Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

näol. P. T. üritas OÜ-le A. kahju tekitades ebaseaduslikult võõrandada OÜ A. kaubamärgid OÜ-le I. ning viia kogu majandustegevus üle OÜ-sse I.. Kostja palus esitatud viivisenõudele kohaldada aegumist, kuna see on esitatud kohtule peale neljakuulise kohtusse pöördumise tähtaja möödumist. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja OÜ-lt A. A. B. kasuks 45 000 krooni ja menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Hageja töötas OÜ-s A. alates 15.10.2001 juristina ja alates 30.12.2004 tegi ka laohoidja tööd. Töötasu alates 30.12.2004 oli 7 500 krooni kuus. 31.08.2007 sai hageja kostjalt teate vallandamisest TLS § 86 p 3 alusel alates 01.09.2007. Vallandamisest teatas hagejale kostja juhatuse liige P. T. 31.08.2007. Hagejale hüvitust etteteatamistähtaja rikkumise eest ning seoses vallandamisega TLS § 86 p 3 alusel ei makstud. TLS sätestab alused töölepingu lõpetamiseks tööandja algatusel. TLS § 87 lg 1 sätestab alused, millistel tööandja on kohustatud töötajat töölepingu lõpetamisel kirjalikult ette teavitama ning samuti etteteatamistähtajad. Antud töövaidluses, arvestades hageja tööstaaži kostja juures, oli etteteatamistähtajaks kolm kuud. Seega TLS § 87 lg 2 kohaselt oli kostja kohustatud etteteatamistähtaja rikkumisel maksma hagejale hüvitust keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra vähem ette teatati. TLS § 90 lg 1 p 1b alusel tuli maksta hüvitust kolme kuu keskmise palga ulatuses. Pooltel puudus vaidlust selles, et töölepingu lõpetamine hagejaga vormistati TLS § 86 p 3 alusel koondamisena ega hüvituse määras. Pooltel on vaidlus selle üle, kas töölepingu lõpetamine koondamise tõttu oli näilik tehing ja kas tegelikult lõpetati tööleping poolte kokkuleppel TLS § 76 alusel. 31.08.2007 käskkirjaga on tõendatud, et kostja juhatuse liige P. T. teatas hagejale töölepingu lõpetamisest seoses töömahu vähenemisega alates 01.09.2007 ette kirjalikult 31.08.2007, seega töölepingu lõpetamise päeval. Samal päeval on käskkiri hagejale allkirja vastu teatavaks tehtud. Hageja pangakonto väljavõttega on tõendatud augusti töötasu väljamaksmine 31.08.2008. Hageja tööraamatu väljavõttega on tõendatud, et tööleping lõpetati 31.08.2007 TLS § 86 p 3 järgi 31.08.2007 käskkirja alusel. OÜ A. registrikaardi väljatrükiga on tõendatud, et P. T. oli sel ajal kostja juhatuse liige. Tunnistaja A. Z. ütlustega on tõendatud, et temale tegi hageja ettepaneku omal soovil tööleping lõpetada ning ta nõustus avaldusele omal soovil töölt lahkumiseks alla kirjutama. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt ütles hageja, et töölepinguid lõpetatakse ka teisiti, kuid ta ei täpsustanud tunnistajale kellega ja mil viisil. Tunnistaja ei teadnud, kuidas lõpetati tööleping hagejaga. Kostja seadusliku esindaja, prokurist I. M. ütlustega on tõendatud, et ta usaldas aastaid kostja seaduslikku esindajat juhatuse liiget P. T.t. 2007 kevadel äriühingu raamatupidaja teavitas tunnistajat, et kostja juhatuse liige ja hageja tegutsevad tema vastu. Kui I. M. soovis 2007 juulis saada kostja juhatuse liikmelt P. T.lt ja hagejalt infot kostja tegevuse kohta, siis sellest keelduti. I. M. selgitas, et hageja ja P. T. ütlesid talle, et nad lahkuvad juhul, kui tunnistaja tuleb tööle. 23.08.2007, kui tunnistaja tuli OÜ-sse A., olid juhatuse liige P. T. ja hageja OÜ-st A. lahkunud ja kaasa võtnud arvuti kogu kostja andmebaasiga ning äriühingu pitsati, mida nad ei ole käesoleva ajani kostjale tagastanud. Peale seda ei ole P. T. ja hageja OÜ-sse A.

