2-13-57475/12 - Täitmine - Kaebused kohtutäituri otsuste peale - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Maakohtule esitatud avalduse kohaselt koostas kohtutäitur vaidlusaluses täiteasjas 15.10.2013 vallasvara arestimise akti, millega arestis korteri Tallinnas XXXXXXXXXXX XX, pindalaga 50,8 m2, hinnaga 101 600 eurot. 25.10.2013 esitas avaldaja kohtutäiturile kaebuse, taotledes arestimisakti kehtetuks tunnistamist. Avaldaja põhjendas oma kaebust järgmiste asjaoludega. Kohtutäitur arestis asja, mida tegelikkuses sellisena ei eksisteeri. On olemas korter nr X pindalaga 183,1 m2 (ehitusregistri järgi). Kohtutäitur lähtus arestimisel ekslikult enam kui 12 aastat tagasi pandilepingusse märgitud ruumi suurusest ega ole üritanudki teada saada arestitud eluruumi nr X tegelikku suurust. Kohtutäitur arestis vaid eluruumi, jättes arestimata 6,37% mõttelisest osast elamust, mis kuulub eluruumi juurde (EES § 3 lg 1, KÜS § 17 lg 3). AÕSRakS § 131 lg 2 tuleneb, et erastatud eluruum ja elamus asuv mitteeluruum ning nende juurde kuuluv muu osa on käibes koos. Kuna kohtutäitur arestitava varaga vahetult ei tutvunud, ei saanud ta tuvastada vara väärtust (TMS § 74 lg 1). Korteri seisund on väga hea, mistõttu on 2000 eurot m2 hinnaks liiga vähe, ruutmeetri hind on vähemalt 2875 eurot. Kuna arestitud korteri pindala on ebaõige ja arvestatud pole eluruumi juurde kuuluvat mõttelist osa ehitisest, pole tegemist hinna vaidlustamisega tavapärases tähenduses (TMS § 74 lg 8). Eelneva tõttu puudub kohtutäituril alus pöörduda hinna määramiseks kohtu poole. 15.10.2013 arestimise käigus ei toimunud nõuetekohast asja üleskirjutamist (TMS § 64 lg 1), mida tõendab ainuüksi ebaõige pindala märkimine. Vastavalt kohtutäituri 01.10.2013 teatele pidi arestimisakti koostamine toimuma algusega kell 12.00 kohtutäituri büroos, seisukoha hinna määramiseks soovis kohtutäitur saada hiljemalt 14.10.2013. Järelikult ei kavatsenud kohtutäitur hinna määramiseks hinnatavaga varem tutvuda. Usutav ei ole kohtutäituri ja manukate kohalolek arestimise ajal Tallinnas XXXXXXXXXXX X, kus korterisse sisselaskmist väidetavalt ei võimaldatud. Kohtutäitur pole avaldajale 15.10.2013 arestimisest aadressil XXXXXXXXXXX X, Tallinn teatanud. Kuna kohtutäitur on väitnud, et ootas korterisse sisselaskmist, siis järelikult ei üritanudki ta korterisse pääseda, sest ta pole märkinud, et lasi uksekella või koputas uksele või tegi midagi muud, et sisse pääseda. Täitemenetluse seadustik ei näe ette arestimisakti koostamist kohtutäituri büroos. Kuna arestimisel peab toimuma asja üleskirjutamine, peab akti koostamine toimuma korteris. Avaldaja tasus sissenõudjale 10.10.2013 12 002,81 eurot. Sellega on sissenõudja nõue täielikult rahuldatud ning sissenõudja jaoks polnud võlgniku vara arestimine vajalik. 14.10.2013 esitas avaldaja kohtutäiturile avalduse seoses kohtutäituri põhitasuga 8821,70 eurot, vaidlustades selle. Võlgnik tasus sissenõudjale võlgnetava omal initsiatiivil, kohtutäitur ei pidanud midagi otseselt-vahetult tegema, et sissenõudjale võlg tasutaks. Kohtutäitur täitetoiminguid ei teinud, mistõttu on põhitasu ebaproportsionaalselt suur. Eelnevast tulenevalt oli 15.10.2013 ennatlik vara arestida. Kui arestimine ka lugeda õiguspäraseks, toimus arestimine ülemääraselt. Korter X asemel oleks kohtutäitur pidanud arestitama samas majas võlgnikule kuuluva korteri X (158,7 m2), mis on korterist X väiksem ja vähem väärtuslikum. Arestimisakti märgitud käsutamise keelumärke tegemine registrisse (TMS § 64 lg 1) ei ole õiguspärane, sest registris sellise suurusega ruumi ei ole. Võib juhtuda, et registrisse kantakse käsutamise keelumärge korterile nr X kui tervikule, kuigi kohtutäitur on eseme arestinud vaid osaliselt. Kohtutäitur esitas avalduse keelumärke registrisse kandmiseks juba 01.10.2013, kuid arestimise akti koostas 15.10.2013. 23.08.2001 pandileping nr 6110 ei ole täitedokument, mistõttu ei ole õige, et kohtutäitur pidas oluliseks korteri X arestimist pindalaga 50,8 m2.

