Harju Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Tiiu Hiiuväin
Määruse tegemise aeg ja koht
06. märts 2014. a, Tallinn, Kentmanni Kohtumaja
Tsiviilasja number
2-13-57475
Tsiviilasi
XXXkaebus kohtutäitur Priit Petteri 17.11.2013 otsusele täiteasjas nr 023/2011/1052 Avaldaja: XXX (isikukood XXX, elukoht XXX) Avaldaja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Raini Nõu (Advokaadibüroo Oja, Nõu & Partnerid, Liivalaia 11/112a, 10118 Tallinn; [email protected])
Menetlusosalised ja nende esindajad
Puudutatud isik I (kohtutäitur): Priit Petter (büroo asukoht Tornimäe 7-008, 10145 Tallinn, e-post: [email protected]) Puudutatud isik II (sissenõudja): AS Eesti Krediidipank (registrikood 10237832, Narva mnt 4, 15014 Tallinn) Puudutatud isiku II lepinguline XXX([email protected]) Asja läbivaatamine Kohtumääruse resolutsioon
Edasikaebamise kord
esindaja:
Madis
Kirjalikus menetluses
Avalduse asjaolud ja nõue Avalduses märgitu kohaselt koostas kohtutäitur 15.10.2013 vallasvara arestimise akti, millega arestiti võlgnikule kuuluma pidav korter Tallinnas XXX-3 pindalaga 50,8 m2 hinnaga 101 600 eurot. Kohtutäiturile 25.102013 esitatud kaebuses taotles avaldaja arestimisakti kehtetuks
tunnistamist. Kohtutäitur jättis kaebuse rahuldamata, kusjuures kaebuse rahuldamata jätmist kohtutäitur ei põhjendanud täielikult. Seetõttu on avaldajale arusaamatu, millele tuginedes ja miks kohtutäitur kaebuse rahuldamata jättis. Kohtutäiturile esitatud kaebuses tugines avaldaja alljärgnevale. Kohtutäitur arestis asja, mida tegelikkuses sellisena ei eksisteeri. On olemas korter nr 3 pindalaga 183,1 m2 (ehitusregistri järgi). Kohtutäitur ei ole üritanudki teada saada eluruumi nr 3 tegelikku suurust. Arestimisel ei pea kohtutäitur lähtuma enam kui 12 aastat tagasi lepingusse märgitud ruumi suurusest. Kohtutäitur arestis vaid eluruumi (kuigi ebaõige suurusega) jättes arestimata 6,37% mõttelisest osast elamust, mis kuulub eluruumi juurde (EES § 3 lg 1, KÜS § 17 lg 3). AÕSRakS § 131 lg 2 tulenevat, et erastatud eluruum ja elamus asuv mitteeluruum ning nende juurde kuuluv muu osa on käibes koos, ei ole kohtutäitur üldse vaaginud. Eelneva põhjal on avaldaja arvates arestimine õigusvastane. 15.10.2013 arestimise käigus ei toimunud nõuetekohast asja üleskirjutamist (TMS § 64 lg 1), mida tõendab ainuüksi ebaõige pindala märkimine. Vastavalt kohtutäituri 01.10.2013 teatele pidi arestimisakti koostamine toimuma algusega kell 12:00 kohtutäituri büroos, seisukoha hinna määramiseks soovis kohtutäitur saada hiljemalt 14.10.2013. Järelikult ei kavatsenud kohtutäitur hinnatavaga varem tutvuda hinna määramiseks. Avaldaja ei pea mõistetavaks ja usaldusväärseks kohtutäituri ja manukate kohalolekut arestimise ajal Tallinnas XXX, kus korterisse sisselaskmist ei võimaldatud. Kohtutäitur pole avaldajale 15.10.2013 arestimisest teatanud. Kuna kohtutäitur on väitnud, et ootas korterisse sisselaskmist, ei üritanudki ta korterisse pääseda, sest pole märkinud, et lasi uksekella või koputas uksele või tegi midagi muud, et sisse pääseda. TMS ei näe ette arestimisakti koostamist kohtutäituri büroos. Kuna arestimisel peab toimuma asja üleskirjutamine, peab akti koostamine toimuma