ilmunud. Hageja ei esitanud ühtegi taotlust töölt lahkumiseks vaid teatas 22.08.2007 suuliselt, et ta ei hakka enam OÜ-s A. töötama. Töövaidluskomisjoni esitatud avaldusest sai I. M. teada alles pärast P. T. lahkumist. Tunnistaja I. M. ütlustega oli tõendatud, et töölepingu lõpetamisel oli hageja teadlik, et oli ta õigustatud saama koondamishüvitusi, kuna kostja juhatuse liige P. T. vormistas 31.08.2007 hageja töölepingu lõpetamise käskkirja ja tegi hageja tööraamatusse vastavasisulise kande. Koondamishüvitused olid hagejale välja maksmata nii töölepingu lõpetamise päeval ja jäid ka hiljem välja maksmata, sest P. T. volitusi piirati ja hiljem ta tagandati juhatusest, mistõttu ei saanud ta enam käsutada kostja rahalisi vahendeid. Hageja kui äriühingu OÜ A. juristi eesmärgiks oli kahju tekitamine OÜ-le A. tema juhatuse liikme P. T. kaasabil. Samas aga ei olnud OÜ A. seaduslikuks esindajaks juhatuse liikmeks 2007 augustis mitte hageja A. B., vaid P. T., kes otsustas töötaja vallandamise aluse ja sellega seotud hüvituste maksmise. Eeltoodud tõenditega on tõendatud, et P. T.l oli tahe lõpetada hagejaga tööleping TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu, mis annaks hagejale õiguse hüvituste saamiseks ning ta väljendas oma tahteavaldust otseselt töölepingu lõpetamisest kirjaliku etteteatamise ja töölepingu lõpetamise vormistamisega TLS § 86 p 3 alusel. Tal oli ka tahe maksta hagejale välja koondamisega seotud hüvitused. Kuna hageja ei ole vaidlustanud töölepingu lõpetamist, vaid on esitanud nõude töövaidluskomisjonile ja kohtule koondamishüvituste saamiseks, siis on ta oma käitumisega otseselt tõendatud tahet olla töölt koondatud ja saada sellega kaasnevaid rahalisi hüvitusi. Kohus leidis, et kohaldatav ei ole TsÜS § 89 lg 1. Nimetatud säte loeb näiliseks tehingu, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Antud töövaidluses on tuvastatud, et pooled soovisid lõpetada töölepingu hagejale soodsamal ja kostjale rahalisi kohustusi tooval alusel, seega tehing ei olnud näilik, kuigi võis olla sooritatud äriühingu huvidele kahjulikult. Ka koondamisteatest loobumine oli võimalik ainult hageja nõusolekul, mille võimaluse hageja välistas. Kohus osundas, et juhul kui P. T. on kostjale põhjustanud töötaja koondamisega kahju, siis on tal õigus esitada tema vastu nõue. TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel võib töölepingu lõpetada igal ajal, kui üks pooltest esitab vastavasisulise kirjaliku taotluse ja teine pool annab lepingu lõpetamiseks kirjaliku nõusoleku. Kostjal puudub seaduslik õigus lõpetada tööleping TLS § 76 alusel, kui hageja ei ole sellekohast kirjalikku taotlust kostjale esitanud. Antud töövaidluses on tuvastatud, et hageja ei ole soovinud töölepingu lõpetamist TLS § 76 alusel, seega on alusetu ja tõendamatu kostja väide, et tegelikult lõpetati hageja tööleping 31.08.2007 TLS § 76 alusel. Menetluse kestel esitas hageja kostja vastu nõudeid viiviste välja mõistmiseks. Kuna hageja nendest 20.05.2009 kirjaliku taotlusega loobus, siis ei pea kohus vajalikuks neid analüüsida. Kuna pooltel puudus vaidlus hageja tööstaaži, kuupalga, koondamisest etteteatamise aja ja hüvituse suuruse üle, siis eelnevalet tuginedes leidis maakohus, et kostja on kohustatud välja maksma hagejale hüvitused vastavalt TLS § 87 lg-le 2 ja § 90 lg 1 p-le 1b summas 45 000 krooni. Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1, 2, 3 jättis kohus menetluskulud kostja kanda. OÜ A. apellatsioonkaebus Kostja OÜ A. palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Juhul, kui ringkonnakohus peaks

