Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu ja Mati Maksing
Määruse tegemise aeg ja koht
19.04.2017. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-15-19639
Kohtuasi
Gutman & Gutman OÜ avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks, kinnistusraamatusse vastavasisulise kande tegemise kohustuse tuvastamiseks ning tahteavalduse kohtumäärusega asendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 17.11.2016 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Gutman & Gutman OÜ määruskaebus, MJM’i määruskaebus, GA ja SA määruskaebus, LÕ vastumääruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja (määruskaebuse esitaja): Gutman & Gutman OÜ (registrikood 11339316), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rait Kaarma Puudutatud isik I: Energialevi OÜ (registrikood 12263101) Puudutatud isik II (määruskaebuse esitaja): MJM (sünniaeg XX.XX.XXXX, elukoht Saksamaa) Puudutatud isikute I ja II lepinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Põld Puudutatud isik III: Pihtla vald Puudutatud isik IV (määruskaebuse esitaja): GA (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik V (määruskaebuse esitaja): SA (isikukood XXXXXXXXXX) Puudutatud isikute IV ja V lepinguline esindaja Erki Casar Puudutatud isik VI (vastumääruskaebuse esitaja): LÕ (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Indrek Kukk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 17.11.2016 määrus osaliselt juurdepääsu tasu suuruse osas ja teha selles osas uus määrus, millega suurendada MJM`i kasuks Saadu kinnistu osas määratud juurdepääsu tasu 100 eurolt 150 euroni. Tühistada Pärnu Maakohtu 17.11.2016 määrus osaliselt osas, milles maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ja teha selles osas uus määrus, millega jätta GA ja SA ning LÕ menetluskulud võrdsetes osades MJM’i ja Energialevi OÜ kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Ülejäänud osas jätta Pärnu Maakohtu 17.11.2016 määrus muutmata, arvestades käesoleva määruse põhjendusi. Maakohtu määruse resolutsiooni sõnastust täpsustada.
2.Parandada Pärnu Maakohtu 17.11.2016 määruse resolutsioonis ilmne ebatäpsus MJM’i eesnimes ja märkida resolutsiooni punkti 5 „M“ asemel „M“. Samuti parandada määruse resolutsiooni punktis 2 märgitud Saadu ja Kadaka kinnistu katastritunnused ning tunnuse 59201:005:0530 asemel märkida Saadu kinnistu õigeks katastritunnuseks 59201:005:0704 ning Kadaka kinnistu õigeks katastritunnuseks 59201:001:0908.
3.Lugeda Pärnu Maakohtu 17.11.2016 määruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgnevalt:
3.1.Rahuldada Gutman & Gutman OÜ avaldus.
3.2.Määrata Gutman & Gutman OÜ-le kuuluvale Liiva kinnistule, asukoht Laheküla küla Pihtla vald Saare maakond, katastritunnus 59201:005:0591 (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri reg.osa nr 689434), tähtajatu juurdepääs Vanamõisa-Laheküla teelt, katastritunnus 59201:005:0341, üle MJM`ile kuuluva Saadu kinnistu, asukoht Laheküla küla Pihtla vald Saare maakond, katastritunnus 59201:005:0704 (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri reg.osa nr. 989034), mööda olemasolevat rannaäärset teed ja üle Energialevi OÜ-le kuuluva Kadaka kinnistu, asukoht Laheküla Pihtla vald Saare maakond katastritunnus 59201:001:0908 (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri reg.osa nr 218734), mööda Saadu ja Kadaka kinnistu vahelist piiri kulgevat uut teed.
3.3.Määratud juurdepääsu tingimused:
3.3.1.juurdepääs on määratud tähtajatult valitseva kinnisasja igakordse omaniku, tema pereliikmete ja külaliste kasuks, sh tee hooldamiseks ja vajadusel korrastamiseks;
3.3.2.juurdepääs on tähtajatult tagatud jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab valitseva kinnisasja kasutamisele elukohana;
3.3.3.kinnistu registriosa nr 989034 (Saadu kinnistu) juurdepääsutee suuruse ala on 248,8 m2, kinnistu registriosa nr 218734 (Kadaka kinnistu) juurdepääsutee suuruse ala on 210 m2;
3.3.4.Valitseva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud juurdepääsutee korras hoidma enda kulul.
3.4.Tuvastada Energialevi OÜ (registrikood 12263101) kohustus anda nõusolek kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnisturegistri registriosa nr 218734 kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale märkus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu võimaldamise kohustamiseks vastavalt kohtumääruses sätestatud tingimustele Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr 689434 kantud kinnistu igakordse omaniku kasuks ja asendada vastav kinnistuomaniku nõusolek kohtumäärusega;
3.5.Tuvastada MJM’i (sünniaeg XX.XX.XXXX) kohustus anda nõusolek kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnisturegistri registriosa nr 989034 kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale märkus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu võimaldamise kohustamiseks vastavalt kohtumääruses sätestatud tingimustele Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr 689434 kantud kinnistu igakordse omaniku kasuks ja asendada vastav kinnistuomaniku nõusolek kohtumäärusega;
3.6.Välja mõista Gutman & Gutman OÜ-lt Energialevi OÜ kasuks juurdepääsuõiguse eest üle Kadaka kinnistu tasu 100 eurot aastas alates juurdepääsu määrava kohtulahendi jõustumisest. Tasu tuleb maksta iga kalendriaasta eest ette, hiljemalt 20. detsembriks.
3.7.Välja mõista Gutman & Gutman OÜ-lt MJM’i kasuks juurdepääsuõiguse eest üle Saadu kinnistu tasu 150 eurot aastas alates juurdepääsu määrava kohtulahendi jõustumisest. Tasu tuleb maksta iga kalendriaasta eest ette, hiljemalt 20. detsembriks.
3.8.Jätta Pärnu Maakohtu 20.07.2016 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu kehtima kuni käesoleva määruse jõustumiseni.
3.9.Jätta GA ja SA ning LÕ maakohtu menetluskulud võrdsetes osades MJM’i ja Energialevi OÜ kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Jätta rahuldamata Gutman & Gutman OÜ määruskaebus. Rahuldada MJM’i määruskaebus osaliselt. Rahuldada GA ja SA määruskaebus. Rahuldada LÕ vastumääruskaebus. Võtta uute tõenditena vastu avaldaja esitatud foto Energialevi OÜ poolt tee blokeerimisest, foto Energialevi OÜ rajatud kruusast teest, 18.11.2016 teabenõue Keskkonnaametile, Keskkonnaameti 18.11.2016 vastus teabenõudele, Pihtla Valla 11.11.2016 seisukoht, foto Energialevi OÜ poolt tee tõkestamisest 14.12.2016 seisuga.
9.Võtta uute tõenditena vastu puudutatud isiku I ja II esitatud Kadaka kinnistul asuva juurdepääsuala plaan, AS Level saatelehed ja Pihtla valla 21.12.2016 vastus taotlusele.
10.Jätta määruskaebuste menetlusega seonduvad GA ja SA ning LÕ menetluskulud võrdsetes osades MJM’i ja Energialevi OÜ kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
11.Menetluskulude kindlaksmääramine toimub maakohtu poolt pärast tsiviilasja sisulise lahendandamise kohta tehtud kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 alusel.
Edasikaebe kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.IL (esialgne avaldaja) esitas 31.12.2015 Pärnu Maakohtule avalduse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks ja kinnistusraamatu kande tegemise kohustuse tuvastamiseks ning tahteavalduste kohtumäärusega asendamiseks. Avalduse esitamise ajal oli IL Liiva kinnistu (registriosa nr 689434, aadress Saare maakond Pihtla vald Laheküla Liiva, edaspidi Liiva kinnistu) omanik. Alates 18.01.2016 on Liiva kinnistu omanik Gutman & Gutman OÜ (avaldaja). Avalduse esitamisel ajal oli Kadaka kinnistu (registriosa nr 218734, aadress Saare maakond Pihtla vald Laheküla Kadakamarja; edaspidi Kadaka kinnistu) omanik GE. Alates 04.01.2016 on Kadaka kinnistu omanik Energialevi OÜ (puudutatud isik I). Saadu kinnistu (registriosa nr 989034, aadress Saare maakond Pihtla vald Laheküla Saadu, edaspidi Saadu kinnistu) omanik on MJM (puudutatud isik II).
2.Avaldaja palub kohtul määrata oma Liiva kinnistule avalikult kasutatavalt VanamõisaLaheküla teelt (katastritunnus 59201:005:0341) ööpäevaringne juurdepääs olemasoleva pinnastee kaudu üle Kadaka ja Saadu kinnistu Liiva kinnisasja igakordse omaniku, tema pereliikmete ja külaliste kasuks, sh tee hooldamiseks ja vajadusel rekonstrueerimiseks; juurdepääs on tähtajatult tagatud jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab valitseva kinnisasja kasutamisele elukohana. Saadu kinnistu juurdepääsutee suuruse ala on 248,8 m2, Kadaka kinnistu juurdepääsutee suuruse ala on 438,7 m2. Avaldaja palus tuvastada puudutatud isikute I ja II vastavad nõusolekud kinnistusraamatusse vastavate kannete tegemiseks ja asendada vastav kinnistuomaniku nõusolek kohtumäärusega.
3.Avaldaja põhjendas, et Liiva kinnistul on avalikult kasutatava Vanamõisa-Laheküla teele ühendus ainult olemasoleva puudutatud isikute kinnistuid läbiva pinnastee kaudu. Olemasoleva pinnastee olemasolu ja asukoht nähtub ka Maa-ameti geoportaali põhikaardilt. Tee jääb ajaloolisesse teekoridori ja on ka geoloogiliselt ainuvõimalik lahendus. Pihtla vald on ajaloolist teekoridori kui ka olemasolevat pinnasteed tunnistanud ja osundanud vaid, et tee seadustamiseks tuleb avaldajal vormistada kinnistuomanike eraõiguslikud kokkulepped. Alternatiivne muu mõistlik lahendus juurdepääsuks puudub. Avaldaja on pöördunud puudutatud isikute I ja II poole kokkuleppe saamiseks juurdepääsu tingimustes, kuid puudutatud isikud I ja II on kokkuleppest keeldunud. Kapa ja Kõutsi kinnistute omanikud on nõustunud juurdepääsu servituutide seadmisega. Avaldaja leiab, et mõistlikuks tasuks juurdepääsutee kasutamise eest on tasu, mis võrdub proportsionaalse osaga nõutud tee/servituudiala alla jäävast Kadaka ja Saadu kinnistu iga-aastasest maamaksust. Puudutatud isikute I ja II seisukoht
4.Pärnu Maakohtu 12.01.2016 määrusega asendati algselt menetlusse puudutatud isikuna I kaasatud GE Kadaka kinnisasja omanikuvahetuse tõttu Energialevi OÜ-ga.
5.Energialevi OÜ (puudutatud isik I) ja MJM (puudutatud isik II) vaidlesid avaldusele vastu. Nad ei pea võimalikuks sõlmida kokkuleppeid, mida ei ole võimalik täita ilma looduskaitseseadust rikkumata. Isegi kui Kadaka kinnistul olevat piiranguvööndisse ulatuvat pinnasteed võiks pidada avalikult kasutatava Vanamõisa-Laheküla tee pikenduseks, siis Saadu kinnistul paiknevaid sõidujälgi on raske teeks nimetada, kuid mis näitavad, et ranna piiranguvööndis on seadust rikkudes mootorsõidukiga sõidetud. Saadu ja Kadaka kinnistu praegused omanikud omandasid kinnistud teadmisega, et Pihtla valla rannikualade üldplaneering nendele kinnistutele avalikult kasutatava tee rajamist ette ei näe ning et Pihtla Vallavolikogu 25.09.2014.a otsusega nr 35 “Detailplaneeringu kehtestamine” on kehtestatud Pihtla valla Laheküla küla Saadu katastriüksuse (59201:005:0704) detailplaneering (töö nr. DP 1709/13). Avaldaja
taotleb üle Saadu kinnistu juurdepääsu määramist ka igat liiki transpordivahendiga, millisel juhul tuleks sinna tee välja ehitada, mis aga on tee-ehitus ehitusseadustiku tähenduses. Avaldaja soovib tee ehitamist ehituskeelu alale, kuhu ei ole teed detailplaneeringuga kavandatud. Selline taotlus on vastuolus looduskaitseseaduse ja kehtiva detailplaneeringuga. Praegusel juhul ei ole juurdepääsu määramine maakorralduslikult võimalik (maakorraldusseaduse § 2 lg 3 ja § 5 lg 2 p 2).
