G. S. hagi OÜ A. vastu töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel lõpetatuks tunnistamiseks ja hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 5.mai 2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
G. S. apellatsioonikaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
26.jaanuar 2010, avalik kohtuistung Hageja G. S. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXXX XXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras adv Avo Greebe
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja OÜ A. (reg kood XXXXXXXX, asukoht XXXXX XX XXXXXXX), seaduslik esindaja A. S., lepinguline esindaja Katrin Sarap Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
8700 krooni
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 5.mai 2009 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Täiendada kohtuotsuse resolutsiooni järgmiselt: Lugeda G. S. omal algatusel töölt lahkunuks alates töötamise tegelikust lõppemise päevast, 08.juulist 2008.
Kõik esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad hageja, G. S. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.G. S. töötas OÜ-s A. poolte vahel 01.02.2006 sõlmitud töölepingu alusel õmbleja ametikohal. 01.07.2008 ja 21.07.2008 esitas G. S. tööandjale avaldused, milles palus lõpetada temaga töölepingu töölepinguseaduse (TLS) § 82 lg 1 alusel. 01.07.2008 avalduses ei ole märgitud põhjust, miks töötaja soovib töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel. 21.07.2008 avalduses on märgitud töölepingu lõpetamise põhjuseks kogu kollektiivi vallandamine seoses võimatusega tööandja poolt töötajaid tööga kindlustada, tootmishoone mittevastavus tööohutus- ja tuletõrje eeskirjadele ning sanitaarnormidele ning hageja mõnitamine tööandja poolt.
2.09.07.2008 esitas G. S. Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus lõpetada temaga töölepingu TLS § 82 alusel alates 01.07.2008 ning välja maksta kahe kuu palk 8700 krooni. OÜ A. esitas 25.07.2008 töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tunnustada tema õigust mitte lõpetada G. S. töölepingut TLS § 82 alusel ja lugeda pooltevaheline tööleping lõppenuks TLS § 79 alusel. Töövaidluskomisjon tegi 04.09.2008 otsused, millega jäeti rahuldamata G. S. avaldus töölepingu lõppenuks tunnistamiseks ja kahe keskmise kuupalga suuruse hüvitise saamiseks; tunnistati G. S.i tööleping TLS § 82 alusel OÜ-s A. mittelõppenuks ja jäeti rahuldamata OÜ A. avaldus G. S.i töölepingu lõppenuks tunnistamiseks 23.08.2008 TLS § 79 alusel.
3.24.09.2008 kohtule esitatud hagiavalduses palus G. S. tunnistada tema ja OÜ A. vahel sõlmitud tööleping lõppenuks TLS § 82 alusel alates 07.07.2008 ning välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis TLS § 82 lg 2 alusel suurusega 8700 krooni. Hagiavalduse kohaselt tekkisid kostjal 2008.a alguses probleemid töötajate tööga kindlustamisel, mistõttu tekkis tal vajadus oma töötajaid koondada. Selleks, et mitte maksta koondamishüvitust, tegi tööandja töötajatele ettepaneku kirjutada lahkumisavaldus töölepingu lõpetamiseks omal soovil. Hageja keeldus sellist avaldust kirjutamast ja kirjutas kostja palvel 26.06.2008 avalduse 7-päevase tasustava puhkuse saamiseks, mille tööandja ka rahuldas. Kui hageja jõudis puhkuselt tagasi, ei töötanud kostja ettevõttes juba praktiliselt keegi. Hageja üksi ei saanud täita kogu töömahtu, mida varem oli teinud kogu kollektiiv. Kuna kostja ei lõpetanud hagejaga töölepingut koondamisega ja hageja ei olnud nõus lahkuma töölt omal soovil, nagu soovis tööandja, esitas hageja kostjale 01.07.2008 avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Kuna kostja sellele avaldusele ei reageerinud, kirjutas hageja vastavasisulise avalduse kostjale teistkordselt 21.07.2008. Kostja keeldus töölepingut TLS § 82 alusel lõpetama. Kostja vastus
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel puudus alus. Kostja ei rikkunud poolte vahel sõlmitud lepingut. Kostjal oli hagejale tööd anda, kuid hageja ei soovinud seda teha. 08.07.2008 puhkuselt tulles tuli hageja kostja
tööruumidesse, kuid töökohustusi ei täitnud. Koondamissituatsiooni kostja juures ei olnud.