3.Kohtutäitur jäi kaebusele esitatud vastuses oma 17.11.2013 otsuses toodud seisukohtade juurde. Vastuse kohaselt oli 10.10.2013 seisuga avaldaja võlgnevus sissenõudjale 12 002,81 eurot. Avaldaja arvelduskontod on arestinud erinevad kohtutäiturid. Kuna nõue oli tasumata, soovis sissenõudja tagatise arestimist. Kohtutäitur teatas 01.10.2013 teatisega võlgnikule arestimise aja, s.o 15.10.2013 kl 12.00 ja palus seisukohta arestimise aktis hinna määramiseks. Summa tasumisega kolmanda isiku poolt 10.10.2013 sai sissenõudja nõue rahuldatud ning tagatise arvelt kuuluvad tasumisele veel täitekulud. Pandilepingust tuleneva nõude mittekohase täitmise korral, kui nõue on esitatud täitemenetluses sissenõudmiseks, on täitemenetluse algatamisel tagatud võlgniku varale seatud pandiga ka sama võlgnevuse sissenõudmiseks tehtavad ja sissenõutavad täitekulud. Kohtutäitur võttis vara arestimisel aluseks pandilepingu ning selles esitatud andmed, arestides võlgnikule kuuluva korteri (50,8 m2) aadressil XXXXXXXXXXX X-X, Tallinn, kuivõrd pandilepingus märgitud korter XX ehitisregistris ehitise laiendamise tõttu puudub. Korteri X ruutmeetreid kinnitab võlgniku ja panga vaheline pandileping. Võlgnik ei ole teistsugust korteri suurust tõendanud. Formaliseerituse printsiibist tulenevalt ei saa kohtutäitur muuta tagatise lepingut, sh suurendada tagatise ulatust. Ehitisregistri andmed on deklaratiivsed, mistõttu ei saa neile tugineda. Kohtutäitur arestis korteri koos selle juurde kuuluva muu osaga elamust. Arestimise päeval viibis kohtutäitur võlgniku elamu juures, kuid korterisse laskmist ei võimaldatud. Täitemenetluse seadustikust ei tulene, et korteri arestimise akt tuleb tingimata koostada korteris. Võlgnik oma seisukohta vara hinna osas ei esitanud, mistõttu on korteri hindamisel lähtutud selle harilikust väärtusest. Kuivõrd võlgnik ei ole korterile määratud hinnaga rahul, otsustas kohtutäitur 17.11.2013 otsuses peale otsuse jõustumist taotleda kohtult arestitud varale hindamise korraldamist. Ülearestimist reguleeriv TMS § 53 lg 1 ei kehti, kui nõude tagamiseks on ühele asjale seatud pandiõigus. Pandipidajal on õigus nõuda tagatiseks seatud asja realiseerimist sõltumata sellest, millises proportsioonis on nõude suurus võrreldes tagatiseks seatud asja väärtusega.