6.Puudutatud isikute arvates oleks otstarbekas ja teiste kinnistute omanike huve kõige vähem riivav määrata juurdepääs kas üle Kapa ja Kõutsi kinnistute, millede omanikud on nõustunud juurdepääsu servituutide seadmisega, või üle Pihla ja Kõutsi maaüksuste sama asukohaga, kuhu paigaldati elektri maakaabelliin. Saadu kinnistu omanik ei vaja enda kinnistu kasutamise ja majandamise huvides teed avaldaja näidatud asukohas, kuivõrd see paneb lisakohustusi, riivab privaatsust ja vähendab kinnistu väärtust. Ka Kadaka kinnistu omanikule ei ole vaja teed avaldaja poolt teeks nimetatud sõidujälgede asukohas, kuna see takistab maatulundusmaa sihtotstarbelist kasutamist ja vähendab Kadaka kinnistu väärtust. Kui kohus määrab juurdepääsu asukoha ja kasutamise tähtaja, tuleb määrata ka juurdepääsu tasu. Puudutatud isikud soovivad hüvitist kinnistu turuväärtuse vähenemise eest (RKTKm 3-2-1-170-12 p 12). Puudutatud isiku III seisukoht
7.Pihtla Vallavalitsus (puudutatud isik III) on seisukohal, et tegelikult on avalikult kasutatav ainult osa Vanamõisa-Laheküla teest s.o kuni Kadakamarja kinnistu piirini, Kadakamarja kinnistu sees oleva teeosa suhtes avaliku tee kasutamise leping puudub. Viidatud pinnastee jääb vastavalt looduskaitseseaduse (LKS) § 37 lg 1 p.1 ja § 38 lg 1 p 1 ning Pihtla rannaalade osaüldplaneeringule ehituskeelu vööndisse, mistõttu selle juurdepääsuteena kasutusse võtmisel peaks nõusoleku andma ka Keskkonnaamet. Pinnastee näol ei ole tegemist ajaloolise juurdepääsuteega, tee on kasutusele võetud omavoliliselt, ilma maaomanike (ka eelmiste maaomanike) nõusolekuta. Puudutatud isikute IV ja V seisukoht
8.GA ja SA (puudutatud isikud IV ja V) ei nõustunud juurdepääsu määramisega üle nendele kuuluva Pihla kinnistu. Mõistlik on määrata juurdepääs seni kasutatavat teed pidi. Puudutatud isikute VI seisukoht
9.LÕ (puudutatud isik VI) ei nõustunud juurdepääsu määramisega üle temale kuuluva Kõutsi kinnistu puudutatud isikute I ja II pakutud asukohas ja toetas avaldaja avaldust. Maakohtu määrus
10.Pärnu Maakohus 17.11.2016 määrusega:
1.Rahuldas avalduse.
2.Määras avaldajale kuuluvale Liiva kinnistule juurdepääsu Vanamõisa-Laheküla teelt üle puudutatud isikule II kuuluva Saadu kinnistu mööda olemasolevat rannaäärset teed ja üle puudutatud isikule I kuuluva Kadaka kinnistu mööda uut, kinnistu piiri mööda rajatud, teed.
3.Määras juurdepääsu tingimused järgmiselt: 3.1.juurdepääs on määratud valitseva kinnisasja igakordse omaniku, tema pereliikmete ja külaliste kasuks, sh tee hooldamiseks ja vajadusel korrastamiseks; 3.2.juurdepääs on tähtajatult tagatud jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab valitseva kinnisasja kasutamisele elukohana;
3.3.kinnistu nr 989034 (Saadu kinnistu) juurdepääsutee suuruse ala on 248,8 m2, kinnistu registriosa nr 218734 (Kadaka kinnistu) juurdepääsutee suuruse ala n 438,7 m2; 3.4.Valitseva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud juurdepääsutee korras hoidma enda kulul.
4.Tuvastas puudutatud isiku I kohustuse anda nõusolek kanda kinnistusraamatusse Kadaka kinnistu registriosa nr 218734 kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale märkus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu võimaldamise kohustamiseks vastavalt kohtumääruses sätestatud tingimustele Liiva kinnistu igakordse omaniku kasuks ja ühtlasi teha eelnimetatud märkuse kohta kanne ka Kadaka kinnistu registriossa ning asendada vastav kinnistuomaniku nõusolek kohtumäärusega;
5.Tuvastas puudutatud isiku II kohustuse anda nõusolek kanda kinnistusraamatusse Saadu kinnistu registriosa nr 989034 kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale märkus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu võimaldamise kohustamiseks vastavalt kohtumääruses sätestatud tingimustele Liiva kinnistu igakordse omaniku kasuks ja ühtlasi teha eelnimetatud märkuse kohta kanne ka Saadu kinnistu registriossa ning asendada vastav kinnistuomaniku nõusolek kohtumäärusega;
6.Määras juurdepääsuõiguse tasuks 100 eurot aastas kummalegi koormatud kinnisasja omanikule (Saadu ja Kadaka) alates juurdepääsu määrava kohtulahendi jõustumisest. Tasu tuleb maksta iga kalendriaasta eest ette, hiljemalt
20.detsembriks.
7.Jättis Pärnu Maakohtu 20. juuli 2016. aasta määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu kehtima kuni käesoleva määruse jõustumiseni.
8.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg-te 1 ja 8 alusel menetlusosaliste endi kanda.
11.Maakohus põhjendas, et antud asjas puudub menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et avaldajal puudub juurdepääs enda kinnistule avalikult kasutatavalt teelt. Liiva kinnistul on avalikult kasutatava Vanamõisa-Laheküla teele ühendus ainult olemasoleva ja puudutatud isikute kinnistuid läbiva pinnastee kaudu. Avaldaja on sõlminud servituudi seadmise lepingud juurdepääsu saamiseks Kapa, Kõutsi ja Kiti kinnistute omanikega (kd III tl 101, tl 97, kd II tl 151). Lepingute juures olevatel asendiplaanidel on kõnealune tee kajastatud. Saadu ja Kadaka kinnistute omanikud on keeldunud juurdepääsust läbi nende kinnistu. Kadaka kinnistu on omandatud tingimusega võimaldada kohalikele kaluritele vaba juurdepääs kinnistul asuva lautrini.
12.Maakohus hindas esmalt taotletud juurdepääsu maakorralduslikku võimalikkust. Õiguskirjanduses märgitu kohaselt ei ole juurdepääsu maakorraldusliku võimalikkuse eelduseks otseselt ühegi haldusaktiga määratud tingimused, st juurdepääsu õiguse teostamise eelduseks ei ole detail(planeeringu)kehtestamine (V. Murumets. AÕS § 156. – AÕS. kommentaar, lk 603, komm 3.1.4). Ka Riigikohus on leidnud, et detailplaneering ei ole seadusjärgne kinnisasja kitsendus (RKTKo 3-2-1-5-06, p 22). Käesoleval juhul on küll vaidlusaluse juurdepääsu teed läbiva Saadu kinnistu suhtes kehtestatud detailplaneering, kuid selle eesmärk oli eelkõige Saadu kinnistu maa sihtotstarbe muutmine elamumaaks ning menetletud planeeringuga muudeti kehtivat Pihtla valla rannaala üldplaneeringut mitteolulises ulatuses, muutus seisnes vähendatud ehituskeeluvööndi ala pikendamises ühe kinnistu võrra (Pihtla vallavolikogu otsus, 25.september 2014 nr 35, kd I tl 73). Eeltoodust tulenevalt ei oma kohtu hinnangul tähtsust, kas servituudi vajadus või olemasoleva ja kavandatava tee avalikult
kasutatavaks teeks määramise vajadus on märgitud Saadu kinnistu detailplaneeringus või kas detailplaneering on üldse kehtestatud.
13.Puudutatud isikud I ja II on viidanud sellele, et üldplaneeringu menetlemise perioodil olid baaskaardi tegemise aluseks aerofotod, mille kaudu paistab iga korduvalt sõidetud ja tallatud rada liikumisteena. Samuti selgitas Pihtla Vallavalitsus, et ei ole käsitlenud Eesti Vabariigi baaskaardil ja ka valla rannaala üldplaneeringus kajastuvat joont üle Laheküla Saadu kü, Kapa kü, Kõutsi kü, Liiva kü jne teena (kd III tl 47). Kohus märkis, et kohtule on jäänud arusaamatuks, millega põhjendab vald asjaolu, et joon vaidlusalustel kinnistutel on vähem teena käsitletav kui teistel kinnistutel, mida sama tee läbib ja millele kinnistuste omanikud on seadnud reaalservituudi. Kohus lisas, et Pihtla vallavalitsus on kinnitanud Saadu maaüksuse detailplaneeringu (kd I tl 26), arvestamata olemasolevat pinnasteed ja vähendades ehituskeelu vööndit 120 meetrini. Ka Maa-ameti kaardiserveri väljavõte (kd I tl 99) kajastab taotletavat juurdepääsu.
14.Maakohus hindas ka puudutatud isikute I ja II väljapakutud alternatiivseid juurdepääsu asukohti. Puudutatud isikud I ja II pakkusid esimese alternatiivse variandina määrata Liiva kinnistule juurdepääs avalikult kasutatavale teele üle Kapa ja Kõutsi kinnistute, mis ei eelda kulgemist üle puudutatud isikute I ja II kinnistute. Teise alternatiivina pakkusid puudutatud isikud I ja II varianti määrata juurdepääs sama asukohaga, kuhu paigaldati elektri maakaabelliin, s.o üle Pihla ja Kõutsi maaüksuste.
15.Keskkonnaameti 15.08.2016 seisukoha kohaselt alternatiivtee asukohas (Pihla ja Kõutsi katastriüksused) teed ei ole, tuleks rajada uus tee, mille asukohas paikneb aga II kaitsekategooria taimeliigi emaputk kasvukoht. Alternatiivse tee asukoht on ka liigniiske ala, mistõttu tee rajamine sinna eeldab tee täitmist ja teekraavide ehitamist ning kogu tee ala paikneks sel juhul ranna ehituskeeluvööndis, kus uute rajatiste ehitamine on keelatud (LKS § 38 lg 3). Kui teed ei kavandata avalikuks kasutuseks, on vajalik Keskkonnaameti nõusolek, milleks on vaja koostada detailplaneering. Nõusoleku saab aga Keskkonnaamet anda alles pärast detailplaneeringu ja kohaliku omavalitsuse taotluse läbivaatamist. Keskkonnaameti hinnangul uue alternatiivtee ehitus ehituskeeluvööndisse ei arvesta ranniku reljeefi ja looduskooslusi. Kohus ei nõustunud puudutatud isikute esindaja arvamusega, et Keskkonnaameti seisukoht tuleks jätta tähelepanuta. Kohus on ise võimalikud alternatiivsed juurdepääsud üle vaadanud ja leiab, et keskkonnaameti maastikukirjeldus vastab tegelikkusele, mh see, et isegi väga kuival ajal on varasemast kaldavallist alates pinnas niiske ja on selge, et sellele tuleks rajade korralik teetamm, mis muudab paikkonna veerežiimi ja ilmselt põhjustab Kõutsi kinnistu üleujutuse vihmasemal perioodil.