6.Hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduses, kostjale 22.07.2008 esitatud avalduses ja hagiavalduses esitatud põhjused töölepingu lõpetamiseks on erinevad ja seetõttu eksitavad. Hageja esitas kolmes erinevas teates kolm erinevat versiooni töölepingu lõpetamise põhjuste kohta, millest ükski ei vasta tegelikkusele. Hagejal ei ole objektiivseid põhjuseid töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Esimese astme kohtu lahend
7.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et hagejal puudus alus nõuda temaga töölepingu lõpetamist tööandja poolt TLS § 82 lg 1 alusel 01.07.2008 avalduse alusel. Hageja väide, et kostja ei kindlustanud teda tööga 2008.a juunikuus on vastuolus tema enda väitega, mille kohaselt selgus tema puhkuselt tööle tulles, et peaaegu kõik teised töötajad olid töölt lahkunud ja hageja ei suutnud üksi ära teha kogu kollektiivi tööd. Asjaolu, et hagejal oli tööd 2008.a kevadsuvisel perioodil, tõendab kostja elektrooniline kirjavahetus tema lepingupartneritega, kes on 2008.a märtsist kuni juulini esitanud kostjale tellimusi töörõivaste õmblemiseks ja kostja on pidanud nendega tellimuste vastuvõtmiseks ja täitmiseks läbirääkimisi. Tööpuuduse olemasolu kostja juures 2008.a juunikuus ei tõendanud ka tunnistaja L. B.. Hageja 26.06.2008 avaldus tema korralisele puhkusele lubamiseks alates 01.07.2008.a kuni 07.07.2008.a tõendab pooltevahelise töösuhte kestvust kuni 07.07.2008.a, kuid mitte pärast seda.
8.Vaidluse lahendamisel ei oma õiguslikku tähendust töötaja 21.06.2008 avaldus tööandjale, milles ta teavitab tööandjat veel kord oma soovist lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, sest tegelikult töötaja alates 08.07.2008 tööle ei asunud ning oma esimesest avaldusest töölepingu lõpetamiseks ei loobunud, nagu selle sätestab TLS § 72 lg 2, mis tähendab, et alates sellest ajast on töötajaga tööleping lõppenud. Pealegi oli tööandja selleks ajaks juba vaidlustanud töövaidluskomisjonis töötaja avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel mida tööandja pidigi tegema vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-120-05 asutud seisukohale. Kuna hagejal puudus õiguslik alus nõuda kostjalt töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel, puudub tal õigus saada ka hüvitist TLS § 82 lg-s 2 sätestatud alusel. Apellatsioonkaebus
11.Hageja palus Harju Maakohtu 05.05.2009 otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
12.Maakohtu seisukoht, et hagejal puudus õiguslik alus nõuda kostjalt töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel, ei ole põhjendatud. Kohtuotsus on ekslik tõendite hindamise osas, millest tulenevalt on kohus ebaõigesti tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud ja jõudnud ebaõigete järeldusteni. Maakohus jättis tähelepanuta mitmed hageja esitatud tõendid ning luges alusetult tõeseks kostja väited. Kohtuotsus rajaneb asjaolude tuvastamise osas ainult kostja esitatud elektroonilisele kirjavahetusele kostja väidetavate lepingupartneritega ning hageja seletused on jäetud põhjendamatult arvestamata. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et TLS § 82 lg 1 alusel töölepingu lõpetamise eeldused ei ole täidetud.