tegemisel ei ole kohustuslik (TMS § 70). Arestimisakti märgitu kohaselt olid arestimise juures isikud, kes TMS § 70 järgi pidid seal olema, kuna avaldajat kohal ei olnud. TMS §-st 75 tulenevad arestimisakti nõuded on täidetud. Õige ei ole avaldaja väide, et kohtutäitur ei lähtunud määrusega kinnitatud plangist. See, et kohtutäitur kasutas justiitsministri 15.12.2009 määrusega nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ kehtestatud vormi, on akti märgitud. Õige ei ole avaldaja väide, et aktist on välja jäetud „nõude suuruse rubriik“. Nõude suurus on märgitud akti esimese lehe teises lõigus ning selleks on märgitud „nõude jääk 91 892,73 eurot“. Seadus ei seo vara arestimist arestimistoimingust teatamisega. Seega ei oleks vara arestimist takistanud avaldaja poolt kaebuses märgitu, et arestimisest talle ei teatatud. Täitemenetluse seadustik ei keela kohtutäituril akti oma büroos koostada. Akti koostamiseks kohtutäituri büroos on mõistlikuks põhjenduseks büroos selleks vajalike abivahendite olemasolu, mida vara asukohas ei pruugi olla. Arestimise akti kantud andmed vallasvarast korteri suuruse kohta vastavad 23.08.2001 notariaalselt sõlmitud korterite pandilepingusse märgitule – üldpind 50,8 m2, mis moodustab 6,37% mõttelisest osast elamust. Avaldusest ei tulene ja tõenditest ei nähtu, et avaldaja oleks kohtutäiturile esitanud korteri suuruse kohta teistsuguseid andmeid. Täitemenetlus alustati 2011. aastal, seega oli avaldajal võimalusi piisavalt vallasvaraks oleva korteri muutunud suuruse kohta kohtutäiturile tõendite esitamiseks. Kohtule esitatud ehitisregistri 23.10.2013 väljatrüki kohaselt on küll 7-toalise korteri suurus 158,2 m2, tõendist aga ei nähtu, millise korteri andmed need on (aadress puudub). Samasugune väljavõte on täitetoimikus. Kuivõrd aga käesolevaks ajaks on avaldaja nõude sissenõudjale tasunud täitemenetluses, vabastatakse korter arestist kohtutäituri poolt pärast seda, kui avaldaja on tasunud täitemenetluse kulud, mistõttu ei oma käesolevas täitemenetluses arestitud korteri suurus enam sellist tähendust, mis tingiks kohtutäituri vaidlustatud otsuse tühistamise. Avalduses märgitud 6,37% mõttelist osa on vaidlusaluse korteri 50,8 m2 vaste, mitte eluruumi juurde kuuluv muu osa, nagu märgib avaldaja. Selliselt on see kajastatud arestimisaktis, kohtutäituri otsuses ja 23.08.2001 sõlmitud pandilepingus. AÕSRakS § 131 lg 2 asjasse ei puutu, kuna tegemist ei ole ostueesõiguse küsimuse lahendamisega. Kohtutäituri otsuses on märgitud, et avaldaja kohtutäiturit korterisse ei lasknud. Avaldaja on seisukohal, et kui kohtutäitur oleks ukse taga käinud, oleks ta otsuses märkinud, et koputas uksele või lasi kella. Selle asjaolu märkimine otsusesse ei mõjutaks kohtutäituri poolt otsusesse märgitu usutavust selle kohta, et ta korterisse ei pääsenud. Uksele koputamine ja /või kella helistamine on kõigile teada tavapärased viisid oma soovi avaldamiseks ruumi (korterisse) sissepääsemiseks. Kohtutäituri 17.11.2013 otsus sisaldab põhjendusi kõikidele avaldaja etteheidetele ning viiteid asjakohastele täitemenetluse seadustiku sätetele. Kuna kohtutäituri tasusse puutuv on lahendatud tsiviilasjas nr 2-13-56477, ei kuulu kohtutäituri tasu käsitlemisele käesolevas asjas. Kõik kohtumääruses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid avalduse läbivaatamisel tähtsust ei oma. Määruskaebus

