2-08-64809/4 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Hageja asus tööle 4.02.2008, tööl käis hageja kokkulepitust rohkem, ka nädalavahetustel. Märtsi keskel küsis hageja tasu töö eest, ei saanud seda 2 kuud. Kostja omanik lubas hagejaga sõlmida kirjaliku töölepingu ja kanda üle töötasu võlgnevuse. Kokkulepitud 23.05.2008 raha ei laekunud hageja arvele. 28.05.2008 teatati hagejale, et firmal raha ei ole, jätku nad rahule ja on hageja enda probleem, et ei sõlminud kirjalikku töölepingut. Ühtegi kirjalikku lepingut pooled ei sõlminud, seepärast hageja ei nõustu et poolte vahel oli töövõtuleping. Hageja võeti tööle raamatupidajana kuupalgaga 6930 krooni. Töölepingu sõlmimise kohta öeldi, et küll jõuab seda teha. 31.05.2008 töösuhte lõppemisel ka seda ei vormistatud kirjalikult. TLS § 8 järgi vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse sõlmituks tööleping. TLS § 28 lg 2 järgi töölelubamine võrdsustatakse töölepingu sõlmimisega. Sotsiaalkindlustuse sõlmimist hageja ei soovinud kuna tal oli teine alaline töökoht. Sisevalvežurnaal tõendab, et hageja käis tööl. Hageja ettepaneku maksta välja töötasu, viseeris kostja seaduslik esindaja. Ümbrikupalka pole hageja nõudnud. Hageja nõudeks on palk 20 790 krooni ja viivis 6 813,30 krooni. Töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetust on hageja kätte saanud 13 860 krooni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kuna kostjal puudus 2007 detsembrist raamatupidaja, sõlmisid pooled 2008 veebruaris töövõtulepingu kostja raamatupidamise korraldamiseks. Kokkulepitu kohaselt pidi hageja töid tegema 3-4 tundi nädalas valides tööaja omal äranägemisel. Seetõttu anti hagejale võimalus emaksuameti teenuste kasutamiseks. Hageja teostas kokkulepitud tööd 13.02.-40.04.2008. Siis toimus hagejal konflikt kostja töötaja T. B ja hageja loobus edaspidisest tööst. Hageja ei nõudnud kirjaliku töölepingu sõlmimist ega sotsiaalkindlustuse vormistamist väites, et tal on alaline töökoht. Seda tõendavad palgalehed, sisevalve žurnaal – kust nähtub, et hageja tuli tööle erinevatel aegadel ja mitte iga päev. Hageja koostas ise palgalehti, tema puudumine palgalehtedes ei ole eksimus. Lepingu lõpetamisel esitas hageja kostjale 2008 mais ettepaneku tehtud tööde eest tasu saamiseks 16 000 krooni, sh 4000 kr 2007 detsembri ja 2008 jaanuarikuu raamatupidamise korraldamise eest. 23.05.2008 resolutsiooniga tuli 16 000 krooni kanda hageja pangakontole. Hageja nõudis raha ümbrikupalgana, kostja sellega ei nõustunud, tasu jäi tol ajal väljamaksmata. Kostja ei ole süüdi tasu maksmisega viivitamises. Poolte vahel ei olnud töölepingut. Töövaidluskomisjoni otsuse alusel kanti hageja arvele 13 860 krooni. Kokkulepitud tasust jäi hagejal saamata 2 140 krooni. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist, menetluskulude jätmist hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus tutvunud poolte seisukohtadega, esitatud kirjalike tõenditega ja ülekuulatud tunnistaja ütlustega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Mitte nõustudes töövaidluskomisjoni otsusega esitas kostja kohtule taotluse töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses 34 650 kroonise saamata palga ja 6 813,30 kroonise viivise väljamõistmises. Vaidlus puudub selle, et hageja asus kostja juures tööle 4.02.2008 suulise lepingu alusel. Pooled vaidlevad nendevahelise lepingulise suhte olemuse üle. Hageja leiab, et poolte vahel sõlmitud leping oli tööleping ja kostja leiab, et töövõtuleping. VÕS § 29 lg 1 sätestatu kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lg 5 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada muu hulgas lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumisele enne ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingu olemust ja eesmärki. TLS § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub

tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Töölepingu kohustuslikud tingimused on sätestatud TLS §-s 26. VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub üks isik (töövõtja) töövõtulepinguga valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Tegemaks kindlaks, kas poolte vahel oli tööõiguslik või muu suhe, tuleb kaaluda kes korraldab ja juhib tööprotsessi; kes määrab töö tegemise aja, koha ning viisi; kes maksab töövahendite eest; kellel lasub töö tegemisega kaasnev riisiko; kes saab tulu või kasumi; kas tööd tegev isik on arvatud organisatsiooni töötajate koosseisu ning kas ta allub selle sisekorrale. Eelnimetatud kriteeriume, mille alusel toimub õigussuhte vastavuse kontroll töösuhtele, tuleb vaadelda kogumis. Otsustamaks selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet, s.o millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut teistest tsiviilõiguslikest lepingutest, s.h ka töövõtulepingust. Kontrollimaks vaidlusaluse õigussuhte vastavust töösuhtele, tuleb välja selgitada lepingutingimused, tõlgendada lepingut ning hinnata, kas poolte vahel kokku lepitud tingimused on töölepingule olemuslikud või mitte. Poolte tahte väljaselgitamist vaidlusaluse lepingu sõlmimisel raskendab nende omavahelise suhte ebaselge määratlemine ja see, et leping sõlmiti suuliselt. TLS § 8 järgi loetakse vaidluses lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Žurnaal, milles fikseeriti töötajate tööle tuleku ja töölt lahkumise ajad, kajastab neid andmeid ka hageja kohta (lk 37-47). Žurnaali sissekannete kohaselt tuli hageja tööle 13.veebruaril 2008 kl 10.05 ja lahkus kl 14.00, samal päeval tuli kl 15.30 ja lahkus 20.15; 20.veebruaril tuli tööle kl 9.50, lahkus kl 14.20, 24.veebruaril tuli tööle kl 17.45 ja lahkus kl 21.25, 25.veebruaril tuli tööle kl 14.00, lahkus 17.00, 29.veebruaril tuli kl 15.15 ja lahkus kl 17.55, 7.mail tuli kl 14.25 ja lahkus kl 20.15, 8.mail tuli kl 15.10 ja lahkus kl 16.50, 15.mail tuli kl 9.40 ja lahkus kl 15.55, 22.mail tuli kl 14.30 ja lahkus kl 17.25, 28.mail tuli kl 10.05 ja lahkus kl 10.15. Hageja on tööle tulnud ja lahkunud töölt erinevatel aegadel, žurnaali sissekannete kohaselt ei ole ta igapäev tööl käinud. See asjaolu ei välista, et tegemist oli töölepinguga, kuna hageja ei pidanud tööl käima iga päev. Tunnistaja ütluste kohaselt vajas kostja raamatupidajat 2 täispäeva nädalas, tööandja seadis hagejale tingimuseks, et ta peab tööd tegema tööajal. See tähendab, et tööandja määras tööaja. Tunnistaja T. B ütluste kohaselt lubati hagejale töötasuks lubati 4 000 krooni (brutopalk) kuus. Tunnistaja ütlustest järeldub, et tegemist oli töölepinguga, kuna tööandja määras tööaja, mil hageja pidi tööd tegema ja lubas hagejale töötasu töö eest. Asjaolu, et hageja nime ei ole palgalehtedel ja palkade ülekande lehtedel (lk 31-36), ei tõenda iseenesest, et poolte vahel puudus töösuhe töölepingu alusel. Kuna poolte lepingu tõlgenduse, esitatud kirjalike tõendite ega tunnistaja ütlustega ei ole võimalik üheselt tuvastada, kas pooled sõlmisid töölepingu või töövõtulepingu tuleb TLS § 8 juhindudes vaidluse