16.Kohus põhjendas, et on paikvaatluse käigus veendunud, et pakutud alternatiivseid juurdepääse Liiva kinnistule ei ole võimalik rakendada, kuna need kujuneksid avaldajale ülemäära kulukaks. Taotletud kohas puudub tee kui rajatis ja selle rajamiseks ei ole võimalik saada Keskkonnaameti luba, kuna tee läbiks kaitseala, kus igasugune ehitustegevus on keelatud. Ka mööduks eelmärgitud elektrikaabli trassile rajatav tee liiga lähedalt selle ääres paiknevast Kadastiku maaüksusel asuvast elamust (kd I tl 165). Puudutatud isikute poolt märgitud ajalooline tee on küll paiknenud samas kohas, kuhu paigaldati kõnealune kaablitrass, kuid käesoleval ajal on see osaliselt kattuv Kadastiku kinnistul asuva hoonestusega. Ka ei saa põhjendatuks lugeda puudutatud isikute arvamust, et kuna Kapa ja Kõutsi kinnistu omanikud on nõustunud juurdepääsuga olemasoleva pinnastee kaudu, siis on võimalik määrata juurdepääs nende kinnistule ka mujalt ehk kohta, kus olemasolev tee puudub.
17.Arvestades eeltoodut kogumis, sh asjaolu, et tegemist on liigniiske alaga, mida on näha ka fotol (kd I tl 182), asus kohus seisukohale, et puudutatud isikute I ja II pakutud alternatiive ei ole võimalik kasutada.
18.Puudutatud isik I on rajanud piki Saadu kinnistu piiri Siia lautrikohani uue eratee. Puudutatud isikud I ja II oma 26.10.2016 seisukohas leiavad, et avaldajale on võimalik määrata juurdepääs puudutatud isiku I poolt rajatud uue tee asukohta. Uut Siia lautrikohani viivat erateed on aktsepteerinud kohalik omavalitsus, politsei, päästeamet ja kohalikud kalurid. Kohus vaatluse käigus veendunud vaidlusaluse pinnastee olemasolus (kd II, tl 178 fotod, tl 149,150, kd III tl 148, 149). Kohtule on esitatud väljavõte Maa-ameti geoportaali teede kaardist, millelt on selgelt nähtav vaidlust puudutav ajalooline tee (12.10.2016 avaldaja avaldus, lisa1). Teekoridori ajaloolisuse põhistamiseks esitas avaldaja väljavõtted Maa-ameti kaardiserveri ajalooliste kaartide kaardirakendusest (25.02.2016 avaldaja seisukoht lisad 1-4).
19.Keskkonnaameti vastuse (kd III tl 57) kohaselt on Kadaka, Saadu, Kapa ja Kõutsi katastriüksusi läbiv pinnastee olemas ja see ei asu kaitstaval loodusobjektil ja kuna plaanis ei ole uue tee rajamist, ei ole keskkonnaametil vastuväiteid nimetatud tee kasutamisele juurdepääsuteena. Kohus on tunnistajate ütlustele (GE, AK, MK, kd II tl 188, 189) tuginedes välja selgitanud, et vaidlusalune pinnastee on rajatud 60-70ndatel aastatel ja on olnud kohaliku rahva kasutuses randa pääsemiseks ja roo väljatoomiseks. Pihtla Vallavalitsus on 09.08.2016 vastuses märkinud, et juurdepääsud on võimalik lahendada Laheküla Saadu, Kapa, Kõutsi ja Liiva kinnistute eraõiguslike omanike omavaheliste kokkulepete teel ning vald ei näe antud piirkonnas avaliku kasutusega teed, kuna antud asjas puudub avalik huvi. Eeltoodu põhjal kohus järeldas, et taotletava juurdepääsutee puhul tegemist olemasoleva ajaloolise teega, mida on aastaid kasutatud ja mille kasutamine on muutunud tavaks. Kohus on selle olemasolu paikvaatluse käigus ka tuvastanud. Lisaks on avaldaja sõlminud reaalservituudilepingud LÕ-ga (Kõutsi kinnistu omanik) ja Kapa kinnistu omanikega, samuti Kiti kinnistu omanikuga, mis kinnitab omakorda, et olemasolevat pinnasteed kasutatakse väljakujunenud tava kohaselt, mida peab samuti antud asja lahendamisel arvesse võtma.
20.Kohus leidis, et kuivõrd paikvaatlusel ja tunnistajate ütlustega on leidnud tuvastamist, et pinnastee on olemas, samuti arvestades asjaolu, et puudutatud isik I on rajanud piki Saadu kinnistu piiri Siia lautrikohani uue eratee, tuleb määrata juurdepääsu tee Liiva kinnistule üle Saadu kinnistu, mööda olemasolevat rannaäärset teed ja üle Kadaka kinnistu, mööda uut teed, mis kulgeb Saadu ja Kadaka kinnistu vahelist piiri. Ka on puudutatud isikute I ja II esindaja möönnud, et kui kohus kaalub avaldaja nõude rahuldamist, on võimalik määrata juurdepääs uue tee asukohta. Kui juurdepääsu kasutamiseks on olemas väljakujunenud tava, siis peab juurdepääsutee teise kohta määramiseks olema mõjuv põhjus (RKTKo 3-2-1-45-04, p 16). Kaaludes ka teisi menetluses välja pakutud juurdepääsuteid, ei ole kohus leidnud põhjust juurdepääsu määramiseks mujale. Toetudes Keskkonnaameti seisukohale, mille kohaselt on olemasolev ajalooline tee keskkonda vähem koormav, ei ole muude asukohtade kasutamine täna otstarbekas. Alternatiivi puhul tuleks rajada uus tee liigniiskele alale, mis aga tooks kaasa põhjendamatuid investeeringuid kinnistu omanikele ja oleks seetõttu liialt koormav. Olukorras, kus vaidlusaluse tee olemasolu on leidnud paikvaatluse käigus kinnitust, arvestades sealjuures selle tavana väljakujunenud kasutust, ei ole otstarbekas hakata rajama käesoleval hetkel, lahendades Liiva kinnistule juurdepääsu määramist, uut teed ja seda veel liigniiskele alale, kus tee rajamise ja ehitamise kulud oleksid suured ja omanike jaoks liialt koormavad. Ka on Keskkonnaamet oma vastuses kinnitanud, et ei näe võimalust alternatiivsesse kohta juurdepääsutee rajamiseks, kuna see asub II kategooria taimeliigi emaputk (Angelica palustris) kasvukohas. Ka paikneks tee ala ranna ehituskeeluvööndis, kus LKS § 38 lg 3 kohaselt on uute rajatiste ehitamine keelatud.
21.Kaaludes koormatavate kinnistuste omanike huvisid, kohus leidis, et olemasoleva tee kasutamine valitsevale kinnistule ehitatavate hoonete teenindamiseks ei ole teistele oluliselt koormav. Vastav juurdepääs tuleb määrata olenemata menetlusosaliste omavaheliste suhete pingelisusest. Puudutatud isiku II kinnistu otstarve on küll elamumaa, kuid planeeringu järgi paikneb ehitualune pind ca 100 meetrit teest. Ka ei koorma juurdepääsu määramine puudutatud isikut I, kui see määrata piiri äärde rajatud uuele teele. Siinjuures jättis kohus tähelepanuta avaldaja märkuse, et tee ei vasta teeseaduse nõuetele.
22.AÕS § 156 lg 1 teise ja kolmanda lause kohaselt määratakse juurdepääsu tasu kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab tasu kohus. AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu tasu kindlaks määrata ja välja mõista avaldajalt puudutatud isiku I ja II kasuks. Selleks tuleb välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsu tasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks. Tasu üle otsustamisel kaalus kohus tasu määramise ja ulatuse põhjendamiseks esitatud asjaolusid (RKTKm 3-2-1-170-12, p d 10–12). Eratee omanikul on õigus nõuda eratee teistelt kasutajatelt tasuna vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu määramisel kehtivad endiselt Riigikohtu poolt senises praktikas kujundatud põhimõtted, mille järgi tuleb kohtul tee kasutamise eest määratava tasu suuruse üle otsustamisel arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita (RKTKm 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo 3-2-1-111-11, p 14; RKTKo 3-2-1-90-11, p 11, RKTKo 3-2-1-44-11, p 28). Samuti saab jätkuvalt pidada tee omamisega kaasnevaks kohustuseks maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale (RKTKm 3-2-1-170-12, p 12). Eratee omaniku tasunõuet juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu ei välista asjaolu, et tema ise või mõni muu isik kasutab sama teed (RKTKo 3-2-1-90-11, p 12). Sellisel juhul tuleb tasu suuruse määramisel arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osi tuleb eelduslikult pidada võrdseteks (RKTKm 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo 3-2-1-111-11, p 14).
23.Riigikohus muutis oma senist seisukohta juurdepääsuga koormatud kinnisasja turuväärtuse vähenemise eest hüvitise arvestamise osas ja leidis, et see osa tasust tuleb asendada hüvitisega, mis tuleb koormatava kinnisasja igakordsele omanikule maksta kinnistu ainukasutusõiguse kaotuse eest. Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ning samuti siis, kui koormatud kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ka ise kasutama. Makstav hüvitis peab hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on AÕS § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes (RKTKm 3-2-1-180-15, p d 33, 35 ja 39).
24.Minimaalne hüvitis, mida õigustatud kinnisasja omanik peaks maatüki kasutamise eest koormatud maatüki omanikule maksma, ei või olla väiksem, kui juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurus (RKTKm 3-2-1-180-15, p 40). Seega on koormatava kinnisasja omanikul õigus saada tasu maamaksu ja juurdepääsu tee hooldamise kulutuste eest (perioodiline tasu), aga ka hüvitist omandiõiguse riive eest.
25.Avaldaja arvates on mõistlik tasu proportsionaalne osaga nõutud tee/servituudiala alla jäävast Kadaka ja Saadu kinnistu iga-aastasest maamaksust, arvestades tee olemasolu ja kasutamise vähest intensiivsust. Puudutatud isikud soovivad hüvitist kinnistu turuväärtuse vähenemise eest, Saadu kinnistu osas vähemalt 25% ulatuses, s.o ca
7 125 euro võrra, millele lisandub perioodiline hüvitis tee hooldamise kulutuste eest ja juurdepääsu alla jääva maa kasutusõiguse väärtuse järgi. Kohtu hinnangul ei ole selline hinnang objektiivne, kuna Pindi Kinnisvara hinnangu kohaselt (kd III tl 147) on Saadu kinnistu turuväärtus 27 000 eurot, seega oleks hüvitise suurus neljandik kinnistu turuväärtusest, mis ei ole põhjendatud ega mõistlik. Lisaks tuleb puudutatud isiku II arvates arvesse võtta, et Saadu kinnistu on omandatud, arvestades, et tegemist on privaatse ja rahuliku mereäärse kinnistuga. Vastavalt kohtupraktikale on tasu määramisel arvestatud andmeid maa maksustamishinna ja maamaksu kohta, mistõttu on esitatud kohtule ka Pihtla Vallavalitsuse 11.03.2016 vastavad andmed (kd I tl 133). Maatulundusmaa ruutmeetri turuhind on selles piirkonnas maa maksustamishinnast mitmekordselt suurem, mida tõendab Saadu kinnistu 12.12.2014 müügileping. Asjakohaseks ja põhjendatuks ei saa lugeda Saadu kinnistu omaniku seisukohta, et Saadu otstarbekohase majandamise seisukohalt ei ole taotletud asukohas tee olemasolu vajalik ning mingit kasutuseelist omanik sellest teest ei saa. Sama kehtib kohtu hinnangul ka Energialevi OÜ seisukoha suhtes, mille kohaselt tuleb lisaks perioodilisele hüvitisele hüvitada talle saamata jäänud tulu, kuna äriühingul ei õnnestu avaldaja nõude rahuldamise korral realiseerida oma äriplaani, millest lähtuti maaüksuse soetamisel. Tegelikult ei sõltu juurdepääsu määramine sellest, kas see ka koormatava kinnistu jaoks vajalik on, sest vastasel juhul ei oleks võimalik määrata juurdepääsu avaliku teega piirnevale kinnistule. Ka on Energialevi OÜ omandanud kinnistu tingimusega lubada juurdepääs lautrikohale samal kinnistul ja pidi äriplaani koostamisel sellega arvestama.