korteris. Kuna kohtutäitur arestitava varaga vahetult ei tutvunud, ei saanud ta tuvastada vara väärtust (TMS § 74 lg 1). Avaldaja arvates on korteri seisund väga hea 2000 eurot m2 hinnaks on liiga vähe, avaldaja arvates on m2 hind vähemalt 2875 eurot. Kuna arestitu pindala on ebaõige ja arvestatud pole eluruumi juurde kuuluvat mõttelist osa ehitisest pole tegemist hinna vaidlustamisega tavapärases tähenduses (TMS § 74 lg 8). Avaldaja tasus sissenõudjale 10.10.2013 12 002,81 eurot. Sellega on sissenõudja nõue seoses tsiviilasjaga nr 2-04-1002 täielikult rahuldatud. Järelikult polnud ka võlgniku vara vaja arestida. 14.10.2013 esitas avaldaja kohtutäiturile avalduse seoses kohtutäituri põhitasuga 8821,70 eurot. Võlgnik tasus sissenõudjale võlgnetava oma initsiatiivil, kohtutäitur ei pidanud midagi otseselt-vahetult tegema, et sissenõudjale võlg tasutaks. Kohtutäitur täitetoiminguid ei tenud, põhitasu on ebaproportsionaalselt suur, arvestatud pole kohtutäituri töömahtu. Sellest tulenevalt polnud vaja vara arestida. Kui arestimine oli õiguspärane , toimus arestimine ülemääraselt. Arestida ei või rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, va kui muul viisil nõude rahuldamine ei olevõimalik (TMS § 53 lg 1). Korter 3 asemel pidanuks arestitama korter 4, mis on kortreist 3 väiksem ja vähemväärtuslikum ning mis kataks igal juhul võlgnevuse, milline see ka poleks.
Arestimisakti märgitud käsutamise keelumärke tegemine registrisse (TMS § 64 lg 1) ei ole õiguspärane, sest registris sellise suurusega ruumi ei ole. Võib juhtuda, et registrisse kantakse käsutamise keelumärge korterile nr 3 kui tervikule kuigi kohtutäitur on eseme arestinud vaid osaliselt. Avaldaja teada esitas kohtutäitur avalduse keelumärke registrisse kandmiseks juba 01.10.2013. 23.08.2001 pandileping nr XXX ei ole täitedokument, mistõttu ei ole õige, et kohtutäitur pidas oluliseks korteri 3 arestimist pindalaga 50,8 m2. Millegipärast ei lähtunud kohtutäitur täiel määral Kohtutäiturimäärustiku lisaks nr 19 olevast vallasvara arestimise akti plangist – välja jäetud on nõude suuruse rubriik justkui täitur ei teaks nõude suurust, arvestatud ei ole ka ettepandut seoses arestitava vara lühikirjeldusega (ilmselt põhjusel, et kohtutäitur ei viibinud arestitavas eluruumis. Kohtutäitur on kohustatud kasutama viidatud määruse lisadeks olevaid aktivormide tekste. Avaldaja pole rahul sellega, et kohtutäitur ei ole otsuses viidanud õigusnormidele, kaebajat halvustavate väidetega (ei lase kohtutäiturit korterisse, töötab mitteametlikult, omab erinevate täiturite juures mitmeid tasumata nõudeid, eelistab oma esindajale tasu maksmist, on krooniline võlgnik vms). Avaldaja taotleb kohtutäituri 17.11.2013 otsuse tühistamist (täiteasi nr 023/2011/1052) ning avaldaja menetluskulude panemist kohtutäituri kanda. Puudutatud isiku I (kohtutäituri) seisukoht Puudutatud isik I märgib kaebusele esitatud vastuses, et jääb oma 17.11.2013 otsuses esitatud seisukohtade juurde. Avaldaja suhtes algatati täitemenetlus AS-i Eesti Krediidipank avalduse alusel. Nõude sisuks on Harju Maakohtu 22.01.2010 kohtuotsusega väljamõistetud võlgnevus, mille sissenõudmise tagamiseks oli 23.08.2011 seatud pant võlgniku varale (korteritele 3 ja 3A XXX, Tallinnas) ja sõlmitud notariaalne pandileping nr XXX. Täitemenetluse algatamisel oli tasumata laenuvõlgnevuse jääk 91 892,73 eurot, millele lisandub täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot ja kohtutäituri tasu 8821,70 eurot KTS § -de 28-35 alusel. Vabatahtliku täitmise tähtaja möödumisel oli võlgnetav summa 100 733,59 eurot. 