Asjaõigus › Piiratud asjaõiguse asjad

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Mihkel Sõrmus esitas Tartu Maakohtule hagi Marcus Martini, Rutar Meinhardi, Sulev Nehringi, Pelageja Saksi ja Tõnu Ojamaa vastu juurdepääsutee määramiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulub M. Sõrmusele Tartumaal XXX vallas XXX külas asuv XXX kinnistu. Hageja kinnistule ei pääse mööda üldkasutatavat teed. Seetõttu on hageja kasutanud metsateed üle kinnistute, mille omanikud on M. Martin ja R. Meinhard. Hageja poolt kasutatavale teele on veetud prahti ja suur kruusahunnik, mis tegid läbipääsemise hagejale kuuluvale kinnistule võimatuks. Hageja palus kohustada M. Martinit ja R. Meinhardit võimaldama hagejale juurdepääsu Reola-Uniküla maanteelt mööda kraavi äärt kostjatele kuuluvatel kinnistutel asuval juurdepääsuteel kuni hageja kinnistule viiva sillani. Alternatiivne juurdepääsutee oleks S. Nehringule, P. Saksile ja T. Ojamaale kuuluvate kinnistute kaudu põllult. Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole M. Martinile ja R. Meinhardile kuuluvatel kinnistutel kunagi olnud juurdepääsuteed hagejale kuuluvale kinnistule. Tegemist on ainult kraavipervega, mis on kõrgem ja mida on kasutatud seetõttu metsa väljaveo teena. Kostjad ei olnud nõus metsamaal asuva juurdepääsuteega, mis lisaks kulgeb läbi kostja M. Martini majapidamise õue.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus jättis 30. detsembri 2008 otsusega rahuldamata M. Sõrmuse hagi M. Martini, R. Meinhardi, S. Nehringu ja P. Saksa vastu juurdepääsutee määramiseks ning rahuldas M. Sõrmuse hagi T. Ojamaa vastu juurdepääsutee määramiseks. Kohtuotsuse kohaselt tuleb kanda kinnistusraamatusse tähtajatu tasuta kinnisomandi kitsendus, millega määrata XXX kinnistu kasuks juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele (Reola-Uniküla maanteele) XXX kinnistu kaudu vastavalt toimikulehel 106 olevale kaardile, millele on rohelise värviga märgitud XXX kinnistu juurdepääsutee üle XXX kinnistu. Juurdepääsutee kulgeb XXX

kinnistul vahetult selle piiri ääres, mis külgneb kinnistuga registriosa nr XXX ja XXX kinnistuga, registriosa nr XXX . Otsuse põhjenduste kohaselt on 18.09.2008 paikvaatlusel tuvastatust tulenevalt mõistlik juurdepääs XXX kinnistult avalikule teele üle põllu, mitte mööda metsaalust turbast pinnast, mis oli sügisel läbivettinud ja sõidukiga läbimatu. Üle põllu sai jalgsi liikuda mööda kõrget kuiva pinnast. T. Ojamaa kasutab XXX kinnistut põllumajandusmaana, üks sirgjoonest kõrvalekalduv piklik kolmnurk kinnistu piiril on üles harimata, seega kasutuseta. Juurdepääsuõigus seatakse kinnistu, mitte tema omaniku kasuks ning on seotud kinnisasjaga, mitte isikutega. Juurdepääs on tasuta, sest kostja ei ole esitanud tasu saamise nõuet ning pooltel on õigus kokku leppida, et juurepääsuõiguse eest tasutakse mitte rahaliselt, vaid tee korrastamisega vm sellisega või toimub juurepääsutee kasutamine tasuta. Seega tuleb määrata XXX kinnistu kasuks juurepääsuõigus üle Niiduvälja kinnistu vastavalt toimikuleheküljel 106 oleva kaardi koopiale, millele on rohelise värviga märgitud juurepääsutee XXX kinnistule üle XXX kinnistu. Kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS T. Ojamaa esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 30. detsembri 