26.Avaldaja arvates ei ole puudutatud isikud I ja II esitanud põhistusi või põhjendusi, miks oleks õigustatud määrata olemasoleva olukorra talumise hüvitamiseks suuremaid summasid või kuidas juba kümneid aastaid kestnud olemasoleva tee kasutus võiks hakata rikkuma nende kinnistute kasutusvõimalusi või nende kinnistuomanike privaatsust. Puutuvalt puudutatud isiku I kinnistusse, siis selle eelmise omaniku antud tunnistustest ilmnes üheselt, et kohalikele kaluritele senise Siia sadamani juurdepääsu tagamine oli kinnistu eraomandisse andmise üks tingimusi. Lisaks on menetluse käigus vaid puudutatud isik II välja pakkunud paljasõnalise väite, et kinnistu turuväärtus on olemasoleva ja pikalt avalikkuse poolt kasutuses olnud tee pärast vähenenud 25% (selle väite on avaldaja enda poolt esitatud eksperdi arvamusega ümber lükanud).
27.Kuivõrd Riigikohus muutis oma senist seisukohta (RKTKm 3-2-1-180-15, p 35) juurdepääsu tasu määramisel kinnistu turuväärtuse vähenemist puudutavas osas, ei saa tasu hulka arvestada hüvitist kinnisasja turuväärtuse vähenemise eest ja selles osas avaldajalt hüvitist välja ei mõista. Kohtu hinnangul olukorras, kus antud juurdepääsu tee määratakse osaliselt asukohaga, mis on olnud kohaliku rahva kasutuses juba kümneid aastaid, sh oli tagatud kohalikele kaluritele Siia sadamani juurdepääs (nimetatu on tõendatud tunnistaja GE ütlustega), siis ei ole vastava tee juurdepääsuks kasutamine olemuselt omandiõiguse selline riive, mida peaks hüvitama. Ka ei ole puudutatud isikud oma kinnistuste väärtuse vähenemist juurdepääsu määramise tõttu nende kinnistuste kaudu kuidagi tõendanud.
28.Puudutatud isikud on kohtule esitanud Pihtla Vallavalitsuse 11.03.2016 andmed Saadu ja Kadaka maksustamishinna ja maamaksu kohta (kd I tl 133). Puudutatud isikud ei ole esile toonud taotleva hüvitise koosseisu ega muid sellekohaseid tõendeid. Hagita menetluses kohalduv uurimispõhimõte ei võta puudutatud isikutelt täielikult lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, vaid üksnes kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem (RKTKm 3-2-1-186-15, p 13 teine lõik). Seega mõistis kohus tasu välja õiglase äranägemise järgi. Pihtla Vallavalitsuse 11.03.2016 vastavate andmete alusel (kd I tl 133) on 2016. aasta kohta Saadu kinnistu maksustamishind
7720 eurot ja maamaks 77.20 eurot ning Kadaka kinnistu maksustamishind 8260 eurot ja maamaks 82.60 eurot.
29.Kohus määras juurdepääsuõiguse eest koormatavate kinnisasjade omanikele hüvitiseks 100 eurot aastas, mis katab maamaksu. Kohus võttis arvesse asjaolu, et avaldaja ainsa teekasutajana on kohustatud hoidma tee sõidetavana ja on kohustatud seda tegema oma kulul. Ka ei ole uue tee ehitus juurdepääsutee kohas võimalik.
30.Kohus jättis rahuldamata puudutatud isikute I ja II taotluse esialgse õiguskaitse tühistamiseks, kuna taotluses esitatud asjaolud on tõendamata. Kohus on teinud puudutatud isikutele kohutuseks mitte takistada avaldajale läbipääsu nende kinnistutelet. Fotolt (kd II tl 132) nähtub, et Kadaka kinnistule on juurdepääs endiselt piiratud nii, et võimalik ei ole ka paremal paistva killustikuga kaetud uue tee kasutamine.
31.Kohtuotsuse alusel tekkiva juurdepääsuõiguse siduvaks muutmine kolmandatele isikutele kinnistusraamatu kandega on võimalik kinnistusraamatusse kanda sellekohane märge (RKTKo 3-2-1-33-04, p 22; RKTKm 3-2-1-46-14, p 13). TsÜS § 68 lg 5 järgi, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Seega on põhjendatud avaldaja taotlus kanda kinnistusraamatusse märkus määratud juurdepääsu kohta ja selleks tuvastada Saadu ja Kadaka kinnistute omanike kohustus anda nõusolek juurdepääsutee kohta märkuse sisse kandmiseks kinnistusraamatusse.
32.Menetluskulud jäeti TsMS § 172 lg-te 1 ja 8 alusel menetlusosaliste endi kanda. Riigilõivu on tasunud avaldaja ja kuna lahend tehakse avaldaja huvides, siis jääb vastav kohtukulu TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel avaldaja enda kanda. Kohus leidis, et hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Vastupidine ei oleks kooskõlas TsMS § 2 järgse tsiviilkohtumenetluse ülesandega, milleks on mh tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja võimalikult väikeste kuludega. Kohtule on antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse kohta, tagamaks igal üksikjuhtumil õiglase lahenduse leidmise (Riigikohtu 31. mai 2011. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-118-11, p 19 kolmas lõik). Kohus järeldas TsMS § 172 lg 8 teise lause sõnastusest ja käesoleva vaidluse asjaoludest, et on põhjendatud jätta kohtuvälised kulud iga menetlusosalise enda kanda. MJM ́i määruskaebus
33.Puudutatud isik II esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osaliselt, resolutsiooni punktide 1, 2, 3.1.-3.3., 5, 6 ja 7 osas. Puudutatud isik II palub teha uus määrus, millega rahuldada avaldus osaliselt. Samuti palub puudutatud isik II tühistada esialgse õiguskaitse rakendamise.
34.Esiteks on puudutatud isik II märkinud, et käesoleval juhul on juurdepääsu saanud juriidiline isik ning juurdepääsu tingimused ei vasta avaldaja isikule, sest äriühingust avaldaja puhul ei ole mõeldav valitseva kinnisasja kasutamine elukohana.
35.Puudutatud isik II on seisukohal, et määratud juurdepääsu tingimused on ebaselged, sest ei ole määratud, milliste transpordivahenditega (sh millise tonnaažipiiranguga) on juurdepääs lubatud. Väidetavalt kasutas avaldaja 2016. aasta sügisel juurdepääsu rasketehnikaga, rikkudes looduskeskkonda ja naabrusõigusi. Samuti on ebaselge tee korrashoiukohustus.
36.Puudutatud isiku II arvates ei ole maakohtu põhjendustest võimalik aru saada, millised on maakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti ei ole eristatavad poolte seisukohad ja kohtu järeldused ega see, millistele tõenditele on rajatud kohtu
järeldused. Paikvaatluse protokoll ei vasta TsMS § 291 lg-s 5 sätestatud nõuetele, sest protokollile ei ole lisatud mingit kaarti ega plaani. Lisaks ei kaasatud paikvaatlusele keskkonnaametit.
37.Puudutatud isik II viitas ka sellele, et maakohus rikkus tõendite vastuvõtmise korda, sest ei arvestanud puudutatud isiku I esitatud vastuväidetega. Puudutatud isiku I arvates ei ole servituudi seadmise lepingute juures olevatel asendiplaanidel usaldusväärse tõendi kvaliteeti. Kohus jättis analüüsimata asendiplaani vastuolu maaüksuse katastrikaartidega. Puudutatud isiku II arvates ei oma servituudi seadmise lepingute juures olevad asendiplaanid asjas usaldusväärse tõendi kvaliteeti. Näiteks Kapa kinnistule servituudi seadmise lepingule lisatud tee asendiplaanile ei ole märgitud plaani koostaja andmeid. Maa-ameti maakatastri osakonna katastriarhiivi büroost saadud maaüksuste plaanidest nähtub, et avaldaja taotletava juurdepääsu ala on teena märgitud ainult Kadaka (aadressandmete järgi Kadakamarja, maaüksuse plaanil on maaüksuse nimetus “Tänava”) kinnistu kolmandale maatükile katastriüksuse tunnusega 59201:005:0530. Tee kulgeb maaüksuse piirilt, kus lõpeb avalikult kasutatav Vanamõisa – Laheküla tee, kuni sadamakohani (Siia lautrikohani) (kd I tl 127). Teiste avaldaja nõuet puudutavate maaüksuste plaanidele, absoluutselt mitte ühelegi neist, ei ole avaldaja poolt taotletavas asukohas teed kantud (kd I tl 128-131). Saadu maaüksuse plaanile on kantud üksnes maaüksusega piirnev sadamat ja maanteed ühendav tee ja piki mereäärt kulgevat teed maaüksuse plaanile kantud ei ole. Kapa maaüksuse plaanile on kantud ainult maaüksust läbiv sadamat ja maanteed ühendav tee. Ranna kaitsetsooni jäävat teed plaanil ei ole. Kõutsi maaüksuse plaanile teed kantud ei ole. Katastriüksused on mõõdistatud ajavahemikus 1995-2001.a. Saadu, Kapa ja Kõutsi katastriüksuse plaanile ei ole avaldaja nimetatud asukohta teed märgitud. Järelikult avaldaja väide “ajaloolisest teekoridorist”, mis viib Kadaka kinnistult Liiva kinnistule, ei ole kooskõlas katastriüksuse plaanidega ja on vale. Maakohtu järeldus, et tegemist on teega, mille kasutamine on kujunenud tavaks, on väär.
38.Saadu maaüksuse mereranna piiranguvööndisse jäävas osas teed ei ole. Piiranguvööndis olevad sõidujäljed saavad üksnes näidata, et ranna piiranguvööndis on seadust rikkudes mootorsõidukiga sõidetud. Tegemist ei ole ajaloolise teega. Ka Pihtla Vallavalitsus märkis 22.02.2016 kohtule antud arvamuses, et avaldaja taotletav juurdepääs on kasutusele võetud omavoliliselt, ilma maaomanike nõusolekuta. 2016. aasta suvel märkas puudutatud isik I, et keegi on sellelt alalt ilma temaga kooskõlastamata eemaldanud puid ja põõsaid, tõenäoliselt on seda tehtud kavatsusega võimendada muljet nagu oleks sellel alal tee.
39.Samuti on maakohus põhjendamatult lähtunud avaldaja esitatud omapoolsete juurdekirjutustega kaardimaterjalist ega ole arvestanud puudutatud isikute I ja II vastuväidetega, et sellised tõendid ei ole usaldusväärsed.
40.Lisaks hindas maakohus ebaõigesti usaldusväärseteks tunnistajate AK ja MK ütlusi ebaõigesti. Tegemist on avaldaja juhatuse liikme hõimlastega ja on avaldaja juhatuse liikmega seotud isikutena ilmselt huvitatud asja lahendamisest avaldaja kasuks ega ole erapooletud. Maakohtu järeldus, et Saadu maaüksusel paikneb avaldaja taotletud asukohas ajalooline pinnastee, on ebaõige. Tunnistajate ütluste ja katastriüksuse kaartidele kantud andmete vahel on vastuolu.
41.Puudutatud isiku II arvates on väär ja vastuolus tõenditega maakohtu järeldus, et Saadu maaüksuse kasutamine Liiva kinnistule juurdepääsuks on väljakujunenud tava. Kaablitrass ei lange kokku avaldaja poolt taotletud üle Saadu maaüksuse kulgeva juurdepääsuga. Järelikult on ka seetõttu alusetu rääkida üle praeguse Saadu maaüksuse kulgevast ajaloolisest teest või väljakujunenud tavast. Liiva kinnistu endise omaniku Ivar Luki omavoliline tegevus ei kujundanud mingit õiguslikult siduvat tava. Saadu
maaküksusel ei ole olemasolevat teed, mis oleks kantud teederegistrisse ja mingigi teeehitis rajatise tähenduses.
42.Maakohus võttis asja lahendamisel ebaõigesti arvesse Keskkonnaameti seisukoha. Keskkonnaameti seisukoht on puudutatud isiku II arvates ebausaldusväärne. Keskkonnaameti viidatud link kaardirakendusele ei ole tõend ega ole kooskõlas ajalooliste kaartide analüüsiga (kd I tl 123-126). Lisaks ei osalenud keskkonnaamet paikvaatlusel ega andnud asjakohast hinnangut avaldaja poolt taotletud juurdepääsu looduskaitsele lubatavusele.
