Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
2-04-1002
Otsuse teatavakstegemise
aeg ja koht Harju Maakohtu
Epp Haabsaar
Kentmanni kohtumaja kohtunik Kohtuasi AS Eesti Krediidipank vastuhagi TT(isikukood XXX, edaspidi kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Samuti tunnistada hageja õigust laenulepingust tuleneva rahalise nõude rahuldamiseks pandieseme arvelt.
Esindajad
Hageja esindaja v-adv Raini N , kostja esindaja Aivar L
Kohtuistung
28.12.2009. a
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonikaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil
Kohtuotsuse resolutsioon: Hagi rahuldada osaliselt. Mõista välja kostjalt TThageja AS Eesti Krediidipank kasuks 2 687808.71 (kaks miljonit kuussada kaheksakümmend seitse tuhat kaheksasada kaheksa krooni ja 71 senti) krooni ning kohtukulusid 81 000 (kaheksakümmend üks tuhat) krooni. Nõude, kus hageja palus tunnistada tema õigust laenulepingust tuleneva rahalise nõude rahuldamiseks pandieseme arvelt, jätab kohus läbi vaatamata.
Menetluse käik 16.08.2004. a esitas TT hagi AS Eesti Krediidipank vastu laenulepingu ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks. 30.11.2004. a esitas AS Eesti Krediidipank vastuhagi TT vastu laenulepingust tuleneva põhivõla, intressi ning viivise väljamõistmiseks. Samuti soovis hageja tuvastada, et AS-l Eesti Krediidipank on õigus rahuldada võlanõue pandieseme arvel. 03.06.2009. a lõpetas kohus hagiavalduse menetluse, sest TT loobus nõudest. Kuni 06.04.2009. a oli menetlus TT taotlusel seoses teise tsiviilasja menetlusega peatatud. Menetlus on uuendatud. Poolte seisukohad: Vastuhagi ning selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja (edaspidi AS Eesti Krediidipank) ja kostja (edaspidi TT) 22.08.2001. a laenulepingu , millega kostja sai 1 548 667 kroonise laenu intressiga 13% aastas. Samuti leppisid pooled kokku, et laenu tagasimaksetega viivitamise korral tuleb kostjal viivist tasuda. Laenu pidi kostja tagastama osamaksete kaupa, kusjuures laenulepingust tulenevate maksete täieliku tasumise tähtaeg oli 30.09.2006. a. Hageja andmetel rikkus kostja laenulepingut, viivitades tagasimaksetega. Alates 2002. a maist muutusid makseviivitused pidevaks. Lisaks eeltoodule jättis kostja täitmata laenu tagatiseks oleva korteri kindlustamiskohustuse ning ei teavitanud hagejat maksevõime halvenemisest. Hageja andmetel on ta kostjat lepingu võimalikust ülesütlemisest hoiatanud. Lähtuvalt eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista 146 567.46 kroonise põhivõla, 146 567.46 kroonise intressi ning 1 145 949.71 kroonise viivise. Viivise nõudest perioodil 27.02.2004 – 15.03.2004. a hageja loobus (toim lk 508). Alates 21.05.2009. a kuni kohtuotsuse tegemiseni palus hageja kostjalt välja mõista viivist 508.36 krooni päevas. Nõude, kus paluti tunnustada õigust rahalise nõude rahuldamiseks pandieseme arvel, võttis hageja tagasi. Menetluskulud palus hageja panna kostja kanda. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et ülesütlemine on tühine. Kostja hinnangul oli poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping, kusjuures intressi saab nõuda üksnes laenu osalt, mis ei ole muutunud sissenõutavaks. Intressi ja viivist üheaegselt nõuda ei ole võimalik, kusjuures tarbijakrediidilepingu üldtingimuste p 6.1 on seega tühine. Samuti on tühine lepingu põhitingimuste p 2.4 osas, mis näeb ette viivise määraks 0,2 % päevas, kuna ületab VÕS § 415 lg 1 sätestatud viivisemäära. Aja eest, mil hagimenetlus oli peatatud, ei saa viivist