nõustuma maakohtu otsusega, siis muuta menetluskulude jaotust ja jätta osa menetluskulusid hageja kanda. Apellant esitas hagiavaldusele vastuväite, mille kohaselt oli töölepingu lõpetamine TLS § 86 lg 3 alusel näilik. Töösuhe hagejaga lõpetati tegelikult TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel P. T. ja hageja ühisel kavandamisel. Kohus on õigesti leidnud, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et töölepingu lõpetamine vormistati TLS 86 p 3 alusel koondamisena. Vaidlust ei ole töösuhte lõpetamises. Vaidlus on selles, et koondamine oli näilik ning tegelikult lõpetati töösuhe poolte kokkuleppel. Apellant möönab, et poolte tegeliku kokkuleppe tõendamine tööandja poolt otseste tõenditega on praktiliselt võimatu. Kohus peab hindama kõiki tõendeid ja tunnistajate kõiki ütlusi ning tegema seda kogumis, seda enam, kui on tegemist töösuhtest tuleneva mittetavapärase vaidlusega. Apellant nõustus tõendite hindamisega ja kohtu järeldustega selle kohta, et dokumente vormistada oli võimalik ka tagantjärele, sest P. T. volitusi piirati alles 12.10.2007. Tõendeid kogumis hinnates ja arvestades, et hageja oli jurist, kes koostas kõik juriidilised dokumendid, oli apellandi arvates leidnud tõendamist, et hageja tegutses väga tihedas koostöös juhatuse tollase liikmega. Apellant on seisukohal, et niisuguses olukorras ei saanud lugeda töötajat lepingulises suhtes nõrgemaks pooleks ning asuda seisukohale, et kuna hageja ei olnud 2007 augustis äriühingu juhatuse liikmeks, siis otsustas töötaja vallandamise aluse ja sellega seotud hüvituste saamise vaid P. T. ainuisikuliselt. Apellant möönab, et hagejal puudus pädevus äriühingu nimel otsuseid vastu võtta, kuid fakt, et ta lahkus omal soovil juba 23.08.2007 OÜst A. ja asus tööle OÜ-sse I., kinnitab töösuhte lõpetamine koondamise alusel näilisust. Pooled leppisid tegelikult kokku, et nende senine koostöö jätkub OÜ-s I. ning OÜ-st A. lahkub hageja mitte koondamise tõttu, vaid poolte kokkuleppel. Kohus leidis õigesti, et hageja sooviks oli tekitada OÜ-le A. kahju juhatuse liikme kaasabil. Apellandi arvates ei saa nimetatust tulenevalt õigeks pidada kohtu järeldust, et kuna hageja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist ja oli esitanud töövaidluskomisjonile ja kohtule nõude koondamishüvitise saamiseks, siis ta sellise käitumisega oli otseselt tõendanud tahet olla töölt koondatud. Kohtu järeldused otsuses on vastuolulised. Kui tegelikku koondamist ei ole ja töötaja, kokkuleppel tollase juhatuse liikmega, lahkub tööle viimase äriühingusse juba enne koondamiskäskkirja vormistamist ja kui töötaja eesmärgiks on kahju tekitamine juhatuse liikme kaasabil, siis töötaja hilisem käitumine ei tee varasemat käitumist ja kokkuleppeid olematuks. P. T. tahte väljaselgitamiseks on kohus lähtunud vaid 31.08.2007 vormistatud käskkirjast. Nimetatud dokumentaalset tõendit oleks kohus pidanud hindama kogumis tunnistajate ütlustega, aga mitte formaalselt ja teistest tõenditest eraldiseisvana. Kohus on ekslikult ja ühelegi tõendile tuginemata asunud seisukohale, et hagejale teatati töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette. Niisugust tõendit kohtule esitatud ei ole, samuti ei ole nimetatud dokumenti ega ka 31.08.2007 käskkirja üle antud apellandile (apellandi juhatus sai käskkirja alles 2007 novembris töövaidluskomisjonist). Kohus on ebaõigesti rakendanud TsÜS § 89 lg-t 1, asudes seisukohale, et viidatud säte ei ole kohaldatav. Kaebaja selgitab, et töölepingu lõpetamises vaidlust ei ole, seega ei ole töölepingu lõpetamine kui tehing iseenesest varjatud tehing. Näilik on töösuhte lõpetamise alus. TsÜS § 89 lg 1 on üldnorm ja see sätestab põhimõtte - pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad ja mille toimumise tuvastamiseks on vaja hinnata kõiki faktilisi asjaolusid. Kohtupraktikas tööle ennistamise vaidlustes, kus töötaja