2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada M. Sõrmus esialgne nõue kohustamaks M. Martinit ja R. Meinhardit võimaldama M. Sõrmusele juurdepääs Tartumaal XXX vallas Kõivu külas asuvale XXX kinnistule nii, et juurdepääsutee kulgeks Reola-Uniküla maanteelt mööda kraavi äärt läbi Tartumaal XXX vallas asuvate XXX XXX kinnistute juurdepäästeed ja XXX kinnistut ühendava kraavi ületava sillani. Alternatiivse nõudena mõista XXX kinnistu igakordse omaniku käest XXX kinnistu igakordse omaniku kasuks juurdepääsutee kasutamise tasu 10 000 krooni aastas ning panna tee hooldamise kulud XXX kinnistu igakordse omaniku kanda. Apellandi menetluskulud mõista välja vastustajalt. Apellatsioonkaebuse kohaselt sätestab TsMS § 442 lg 8, et kohus peab kohtuotsuse põhjendavas osas analüüsima kõiki poolte esitatud tõendeid, põhjendama tõendite mittearvestamist ning tooma välja asjaolud, millel põhinevad kohtu seisukohad. Kohus on jätnud mitmed asja lahendamise seisukohast olulised aspektid põhjendamata või käsitlenud neid ainult pealiskaudselt. Samuti on kohus eksinud AÕS § 156 lg 1 kohaldamise reeglite vastu, jättes kaalumata menetlusosaliste huvid. Need rikkumised on toonud kaasa asja ebaõige lahendamise. Kohus ei kaalunud ei hageja ega kostjate huve seoses juurdepääsutee rajamisega üle XXX kinnistu või alternatiivselt üle XXX ja XXX kinnistute. AÕS § 156 lg 1 kohaselt määrab kohus juurdepääsu ja selle kasutamise tasu, kui pooled ei saavuta vastavasisulist kokkulepet. AÕS § 156 lg 1 eesmärgiks on võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Kohus ei arvestanud apellandi kui koormatava kinnisasja omaniku majanduslike huvidega ning on põhjendamatult lugenud hageja huvid apellandi omadest kaalukamaks. Sealjuures ei ole kohus vastavat seisukohta põhjendanud. Vastustaja esitas esialgse hagiavalduse kostjate R. Meinhardi ja M. Martini vastu, kuna 2007. a oktoobris ei pääsenud hageja enam oma kinnistule tavapärast teed pidi, põhjusel, et XXX kinnistul oli teele veetud kruusa- ja prahihunnik. Kohus leidis paikvaatluse tulemusena, et optimaalsem juurdepääsutee vastustaja kinnistule ei ole mitte hagiavalduses nõutud juurdepääsutee vaid hoopis T. Ojamaale kuuluva XXX kinnistu kaudu, sh üle haritud põllumajandusmaa. Kohus on oma seisukohtade põhjenduseks üksnes nentinud, et juurdepääsutee üle põllumaa asub kõrgemal pinnal ja on paremini läbitav. Sellist põhjendust ei saa aga pidada õigeks. Hageja ei ole kordagi juhtinud kohtu tähelepanu

senise juurdepääsutee läbitamatusele ning enne paikvaatlust ei esitanud hageja ka alternatiivset nõuet juurdepääsutee võimaldamiseks üle apellandi kinnistu. Sellest nähtub, et enne paikvaatlust oli hageja tahe suunatud ajaloolise juurdepääsutee kasutamisele. Kohus ei ole toonud AÕS § 156 lg 1 kohaselt välja põhjusi, miks koormab uue tee rajamine üle XXX kinnistu T. Ojamaad vähem kui kinnistuomanikke, kelle kinnistuid on seni juurdepääsutee läbinud. Kohus oleks pidanud kaaluma nii T. Ojamaa kui algsete kostjate R. Meinhardi ja M. Martini huve, selgitamaks välja üle kelle kinnistu on juurdepääsutee rajamine vähemkoormav. Sealjuures oleks pidanud arvestama, et üle algsete kostjate kinnistute juba kulges ajalooline juurdepääsutee, mida hageja järjepidevalt kasutas kuni 2007. a sügiseni. Kostjate R. Meinhardi ja