43.Puudutatud isik II on ka seisukohal, et maakohtu järeldused võimalike alternatiivsete juurdepääsude mõjude kohta on oletuslikud.
44.Maakohus on olnud lubamatult passiivne ja rikkus uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud ja analüüsimata tõendite vastuolud.
45.Samuti ei arutanud maakohus menetlusosalistega juurdepääsu tasuga seonduvat. Puudutatud isikule II määratud tasu on ebamõistlikult väike ega kompenseeri omandiõiguse riivet. Saadu kinnistu otstarbekohase majandamise seisukohalt ei ole taotletud asukohas tee olemasolu vajalik ning mingit kasutuseelist Saadu kinnistu omanik sellest teest ei saa.
46.Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et Saadu kinnistule jääv juurdepääs paikneb LKS § 37 lg 1 p-s 1 sätestatud ranna piiranguvööndis ja LKS § 38 lg 1 p-s 1 sätestatud mereranna ehituskeeluvööndis. Samuti ei ole maakohus arvestanud asjaoluga, et Saadu maaüksusele kehtiva detailplaneeringuga ei ole märgitud avaldaja nimetatud asukohta servituudi vajadust ega tee määramise vajadust. Kinnistul puudub tee teederegistrisse kantud tähenduses ja tee-ehitise tähenduses. Praegune omavoliliselt loodusesse tallatud rada ei võimalda juurdepääsu igat liiki transpordivahenditega. Juurdepääsu kasutamine igat liiki transpordivahenditega kahjustab Saadu maaüksuse looduskeskkonda. Maakohtu järeldus detailplaneeringu osas on vastuolus haldusmenetluse seaduse § 60 lg-ga 2, mille järgi kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Saadu katastriüksuse detailplaneering on kehtestatud kehtiva haldusaktiga, Pihtla Vallavolikogu 25. septembri 2014.a. otsusega nr 35 (kd I tl 86). Maakohtu järeldus, et kehtivat haldusaktil ei ole mingit õiguslikku tähendust, on vastuolus õigusriigi põhimõtetega.
47.Seejuures on maakohtu otsus vastuoluline. Kohtuotsuse põhjendava osa punkti 67 viimases lauses on maakohus nentinud, et uue tee ehitus juurdepääsutee kohas ei ole võimalik, aga ei ole seda põhjendust õigusnormiga põhistanud. Gutman & Gutman OÜ määruskaebus
48.Avaldaja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles vaidlustas maakohtu määruse osaliselt. Avaldaja vaidlustab kohtumääruse osas, millega 1) määrati Kadaka kinnistu osas Liiva kinnistule juurdepääs selliselt, et juurdepääs määrati mööda uut Energialevi OÜ poolt kohtumenetluse kestel rajatud teed ja kohustati igakordsel valitseva kinnistu omanikul seda enda kulul korras hoidma ja selle eest Kadaka kinnistu omanikule tasu maksma (resolutsiooni p-d 2 ja 3.4.); 2) määrati valitseva kinnisasja omanikule kohustus tasuda teenivate kinnisasjade omanikele iga-aastaselt igaühele 100 eurot aastas (resolutsiooni p 6) ja 3) avaldaja menetluskulud jäeti avaldaja enda kanda (resolutsiooni p 8). Avaldaja palub määruskaebuse rahuldada ja muuta kohtumäärust alljärgnevalt: 1) resolutsiooni p 2.1 muuta selliselt, et juurdepääs avalikult teelt Liiva kinnistule määrataks Kadaka kinnistu osas samuti mööda ajaloolist rannaäärset teed (438,7 m2) mitte aga mööda uut Liiva kinnistu piirile rajatud teed;
2) resolutsiooni p 3.4 muuta selliselt, et valitseva kinnisasja omanik ei ole kohustatud ühelgi juhul Siia lautrini viivas ulatuses ajaloolist teed või uut teepõhja enda kulul korras hoidma; 3) resolutsiooni p 5 muuta selliselt, et parandada puudutatud isiku II nimeks MJM (kohtumääruses märgitud ekslikult M); 4) resolutsiooni p 6 muuta selliselt, et teenivate kinnisasjade omanikele makstavat tasu juurdepääsutee talumise eest vähendataks ajaloolise tee (juurdepääsutee) maamaksu osani ja tasust vabastataks täielikult Siia lautrini viiv Kadaka kinnistule jääv juurdepääsutee osa; 5) resolutsiooni p 8 muuta selliselt, et kõik esimese kohtuastme menetluskulud jäetaks puudutatud isikute I ja II kanda; 6) arutada asja kohtuistungil ja võtta asja juurde kõik määruskaebusele lisatud dokumendid kui tõendid, mida ei olnud varem võimalik esimese kohtuastme menetluses esitada; 7) jätta menetluskulud kogu ulatuses puudutatud isikute I ja II kanda.
49.Maakohus on õigesti leidnud, et kohalikele kaluritele senise Siia sadamani juurdepääsu tagamine oli Kadaka kinnistu eraomandisse (st puudutatud isikule I) andmise üks tingimusi. Samuti pole vaidlust, et Kadaka kinnistu omanik on nõustunud kohalikele kaluritele hoidma juurdepääsu Siia lautrikohani avatuna ka tulevikus. Kohus on tuvastanud, et ajaloolist juurdepääsuteed on kuni tänaseni kasutanud lisaks nimetatud kaluritele ka Niidi, Kapa, Kõutsi, Kiti ja Männi kinnistu omanikud. Vaidlust ei ole, et nii ajalooline kui ka puudutatud isiku I kohtumenetluse kestel rajatud teepõhi (mida kohtumääruse resolutsioonis nimetatakse millegipärast teeks) kuuluvad Kadaka kinnistu omandiõiguse juurde. Kuna Siia lautrini rajatud uus teepõhi on avalikkusele suunatud funktsiooniga, siis on tegemist ehituskeeluvööndisse jääva avalikkusele ligipääsetava uue erateega, mida saab rajada vaid üksnes kehtestatud planeeringu ja ehitusloa alusel, mida aga tehtud ei ole.
50.Puudutatud isiku I ehitatud uus teepõhi ja Siia lautrini viiva ajaloolise tee osa on avalikkusele suunatud funktsiooniga eratee, mille puhul kohaldub EhS. Määrusega ei saa valitseva kinnisasja omanikku panna vastutama Kadaka kinnistul asuva ja avalikkusele suunatud funktsiooniga eratee nõuetele vastavuse ja enda kulul korras hoidmise eest. Seega, kuna avalikkusele suunatud funktsiooniga eratee korras hoidmise kohustust ei saa seada AÕS § 156 lg 1 alusel esitatud avalduse raames valitseva kinnisaja omanikule, siis vähemalt Siia lautrini viivas osas ei ole avaldaja kohustatud ka ajaloolist teed enda arvel korras pidama ega selle eest Kadaka kinnistu omanikule tasu maksma. Seejuures on uus teepõhi juba ära vajunud ja ei vasta teele sätestatud nõuetele.
51.Kohus on asunud üllatuslikule arusaamatule seisukohale, et juurdepääsu määramine ei koorma ka puudutatud isikut I, kui see määrata piiri äärde rajatud uuele teele. Siinjuures jätab kohus tähelepanuta avaldaja märkuse, et tee ei vasta teeseaduse nõuetele. Kohus ei ole hinnanud puudutatud isiku I poolt kohtumenetluse kestel rajatud teepõhja maakorralduslikku võimalikkust ega mistahes muud asjaolu, vaid on lähtunud puudutatud isiku I kohtumenetluse kestel rajatud teepõhjast, mis on madalam ajaloolisest teest ning on üleujutatav. Pealegi asub uus teepõhi kaitsealuse liigi elupaiga peal ja on pimedate nurkadega. Täiendavalt jääb teepõhi Saadu kinnistu kehtestatud detailplaneeringu kohaselt kavandatud hoonestusalast kõigest 20-25 meetri kaugusele (mitte 100 meetri kaugusele, nagu seda on ekslikult märgitud kohtumääruses).
52.Seejuures jääb Energialevi poolt rajatud teepõhi määruskaebuse esitajale teadaolevalt II kaitsekategooria taimeliigi emaputke (Angelica palustris) kasvukohale. Keskkonnaamet on oma vastuses osundanud, et II kategooria liikide kaitset reguleerib
looduskaitseseaduse peatükk 8, sh sätestab § 48 lg 4, et piiritlemata II kategooria kaitsealuste liikide elupaikades rakendub isendi kaitse, ja § 55 lg 7, et II kaitsekategooria taimede kahjustamine, sealhulgas korjamine ja hävitamine, on keelatud. Määruskaebuse esitaja uue tee ääres tehtud fotodest ja Keskkonnaameti vastusest nähtub üheselt, et uue tee ääres kasvab seadusega kaitstavaid emaputkesid. Seega ei ole puudutatud isiku I poolt uue teepõhja rajamine maakorralduslikult lubatud ning seda ei ole võimalik ka selle tõttu korras hoida.
53.Kohus on ebaõigesti järeldanud, et puudutatud isiku I rajatud uue teepõhja asukohta on aktsepteerinud kohalik omavalitsus, politsei, päästeamet ja kohalikud kalurid. Kohus ei ole seejuures viidanud ühelegi tõendile, vaid on tuginenud puudutatud isiku I paljasõnalisele väitele. Kohus ei ole millegagi põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud Siia lautrini viiva tee asukoha valikul Kadaka kinnistu sees Keskkonnaameti seisukohaga, emaputke kasvualaga, kohaliku tavaga ning uue teepõhja asumisega üleujutataval alal, kaugusega puudutatud isiku II hoonestusalast ja asjaoluga, et ajaloolist teed on kasutatud kohalike poolt Siia lautrini jõudmiseks kümneid aastaid ning sellise kasutuse talumist on eeldanud kohalik omavalitsus selle maatüki erastamisel kui ka kõik Kadaka kinnistu omanikud ise. Pihtla Vallavalitsuse 11.11.2016 seisukoha järgi ei ole Pihtla Vallavalitsus mitte kunagi väitnud, et aktsepteerib Siia lautrikohani minevat uut teed.
54.Kokkuvõttes on kohus jätnud kohtumääruses täielikult põhjendamata: 1) miks on antud juhul mõistlik juurdepääsutee määrata Energialevi OÜ poolt rajatud uue teepõhja kaudu, mitte aga ajaloolise tee kaudu; 2) miks ei ole avaldaja viited uue teepõhja ehitusseadustikule mittevastavusele ja sellega seonduvale asjakohased; 3) miks on kohus määranud makstavaks hüvitiseks 100 eurot aastas, mitte aga lähtunud avaldaja poolt juurdepääsuteele tehtud kulude suurusest ja maamaksust, arvestades, et tegemist on olemasoleva ajaloolise teega, mille teekoridor on muuhulgas kantud ka Pihtla valla rannaalade osaüldplaneeringule.
55.Lisaks on maakohus ebaõigesti jätnud avaldaja menetluskulud avaldaja enda kanda. Avaldaja arvates tuleks tema menetluskulud jätta puudutatud isikute I ja II kanda, sest nad on esitanud arvukalt ja kõikvõimalikke põhjendamatuid taotlusi, väited ja tõendeid. Seejuures põhjustasid puudutatud isikud I ja II ajaloolisele juurdepääsuteele paikvaatluse teostamise ja tingisid kohtumenetluse venimist ega pidanud heausklikult avaldajaga läbirääkimisi kompromissi saavutamiseks. Puudutatud isikud on kõigepealt kohtueelselt tagasi lükanud avaldaja ettepanekud seada ajaloolisele teele reaalservituut vabatahtlikult ja seejärel vaielnud alusetult vastu avaldaja avaldustele. GA ja SA määruskaebus
56.Puudutatud isikud IV ja V on vaidlustanud maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas. Puudutatud isikud IV ja V ei nõustu maakohtu seisukohaga, et antud vaidluses ei ole menetlusosalistel vaja õigusteadmistega isiku abi.