on koondatud ja ta on vaidlustanud töösuhte lõpetamise väites, et koondamiseks alus puudus, hindavad kohtud, kas tööandjal esines töömahu vähenemisest. Käesolevas vaidluses pidi kohus kostja sellekohase vastuväite hindamisel võtma seisukoha kõigi kostja vastuväite põhistamiseks esitatud asjaolude ja nende kinnitamiseks esitatud tõendite osas. Kohus jättis analüüsimata koondamise aluse olemasolu esinemise või mitteesinemise. Apellandil puudus igasugune vajadus töötaja koondamiseks. Hagile lisatud töölepingu lisast nähtub, et lisaks juristi tööülesannetele täitis hageja ka laohoidja tööülesandeid ning vajadusel muid ülesandeid. Seega oli hageja äriühingus, kus oli alla kümne töökoha, asendamatu oma oskuste poolest ja sisuliselt täitis kahte töökohta. Mõlemad töökohad olid ja on vajalikud äriühingu majandustegevuseks. Töötajaid koondatud ei ole (v.a 31.08.2007 käskkirja kohaselt väidetavalt koondatud hageja ja P. N.), kui kellegagi töösuhe lõpetati, siis tehti seda kokkuleppel. Apellant on seisukohal, et kohus jättis osaliselt hindamata tunnistajate ütlused. Näiteks andis tunnistaja A. Z. ütlusi, et hageja oli juba pärast 20.08.2007 tööl mujal ning võttis juba 2007 augustis OÜ I. esindajana vastu kostjalt kaupa OÜ I. laos ning esitas OÜ-le A. pretensioone väidetava kauba puudujäägi osas; et mingit töömahu vähenemist äriühingus ei olnud; takistusi ühelegi töötajale töötamiseks I. M. ei teinud; et OÜ-ga A. töösuhte lõpetamise vormistas tunnistaja OÜ-s I., kus juba töötas hageja, kes andis tunnistajale allakirjutamiseks dokumendi töölepingu lõpetamiseks. Kirjeldatud asjaolude osas andis ütlusi ka tunnistaja A. Z., kelle ütlused jättis kohus täies ulatuses tähelepanuta ja hindamata. Hageja loobus viivisenõuetest 20.05.2009, st et hageja loobus osaliselt hagist. Hageja märkis 20.05.2009 kirjalikus avalduses kohtule, et ta vähendab hagi nõudeid ja põhjendas seda tsiviilasja materjalides esitatud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-08-11767, millega sisult analoogilises vaidluses rahuldas kohus hagi osaliselt. Hageja märkis, et ta nõustub kohtu järeldustega selles, et viivisenõuded on alusetud. Hageja vastus viivisenõuetele eeldas põhjalikke õiguslikke vastuväiteid ja põhjendusi. TsMS § 168 lg 4 kohaselt juhul, kui hageja loobub hagist, kannab ta kostja menetluskulud. Apellant on seisukohal, et nimetatud menetlusnorm on kohaldatav ka hagist osalise loobumise korral ning et kohus saab ja peab seda menetluskulude jaotuse puhul arvesse võtma. A. B. vastuapellatsioonkaebus A. B. ei nõustunud mõningate kohtuotsuse põhjendustega ja vaidlustas kohtu järeldused selle kohta, et tegutsedes koos P. T.ga võttis hageja kaasa kostja andmebaasiga arvuti ja pitsati; hageja kui juristi eesmärgiks oli kahju tekitamine kostjale ning 22.08.2007 teatas hageja, et ta firmas töötama ei hakka. Lisaks eeltoodule vaidlustas hageja kohtu tegevuse, millega kohus keeldus juhatuse liikme P. T. tunnistajana ülekuulamisest ning ei kajastanud oma keeldumist otsuses; kuulas üle firma prokuristi I. M. kostja esindajana, vaatamata hageja protestile (vaatamata korduvatele taotlustele, kohus seda protokollis ei kajastanud) ning võttis tema tunnistused vastu tõendustena; ei väljendanud oma positsiooni hageja taotluses rakendada aegumistähtaegu töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks. Kohus, tehes järelduse selle kohta, et hageja võttis OÜ-le A. kuuluvad asjad ning tema eesmärgiks oli firmale kahju tekitamine, väljus asja arutamise raamidest ning tegi järeldused, mida hagiga üleüldse ei puudutatud. Kohtu arvates rääkis hageja oma vallandamisest 22.08.2007. Kohus, tehes sellise järelduse, ei kajastanud otsuses, kuidas see fakt on ühenduses vallandamiskäskkirjaga, mis oli tehtud 31.08.2007 ja hageja märkega selles, et vallandamisega oli teda tutvustatud samuti 31.08.2007.