M. Martini tegevus muutis juurdepääsutee kasutamise võimatuks. Üle XXX kinnistu ei ole kunagi juurdepääsuteed olnud ning selline tee tuleb sinna alles rajada. Samuti ei ole kohus arvestanud looduslike takistustega, kuivõrd selline uus rajatav tee peaks ületama kahte ca 2 m sügavust ja 6 m laiust kuivenduskraavi, lisaks ka avaliku tee kõrval asuvat maanteekraavi. Riigikohus on oma 30.03.2004 otsuses nr 3-2-1-33-04 analoogilises juurdepääsutee määramise vaidluses leidnud, et kohtuotsus kuulub tühistamisele, kuna pole kaalutud koormatava kinnisasja omanike huve lähtudes konkreetsetest asjaoludest. Asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma tee kasutamist kinnisasja omaniku poolt, kellel ühendustee puudub, kui koormataval kinnisasjal on juba sobiv eratee. Sellisel juhul rajaneb juurdepääsuõigus väljakujunenud taval, mis on tsiviilõiguse allikaks (TsÜS § 2). Rajades juurdepääsutee üle T. Ojamaa kinnistu tuleb rajada täiesti uus tee, mis jookseb mööda XXX ja XXX kinnistute piiri, läbides seejuures XXX kinnistul asuva majapidamise õue. Lisaks kaotab T. Ojamaa tee rajamisel majanduslikult kasulikku pinda, mis põhjustab talle täiendavat varalist kahju. Maakohus on oma otsuses ekslikult leidnud, et uus juurdepääsutee läbiks ülesharimata pinda. Käesoleva aasta kevadel on planeeritud üles harida ka vastav maaala. Kohtuotsuse lisaks olevalt kaardilt nähtuvalt oleks rajatava tee pikkus ca 800 m ja laius ca 5 meetrit, millel lisanduvad teed ümbritsevad kraavid, mis tähendaks kasuliku pinna vähenemist ca 5000 m võrra. Sealjuures on ühe hektari põllumajandusmaa hind XXX vallas ca 60 000 krooni. Samuti väheneks ka igaaastane sissetulek, mida XXX kinnistu põllumajandusmaa kasutamisest saab. Üks hektar põllumajandusmaad toodab igaaastaselt ca 4 t nisu, mille kokkuostu hind käesoleval hetkel on 2000 kr/t. See tähendab, et lisaks algsele ca 30 000 krooni suurusele varalisele kaotusele jääb apellandil igal järgneval aastal saamata veel ca 4000 krooni tulu. Sellele lisaks vähenevad omakorda ka Põllumajanduse Registrite ja Infosüsteemide Ameti (PRIA) makstavad toetused, mis on käesoleval hetkel 2522 kr/ha, seega 5000 m2 pealt 1261 krooni aastas. Kohustused PRIA ees lähtuvad konkreetsest maa suurusest, mistõttu haritava maa vähenemine võib seada ohtu ka PRIA-lt edasiste toetuste saamise üldse või muuta toetuse suuruse arvestamise põhimõtteid. Kohus ei arvestanud ka vastustajale osaks saavaid täiendavaid kulutusi, mis kaasnevad uue tee rajamisega üle XXX kinnistu. Praegusel hetkel XXX kinnistu kaudu juurdepääsuteed XXX kinnistuni ei ole, mistõttu selline tee tuleb alles rajada. Lahendamata on küsimus sellest, kuhu pannakse tee rajamisel pinnaselt kooritav muld, samuti kui suures ulatuses on tee rajamiseks vajalik kasutada ka ülejäänud osa XXX kinnistust. Samuti ei ole kohus arvestanud, et juurdepääsutee rajamiseks on vaja ehitada sild avalikult kasutatavalt teelt loodavale teele ning kaks uut silda üle kuivenduskraavide, mis asuvad vastustaja maal. See on kindlasti oluliselt kallim kui juba olemasoleva tee sõidukõlblikkuse parandamine. Kohtuotsusega ei ole lahendatud küsimust, kes peab pärast tee rajamist korraldama selle hooldamise. Riigikohus on eelpool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04 leidnud, et juurdepääsuõigusega koormamisel tuleb lähtuda nii hagejale kui ka kostjale kõige vähem koormavast lahendusest, sh lahendusest, mis oleks hageja jaoks odavaim. Antud juhul oleks juurdepääsutee