57.Arvestades vaidluse sisu (oht et servituudiga koormatakse kaebuse esitaja kinnistu) ning asjaolu, et avaldus ja selle vastus ning avaldus puudutatud isikute kaasamiseks on koostatud lepinguliste esindajate poolt on põhjendatud, et ka kaebuse esitajal on vajalik lepingulise esindaja abi, et saada aru vaidluse sisust ja kohtu korraldustest ning et kaitsta enda õigusi. Kuna avaldajate avaldus rahuldati ning alternatiivse juurdepääsu lahenduse pakkusid välja puudutatud isikud I ja II, siis on põhjendatud, et menetluskulud kannavad nemad. Puudutatud isikutel I ja II oli võimalus vältida kulutuste tekkimist, kui nad oleksid jätnud esitamata täiesti alusetu alternatiivi, mille alusel kaasati menetlusse kaebuse esitajad.
LÕ vastumääruskaebus
58.Puudutatud isik VI on vaidlustanud maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas. Puudutatud isik VI ei nõustu maakohtu seisukohaga, et antud vaidluses ei ole menetlusosalistel vaja õigusteadmistega isiku abi.
59.Arvestades vaidluse sisu (oht, et LÕ-le kuuluvale kinnistule rajatakse uus tee) ning asjaolu, et avaldus ja selle vastus ning avaldus puudutatud isikute kaasamiseks on koostatud lepinguliste esindajate poolt on põhjendatud, et ka kaebuse esitajal on vajalik lepingulise esindaja abi, et saada aru vaidluse sisust ja kohtu korraldustest ning et kaitsta anda õigusi. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuna avaldajate avaldus rahuldati ning alternatiivse juurdepääsu lahenduse pakkusid välja puudutatud isikud I ja II, siis on põhjendatud, kui menetluskulud kannavad nemad. Puudutatud isikutel I ja II oli võimalus vältida kulutuste tekkimist, kui nad oleksid jätnud esitamata täiesti alusetu alternatiivi, mille alusel kaasati menetlusse kaebuse esitaja. Pakutud alternatiivi ei oldud kontrollitud ega eelnevalt läbi mõeldud. Eeltoodu tegemisel oleks pidanud antud alternatiivi esitajad saama aru, et antud alternatiivi ei ole võimalik realiseerida, sest see on ebamõistlik.
60.Lisaks ei ole maakohus vähimalgi määral hinnanud LÕ isikust tulenevaid asjaolusid, mistõttu oli tema puhul lepingulise esindaja teenuse kasutamine ilmselgelt põhjendatud ja vajalik. Vastused määruskaebusele ja menetluse edasine käik
61.Avaldaja vaidles vastu puudutatud isiku II määruskaebusele ja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Avaldaja nõustus puudutatud isikute IV ja V määruskaebusega ja puudutatud isiku VI vastumääruskaebusega.
62.Puudutatud isikud I ja II vaidlesid vastu avaldaja, puudutatud isikute IV ja V määruskaebustele ja puudutatud isiku VI vastumääruskaebusele ja palusid jätta määruskaebused rahuldamata.
63.Puudutatud isik III märkis vastuseks määruskaebustele, et kuna tegemist on naabrite vahelise vaidlusega, kus avalik huvi puudub, siis ei ole Pihtla Vallavalitsus vaidlusesse aktiivselt sekkunud. Puudutatud isik III usaldab kohtu seisukohta.
64.Puudutatud isik VI vaidles vastu puudutatud isiku II määruskaebusele ja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning rahuldada avaldaja määruskaebus.
65.Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
66.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Pärnu Maakohtu 17.11.2016 määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel osaliselt tühistada menetluskulude jaotuse osas ja puudutatud isikule II määratud juurdepääsu tasu suuruse osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue määruse, millega suurendab Saadu kinnistu osas määratud juurdepääsu tasu aastas 100 eurolt 150 euroni ning jätab maakohtu menetluses tekkinud GA ja SA ning LÕ menetluskulud võrdsetes osades MJM’i ja Energialevi OÜ kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 17.11.2016 määruse TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel muutmata, kuid täiendab maakohtu põhjendusi ja täpsustab resolutsiooni. Lisaks parandab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 17.11.2016 määruse resolutsioonis ilmse ebatäpsuse puudutatud isiku II eesnimes ja märgib resolutsiooni punkti 5 „M“ asemel „M“. Samuti teeb ringkonnakohus parandused maakohtu määruse resolutsiooni punktis 2 märgitud katastritunnuste osas. Avaldaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Puudutatud isiku II määruskaebus tuleb
rahuldada osaliselt. Puudutatud isikute IV ja V määruskaebus ning puudutatud isiku VI vastumääruskaebus tuleb rahuldada.
67.Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt RKTKm 3-2-1-180-15, p 49; RKTKo 3-2-1-48-10, p 22; RKTKo 3-2-1-41-08, p 20; RKTKo 3-2-14-06, p 25; RKTKo 3-2-1-85-05, p 16).
68.Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et avaldajal puudub juurdepääs temale kuuluvale Liiva kinnistule vallale kuuluvalt avalikult Vanamõisa-Laheküla teelt. Avaldajal on olemas juurdepääs üle Kapa ja Kõutsi kinnistute vastavalt notariaalselt tõestatud servituutide seadmise lepingutele (kd III tl 97-100, 101-104). Avaldaja ei ole aga saanud kokkuleppele Saadu ja Kadaka kinnistute omanikega juurdepääsu saamiseks üle nende kinnistute. Käesolevas menetluses vaieldakse eelkõige juurdepääsu asukoha üle. Avaldaja ei nõustu Saadu ja Kadaka kinnistu piirile määratud juurdepääsuga. Puudutatud isik II ei nõustu üle Saadu kinnistu määratud juurdepääsuga ning on heitnud maakohtule ette alternatiivsete juurdepääsu võimaluste (üle puudutatud isikute IV, V ja VI kinnistute) kontrollimata jätmist. Samuti on maakohtu määrus vaidlustatud juurdepääsu tingimuste, juurdepääsu tasu suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Lisaks on puudutatud isik II palunud tühistada esialgse õiguskaitse abinõu rakendamine.
69.Kolleegium arvestab määruskaebuse lahendamisel seda, et valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vastandlike huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt RKTKm 3-2-1-180-15, p 49; RKTKo 3-2-1-14-06, p 28; RKTKo 3-2-1-85-05, p 22). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus juurdepääsu määramisel ületanud diskretsioonipiire. Maakohus on avalduse rahuldamise eeldusi piisava põhjalikkusega kontrollinud ja leidnud õigesti, et avaldajale tuleb tagada juurdepääs mööda Saadu kinnistul asuvat teed ning mööda Saadu ja Kadaka kinnistute piiril asuvat teed. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks selles osas maakohtu põhjendusi täiendada. Osaliselt nõustub ringkonnakohus puudutatud isiku II väitega, et maakohus ei ole kõiki väiteid ja tõendeid määruses hinnanud. Kolleegiumi arvates on maakohus osaliselt rikkunud määruse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8). Samas ei nõustu kolleegium puudutatud isiku II seisukohaga, et maakohus rikkus uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud.
70.Puudutatud isik II on juhtinud tähelepanu sellele, et juurdepääsu on saanud juriidiline isik, kelle puhul ei ole mõeldav valitseva kinnisasja kasutamine elukohana. Avaldaja on puudutatud isikule II vastu vaielnud, viidates sellele, et juurdepääs on määratud igakordse kinnisasja omaniku kasuks ja mitte konkreetselt avaldajale. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isiku II väide otsitud ja asjakohatu. Asjaolu, et Liiva kinnistu omanik on juriidiline isik, ei välista juurdepääsu taotlemist Liiva kinnistule, et kasutada Liiva kinnistut elukohana olukorras, kus Liiva kinnistule on väljastatud ehitusload elamu ehitamiseks. Seadus ei sätesta piiranguid, millised kinnisasjad saavad juriidilisele isikule kuuluda ega välista seda, et juriidilisele isikule kuulub kinnisasi, millel asub elamu.
71.Ringkonnakohus ei nõustu ka puudutatud isiku II etteheidetega paikvaatluse protokollile. Asjaolu, et protokollile ei ole lisatud mingit kaarti ega plaani, ei muuda protokolli TsMS § 291 lg-s 5 sätestatud nõuetele mittevastavaks. Riigikohus on leidnud, et vaatlusprotokolli mõte on anda edasi esmajoones kohtu enda poolt vahetult tajutut ning kui vaatlusprotokoll kohtu tajutut ei kajasta, siis on see tõendina väärtusetu
(RKTKo 3-2-1-80-08, p 26). Samas on vaatlust korraldaval kohtunikul suur diskretsioonivoli, otsustamaks, mida konkreetselt protokolli kanda (RKTKo 3-2-1-4108, p 16). Ringkonnakohtu arvates kajastab vaatlusprotokoll kohtu enda poolt vahetult tajutut ja asja lahendamise seisukohast olulist teavet, sh seda, kuidas on avalikult kasutatavalt teelt võimalik liikuda Liiva kinnistule ning missugune on olemasolev tee (paikvaatluse protokoll kd II tl 178-179). Ka Keskkonnaameti vaatlusele kaasamata jätmine ei ole määrava tähendusega, sest tee olemasolus veendumiseks ei olnud kohtule vajalik Keskkonnaameti selgitused võimalike looduskaitsest tulenevate piirangute osas.
72.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha üle Saadu kinnistu määratud juurdepääsu osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et juurdepääsu määramisel ei oma tähtsust, kas olemasolev tee on märgitud Saadu kinnistu detailplaneeringusse. Maakohus on õigesti viidanud sellele, et juurdepääsu õiguse teostamise eelduseks ei ole detailplaneeringu kehtestamine. Kõiki asjaolusid arvestades peab olema piisavalt selge, et kõnealusest kohast pääseb läbi või et tee rajamine sinna on võimalik. Eeltoodust tulenevalt ei takista Saadu kinnistule juurdepääsu määramist asjaolu, et detailplaneeringu kohaselt ei asu Saadu kinnistu kaldapoolses osas sõidetavat teerada või et teerada asub ehituskeeluvööndis. Keskkonnaamet on selgitanud, et olemasoleva tee paiknemine ranna piiranguvööndis ei ole keelatud.
73.Puudutatud isik II on esitanud vastuväited maakohtu poolt lahendi tegemisel arvesse võetud tõenditele. Ringkonnakohtu arvates on maakohus tõendeid kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele, et Saadu kinnistul on olemas teerada, mida on võimalik kasutada liiklemiseks üle Kapa ja Kõutsi kinnistute Liiva kinnistule. Seejuures ei eelda juurdepääsu võimaldamine ka seda, et juurdepääs oleks mööda teed, mis oleks kantud teederegistrisse. Olukorras, kus tee on olemas ja seda on kasutatud, ei oma juurdepääsu asukoha määramisel käesoleval juhul määravat tähtsust, kas tegemist on ajalooliselt väljakujunenud teega ja kuidas on tee tekkinud. Kolleegiumi arvates toetavad kaardiandmed maakohtu poolt tuvastatut, et Saadu kinnistul on olemas tee, mida on võimalik kasutada juurdepääsuna Liiva kinnistule. Lisaks olukorras, kus kohus on vaatlusel ise veendunud tee olemasolus ja selle läbitavuses, ei saa kahelda ka esitatud tõendite usaldusväärsuses (sh kaardid ja tunnistajate ütlused), kui tõendid kinnitavad kohtu poolt vahetult tajutut. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnanguga, et juurdepääsu määramine üle Saadu kinnistu ei ole puudutatud isikule II ülemäära koormav. Seda, miks ei ole puudutatud isikute I ja II pakutud alternatiivsed juurdepääsutee variandid määratud juurdepääsuteest sobivamad, analüüsib ringkonnakohus alljärgnevalt.