Kohus keeldus hageja taotlusest üle kuulata endist juhatuse liiget P. T.t, kuid ei kajastanud seda mingil moel otsuses. P. T. oskas rääkida töölepingu lõpetamise põhjustest ja kostja prokuristi käitumisest hageja suhtes. Asjaolu, et P. T. viibis eelistungi ajal saalis, ei saanud olla asjaoluks, mis välistas tunnistaja ülekuulamise. Vaatamata hageja kategoorilistele vastuväidetele kuulas kohus vande all üle firma prokuristi I. M.. Kohus ei kajastanud mingil moel otsuses hageja taotlust aegumistähtaegade rakendamise kohta. Kostja arvates näilik tehing ning vallandamine toimus TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel. Seega soovis kostja muuta töölepingu lõpetamise alust. Töövaidlustes on kehtestatud kindlad tähtajad, mille jooksul on võimalik muuta töölepingu lõpetamise alust. Selleks tähtajaks on määratud üks kuu (vastavalt TLS § 143 lg 2). Tähtajad laieb ühesugusel määral nii töötajale, kui ka tööandjale. Tööandja ei ole käesoleva ajani vaidlustanud ei käskkirja, ega ka hageja vallandamise paragrahvi. Seetõttu palub hageja kohut veelkord rakendada neid tähtaegu ja jätta läbi vaatamata kostja väited, mis puudutavad seda küsimust. Poolte seisukohad kaebuste suhtes Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja ning töövaidluskomisjoni materjalidega, leiab, maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada menetluskulude jaotamise osas. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja pole rikkunud asja menetlemisel menetlusõiguse norme. Töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 3 alusel seoses koondamisega on tööandja ühepoolne toiming, mida saab töötaja vaidlustada. Juhul, kui töötaja töölepingu lõpetamise vaidlustab, kontrollib töövaidlusorgan, kas töölepingu lõpetamine tööandja algatusel oli seaduslik. Kuna kostja tööandjana on lõpetanud hageja töölepingu TLS § 86 p 3 alusel seoses koondamisega, siis ei saa ta ise lepingu lõpetamist vaidlustada. Riigikohus on märkinud otsuses nr 3-2-1-9503, et töölepingu lõpetamise seaduslikkust võib vaidlustada lõpetamist algatanud poole vastaspool, s.o töötaja, kui tööleping lõpetati tööandja algatusel, ning tööandja, kui seda tehti töötaja algatusel. Eeltoodud põhjustel ei ole tööandjal võimalik väita, et töölepingu lõpetamine oli näilik, kui leping lõpetati TLS § 86 p 3 alusel tema enda algatusel. Seega ei olnud oluline käesoleva vaidluse lahendamisel tuvastada, kas tööandjal oli vajadus töötajat koondada, kuna see omab tähtsust ainult siis, kui töötaja on töölepingu lõpetamise seoses koondamisega vaidlustanud põhjusel, et selleks puudus vajadus. Kostja on teinud tööandjana oma soovi tööleping lõpetada töötajale teatavaks ning töösuhe on 31.08.2007 lõpetatud. Sellest ühepoolselt loobuda ei ole tööandjal võimalik. Apellandi vastupidised väited ei ole õiged. Kolleegium leiab, et töölepingu lõpetamine tööandja algatusel ei ole toiming, mis saaks olla näilik ja siin ei ole vajalik tuvastada, milline oli poolte tegelik tahe. Töölepingu lõpetamisel tööandja algatusel on tähtis tööandja tahteavaldus, mis on töötajale teatavaks tehtud. Töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 3 alusel ei olene töötaja tahtest, mistõttu ei oma töötaja