võimaldamine läbi T. Ojamaa kinnistu majanduslikult koormavam ja kulukam nii vastustaja kui apellandi jaoks. Hageja on hagiavalduses märkinud, et ta tellis ta 2004 aasta septembris oma kulul tee tasandamise tööd ja remontis silla, mis ühendab juurdepääsuteed XXX kinnistuga. Määrates juurdepääsuks vastustaja kinnistule üle apellandi kinnistu tähendab seda, et apellandi võimalus enda maa kasutamiseks on oluliselt piiratud ning vastustaja, kes on teinud senise juurdepääsutee korrashoiuks ning säilimiseks kulutusi, on neid kandnud asjata. Vastustaja peab tegema kulutusi uue oluliselt pikema tee ja kolme silla rajamiseks. XXX ja XXX kinnistuid mööda kulgev tee kujutab endas juba tavaõiguslikku juurdepääsuõigust XXX kinnistule, mille vääramiseks mõistlik põhjus puudub. Hageja on hagiavalduses leidnud, et ta kasutab juurdepääsuteed üksnes ajuti. Seega on täiesti uue, pikema ja sildade ehitamist vajava tee rajamiseks kulutuste tegemine äärmiselt irratsionaalne. Tee peab võimaldama selle läbimist ka raskete põllutöömasinatega, mis seavad tee kindlusele ja püsivusele veel täiendavad nõuded. Kohus on ise otsuses märkinud, et uue juurdepääsu rajamiseks on hagejal vaja veel taotleda luba ning kooskõlastust. See tähendab vastustaja jaoks veel täiendavat aja- ja ressursikulu, millest omakorda tuleneb, et kohtuotsus ei paku hagejale kohest lahendust ning tee-ehituslikud küsimused koos lubade taotlemisega võivad jätta hageja kuudeks ilma juurdepääsust oma kinnistule. Samuti ei saa ka välistada olukorda, kus loa ja kooskõlastuse saamine võivad osutuvad võimatuks. Maakohtu otsuse näol on tegemist XXX kinnistut oluliselt koormava lahendusega. Kohus on jätnud analüüsimata kõik majanduslikud kalkulatsioonid, tagamaks poolte jaoks kõige otstarbekamat ja kulusäästlikumat lahendust. Kohus ei ole kaalunud T. Ojamaa kui koormatava kinnisasja omaniku ja vastustaja huvisid lähtuvalt minimaalse koormamise põhimõttest. Juurdepääsutee rajamine juba olemasoleva metsatee asemel üle T. Ojamaale kuuluva põllumajandusmaa on oluliselt koormavam nii apellandi kui vastustaja jaoks. Apellandile tähendab see ca 0,5 ha põllumaa ja sellelt saadava tulu kaotsiminekut. Esialgsete kostjate R. Meinhardi ja M. Martini jaoks tähendaks vana juurdepääsutee kasutamine ainult olemasoleva olukorra säilimist ning sellega ei kaasneks neile mingeid negatiivseid mõjutusi. Kohus ei ole kaalunud XXX ja XXX kinnistut läbiva juurdepääsutee koormavust menetlusosaliste jaoks. Tegemist on AÕS § 156 lg 1 kohaldamise reeglite rikkumisega. Maakohus on alusetult leidnud, et juurdepääsutee tuleb rajada üle XXX kinnistu tasuta. AÕS § 156 lg 1 sätestab, et kui pooled ei saavuta kokkulepet juurdepääsu asukohas, kasutamise tähtajas ja tasus, siis määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Maakohus on ekslikult leidnud, et juurdepääs tuleb määrata tasuta, kuna kostja ei ole esitanud kohtus tasu saamise nõuet. Kostja sellise tõlgendusega ei nõustu. Tasu määramine on juurdepääsutee seadmisel seadusest tulenevalt kohtuotsuse kohustuslik tingimus ning selle kohtuotsuses sedastamise eelduseks ei ole menetlusosalise poolt vastavale asjaolule