tõttu lepingu olemuse üle lugeda sõlmituks tööleping, kuna kostja tööandjana ei ole vastupidist tõendanud ja kuna pole ilmne, et pooled sõlmisid töövõtulepingu. Hageja töötamise aja alusel puudub kohtul alus teistsugusele järeldusele jõudmiseks, sest TLS kohaselt on võimalik töölepingu alusel töötada ka osalise tööajaga (§ 131, töö- ja puhkeaja seaduse § 6). Töölepingu kasuks räägib ka asjaolu, et hagejat ei võetud tööle mingi konkreetse tulemuse saavutamiseks. Kostja esindaja nentis kohtuistungil, et hageja võeti tööle seniks, kuni leitakse teine raamatupidaja. Seega ei määratud hageja töölevõtmisel aega, mille lõppedes peab tal töö

tehtud olema. VÕS § 29 lg 4 sätestatu kohaselt tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha. Arvestades hageja ja kostja seisukohti ning tunnistaja ütlusi ja asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab kohus, et lepingut tuleb tõlgendada töölepinguna. Töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja töötasu 34 650 krooni, sh 2008 veebruarikuu palk 13 860 krooni, märtsikuu palk 6 930 krooni, aprillikuu palk 6 930 krooni ja maikuu palk 6 930 krooni ning viivised 6 813,30 krooni. Väljamõistetust 13 860 krooni (viivitamatult täitmisele kuuluv) on hageja kätte saanud. PalS § 2 lg 1, § 31 lg 2, § 32 on töötasu väljamõistmise aluseks ning § 35 on aluseks hageja viivisenõude rahuldamisele. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Tõendatud ei ole hageja väide kokkulepitud töötasu suuruse kohta – 6 930 krooni kuus. Vande all ülekuulatud tunnistaja T. B ütluste kohaselt lubati hagejale töölevõtmisel töötasuks 4 000 krooni kuus (bruto). Hageja ise on koostanud töötasu arvestuse kohta tabeli (lk 50), milles on märkinud veebruari kohta 4 000, märtsi kohta 4 000, aprilli kohta 4 000 ja veebruari- jaanuari kohta 1000 ja 3000; kokku 16 000. Hageja poolt koostatud tabeli on 16 000 krooni suuruses väljamaksmiseks viseerinud kostja esindaja. Hageja väitel koostas ta selle tabeli enda jaoks „et näidata juhatusele, milline on võlgnevus ja kas nad on sellega nõus“. Hageja poolt koostatud ja kostja poolt viseeritud tabelis märgitud summad langevad kokku tunnistaja ütlustega hagejale lubatud 4 000 kroonise töötasu kohta kuus. Töötasu väljamõistmisel lähtub kohus nimetatud hageja poolt koostatud tabelist, mille kostja on viseerinud arvestades ka tunnistaja ütlusi, kuna muid tõendeid töötasu suuruse kokkuleppimise kohta pooled esitanud ei ole. Neid tõendeid lauseks võttes loeb kohus hageja töötasu suuruseks (bruto) 4 000 krooni. Kohtuotsusega tuleb välja mõista brutotöötasu, kuna tööandjal on maksude töötasust kinnipidamise kohustus. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb kostjalt välja mõista (16 000- 13 860) 2 140 krooni arvestades hageja poolt töövaidluskomisjoni otsuse alusel kättesaadut. Viivis tuleb välja mõista 0,5% suuruses arvestades töötasu maksmisega viivitatud päevi – veebruari töötasu puhul 78 päeva, märtsikuu töötasu puhul 46 päeva ja aprillikuu töötasu puhul 16 päeva. Viivise suuruseks on kokku 3 331,04 krooni. TsMs § 124 lg 1 ja § 133 lg 1 alusel on hagihind 34 650 krooni. Taotluse esitamisel hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses tasus kostja riigilõivu 2 000 krooni hagi esitamise ajal kehtinud RLS alusel. Juhindudes TsMS § 163 lg 1 tuleb seoses hagi osalise rahuldamisega menetluse kulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Menetluskuludest tuleb jätta hageja kanda 44,07% ja kostja kanda 55,93%.