Kohus ei analüüsinud kaebaja esiletoodut ega motiveerinud, miks kaebaja märgitu õige ei ole. Kohtutäitur on arestinud asja, mida tegelikkuses sellise suurusega ei eksisteeri. Võlgnik ei pea tõendama, et ehitisregistri andmed on õiged ja et eluruum on just tema märgitud pindalaga, ainuüksi eluruumi objektiivne olemasolu on piisav. Kusagilt ei tulene, et arestimisel saab täitur lähtuda üksnes sellest pindalast, mis enam kui 12 aastat tagasi vastavas lepingus on märgitud. Arestimine on täituri toiming-kohustus, mistõttu peab ka täitur tegema kõik vajaliku selleks, et arestimine oleks õiguspärane. Kohus pole pööranud tähelepanu avaldaja väitele, et 23.08.2001 pandileping nr 6110 pole käesoleval juhul täitedokumendiks. Põhjendatud ei ole maakohtu etteheide võlgnikule, et 23.10.2013 dokumendist ei nähtu, millise korteri andmed need on, kuivõrd aadress puudub. Kõigepealt ei ole täitur selgelt vaidlustanud, et tegemist on korteriga nr X aadressil XXXXXXXXXXX XX X, Tallinn. Teisalt on kohtul vajaduse korral kohustus koguda tõendeid omal algatusel (TsMS § 477 lg 7). Alusetu on kohtu järeldus, et olukorras, kus sissenõudja nõue on rahuldatud ning kus on vaja tasuda täitemenetluskulud (8 821,70 eurot), ei ole enam oluline, milline on arestitud korteri suurus, mistõttu polevat alust täituri otsuse tühistamiseks. Et nõue ja arestitav vara peavad olema proportsioonis, tuleneb üheselt TMS § 53 lg 1. Kohus ei esitanud põhjendusi, miks ta ei nõustunud kaebaja väitega, et arestimine on toimunud ülemääraselt. Võlgnikule kuuluv korter nr X aadressil XXXXXXXXXXX XX X, pindalaga 158,7 m2 on korterist nr X väiksem ning vähem väärtuslikum. Õiguslikult ei ole mõistetav kohtu seisukoht, et arestimisaktis kajastatud mõttelise osa suurus on korteri vastav vaste. Kohus pole põhjendanud, millisel õiguslikul alusel võiks arestida eluruumi ilma selle juurde kuuluva mõttelise osata. Maakohus ei võtnud selget seisukohta kaebaja väite kohta, et 15.10.2013 arestimise raames pole toimunud nõuetekohast asja üleskirjutamist. Kohtumäärus on vastuoluline - ühest küljest toimunud arestimine täituri büroos, teisalt üritanud täitur nagu eluruumi asukohas arestida. TMS ei näe selgelt ette, et arestimise akt koostatakse kohtutäituri büroos. Et arestimisel peab toimuma asja üleskirjutamine, siis tuleneb TMS mõttest, et korteri arestimisakt tuleb koostada korteris. Kaevatavast määrusest ei selgu, miks ei nõustunud kohus kaebaja väitega, et kuivõrd arestitud eluruumi pindala on ebaõige ja hinna sisse pole arvestatud eluruumi juurde kuuluvat mõttelist osa ehitisest, siis pole praegusel juhul tegemist arestitu hinna vaidlustamisega selle tavapärases tähenduses. Seetõttu pole ka täituril alust pöörduda hinna määramiseks kohtu poole. Põhjendatud ei ole kohtu järeldus, et kohtutäituri otsus sisaldab täituripoolseid põhjendusi kõikidele kaebaja etteheidetele. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud kaebaja seisukohaga selles küsimuses. Maakohus jättis põhjendamatult analüüsimata kohtutäituri põhitasuga seonduva. Täitur peab tunnistama kehtetuks 20.05.2011 tasu väljamõistmise otsuse ja tegema uue kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse seoses täituri menetluse põhitasuga, mis oleks proportsionaalne ja arvestaks kohtutäituri poolt tegelikult tehtud täitetoiminguid. Kohus ei vääranud kaebaja järelduse õigsust, et kuivõrd sissenõudja nõue on rahuldatud ning et kohtutäituri menetluse põhitasu on vaidlusalune, siis oli ennatlik korraldada 15.10.2013 arestimist. Motiive esitamata ei kujundanud kohus oma seisukohta ka kaebaja väite suhtes, et 15.10.2013 arestimisakti alusel käsutamise keelumärke tegemiseks tahteavalduse väljendamine on