tähelepanu juhtimine. Riigikohus on lahendis 3-2-1-33-04 leidnud, et kohtuotsusega otsustatakse tasu väljamõistmine kostjatest kinnisasjaomanike kasuks, kelle kinnistuid on juurdepääsuõigusega koormatud. AÕS § 68 kohaselt võivad asja omaniku õigused olla piiratud üksnes seaduse või teiste isikute õigustega ning AÕS § 140 sätestab, et kinnisomandi kitsendused võivad olla seadusjärgsed või seatakse need kohtuotsusega või tehinguga. AÕS § 156 lg 1 sõnastust võib tõlgendada nii grammatiliselt kui ka süstemaatiliselt, mis mõlemad viivad tulemuseni, et isiku kinnisasja koormamise korral, peab valitseva kinnisasja omanik koormatava kinnisasja omanikule hüvitama kinnistu väärtuse langusest tuleneva kahju, mis võib olla kantav kinnistusraamatusse ka reaalkoormatisena. Asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt tasu maksmist koormatava kinnisasja omanikule eeldatakse. Asjaolu, et kostja ei ilmunud kohtusse ega esitanud ka tasu maksmise nõuet, ei vabasta kohut tasu määramise kohustusest. Tasu maksmise funktsiooniks on koormatava kinnisasja väärtuse vähenemise ja

selle kasutamise talumiskohustuse kompenseerimine. Sisuliselt on tegemist kahju hüvitamise erivormiga. Ka ei saaks apellant esitada vastustaja vastu deliktiõiguslikku kahju hüvitamise nõuet, kuivõrd võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 2 p 1 välistab kahju tekitamise õigusvastasuse kui kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest. Seega välistab kohtuotsuse jõustumine apellandil kahju hüvitamise nõude ning tal puudub võimalus saada enda maast ilmajäämise eest mõistlikku hüvitist. Sellise tagajärje vältimiseks panebki AÕS § 156 lg 1 kohtule kohustuse määrata koormatava kinnisasja omaniku kasuks tasu, mis kompenseerib talle maa kasutamise võimalusest ilmajäämise. Seega on kohus rikkunud kohaldatavat materiaalõigusnormi TsMS § 631 lg 2 mõistes. Maakohtu otsus tuleks tühistada ning teha vastavas ulatuses uus otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel. Apellant leiab, et arvestades tema poolt igaaastaselt saamata jäävat tulu ning maa kasutamise võimalusest ilmajäämist oleks mõistlik tasu apellandi kinnistule uue tee rajamise ja selle talumise kohustuse eest 10 000 krooni aastas. M. Sõrmus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on otsuse tegemisel kaalunud erinevaid võimalusi XXX kinnistule avalikult teelt juurdepääsutee tagamiseks, lähtudes seejuures nii looduslikest võimalustest kui ka kostjate huvidest. Vastustajale kuuluva XXX kinnistuni ei vii ühtegi avalikult kasutatavat teed. 18.09.2008 toimunud paikvaatluse ajal oli Reola-Uniküla maanteelt üle XXX kinnistu, ja üle XXX kinnistu kraavi äärt mööda XXX kinnistuni kulgev juurdepääsutee, mida vastustaja oli seni XXX kinnistule pääsemiseks kasutanud, jalgsi raskesti läbitav ja selle läbimine mootorsõidukitega ei olnud võimalik. Arvestades nimetatud juurdepääsutee olukorda paikvaatluse ajal, on kohus põhjendatult teinud otsuse, mille kohaselt juurdepääsutee XXX kinnistule kulgeb Reola-Uniküla maanteelt XXX kinnistu piiri mööda. Kohus on otsuses osundanud paikvaatlusel tuvastatud võimalike juurdepääsutee kohtade tingimustele ja põhjendanud, miks on otstarbekam määrata juurdepääsutee üle apellandi kinnistu. XXX kinnistu piiri mööda kulgev juurdepääsutee on apellandile vähem