suhtumine (tahe) sellesse tähtsust. Isegi siis, kui kostja tahteavaldus oli suunatud töölepingu poolte kokkuleppel lõpetamise (töötaja oli töölepingu lõpetamisega nõus) varjamisele, ei saa töölepingu lõpetamist TLS § 86 p 3 alusel lugeda näilikuks. Kaebaja väitis, et töötaja soovis tegelikult töösuhet lõpetada poolte kokkuleppel. Kolleegiumi arvates ei ole selliseks järelduseks alust, kuna hageja on esitanud kohtule nõude just koondamisega ja sellest ette teatamata jätmisega seoses hüvitiste saamiseks. Maakohus on eeltoodu tuvastanud õigesti. Ebaõige on kaebuse väide, et maakohus hindas esitatud tõendeid valesti ja jättis hindamata tunnistajate ütlused selle kohta, et hageja oli tegelikult juba 2007. a augusti lõpus asunud tööle OÜ-sse I.. See, et kostja omanikud ja juhatuse liige ning prokurist olid konfliktis, ei näita, et töölepingu lõpetamine hagejaga oleks olnud näilik. Maakohus on õigesti hinnanud kostja tahet töölepingu lõpetamiseks. Kostja tahe väljendus tema juhatuse liikme P. T. käitumises, kes lõpetas hagejaga sõlmitud töölepingu. See, kas P. T. tegutses kostja juhatuse liikmena piisava hoolsusega või mitte, ei ole oluline käesoleva vaidluse lahendamisel. Samuti ei ole oluline, et P. T. on pärast hagejaga töölepingu lõpetamist juhatuse liikmete hulgast tagasi kutsutud ning hageja ja P. T. on asunud tööle teise äriühingusse. Tunnistajate ütlused eeltoodud asjaolude kohta ei olnud käesolevas vaidluses olulised. Maakohus on õigesti märkinud, et kui P. T., tegutsedes juhatuse liikmena, on tekitanud kostjale kahju, siis saab kostja esitada nõude kahju hüvitamiseks P. T. vastu. Maakohtu otsust tuleb muuta menetluskulude jaotamise osas. Hageja on esitanud 19.12.2008 nõude VÕS § 113 lg 1 alusel viivise saamiseks ja kostja on 07.01.2009 esitanud oma arvamuse viivise nõude suhtes. Viivise nõudest hageja loobus 20.05.2009 ja vähendas viivise võrra oma nõuet. Kaebaja väitis, et maakohus oleks pidanud menetluskulude jagamisel arvestama sellega, et hageja esitas nõude viiviste saamiseks, millest ta menetluse käigus loobus, sest hindas nõude väljavaateid edule kesiseks. Eeltoodut tuleb kolleegiumi arvates menetluskulude jaotamisel arvestada ja tulenevalt TsMS § 168 lg-s 4 sätestatust tuleb menetluskulud jaotada põhimõttel, mis on sätestatud TsMS § 163 lg-s 1. Hageja nõudis viiviseid summas 8 438 krooni. Arvestades viivise nõude suurust, tuleb kostjal kanda 85 % hageja maakohtus kantud menetluskuludest ja hagejal 15 % kostja maakohtus kantud menetluskuludest. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles otsuses lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. A. B. on vaidlustanud osaliselt maakohtu otsuse põhjendused ja esitanud vastuväite kohtu tegevusele tema taotluste rahuldamata jätmisel. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud ja nõude rahuldanud ning A. B.i vastuapellatsioonkaebuses toodu ei ole aluseks maakohtu otsuse põhjenduste muutmiseks. Kohtu hinnang A. B.i ja kostja endise juhatuse liikme P. T. suhete kohta, mis ei puutunud töösuhtesse, ei olnud hagi lahendamisel olulise tähtsusega. Kuna ringkonnakohus jätab A. B.i vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja AS A. apellatsioonkaebuse rahuldamata olulises osas, muutes ainult menetluskulude jaotust, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad kummagi poole apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.

Margo Klaar

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.