74.Ringkonnakohus hindab Liiva kinnistule määratud juurdepääsu selles osas, mis on määratud üle tee, mis asub Saadu ja Kadaka kinnistute piiri ääres Kadaka kinnistul. Puudub vaidlus selles üle, et Kadaka kinnistule rajatud uus tee viib mööda kinnistu piiri Siia lautrikohani. Kohus on ka vaatluse käigus tee olemasolus veendunud. Vaidlust ei ole ka selles, et puudutatud isik I omandas kinnistu tingimusega, et tagab juurdepääsu kaluritele Siia lautrikohani. Kadaka kinnistu endine omanik GE selgitas tunnistajana, et lautrikohani läks kogu aeg tee ning et vald nõudis, et kalamehed pääsevad lautrisse (kd II tl 187). Maakohtu määruse põhjendustes on korratud puudutatud isikute I ja II 26.10.2016 seisukohas esitatud väidet, et uut Siia lautrikohani viivat erateed on aktsepteerinud kohalik omavalitsus, politsei, päästeamet ja kohalikud kalurid. Avaldaja on määruskaebusele lisanud tõendi (kd IV tl 18), milles ehitusspetsialist PA märgib Pihtla valla nimel, et Pihtla Vallavalitsus ei ole mitte kunagi väitnud, et aktsepteerib Siia lautrikohani viivat uut teed. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikute I ja II seisukohaga, et kuna valda esindab õigussuhetes vallavanem, mitte aga ehitusspetsialist, siis ei saa käsitleda avaldaja esitatud tõendit valla ametliku seisukohana. Küll aga ühtib
valla ehitusspetsialisti seisukohaga valla ametlik 21.12.2016 seisukoht, mille kohaselt lõpeb omavalitsusele kuuluv munitsipaaltee Lautri katastriüksuse piiril ja kõik teised teed sealt edasi on erateed, mille osas vald ei ole võtnud ega saagi võtta mingit seisukohta (kd IV tl 84). Seega tuleb maakohtu määrusest jätta välja põhjendus, mille kohaselt on uut Siia lautrikohani viivat erateed aktsepteerinud kohalik omavalitsus. Lisaks ringkonnakohus märgib, et olenemata sellest, kes on nimetatud teed aktsepteerinud, ei ole tee olemasolus vaidlust, mistõttu on juurdepääsu määramine üle selle tee võimalik. Juurdepääsu määramist ei takista asjaolu, et tee ääres kasvavad kaitse all olevad taimed.
75.Maakohtus toimunud menetluse kestel on puudutatud isikud I ja II möönnud, et kui kohus kaalub avaldaja nõude rahuldamist, on võimalik määrata juurdepääs uue tee asukohta. Puudutatud isikud I ja II on viidanud omaniku õigusele muuta juurdepääsu asukohta oma kinnistul (kd II tl 137). 12.10.2016 lõppseisukohtades on puudutatud isik I kinnitanud, et ta oleks mõistlikel tingimustel (sh transpordivahendite piiratud tonnaaž, avaldaja ehitab tee välja ja hooldab teed) nõus seadma tasuta servituuti juurdepääsuks piki Saadu kinnistu piiri, kui muud alternatiivset juurdepääsuvõimalust ei ole (kd III tl 124). Ringkonnakohus märgib, et puudutatud isik I, kelle kinnistul nimetatud tee asub, ei ole maakohtu määratud juurdepääsu vaidlustanud ei juurdepääsu asukoha ega juurdepääsu tasu või tingimuste osas. Vaidlust ei ole ka selle üle, et puudutatud isik I on omandanud Kadaka kinnistu tingimusega võimaldada kohalikele kaluritele vaba juurdepääs kinnistul asuva lautrini.
76.Ringkonnakohtu arvates ei anna avaldaja määruskaebuses esitatud väited alust määrata uue tee asemel juurdepääsuna teise Kadaka kinnistul asuva vanema tee kasutamine. Ei ole ka arusaadav, miks peab avaldaja Kadaka kinnistul asuvat vanemat teed kvaliteedilt paremaks kui uut kruusateed. Lisaks puudub alus arvata, et uus tee ei sobi kasutamiseks juurdepääsuteena. AÕS § 156 lg 1 alusel määratav juurdepääs ei pea olemata ilmtingimata tee ehitusseadustiku järgi, vaid see võib olla ka looduslik tee või rada, mis võimaldab juurdepääsu vajavale kinnistule liikumist. Puudutatud isikud I ja II on viidanud ka sellele, et tee on kavandatud sellise laiusega, et seal mahub liiklema ka näiteks päästeameti liiklusvahenditega (kd II tl 137). Selleks, et Siia lautrini viivat teed võiks kohtu määramisel kasutada juurdepääsuna, ei pea nimetatud tee olema ka avalikkusele ligipääsetav eratee ega vastama teele seaduses kehtestatud nõuetele. Asjaolu, et uus kruusatee kulgeb emaputke kasvuala servas, ei põhjenda juurdepääsu määramata jätmist. Lisaks ei õigusta uue tee kaudu määratud juurdepääsu muutmist asjaolu, et see asub Saadu kinnistul asuva hoone läheduses. Saadu kinnistu omanik ei ole ise sellist väidet esitanud. Seega on maakohus määranud juurdepääsu õigesti.
77.Üle Kadaka kinnistul asuva tee juurdepääsu määramisel tuleb maakohtu määruse resolutsiooni sõnastust täpsustada, märkides, milliste kinnistute piiril asub uus tee, millele juurdepääs määrati. Samuti tuleb parandada õigeks maakohtu määruse resolutsiooni punktis 2 märgitud katastritunnuste numbrid Saadu ja Kadaka kinnistu osas. Tunnuse 59201:005:0530 asemel tuleb Saadu kinnistu õigeks katastritunnuseks märkida 59201:005:0704 ning Kadaka kinnistu õigeks katastritunnuseks 59201:001:0908.
78.Ringkonnakohus esitab täiendavad põhjendused, miks ei ole võimalik määrata juurdepääsuteed Liiva kinnistule puudutatud isikute I ja II poolt pakutud alternatiivsetele asukohtadele. Puudutatud isikud I ja II pakkusid esimese alternatiivse variandina määrata Liiva kinnistule juurdepääs avalikult kasutatavale teele üle Kapa ja Kõutsi kinnistute, mis ei eelda kulgemist üle puudutatud isikute I ja II kinnistute. Teise alternatiivina pakkusid puudutatud isikud I ja II varianti määrata juurdepääs sama asukohaga, kuhu paigaldati elektri maakaabelliin, s.o üle Pihla ja Kõutsi maaüksuste.
Sisuliselt tähendaksid mõlemad variandid vajadust rajada uus tee. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et uue tee rajamise kulud oleksid antud juhul põhjendamatud ja omanike jaoks liialt koormavad. Lisaks asuks juurdepääs mõlemal juhul II kategooria taimeliigi emaputke (Angelica palustris) kasvukohas, st ehituskeeluvööndis, kus LKS § 38 lg 3 kohaselt on uute rajatiste (sh tee) ehitamine keelatud (kd III tl 57 pöördel, tl 60). Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku II esitatud väitega, et maakohtu järeldused võimalike alternatiivsete juurdepääsude mõjude kohta on oletuslikud.
79.Lisaks ringkonnakohus märgib järgmist. Asjaolu, et Kapa ja Kõutsi kinnistutele on seatud servituudid Liiva kinnistu kasuks juurdepääsuks mööda olemasolevaid teid, ei põhjenda juurdepääsu määramist nendele kinnistutele selliselt, et tuleks rajada uus tee algusega Vanamõisa-Laheküla teelt üle Kapa ja Kõutsi kinnistute Liiva kinnistule. Puudutatud isikute I ja II esitatud T-Konsult OÜ eksperthinnangust nähtub, et kaablikaitsetoru kohale rajatav tee taluks ka veoauto standardtelje koormust. Samas on eksperthinnangus mööndud, et ca 40-meetrise lõigu osas on tegemist puuduliku kandevõimega ning teelõigu läbitavuse tagamiseks igasuguse ilma ja veetaseme korral on soovitav kasutada geotekstiili konstruktsiooni eristamiseks aluspinnasest ning geokärge täidetuna paekillustikuga ja eriti nõrga aluspinnase puhul kavandada geotekstiiliga ümbritsetud killustikust padja rajamine (kd II tl 98 pöördel). Eltel Networks AS, kes teostas elektrikaabli paigalduse, osakonna juhataja Gert Vaba arvates ei ole tee rajamine kaablitrassile mõeldav (kd II tl 19, 22). Eeltoodust saab järeldada, et isegi kui uue tee rajamine oleks võimalik, tuleks tee kandevõime tagamiseks võtta kasutusele täiendavaid meetmeid.
80.Kindlasti riivaks alternatiivsed variandid puudutatud isikute I ja II õigusi vähem kui käesolevalt määratud juurdepääs, kuid uue tee rajamist (ja vastava kulu tegemist) see ei õigusta, kui maakorralduslikult on olemas muu soodsam võimalus (s.t kasutada juurdepääsuks olemasolevat teed). Järelikult on maakohus poolte huve kaaludes õigesti järeldanud, et pakutud alternatiivsed juurdepääsu võimalused ei ole käesoleval juhul sobivad.
81.Puudutatud isik II on viidanud ka sellele, et määratud juurdepääsutingimused on ebaselged, sh millise transpordivahendiga (k.a millise tonnaažiga) võib juurdepääsu kasutada. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik maakohtu määratud juurdepääsu tingimusi täpsustada Kadaka kinnistule määratud juurdepääsu osas ja märkida, et Kadaka kinnistu osas on juurdepääs üle Kadaka ja Saadu kinnistu piiril asuva tee. Muus osas on juurdepääsu tingimused piisavalt selged. Kui tee kasutamisel selgub, et tee kasutamine maakohtu määratud tingimustel (sh nt ehitustegevuse käigus raskeveokite liikumine) kahjustab teed, on valitseva kinnistu omanikul tee korrashoiukohustus. Asjaolude muutumise korral on võimalik ka esitada avaldus tee kasutamise tasu muutmiseks. TsMS § 459 lg 1 p 1 kohaselt on pärast kohtulahendi jõustumist, millega mõisteti välja perioodilised maksed, poolel õigus nõuda maksete suuruse muutmist, kui on oluliselt muutunud maksete suurust mõjutavad asjaolud. Seni kuni ei ole selgunud, kas avaldaja poolt tee kasutama asumisega kaasnevad puudutatud isikule täiendavad tee korrashoidmise kulud, ei ole põhjust maakohtu määratud juurdepääsu tingimusi ega juurdepääsu tasu muuta.
82.Õige on puudutatud isiku I viide sellele, et maakohtu määruse resolutsiooni p-s 3.3. on ebaõigesti märgitud Kadaka kinnistul asuva juurdepääsutee ala suuruseks 438,7 m2. Sellisele suurusele viitas avaldaja ja see vastab juurdepääsule üle Kadaka kinnistu mööda vana teed. Käesoleval juhul määrati juurdepääs mööda uut teed pindalaga 210 m2 (kd IV tl 59, 61).
83.Järgnevalt vastab ringkonnakohus menetlusosaliste väidetele juurdepääsutee korrashoiukohustuse osas. Avaldaja on märkinud, et vähemalt Siia lautrini viivas osas ei peaks avaldajal olema kohutust hoida teed korras, sest tegemist on avalikkusele suunatud funktsiooniga erateega. Puudutatud isik I ei ole selle seisukohaga nõustunud ja on märkinud, et tegemist on teega, mida kasutab piiritletud isikute ring vastavalt kokkuleppele.
84.Ringkonnakohus märgib, et korrashoiukohustuse osas saab kohtupraktikast välja tuua kaks lähenemist. Esiteks on võimalik panna tee korrashoiukohustus valitseva kinnisasja omanikule tulenevalt AÕS § 179 lg-st 1 ning kui teed kasutab ka koormatud kinnisasja omanik, siis saab seda arvestada juurdepääsutee rajamisel. Teiseks on võimalik määrata tee korrashoiukohustuse koormatud kinnistu kui tee omanikule ehitusseadustiku mõttes (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 08.01.2010 otsus tsiviilasjas nr 2-08-1455, RKTKm 3-21-180-15). Ringkonnakohus on seisukohal, et kuivõrd praegusel juhul saab juurdepääsust kasu eelkõige avaldaja, siis on põhjendatud määrata korrashoiukohustus temale. Asjaoluga, et Saadu ja Kadaka kinnistu piiri ääres asuvat teed kasutavad ka kohalikud kalurid või muud isikud, kes on tee kasutamises puudutatud isikuga I kokku leppinud, arvestab ringkonnakonnakohus juurdepääsu tasu määramisel.