13.Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse teha päringud Maksu-ja Tolliametisse ning Tööturuametisse, saamaks tõendeid asjaolude kohta, miks lõpetasid töölepingud tööandjaga teised töötajad. Samuti ei analüüsinud maakohus hageja esitatud tõendit, mille kohaselt tegi Tööinspektsioon kostjale ettekirjutuse töökeskkonna nõuetele vastavusse viimiseks. Maakohus ei põhjendanud, miks ei
arvestatud tõendina tunnistaja L. B. ütlusi, kes kinnitas, et kostja ei pakkunud töötajatele tööd, seega rikkus töölepingu tingimusi.
14.Hageja jääb seisukohale, et tööandja rikkus töölepingut ja seadusest tulenevat tööandja kohustust kindlustada töötajat tööga ning anda selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi. Kostja ei pakkunud hagejale tööd, mistõttu hageja võttis välja korralise puhkuse ja kostja nõudel palgata puhkust.
15.Maakohus rikkus ka menetlusnorme, kui ei teavitanud hagejat muudetud istungiajast. Kohtuistung oli määratud 24.03.2009, kuid selle toimumise aega muudeti hagejale teatamata ja istung toimus 12.03.2009. Vastus apellatsioonkaebusele
16.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus
17.Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.
18.Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
19.Maakohus ei rikkunud asja menetlemisel ja otsuse tegemisel apellatsioonkaebuses märgitud menetlusõiguse norme. Kohus tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud õigesti ja leidis tõendeid hinnates põhjendatult, et poolte vahel sõlmitud töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 järgi puudus alus. Vastava aluse olemasolu tõendamise kohustus oli hagejal, kes soovis töölepingu lõpetamist. Kohus põhjendas otsuses, miks ta ei arvestanud mõningaid hageja esitatud tõendeid (hageja mobiiltelefoni kõneeristused ja puhkuseavaldused). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et nimetatud tõendid ei oma asja lahendamisel tõenduslikku tähtsust. Apellatsioonkaebusest ei järeldu, kuidas nende tõendite arvestamata jätmine mõjutas hageja arvates kohtu lõppjäreldust. Hageja seletus, mida ei ole antud vande all, ei ole TsMS järgi tõend. Hageja taotluse Töötukassale ning Maksu- ja Tolliametile päringute tegemiseks jättis maakohus põhjendatult rahuldamata (t lk 40). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja märgib täiendavalt, et teiste töötajatega töölepingute lõpetamise asjaolud ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks. Kohus ei pidanud andma hinnangut tööinspektsiooni ettekirjutusele töökeskkonna nõuete vastavusse viimise kohta, kuna töökeskkonna küsimus ei olnud hagiavalduse kohaselt töölepingu lõpetamise soovi põhjuseks. Kohus hindas otsuse tegemisel tunnistaja L. B. ütlusi. Apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks kohus seda teinud, ei ole õige.
20.Hageja ei põhjendanud, mil viisil rikkus asjaolu, et kohus muutis kostja taotluse alusel kohtuistungi toimumise aega, hageja menetlusõigusi. Hageja oli 12.03.2009 toimuvast kohtuistungist teadlik ja ta võttis sellest isiklikult osa.
21.Vaidluse lahendamise ajal kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 29 lg 2 alusel loeb ringkonnakohus hageja töölt lahkunuks alates töötamise tegelikust lõppemise päevast, s.o 08.07.2008 ja täiendab sellega maakohtu otsuse resolutsiooni. Sama paragrahvi lg 3 järgi tuleneb töövaidlusorgani õigus lugeda töötaja töölt omal algatusel lahkunuks töötaja soovimatusest jätkata tööd selle tööandja juures, mistõttu vastava otsuse tegemine ei ole piiratud töötaja konkreetse taotlusega töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu suhtes.
22.Maakohtus kantud menetluskulud jäävad hageja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud hageja.
G. Kivinurm
K. Paal
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.