nõuda, kuna see on hea usu põhimõttega vastuolus. Alternatiivina palus kostja väljamõistetava viivise suurust vähendada. Seoses eeltooduga palus kostja jätta hagi rahuldamata, alternatiivina palus kostja hagi osaliselt rahuldada ning hageja menetluskulud vastavalt hageja kanda jätta. Seoses tagasivõetud tuvastusnõudega olid kostja väidetavad menetluskulud 1/3 tema õigusabikulude üldsummast. Viidatud menetluskulud palus kostja sõltumata muust vaidlusest hagejalt välja mõista. Kohtuistungil leidsid pooled, et põhivõla väljamõistmise suhtes vaidlus puudub. Samuti leidsid pooled, et väljamõistetava intressi aktsepteeritav suurus on 134 081 krooni. Viivise suuruse osas jäid pooled erinevatele seisukohtadele. Hageja hinnangul on väljamõistetava viivise suurus seisuga 26.02.2004. a (lepingu ülesütlemise seis) 21 291.51 krooni, kusjuures viivise aluseks on lepingus kokkulepitud viivisemäär. Kostja arvates on viivise põhjendatud suurus nimetatud perioodil 4601.80 krooni ning selle aluseks peab olema lepingujärgne intress, mitte kokkulepitud viivisemäär. Järgneva perioodi osas on viivise suurus hageja andmetel 1 124 658.20 krooni, kusjuures selle arvutuslikuks aluseks on lepingujärgne intress. Hageja arvutustele kostja vastu ei vaielnud, kuid jäi seisukohale, et viivise väljamõistmine ei ole nimetatud perioodi osas põhjendatud. Kostja väidet, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping, hageja omaks ei võtnud. Menetluskulude osas asus hageja seisukohale, et riigilõivu arvutamise aluseks tuleb võtta vastuhagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse redaktsioon. Väitega, et tuvastusnõude menetlusega seostub 1/3 kostja õigusabi kuludest, hageja ei nõustunud. Kohtu seisukohad 1 407 778.- kroonise põhivõla ja 134 081.- kroonise intressivõla osas vaidlus puudub ning nimetatud summad tuleb lepingu täitmisena kostjalt hageja kasuks välja mõista. Esmalt analüüsib kohus alljärgnevaga pooltevahelise lepingu olemust (kas tegemist on tarbijakrediidilepinguga või mitte). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RS) § 2 alusel kohaldatakse enne 01.07.2002. a tekkinud asjaolule või tehtud toimingule asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisti. Enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse VÕS RS § 12 lg 1 järgi alates
leping on käsitletav krediidi- mitte tarbijakrediidilepinguna. Järgnevaga analüüsib kohus viivise väljamõistmise põhjendatust. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivitusintressi ehk viivist nõuda. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenu tagasimaksmise kohustuse mitteõigeaegse täitmise korral satub laenusaaja viivitusse, mille tagajärjel tekib laenuandjal õigus nõuda viivitatud summalt viivise tasumist. Viivise suuruseks on kokkulepitud viivismäär, kokkuleppe puudumisel seadusjärgne viivisemäär. Viivise määras (päevas 0,2 %) on pooled lepingu põhitingimustes sõnaselgelt kokku leppinud ning kohtu hinnangul ei ole kokkulepitud viivisemäär ka tavatult kõrge või ebamõistlikult kostjat kahjustav. Tsiviilkolleegium on rõhutanud, et viivise kokkuleppelist suurust seadus ei piira. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine (kohtuasi nr 3-2-1-66-05). Võib märkida, et vaidlusalune viivisemäär lepiti kokku lepingu põhitingimustes, mitte lepingu üldtingimustes (tüüptingimustes). Seega asub kohus seisukohale, et lepingujärgne viivisemäär on rakendatav ning lähtuvalt hageja arvutustest on nõude suurus 21 291.51 krooni. Lepingujärgsest viivisemäärast on hageja lähtunud kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o 26.02.2004. a. Ülejäänud võlaperioodi osas on hageja lähtunud intressist, mitte kokkulepitud viivisemäärast. Seega kostja jaoks oluliselt soodsamast määrast, mis johtuvalt tsiviilkolleegiumi seisukohtadest rakendub tarbijakrediidilepingule (tsiviilasi nr 3-2-1-12008). Eeltooduga on hageja teinud viivisenõude osas mõistlikke mööndusi. Ka on viivisenõue põhivõlast väiksem.