10.10.2013 seisuga oli avaldaja võlgnevus puudutatud isikule I 12 002,81 eurot. Avaldaja arvelduskontod on arestinud erinevad kohtutäiturid. Avaldaja võlgnikuna ei ole võlgnevust tasunud ega näidanud üles head tahet seda teha juba 2,5 aastat, mil täitemenetlus on kestnud. Avaldaja on vaidlustanud kohtutäituri tasu otsused. Puudutatud isiku II (sissenõudja) seisukoht Sissenõudja on seisukohal, et Harju Maakohtu 22.01.2010 otsuse täitmine on toimunud üksnes täiteasjas nr 023/2011/1052 kohtutäituri poolt teostatud toimingute, sh avaldaja vallasvara arestimine, tulemusena. Nimetatud toimingud olid põhjendatud ja hädavajalikud sissenõudja nõude rahuldamiseks. Kohtumääruse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud avalduse, sissenõudja ja kohtutäituri kirjalikult esitatud seisukohtadega, tõenditega, leiab, et avaldus kohtutäituri 17.11.2014 otsuse tühistamiseks täiteasjas nr 02372011/1052 tuleb jätta rahuldamata. TMS § 11 lg 1 p 4 järgi kuulub avalduse lahendamine kohtu pädevusse. TMS § 218 lg 1 kohaselt võib esitada kohtule kaebuse kohtutäituri otsuse peale.
Avaldaja poolt kohtule esitatud avaldus/kaebus tuleb lahendada hagita asjana kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS ) § 475 lg 1 p 15 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 2. Juhindudes TsMS § 477 lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi 2.lõike järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas kohtuistungi pidamise kohustust seadus ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses. Avaldaja taotleb kohtutäituri 17.11.2013 otsuse (lk 7-14), millega kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja kui täitemenetluse võlgniku taotluse vallasvara arestimise akti tühistamiseks, tühistamist. Nimetatud otsusega lahendas kohtutäitur avaldaja 25.10.2013 kohtutäiturile esitatud kaebuse (lk 19-21). Kaebuse esitas avaldaja kohtutäituri tegevuse peale. Kaebuses on avaldaja märkinud, et: 1) kohtutäitur on arestinud asja, mida tegelikkuses ei eksisteeri; 2) kohtutäitur arestis vaid eluruumi (väära pindalaga- tegelikkusest väiksema pindalaga), kuid mitte selle juurde kuuluvat 6,37 mõttelist osa elamust. Sellest järeldab avaldaja, et arestimine oli õigusvastane. Arestimisel asja nõuetekohast üleskirjutamist ei toimunud (TMS § 64 lg 1), mida tõendab ainuüksi vale pindala suuruse märkimine; arestimisakti korteris ei koostatud, kuigi selline kohustus tuleneb TMS mõttest. Vallasvara arestimise akt (lk 83-84), mis akti märgitu kohaselt koostati 15.10.2013, koostati kohtutäituri poolt ning toimingu juures olid manukad/politseiametnikud/kolmandad isikud, kelle nimed, isikukoodid ja allkirjad on akti märgitud (2 isikut). TMS § 64 reguleerib võlgniku valduses olevate asjade (vallasasjade) arestimist. Viidatud paragrahvi 1.lõike kohaselt