Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

28.10.2008 esitas G. P. tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks töölepingu seaduse (TLS) § 82 alusel. Avaldust põhjendas töötaja puhkusekompensatsiooni mittemaksmisega ja töökoha üleviimisega Ida-Virumaale. Avaldusele vastas tööandja 29.10.2008, nõudes seletuskirja 28.10.2008 töölt puudumise ja 29.10.2008 tööle mitteilmumise kohta. Töötaja vastas tööandjale, et 28.10.2008 ta töölt ei puudunud, kuid 29.10.2008 tööle ei ilmunud, kuna ei nõustunud tööle suunamisega Jõhvi. Täiendavalt esitas töötaja tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, lugedes töökoha Jõhvi määramise töölepingu muutmiseks. 30.10.2008 lõpetas tööandja töötajaga töölepingu TLS § 86 p 6 alusel. 06.11.2008 esitas tööandja kohtule hagi, milles taotles töötaja poolt 28.10.2008 ja 01.11.2008 esitatud avalduste tühisuse tuvastamist ning TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamise aluse puudumise tuvastamist. 27.11.2008 esitas töötaja töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel kehtetuks tunnistamiseks, käskkirja nr 114-XY kehtetuks tunnistamiseks, TLS § 82 järgi kompensatsiooni väljamõistmiseks ja puhkuse pikendamise kompensatsiooni väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjoni 29.01.2009 otsusega jäeti rahuldamata töötaja avaldus töölepingu lõpetamise kehtetuks tunnistamiseks ja puhkusetasu väljamõistmiseks ning tööandjalt mõisteti välja töötaja kasuks TLS § 82 lg 2 alusel hüvitis 29 962 krooni. Töövaidluskomisjon tuvastas, et G. P. töö tegemise asukohaks TLS § 26 lg 1 p 4 tähenduses oli Tallinn, mitte Eesti Vabariik, nagu väitis tööandja. Tegemist oli lepingu täitmise käigus väljakujunenud tingimusega. Kuna töötaja töö sisuks olid Eesti Vabariigi sisesed kaubaveod, siis selles tähenduses oli tema töökoht määratletud riigiga. Töötaja alustas tööpäeva Tallinnas, kus laadis peale kauba, ja lõpetas tööpäeva taas Tallinnas. Komisjon jõudis järeldusele, et OÜ M. korraldus ilmuda tööpäeva alguseks Jõhvi lattu, ei olnud seega kooskõlas lepinguga. Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 31 lg-le 1 on töölepingu muutmine ebaseaduslik, kui tööandja muudab ühepoolselt töölepingu tingimusi. Seetõttu oli G. P.l õigus nõuda TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamist ja vastavat hüvitist. Nõude tunnistada kehtetuks töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel jättis töövaidlus-komisjon rahuldamata, sest töölepingu lõpetamine nimetatud alusel on tööandja ühepoolne tehing, mille kehtivust töötaja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1 alusel vaidlustada ei saa. Kuna tööandja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega, esitas ta 20.02.2009 kohtule avalduse vaadata G. P. töövaidluskomisjonile esitatud avaldus TLS § 82 lg 2 alusel hüvitise väljamõistmiseks läbi hagimenetluses. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas OÜ M. hagi osaliselt ja tuvastas, et puudub TLS § 82 lg-s 1 sätestatud alus poolte vahel 06.02.2008 sõlmitud töölepingu lõpetamiseks. Kohus jättis rahuldamata OÜ M. nõude avalduste tühisuse tuvastamiseks. Kohus jättis rahuldamata G. P. hagi TLS 82 lg 2 alusel hüvitise saamiseks. Kooskõlas ITVS § 24 lg-ga 5 luges kohus G. P. poolt 27.11.2008 töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagiavalduseks. Kuna töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata G. P. avaldus TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamise kehtetuks tunnistamiseks ja puhkusehüvitise saamiseks tulenevalt ITVS § 25 teisest lausest, on poolte vahel sõlmitud töölepingu lõppemise aluseks TLS § 86 p 6. Sellest tulenevalt jättis kohus rahuldamata G. P. hagi TLS § 82 lg 2 järgi hüvitise väljamõistmiseks. Hüvitist on õigus saada vaid juhul, kui töölepingu lõpetamise aluseks on TLS § 82 lg 1. Kuna tööleping on lõppenud TLS § 86 p 6 alusel 30.10.2008, ei saa