koormav kui seda oleks juurdepääsutee üle XXX ja XXX kinnistu, kuna viimasel juhul mööduks tee elumaja kõrvalt. Samuti tekitab kohtu poolt määratud juurdepääsutee vastustajale vähem kulutusi kui teine võimalik juurdepääsutee, kuna XXX ja XXX kinnistut läbiv juurdepääsutee ei olnud paikvaatlusel tuvastatu kohaselt täies ulatuses sõidukitega läbitav, mistõttu selle juurdepääsutee kasutamine eeldaks oluliste kulutuste tegemist. Asjaolu, et esialgu oli hagi esitatud üksnes osade kostjate vastu, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Apellandi etteheited tema huvidega arvestamata jätmise osas on põhjendamatud, kuna apellant ei esitanud hagile ühtegi vastuväidet ega kirjeldanud enda majanduslikke huvisid. Kohus saab kinnistu omaniku huvisid hinnata siis, kui kinnistu omanik on need huvid menetluse käigus välja toonud. Apellant ei esitanud hagile kirjalikku vastust ega osalenud Tartu Maakohtu istungil, kus arutati vastustaja nõuet. Tulenevalt TsMS § 394 lg 1 ja lg 2 p 3 peab kostja esitatud hagile kirjalikult vastama, teatades vastuses muu hulgas kõik oma taotlused ja väited ning tõendid iga esitatud faktilise väite tõendamiseks. Kuna kõik vastuväited ja tõendid tuleb esitada asja arutamisel maakohtus ja apellant ei teinud seda, siis ei olnud apellandil hagile vastuväiteid. Vastuväidete puudumise tõttu ei lasunud kohtul ka kohustust hinnata apellandi majanduslikke huvisid. Apellant leiab ekslikult, et tema kinnistule ehitatakse tee, mis vastab kõigile teele esitatavatele nõuetele teeseaduses tähenduses. Kohtuotsusest tulenevalt peab vastustajal olema võimalik pääseda üle XXX kinnistu XXX kinnistule, kuid selleks ei pea rajama kraavidega ääristatud viie meetri laiust teed. Vastustajal ei ole soovi ega plaani koorida tee rajamiseks pinnast ega

kasutada juurdepääsu loomiseks XXX kinnistut väljaspool juurdepääsuteed. Vastustaja ei ehita XXX kinnistule rajatist. Vaidlusaluse juurdepääsutee pikkus on umbes 300 m. Samuti ei vaja vastustaja XXX kinnistule pääsemiseks viie meetri laiust juurdepääsuteed, vaid piisav oleks kolmemeetri laiune juurdepääsutee. Apellandi väited kahju tekkimise ja selle suuruse osas on tõendamata. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Apellant on väited kahju tekkimise osas esitanud alles apellatsioonkaebuses. Vastavad väiteid ja tõendid oleks apellant pidanud esitama asja menetlemisel maakohtus. Juurdepääsutee läbiks ülesharimata pinda. Selline oli olukord paikvaatluse toimumise ajal ning viimase seitsme aasta jooksul on see osa XXX kinnistust olnud harimata. Juhul, kui vaidlusaluse juurdepääsutee alla jääva maa-ala mitteharimine ei ole seni takistanud apellandil PRIA toetuste saamist, ei saa see seda takistada ka edaspidi. Samas on apellandi väited PRIA toetuste saamise ohtu seadmise osas paljasõnalised ja tõendamata. Ajalooliselt on XXX kinnistule olnud võimalik avalikult kasutatavalt teelt pääseda üle XXX kinnistu. Apellant kündis aga selle juurdepääsutee üles küsimata selleks vastustaja nõusolekut. Vastustaja ei nõustu apellandi seisukohaga, mille kohaselt AÕS § 156 lg 1 alusel määratava juurdepääsutee kohustuslikuks tingimuseks on selle tasulisus. Apellant ei avaldanud asja menetlemisel maakohtus soovi saada juurdepääsutee talumise eest tasu, mistõttu on kohus õigesti taganud vastustajale juurdepääsutee üle apellandi kinnistu tasuta. Apellandi poolt nimetatud summa on ülemäära suur ja ebamõistlik. Apellant ei tõendanud, et tema poolt soovitud tasu oleks vastavuses kitsendustega, mida juurdepääsutee apellandile kaasa toob.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