kirjutab kohtutäitur asjad üles ja keelab nende käsutamise. Seda nõuet on kohtutäitur täitnud. Vara arestimise toimingu tegemisest on kohtutäitur avaldajale teatanud (lk 81). TMS ei näe ette vara arestimise akti koostamist vara asukohas. Kohtutäitur on toimingust teatamise dokumendile märkinud, et arestimiseakti koostamine toimub 15.10.2013 kell 12.00 kohtutäituri büroos. See ei ole vastuolus TMS mõttega. Avaldaja juuresolek arestimistoimingu juures ei ole aga kohustuslik (TMS § 70). Seda kinnitab ka õigusalases kirjanduses avaldatu.1 Arestimisakti märgitu kohaselt olid arestimise juures isikud, kes TMS § 70 järgi pidid seal olema kuna avaldajat kohal ei olnud. Arestimisakti nõuded tulenevad TMS §-st 75. Viidatud sättes märgitud nõuded on täidetud. Õige ei ole avaldaja väide, et kohtutäitur ei lähtunud määrusega kinnitatud plangist. TMS § 75 lg-s 1 märgitu kohaselt kinnitab asja arestimise akti vormi justiitsminister määrusega. See, et kohtutäitur kasutas justiitsministri 15.12.2009 määrusega nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ kehtestatud vormi, on akti märgitud. Õige ei ole avaldaja väide, et aktist on välja jäetud „nõude suuruse rubriik“. Nõude suurus on märgitud akti esimese lehe teises lõigus ning selleks on märgitud „nõude jääk 91 892,73 eurot“. Tegemist on sama summaga, mis on märgitud nõudeks täitmisteatesse vastavalt sissenõudja täitmisavaldusele. Vallasvara arestimise akti on märgitud korteri suurus „...50,8 m2, mis moodustab 6,37 % mõttelist osa elamust.“ Vara arestimise alustena on kohtutäitur akti märkinud TMS §-d 52, 64 ja 74. §-s 52 on sätestatud varale sissenõude pööramise viisid, lg 1 esimese lause kohaselt varale sissenõude pööramisel vara arestitakse ja müüakse. § 64 määrab võlgniku valduses olevate asjade arestimise. § 64 lg 1 järgi kirjutab kohtutäitur asjad üles ja keelab nende käsutamise. Viidatud sättest tuleneb, et reeglina tuleb enne vara arestimist kätte toimetada
A. Alekand „Täitemenetlusõigus“, Juura, 2011, lk 95
võlgnikule täitmisteade (lg 2). Seadus ei seo vara arestimist arestimistoimingust teatamisega. Seega ei oleks takistanud vara arestimist avaldaja poolt kaebuses märgitu, et arestimisest talle ei teatatud. § 74 sätestab arestitud asja hindamise. Hinna vaidlustamise kord on TMS-s ettenähtud (§ 74 lg 8). Seda ei saa teha kohtutäituri otsusele kaebuse esitamise kaudu. Avaldaja märgib kohtutäiturile esitatud kaebuses, et TMS ei näe selgelt ette arestimise akti koostamist kohtutäituri büroos. TMS aga ei keela kohtutäituril akti oma büroos koostada. Akti koostamiseks kohtutäituri büroos on mõistlikuks põhjenduseks büroos selleks vajalike abivahendite olemasolu, mida vara asukohas ei pruugi olla. Kuna arestimisel on kohtutäituril kohustus vara hinnata, on üldjuhul põhjendatud arestimine vara asukohas, mitte näiteks kohtutäituri büroos.2 Seega ei ole seaduses keeldu vara arestimiseks mitte vara asukohas ning avaldaja sellekohane kaebus ei too kaasa kohtutäituri otsuse tühistamist. Arestimisaktist nähtuvalt oli asi eelnevalt arestitud (võlgnikule kuuluv korter (vallasvara) asukohaga XXX, Tallinn, üldpinnaga 50,8 m2, mis moodustab 6,37 mõttelist osa elamust). Arestimise akti kantud