigus lepingust taganeda. Kostja andis sõiduki hagejale üle lepingus toodud tähtajal ja korras, seega ei jäänud hageja sõidukist ilma kostja lepingurikkumise tõttu, vaid kellega kolmanda isiku süül. Seetõttu on hagi esitatud valel alusel ja vale kostja vastu. Kolmanda isiku seisukoht 24.08.2005 omandas ta vaidlusaluse sõiduki kostja osundatud isikult ja andis selle kostja kasutusse. Kostjal puudub nõudeõigus tulenevalt VÕS § 362 lg 3 ja § 367 lg 1, kus on sätestatud, et liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest. Hagi rahuldamisel tekib kostjal nõudeõigus isiku vastu, kellelt AS SEB Liising kostja juhiseid järgides sõiduki omandas. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis Karmo Tiivitsalt välja võlgnevuse 450 000 krooni AS DnB NORD Liising kasuks. Menetluskulud jäid kostja kanda. Põhja Politseiprefektuuri 30.03.08 kirjaga on tõendatud, et sõiduk BMW 530D on 29.12.2003 varastatud Itaaliast ja tagastatakse omanikule. Seetõttu ei saanud kostja AÕS § 95 lg 3 kohaselt sõidukit heauskselt omandada. Sellest järeldub, et kostja ei saanud sõiduki omandit hagejale üle anda ja rikkus sellega lepingu põhitingimust, so asja omandi üleandmise
kohustust ning hageja oli õigustatud pooltevahelisest sõiduki müügilepingust taganema. Vastavalt VÕS § 189 lg 1 tekkis kostjal kohustus tagastada hagejale saadu. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse, teha uus otsus esimese astme kohtule asja uueks läbivaatamiseks saatmata, millega jätta hagi rahuldamata. Juhul, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks menetlusnormi jämeda rikkumise tõttu uut otsust teha, saata asi tagasi esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 116 lg 2 p 1. Hageja lepingust taganemine on alusetu, kuna lepingu olulise rikkumisega oleks tegemist juhul, kui kostja pidanuks ette nägema või näinuks ette asjaolu, et auto on varastatud. Kuna hageja sõnul on tegemist lepingu olulise rikkumisega, tulnuks kohtul põhjendada ka võlaõigusest tulenevat kostja põhivastuväidet. Alusetu on oletada või eeldada, et Karmo Tiivitsa omand ei olnud seaduslik, kuna tema oli kolmas heauskne omandaja. Müügihetkel ei teadnud ega saanud Karmo Tiivits teada, et tema omand ei ole seaduslik. Hageja ei suutnud tõendada, et Karmo Tiivits teadis, et ta ei ole 17.08.2007 omanik, seega ei tohtinuks ka kohus AÕS § 95 tuginedes otsuses väita, et Karmo Tiivits rikkus müügilepingut. Antud kaasuse raames on oluline kohaldada VÕS § 116 lg 2 p 1 sätteid. Vastasel korral saab kannatada õiguskindluse printsiip, kuna isikud ei tunne ega saa end mistahes tehingute tegemisel ja lepingute sõlmimisel turvaliselt tunda isegi siis, kui nad on kõiki asjaolusid põhjalikult kontrollinud. Kohus jättis kostja vastuväited arvestamata, ega põhjendanud, miks ta neid ei arvesta, rikkudes nii materiaalõigusnorme kui ka protsessiõigusnorme, jättis rahuldamata taotluse tõendite väljanõudmiseks ning rahuldamata jätmise põhjendamata, mistõttu ei ole kohtuotsus põhjendatud ega seaduslik, millega kohus rikkus TsMS § 436 lg 1 sätteid. Maakohus on rikkunud ka TsMS § 392 lg 1 p 4 ja 6 sätteid, jättes rahuldamata eelnimetatud taotlused ning ekspertiisiakti väljanõudmise taotluse eelmenetluses. Kohus määras koheselt kohtuistungi, millega rikkus TsMS § 392 lg 2 sätteid, ega valmistanud asja ette niisuguse põhjalikkusega, et asja saaks lahendada ühel kohtuistungil. Kohus on otsuse tegemisel tuginenud menetluses kontrollimata tõendile. Kuni käesoleva ajani ei ole asjas veenvaid tõendeid selle kohta, et just Karmo Tiivitsa poolt müüdud auto on sama, mis Itaaliasse tagastati ja mille eest hageja 450 000 krooni küsib. Karmo Tiivits ei ole lepingut olulisel määral rikkunud, mistõttu ei ole alust lepingust eelviidatud alusel taganeda. Kuivõrd lepingust taganeda ei saa, puudub ka hagis toodud alusel nõudeõigus Karmo Tiivitsa vastu ehk hagi materiaalõiguslikud ja formaalsed eeldused on täitmata, mida kohus ei kontrollinud ega põhjendanud, miks ta seda ei tee. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 29.04.2009 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused
vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Asja läbivaatamisel ei ole menetlusõiguse norme rikutud. Kolleegium leiab, et maakohus ei rikkunud asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme ja kohaldas õigesti materiaalõiguse norme. Maakohus leidis kõiki esitatud tõendeid kogumis hinnates õigesti, et asjas on leidnud tõendamist vaidlusaluse sõiduki vargus selle esialgselt omanikult Itaalias. Apellatsioonkaebuses on esitanud kostja vaid paljasõnalisi vastuväiteid, mis ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. 17.08.2007 sõlmitud müügilepingu kohaselt müüs kostja hagejale 2003. aastal valmistatud sõiduauto BMW 530D registreerimismärgiga xxx xxx ja tehasetähisega WBANC71080B155837 (t.l. 5). Põhja Politseiprefektuuri 28.03.2008 kirjast nähtub, et kriminaalasja nr. 07267002262 uurimise käigus tehti just sama sõiduki suhtes liiklustrassoloogiline ekspertiis, mille käigus tuvastati, et sõiduki BMW 530D reg.nr xxx xxx tehasetähist WBANC71080B155837 oli muudetud 9 ja 14-17 kohtadel olevad tekstimärgid. Sõiduki BMW 530D reg.nr xxx xxx esialgne tehasetähis oli WBANC71040B153146, see oli varastatud Itaalias tema omanikult ja sõiduauto tagastati Itaalia omanikule (t.l.17). Põhjendatud ei ole kostja väide, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 116 lg 2 p 1. Maakohus tugines õigesti AÕS §-le 95 lg 3, mille kohaselt asja omandamist ei toimu, kui asi on omanikult varastatud. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kolleegium nõustub hageja väidetega, mille kohaselt on müügilepingu üheks tähtsamaks tingimuseks müüdava asja omandiõiguse üleminek ostjale. Kuivõrd kostja ei olnud tulenevalt AÕS §-st 95 lg 3 vaidlusaluse sõiduki omanik, siis rikkus ta oluliselt poolte vahel 17.08.2007 sõlmitud müügilepingut. Kolleegium leiab, et hagejal oli õigus VÕS § 116 lg 1 alusel müügilepingust taganeda sõltumata sellest, kas kostja teadis või mitte, et sõiduk on tegelikult omanikult varastatud. Seega pole põhjendatud kostja apellatsioonkaebuses toodud väited selle kohta, et kostja oli vaidlusaluse sõiduki heauskne omanik ja andis 17.08.2007 müügilepingu alusel hagejale omandi üle. Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.