määramise asja arutamisel arvestada, et alalise juurdepääsu määramine üle konkreetse kinnisasja koormab kinnisasja omanikku pikaaegselt ning see puudutab avalikku huvi (määratud juurdepääsu võivad kasutada ka kolmandad isikud), mistõttu kohus peab olema ise juurdepääsu määramist tingivate asjaolude väljaselgitamisel aktiivne, selgitades välja kõik juurdepääsu määramiseks vajalikud asjaolud ning kogudes vastavad tõendid (alates 01.01.2009 tuleneb kohtu uurimiskohustus neis asjades juba sellest, et tegu on TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt hagita asjaga). Käesoleval juhul ei ole maakohus seda teinud, sest on jätnud välja selgitamata T. Ojamaa kui XXX kinnistu omaniku võimalikud huvid seoses tema põllumaa osa juurdepääsuks määramisega. Asja materjalidest nähtuvalt kaasas maakohus T. Ojamaa kostjana menetlusse pärast seda, kui hageja oli esitanud hagi täienduse juurdepääsu määramiseks alternatiivselt üle kostja kinnistu, kusjuures maakohus oli eelnevalt kindlaks määranud ka juba kohtuistungi toimumise aja – 11.12.2008. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kostja T. Ojamaa ei olnud kohtuistungile ilmunud ega ka eelnevalt esitanud oma kirjalikku seisukohta hageja alternatiivse nõude kohta, ei olnud maakohtul tulenevalt TsMS § 348 lg-st 2 ja § 435 lg-st 1 menetluslikku alust asi sisuliselt läbi vaadata, kuna välja olid selgitamata alternatiivse juurdepääsutee määramiseks vajalikud asjaolud, s.o T. Ojamaa kui koormatava kinnistu omaniku võimalikud huvid. Maakohtul tulnuks 11.12.2008 kostja T. Ojamaa kohtuistungile mitteilmumisel asja arutamine edasi lükata, et tagada kõigi hageja alternatiivse nõude lahendamisega seotud asjaolude väljaselgitamine. Kuna T. Ojamaa on alles apellatsioonimenetluses esitanud esmakordselt hulgaliselt asjaolusid, mida kohus peaks tema huvidena juurdepääsutee määramisel üle ühe või teise kostja kinnistute arvestama ning mis vajaksid ka pooltel vaidluse olemasolu tõttu tõendamist, siis ei saa ringkonnakohus ise eelnimetatud maakohtu poolset menetlusrikkumist kõrvaldada ning seetõttu tuleb TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel maakohtu otsus tühistada ja asi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida, et õige ei ole apellandi see väide, et juurdepääsu määramine üle tema kinnistu eeldaks sellele tee rajamist ja sellega seoses suurte kulude kandmist. AÕS § 156 lg 1 alusel määratav juurdepääs ei pea olemata ilmtingimata tee Teeseaduse mõistes, vaid see võib olla ka looduslik tee või rada, mis võimaldab juurdepääsu vajavale kinnistule liikumist jalgsi või kergsõidukitega. Kuivõrd reeglina saab juurdepääsust kasu üksnes juurdepääsuõiguse omaja, siis eeldatakse, et tema rajab juurdepääsu (vajadusel ka tee) ja hoiab seda korras. Nimetatud põhimõte tuleneb ka AÕS § 179 lg-st 1. Seega, kui ka tuleks rajada hageja kinnistule juurdepääsuks tee üle apellandi kinnistu, kannab juurdepääsu rajamise ja hooldamise kulud hageja, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.