Oluline on, et 18.10.2006. a saatis hageja kostjale võlateate, kus soovis võlgnevuse tasumist (toim lk 512). Nimetatud ajaks oli lepingu lõpptähtaeg saabunud ning kostja pidanuks (olenemata poolte vahel kestvast muust vaidlusest) põhivõla tagasi maksma. Samuti tuleb arvestada, et menetluse peatamine toimus kostja taotlusel. Järelikult pidanuks ta taotluse tegemisel sellest johtuvaid õiguslikke riske arvestama. Samas kohus leiab, et tsiviilasja menetlus, millega seoses käesolev tsiviilasi peatati, sisaldas kahepoolseid õiguslikke riske. Lisaks eeltoodule kohus leiab, et kostja majanduslik seis on raske. Seega rahuldab kohus viivisenõude osaliselt. Kohus leiab, et viivis 1145949.71 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Viivise väljamõistmine alates 21.05.2009. a (508.36 krooni päevas) on liigne ning kostja jaoks ülemäära koormav. Dokumentaalseid tõendeid, mida eraldi ei ole analüüsitud, hindab kohus kogumis usaldusväärseks ning märgib, et põhiolemuselt oli vaidlus õiguslik. Samuti ei pea kohus vajalikuks viivise arvutust selle mahukust arvestades kohtuotsuses üle korrata, sest arvutuse käiku ei vaidlustatud. Lähtuvalt eeltoodust kuulub hagi osaliselt rahuldamisele. 1 407 778.kroonine põhivõlg, 134 081.- kroonine intress ja 1145949.71 kroonine viivis, kokku 2 687 808.71 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 424 lg 1 kohaselt võib hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Tuvastusnõude võttis hageja tagasi ning kohus jätab viidatud nõude seega läbi vaatamata. TsMS RS § 3 lg 1 alusel tuleb menetluskulude väljamõistmisel lähtuda seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. TsMS kuni 01.01.2006. a kehtinud redaktsiooni kohaselt võrdub hagihind lähtuvalt TsMS § 48 lg 1 p 8 kõikide nõuete summaga. TsMS 47 lg 1 kohaselt tuleb riigilõivu seaduses sätestatud suuruses tasuda. § 60 lg 1 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Nõude läbivaatamata jätmisega seotud kulud kannab TsMS § 51 lg 2 p 3 alusel hageja.
Riigilõiv rahaliselt nõudelt, mille osas kohus hagi rahuldas, on vastuhagi esitamise ajal (29.11.2004. a) kehtinud riigilõivuseaduse lisa 2 järgi
96 000 krooni ning see tuleb panna kostja kanda. Riigilõivu tuvastusnõudelt, mille suurus on 60 krooni, jätab kohus hageja kanda. Enam tasutud riigilõivu küsimuse lahendab kohus kohtuotsuse jõustumisel eraldi määrusega, kui hageja selleks kohtule avalduse esitab. TsMS kuni 01.01.2006. a kehtinud redaktsiooni § 61 lg 1 p 1 järgi on hinnaga hagi puhul õigusabi kulud kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt on õigusabi kulud hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministeeriumi kehtestatud suuruse. Õigusabi kulude nõuet hageja ei esitanud. Kostja õigusabi kulude väljamõistmisel arvestab kohus, et viivise nõue rahuldati osaliselt. Samuti kohus arvestab, et tuvastusnõue jäi läbi vaatamata. Ühtlasi kohus arvestab asja keerukust ning seda, et menetlus toimus alles esimese astme kohus. Seega on 15 000 krooni õigusabi kulude osas mõistlik. Kohtukulude väljamõistmisel teeb kohus tasaarvestustuse. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks kohtukulusid 81 000 krooni. Kohtunik Epp Haabsaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.