töölepingu lõpetamise aluseks olla töötaja poolt taotletud TLS § 82 lg 1. Sellest tulenevalt rahuldas kohus OÜ M. hagi tuvastamaks, et puudub alus poolte vahelise töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Kooskõlas TLS § 82 lg-ga 1 tuleb töölepingu lõpetamisest ette teatada vähemalt viis päeva. TLS § 83 lg 1 kohaselt võib töötaja etteteatamistähtaja möödumisel töölt lahkuda. Tööandja vabastas töötaja töölt 30.10.2008, s.o enne 5 päevase etteteatamise tähtaja lõppemist. Juba lõppenud töölepingut ei ole võimalik lõpetada teistkordselt teisel alusel. Kohus jättis rahuldamata OÜ M. nõude G. P. avalduste tühisuse tuvastamiseks. Tööandja ei saa nõuda töötaja poolt töölt vabastamise avalduse tühisuse tuvastamist. TLS järgi saab nõuda töölepingu lõpetamise aluse (TLS § 82 lg 1) puudumise tuvastamist. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda. Kohus leidis, et on ebaõiglane ja ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine kostjalt hageja kasuks. Kostja leidis ekslikult, et kuna töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustas hageja, ei pea tema otsust vaidlustama osas, millega ta ei soostunud. Kostja eksiarvamuse tõttu jõustus töövaidluskomisjoni otsus töölepingu lõpetamise aluse osas, mida ta tegelikult ei aktsepteerinud. Samas mõistis töövaidluskomisjon hagejalt välja hüvitise TLS § 82 lg 2 alusel, kuigi sellise hüvitise väljamõistmiseks on alus vaid juhul, kui tööleping lõpetatakse TLS § 82 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja uue otsusega jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme ja hinnanud ebaõigesti tõendeid. Kostja ei ole püüdnudki töövaidluskomisjoni otsust vaidlustada, s.h ennistada vastavat tähtaega. Kohus toetus menetluskulude jaotamisel hüpoteetilistele asjaoludele, s.o asjaoludele, millised oleksid võinud saabuda tulevikus juhul, kui kostja oleks täitnud teatud tingimused. Tähtsust omab asjaolu, et kohtumenetluses ei ole analüüsitud, millised tagajärjed oleks saabunud kostja poolt vastavate toimingute tegemisel ning millised teistsugused õiguslikud tagajärjed sellega kaasneks. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas puudub alus eeltoodud normi kohaldamata jätmiseks. TsMS § 162 lg 4 kajastab erandlike asjaolusid, mis käesolevas asjas puuduvad. Kostja pidi arvestama, et menetluse lõppemisel tema nõuete rahuldamata jätmisega ja tööandja nõuete rahuldamisega tuleb tal kanda ka hageja menetluskulud. Menetluskulude välja mõistmata jätmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, on eranditult äärmuslik (näiteks poole äärmiselt raske materiaalne olukord) ning eeltoodu põhjus peab olema objektiivne, reaalne ja tõendatud. Ringkonnakohtu otsus Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas. OÜ M. on vaidlustanud Harju Maakohtu otsuse menetluskulude jaotamise osas. Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Töövaidluskomisjoni 29.01.2009 otsuse põhjendustest nähtuvalt on G. P. hagi töölepingu lõpetamist puudutavas osas rahuldatud. Asjaolu, et töötaja ei formuleerinud oma nõuet õigesti ja taotles töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise asemel selle kehtetust, mis viiski tuvastusliku nõude rahuldamata jätmisele, ei võimalda anda kogu vaidlusele apellandi väidetud hinnangut.

Töövaidluskomisjoni otsuse põhjendustest võis töötaja üheselt järeldada, et tema nõue vaidluses töölepingu lõpetamise aluse üle, millele tugineski tema rahaline nõue, on rahuldatud. Tööandja avalduse alusel töövaidluse uuel läbivaatamisel oleks maakohus pidanud arvestama, et antud juhul oli töövaidluskomisjon sisuliselt tuvastanud, et tööleping G. P.ga oli lõpetatud TLS § 82 lg 1 alusel, mitte TLS § 86 p 6 alusel (hüvitise väljamõistmine tulenes otseselt töölepingu lõpetamise alusest). Kui tööandja taotles maakohtult töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamist hagimenetluses (avalduse uut lahendamist), oleks maakohtul tulnud vaidlus vastavas osas ka läbi vaadata. Kohus seevastu lähtus formaalsetest kaalutlustest ja jättis pooltevahelise vaidluse sisuliselt lahendamata. Töövaidluskomisjoni otsusest ei olnud kohtul võimalik järeldada, et komisjon luges pooltevahelise töölepingu lõppenuks TLS § 86 p 6 alusel (ja mille jõustumise ärahoidmiseks oleks töötaja pidanud pöörduma kohtusse). Seega oleks tulnud tööandja tõstatatud vaidluse (hüvituse väljamõistmise õigsus) puhul lahendada töölepingu lõpetamist puudutav nõue tervikuna. Et töötaja ei esitanud töövaidluskomisjonile eraldi nõuet töölepingu lõpetamise aluse tuvastamiseks, vaid tugines vastavatele väidetele kui asjaoludele (mistõttu ka otsuse resolutsioon seda eraldi ei kajastanud), ei võimaldanud teha kohtul järeldust, et tööleping ongi lõppenud TLS § 86 p 6 alusel. Kuna G. P. ei ole aga apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsust vaidlustanud, siis kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 ringkonnakohus ei kontrolli selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust. Küll annab eelmärgitu alust lähtuda menetluskulude jaotamisel maakohtu poolt viidatud TsMS § 162 lg-st 4. Kuigi antud juhul oleks maakohus võinud menetluskulude poolte endi kanda jätmisel tugineda ka TsMS § 163 lg-le 1, sest tööandja nõuetest osa jäeti kohtuotsusega rahuldamata. Eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda.

Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.