andmed vallasvarast korteri suuruse kohta vastavad 23.08.2001 notariaalselt sõlmitud korterite pandilepingusse (lk 60-65) märgitule – üldpind 50,8 m2, mis moodustab 6,37% mõttelisest osast elamust. Avaldusest ei tulene ja tõenditest ei nähtu, et avaldaja oleks kohtutäiturile esitanud korteri suuruse kohta teistsuguseid andmeid. Seda kinnitab ka kohtutäituri otsuses märgitu (otsuse lk 4 lõigud 6-7). Täitemenetlust alustati 2011. aastal, seega oleks olnud avaldajal võimalusi piisavalt vallasvaraks oleva korteri muutunud suuruse kohta kohtutäiturile tõendite esitamiseks. Kohtule esitatud Ehitisregistri 23.10.2013 väljatrüki (lk 27) kohaselt on küll 7-toalise korteri suurus 158,2 m2. Tõendist aga ei nähtu, millise korteri andmed need on (aadress puudub). Samasugune väljavõte on täitetoimikus. Kuivõrd aga käesolevaks ajaks on avaldaja nõude sissenõudjale tasunud täitemenetluses, vabastatakse korter arestist kohtutäituri poolt pärast seda kui avaldaja on tasunud täitemenetlusekulud, mistõttu ei oma käesolevas täitemenetluses arestitud korteri suurus enam sellist tähendust, mis tingiks kohtutäituri vaidlustatud otsuse tühistamise. Avalduses märgitud 6,37 mõttelist osa on vaidlusaluse korteri 50,8 m2 vaste, mitte eluruumi juurde kuuluv muu osa nagu märgib avaldaja. Selliselt kajastud see arestimisaktis, kohtutäituri otsuses ja 23.08.2001 sõlmitud pandilepingus (p 1.1, lk 60). Avaldaja poolt viidatud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 131 lg 2 asjasse ei puutu, tegemist ei ole ostueesõiguse küsimuse lahendamisega. Kohtutäituri otsuses on märgitud, et kohtutäiturit avaldaja korterisse ei lasknud. Avaldaja seisukoht, et kui kohtutäitur oleks ukse taga käinud, oleks ta otsuses märkinud, et koputas uksele või lasi kella. Selle asjaolu märkimine kohtutäituri poolt 27.11.2013 otsusesse ei mõjutaks kohtutäituri poolt otsusesse märgitu usutavust selle kohta, et ta korterisse ei pääsenud. Uksele koputamine ja /või kella helistamine on kõigile teada tavapärased viisid oma soovi avaldamiseks ruumi (korterisse) sissepääsemiseks. Kohus ei nõustu avaldajaga ka selles, justkui ei oleks kohtutäitur oma otsust, millega ta avaldaja kaebuse lahendas, põhjendanud. Kohtutäituri 17.11.2013 otsus (lk 7-14) sisaldab põhjendusi kõikidele avaldaja etteheidetele ning viiteid asjakohastele TMS sätetele. Kuna kohtutäituri tasu suurusesse puutuv on lahendatud määrusega tsiviilasjas nr 2-13-56477, jätab kohus selles osas avalduses avaldaja poolt märgitud väited käsitlemata käesolevas asjas. Tulenevalt TsMS § 477 lg 7 kogus kohus tõendeid omal algatusel, võttes asja juurde täitetoimikust, mille kohtutäitur esitas tsiviilasjas nr 2-13-56477, käesolevas asjas asjakohased tõendid. Kõik kohtumääruses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid avalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
A. Alekand „Täitemenetlusõigus“, Juura, 2011, lk 96
Juhindudes TsMS § 172 lg 1 jätab kohus seoses avalduse rahuldamata jätmisega menetluskulud avaldaja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on puudutatud isikutel õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtumääruse jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.