10.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks tulenevalt TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 muuta ja täiendada maakohtu määruse põhjendusi, vastates ühtlasi määruskaebuse väidetele. Määruskaebuse väide, et kohtutäitur arestis asja, mida sellisel kujul tegelikkuses ei ole olemas, on põhjendatud osaliselt, s.o osas, mis puudutab arestitud korteri pinda. Kaebajale kuulub Tallinnas XXXXXXXXXXX tänavas majas nr X korter nr 3, mille pinna suuruseks on ehitisregistri andmetel 183,1 m2, mitte 50,8 m2, nagu on arestimise aktis märkinud kohtutäitur. Eeltoodud eksimus ei muuda vaidlusalust arestimise akti siiski õigusvastaseks. Ringkonnakohus leiab, et korteri kui vallasasja peamisteks identifitseerivateks tunnusteks on korteri number ja korteri asukoht (maja, tänav, linn või vald). Korteri pind on samuti korterit iseloomustav oluline tunnus, kuid mitte sel määral, et näiteks konkreetse korteri pinna suuruses eksimise korral saaks järeldada, et tegemist ei ole selle korteriga. Võlgniku vallasasja arestimisel on määrav selle omandi kuulumine võlgnikule ja käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kohtutäitur arestis just nimelt kaebajale kuuluva korteri nr X majas nr 3 XXXXXXXXXXX tänavas Tallinnas. Eelneva tõttu ei ole asjakohane ka kaebaja väide, et kohtutäitur arestis ainult osa korterist, sest korteri arestimisel arestitakse korter kui tervikasi sõltumata selle pinna suurusest. Võimalik on ka korteri mõttelise osa arestimine, kuid käesoleval juhul ei ole tegemist mõttelisteks osadeks jaotatud korteriga. Küll aga omab ringkonnakohtu arvates korteri pinna suurus tähtsust korteri arestimisel selle hinna määramiseks ja iseenesest on õige kaebaja väide, et kohtutäitur ei saa hinna määramisel lähtuda enam kui 12 aastat tagasi sõlmitud lepingus märgitud korteri pinnast, vaid peab kontrollima arestitava korteri praegust seisu ja muu hulgas ka korteri pinna suurust. Kohtutäitur saab korteri kui vallasasja arestimisel korteri pinna suurust kontrollida ehitisregistrist, mis on avalik riiklik register. Kohtutäituri vastuväide, et ehitisregistri andmed on ainult informatiivse tähendusega, on iseenesest õige, kuid see ei tähenda, et kohtutäitur ei saaks ega peaks seda kasutama arestitava asja (korteri) andmete kontrollimisel. Juhul, kui kohtutäituril tekib siiski kahtlus, et ehitisregistri andmed ei vasta tegelikkusele, saab ja peab ta

kontrollima andemete vastavust tegelikkusele kohapeal ja vajadusel asja üle mõõtes. Igal juhul on põhjendamatu arestimisel toetumine ainult vanas lepingus märgitud andmetele neid ehitisregistri andmetega võrdlemata ja/või kohapeal kontrollimata. Samas leiab ringkonnakohus, et kohtutäituri eksimus korteri pinna märkimisel korteri kui vallasaja arestimise aktis ei anna siiski alust arestimise tühisuse tuvastamiseks ega arestimisakti kehtetuks tunnistamiseks, sest korteri pinna suuruse ebaõige märkimine arestimise aktis ei riku iseenesest kaebaja õigusi. Kaebaja õigusi