85.Juurdepääsu tasu osas ei ole maakohus avaldaja arvates põhjendanud, miks on makstavaks hüvitiseks 100 eurot aastas, mitte ei lähtuta juurdepääsuteele tehtud kulude suurusest ja maamaksust, arvestades, et tegemist on olemasoleva ajaloolise teega. Puudutatud isiku II arvates on temale määratud tasu ebamõistlikult väike ega kompenseeri Saadu kinnistu omaniku omandiõiguse riivet. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada maakohtu põhjendusi Kadaka kinnistule määratud 100 euro suuruse juurdepääsu tasu osas. Saadu kinnistule määratud juurdepääsu tasu suuruse osas ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu ja peab vajalikuks tasu suurendada 100 eurolt 150 euroni.
86.Riigikohus on juurdepääsutee asjades asunud korduvalt seisukohale, et koormatud kinnisasja omanikule makstav tasu peab lisaks tee hooldamise kulude hüvitamisele sisaldama hüvitist omandiõiguse riive eest (RKTKm 3-2-1-1-17, p 14; 3-2-1-180-15, p 33). Omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all ja seepärast tähendab iga sunniviisiline kinnisomandi kitsendamine omandipõhiõiguse riivet (vt RKTKm 3-2-11-17, p 14).
87.Puudutatud isik II on viidanud ka sellele, et maakohus ei arutanud pooltega juurdepääsu tasuga seonduvat. Ringkonnakohus möönab, et maakohus oleks võinud menetlusosalistega rohkem arutada tasu suurust. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et menetlusosalised on saanud esitada oma väiteid ja tõendeid ning olemasoleva materjali põhjal on võimalik juurdepääsu tasu suurust määrata. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaatamata hagita menetluses kehtivale uurimispõhimõttele, ei võta see menetlusosalistelt kohustust tuua esile kohtulahendi tegemiseks vajalikud asjaolud ja esitada tõendid (vt RKTKm 3-2-1-186-15, p 13). Olukorras, kus kohtu menetluses on varaline vaidlus, pooled vaidlevad nõude suuruse üle ning kõigi nõude suuruse kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega, võimaldab TsMS § 233 kohtul otsustada nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (RKTKm 3-2-1-1-1-17 p 16). Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik TsMS § 233 alusel otsustada juurdepääsu tasu suurus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.
88.Täpsemalt mõjutavad Saadu kinnistu suhtes juurdepääsu tasu suurust alltoodud asjaolud: - puudutatud isiku II kinnistu pindala on 11 031 m2 ja juurdepääsutee pindala 248 m2; - puudutatud isiku II kinnistul paikneb rannaäärne tee, mida on aastaid kasutatud;
puudutatud isiku II kinnistul paiknevat rannaäärset teed pidi saab avaldaja liikuda edasi oma kinnistule üle Kapa ja Kõutsi kinnistu, kus paikneva tee suhtes on avaldajal sõlmitud servituudi seadmise lepingud; - puudutatud isiku II kinnistu suhtes on kehtestatud detailplaneering, mis näeb ette kinnistule üksikelamu ehituse. Kavandatud hoone jääb Kasti lahest 120 meetri kaugusele (kd I tl 80, 85). Määratud juurdepääsutee ei takista kinnisasja sihipärast ja detailplaneeringule vastavat kasutust; - detailplaneeringust nähtub, et krundi piiri äärde on planeeritud pääs kallasrajale (kd I tl 85); - Pindi Kinnisvara 28.09.2016 arvamuse kohaselt vähendab Saadu kinnistu privaatsust naaberkinnistule rajatud uus kruusakattega tee, mis kulgeb mööda kinnistu piiri (kd III tl 147 pöördel). Puudutatud isik II ise ei ole tuginenud sellele, et Saadu ja Kadaka piiri ääres asuvat teed pidi avaldajale juurdepääsu võimaldamine riivaks tema omandiõigust; - Saadu kinnistu maksustamishind on 7 720 eurot ja maamaks 77,20 eurot aastas.
89.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku II seisukohaga, et maakohus ei ole üldse arvestanud asjaoluga, et puudutatud isik II ei saa tema kinnistule määratud juurdepääsuteest kasutuseelist. Maakohus on määruses märkinud, et juurdepääsutee määramine ei sõltu sellest, kas see on vajalik ka koormatava kinnistu jaoks. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga II selles, et talle tuleb hüvitada kinnistu väärtuse vähenemine vähemalt 25% ulatuses ja lisaks veel perioodiline hüvitis tee korrashoiu ja hooldamise kulude ja juurdepääsu alla jääva maa kasutusõiguse väärtuse järgi. Puudutatud isik II ei ole Saadu kinnistu omandit kaotanud ega tõendanud, et kinnistu väärtus on juurdepääsutee määramise tõttu pöördumatult vähenenud. Lisaks on ringkonnakohus hüvitise määramisel arvestanud asjaoluga, et Saadu kinnistul asuva rannaäärse juurdepääsutee korrashoiukohustus on avaldajal endal, mitte puudutatud isikul II. Seega tee võimalike hooldus- ja korrashoiukulude võrra on Saadu kinnistu omanikule määratava juurdepääsu tasu ka taotletust oluliselt väiksem.
90.Eeltoodud asjaolusid arvestades on kolleegiumi hinnangul põhjendatud määrata avaldajalt puudutatud isiku II kasuks väljamõistetava perioodilise hüvitise suuruseks 150 eurot aastas. Sellega on puudutatud isikule II tagatud õiglane hüvitis omandipõhiõiguse riive eest, arvestades siiski seda, et puudutatud isiku II omandiõiguse teostamine (sh privaatsus kinnisasjal) on piiratud seal juba varasemast ajast paikneva rannaäärse teeraja tõttu ja kinnistu piiri äärde naaberkinnistule rajatud uue tee tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul katab hüvitis 150 eurot koormatud kinnistuosaga seotud kulu (s.o juurdepääsutee osale vastava maamaksu) ja omandipõhiõiguse riive. Järelikult tuleb suurendada Saadu kinnistul asuva juurdepääsu eest määratud juurdepääsu tasu.
91.Kadaka kinnistu suhtes juurdepääsu tasu suurust mõjutavad alltoodud asjaolud: - katastriüksuse nr 59201:001:0908 osas, millel asub juurdepääsutee, on puudutatud isiku I kinnistu pindala on 11 336 m2 ja juurdepääsutee pindala 210 m2. Kokku on Kadaka kinnistu suuruseks 4,5 ha ja see koosneb neljast katastriüksusest; - puudutatud isiku I kinnistu on 100% ulatuses maatulundusmaa; - kohalikele kaluritele senise Siia sadamani juurdepääsu tagamine oli Kadaka kinnistu eraomandisse andmise üks tingimusi; - puudutatud isik I on rajanud piki Saadu kinnistu piiri Siia lautrikohani uue tee ja leidis, et avaldajale on võimalik määrata juurdepääs nimetatud tee asukohta; - määratud juurdepääsutee ei takista kinnisasja sihipärast kasutust; - Kadaka kinnistu maksustamishind on 8 260 eurot ja maamaks 82,60 eurot.
92.Eeltoodud asjaolusid arvestades on kolleegiumi hinnangul maakohus määranud põhjendatult avaldajalt puudutatud isiku I kasuks väljamõistetava perioodilise hüvitise -
suuruseks 100 eurot aastas. Sellega on puudutatud isikule I tagatud õiglane hüvitis omandipõhiõiguse riive eest. Lisaks on puudutatud isik I ise 16.12.2016 vastuses määruskaebustele märkinud, et tema arvates on maakohtu poolt temale määratud juurdepääsu tasu mõistliku suurusega. Juurdepääsu tasu suuruse osas on ringkonnakohus arvestanud ka asjaoluga, et Saadu ja Kadaka kinnistu piiri ääres asuvat teed kasutavad ka kohalikud kalurid või muud isikud, kes on tee kasutamises puudutatud isikuga I kokku leppinud. Avaldaja ei ole esitanud määruskaebuses selliseid asjaolusid, mis annaksid alust määratud tasu suurust muuta.
93.Pärnu Maakohtu 20.07.2016 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu on maakohus põhjendatult jätnud jõusse. Kuna juurdepääsutee on põhjendatult määratud mh üle Saadu kinnistu, siis ei saa esialgse õiguskaitse korras sellise juurdepääsu määramine Saadu kinnistu omaniku õigusi rikkuda.
94.Ringkonnakohus täpsustab maakohtu määruse resolutsiooni punkte 3.4 ja 3.5, jättes sealt välja kohtu otsustuse kinnistusraamatusse kande tegemise kohta.
95.Ringkonnakohus peab TsMS § 652 lg 3 p 2 ja § 659 alusel põhjendatuks võtta uute tõenditena vastu avaldaja esitatud foto Energialevi OÜ poolt tee blokeerimisest, foto Energialevi OÜ rajatud kruusast teepõhjast, 18.11.2016 teabenõue Keskkonnaametile, Keskkonnaameti 18.11.2016 vastus teabenõudele, Pihtla Valla 11.11.2016 seisukoht, foto Energialevi OÜ poolt tee tõkestamisest 14.12.2016 seisuga. Samuti on põhjendatud võtta uute tõenditena vastu puudutatud isiku I ja II esitatud Kadaka kinnistul asuva juurdepääsuala plaan, AS Level saatelehed ja Pihtla valla 21.12.2016 vastus taotlusele. Menetluskulude jaotus
96.Ringkonnakohus ei nõustu osaliselt maakohtu järeldusega, et TsMS § 172 lg 8 teise lause sõnastusest ja käesoleva vaidluse asjaoludest tulenevalt on põhjendatud jätta kohtuvälised kulud iga menetlusosalise enda kanda. Riigikohus on selgitanud, et mõnda liiki hagita menetlust iseloomustab nende lahendite kohaselt sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel, mõne hagita menetluse liigi korral aga täidab kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet ise asjaolud välja selgitada ning vaidlust eraõigussuhtes osalevate isikute vahel ei ole. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asjades võib poolte vahel tekkida sisuline vaidlusmenetlus (RKTKm 3-2-1-86-16, p 12). Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas menetluses oli menetlusosaliste vahel sisuline vaidlusmenetlus ning professionaalse õigusabi kasutamist saab sellisel juhul pidada põhjendatuks, arvestades käesoleva vaidluse sisu ja tõendite mahtu.
97.TsMS § 172 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldreegli kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule hagita menetluses menetluskulude jaotuse üle otsustamisel laia diskretsiooniõiguse kalduda esimeses lauses sätestatud üldreeglist kõrvale, kui see oleks asjaolusid arvestades õiglane. Ringkonnakohtu arvates tuleb avaldaja menetluskulud jätta tema enda kanda, sest lahend tehakse tema huvides. Puudutatud isikute I, II ja III menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Puudutatud isikute IV, V ja VI kulud tuleb jätta võrdsetes osades puudutatud isikute I ja II kanda. Ringkonnakohtu arvates ei ole puudutatud isikute IV, V ja VI suhtes õiglane olukord, kus nad peavad kandma ise oma menetluskulusid, ehkki nad kaasati menetlusse puudutatud isiku I ja II esitatud juurdepääsutee alternatiivsete variantide tõttu, milliste variantide juurdepääsuna määramine ei osutunud mõistlikuks ega põhjendatuks.
98.TsMS § 171 lg 1 alusel ja arvestades, et avaldaja ja puudutatud isiku II kaebused jäetakse rahuldamata ning puudutatud isikute IV, V ja VI kaebused rahuldatakse, on põhjendatud jaotada määruskaebusmenetlusega kaasnenud menetluskulud samal viisil maakohtu menetlusega seonduvate menetluskuludega. Seega määruskaebuse
menetlemisega seotud GA ja SA ning LÕ menetluskulud tuleb jätta võrdsetes osades MJM’i ja Energialevi OÜ kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
99.Vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 toimub menetluskulude suuruse kindlaksmääramine maakohtus pärast menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing Krista Kirspuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.