võib rikkuda korteri pinna suuruse ebaõigest märkimisest tingitud kohtutäituri võimalik eksimus korteri hinna määramisel, kuid see on kõrvaldatav vastava kaebuse esitamisega TMS § 74 lg 7 alusel ja eksperdi määramisega uue hindamise korraldamiseks TMS § 74 lg 8 alusel. Kaebaja väide, et käesoleval juhul ei ole tegemist kohtutäituri poolt ebaõige hinna määramisega, mida saab vaidlustada TMS § 74 lg 7 alusel, ei ole põhjendatud, sest vaidlusalune situatsioon hinna määramisel on sisuliselt sama olukorraga, kui korteri pinna suurus oleks arestimise akti märgitud õigesti, aga kohtutäitur hindab asja täitemenetluse osaliste arvates ebaõigesti. Kohtutäitur on oma 17.11.2013 otsuse resolutsiooni p-s 2 ka otsustanud taotleda kohtult arestitud varale hindamise korraldamist ja eksperdi määramist pärast kohtutäituri otsuse jõustumist. Määruskaebuse väide, et käesoleval juhul on tegemist ülearestimisega, mis ei ole lubatav TMS § 53 lg 1 tulenevalt, ei ole põhjendatud. TMS § 53 lg 1 järgi ei või arestida võlgniku vara rohkem, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik. Kaebaja väitel oleks kohtutäitur saanud arestida kaebajale kuuluva korteri nr X samas majas, mis on vähem väärtuslik, aga oleks katnud täielikult nõuded. Ringkonnakohus märgib, et TMS § 59 lg 1 alusel peab võlgnik kohtutäiturile andma oma vara kohta teavet, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab. Kaebajale oli teatatud kavandatavast täitetoimingust 01.10.2013 vastava teatisega, kusjuures nimetatud teates oli muu hulgas palutud võlgniku seisukohta 15.10.2013 arestitava korteri hinna määramiseks hiljemalt 14.10.2013. Seega oleks kaebaja saanud vältida vaidlusaluse korteri arestimist oma vara kohta teabe andmisega, milleks ta oli TMS § 59 lg 1 järgi ka kohustatud, näidates kohtutäiturile vähem väärtuslikku asja, mida oleks saanud müüa sissenõudja nõude ja täitekulude katteks. Kaebaja jättis selle teabe kohtutäiturile andmata. Lisaks eelnevale ei ole kaebaja esitanud ka tõendeid selle kohta, et korter nr X oleks vähem väärtuslik kui korter nr X. Korterite väärtus ei sõltu üksnes nende suurusest, vaid ka seisukorrast, tehnosüsteemidega varustatusest ning asetusest hoones. Kaebuses ei ole kaebaja ka märkinud, et tal oleks lisaks korteritele nr X ja X muud vara, mille arvel oleks saanud nõudeid rahuldada. Seega oli kohtutäitur ringkonnakohtu arvates õigustatud arestima kaebaja vaidlusaluse korteri, sest arestimise aja seisuga oli kaebajal tasumata veel täitekulud 8840,86 eurot. Määruskaebuse väide, et vaidlusaluse arestimise akti alusel ei saa registrisse käsutamise keelumärget teha, ei ole põhjendatud. Arestitud on kaebajale kuuluv korter kui vallasasi ja käsutamise keelumärge tehakse korteri kui terviku suhtes sõltumata asjaolust, et arestimise aktis on korteri pinna suurus märgitud ebaõigesti. Määruskaebuse väide, et korteri arestimiseks ei olnud alust (arestimine oli ennatlik) ka seetõttu, et sissenõudja nõue oli selleks ajaks rahuldatud ja kohtutäituri põhitasu on vaidlusalune, ei ole põhjendatud, sest kohtutäituri põhitasu muutub KTS § 32 lg 2 järgi sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. KTS § 32 lg 5 sätestab küll tingimuse, mille järgi rahalise nõude osalisel sissenõudmisel on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga, kuid see ei takista võlgniku vara arestimist.