Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.11.2009, Tallinn
Tsiviilasja number
2-06-24266
Tsiviilasi
OÜ Deltatron hagi Viktor Revini ja Kaitse Pro AS-i vastu rendilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja valduse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
53 474.46 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.02.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Deltatron apellatsioonkaebus Viktor Revini ja Kaitse Pro AS-i vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Deltatron (registrikood xxxxxxxxx, asukoht xxxxxx xxx xxxxxxx), esindaja Aleksei Smelov Kostja Viktor Revin (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xxx x-xx xxxxxxx) Kostja Kaitse Pro AS (registrikood xxxxxxxx, asukoht xxxxx xxx x-xx xxxxxxx), kostjate esindaja adv Enno Heringson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 18.02.2009 otsus tühistada.
2.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.
3.Mõista Viktor Revinilt ja Kaitse Pro AS-lt solidaarselt välja OÜ Deltatron kasuks 1192.90 (üks tuhat ükssada üheksakümmend kaks krooni 90 senti) krooni tekitatud kahju hüvitamiseks.
4.Mõista Viktor Revinilt ja Kaitse Pro AS-lt solidaarselt välja viivis kohtuotsuse tegemise päeva seisuga suuruses 378.15 (kolmsada seitsekümmend kaheksa krooni 15 senti) krooni ja edasi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täieliku täitmiseni.
5.Menetluskulud esimeses astmes jätta 98,7% ulatuses OÜ Deltatron ja 1,3% ulatuses solidaarselt Viktor Revini ja Kaitse Pro AS-i kanda.
6.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
7.Apellatsioonimenetlusega seotud kulud jätta OÜ Deltatron kanda.
8.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.11.09.2006 esitas OÜ Deltatron (edaspidi hageja, apellant) hagi Harju Maakohtusse Viktor Revini (edaspidi kostja I, vastuapellant I), Kaitse Pro AS-i (edaspidi kostja II, vastuapellant II) ja AS-i Mirson BG (kostja III, kustutatud äriregistrist 04.01.2008) vastu. Hageja palus tuvastada hageja ja AS-i Mirson BG vahelise allrendilepingu ülesütlemise tühisuse, välja mõista kostjatelt I ja II solidaarselt valduse rikkumisega tekitatud kahju 119 621.46 krooni, millest 43 278 krooni on valduse omavolilise rikkumisega tekitatud otsene kahju, 76 343.46 krooni saamata jäänud tulu ja 5507.57 krooni viivis seisuga 01.01.2007 ning alates 02.01.2007 viivis vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 113. Samuti esitas hageja nõude valduse taastamiseks.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid kostja III ja hageja 14.09.2005 allüürilepingu Pinna t 19 Tallinnas asuvate ruumide kasutamiseks tähtajaga kuni 01.10.2006. Allüürile antud ruumides tegutses hageja kiosk Miniturg. 14.09.2005 maksis hageja kostjale III arve nr 297 alusel ettemaksuna 30 444 krooni kioski kasutamise eest kuni 01.10.2006. AS Desinegraator oli andnud mitteeluruumid üürile kostjale III, kelle seadusjärgse esindaja kostja I 13.06.2006 avalduse alusel rendileping lõpetati. Alates 14.06.2006 sõlmis omanik rendilepingu kostjaga II, kelle seadusjärgseks esindajaks on samuti kostja I. 19.06.2006 kutsus kostja III juhatuse liige kostja I kokku Pinna t 19 asuvate ruumide allrentnike koosoleku, teatamaks, et üürilepingud tuleb
ümber vormistada seoses üürniku vahetumisega. Kostja III kustutati registrist 20.01.2008. Kostja I tegutses elektri väljalülitamisel, hagejate töötajatele juurdepääsu takistamisel ning hageja kasutusõiguse mittetunnustamisel omavoliliselt. Seadus ei andnud kostjatele õigust hageja valdust ära võtta või rikkuda. Hagejaga sõlmitud allüürilepingu lõpetamiseks suunatud tegude toimepanemine sai võimalikuks, kuna kostja I oli samaaegselt nii kostja III kui kostja II seadusjärgseks esindajaks. Kostja III seadusjärgse esindajana oli kostjal I volitus taotleda AS-lt Desintegraator üürilepingu ennetähtaegset lõpetamist. Kostja II seadusjärgse esindajana oli tal õiguslik võimalus sõlmida kostja nimel AS-ga Desintegraator uus üürileping samade ruumide suhtes. Kostja II, kui väidetav uus üürnik, ei olnud ruumide valdaja uue üürilepingu sõlmimisel AS-ga Desintegraator, kuna ruumid olid hageja valduses. Nimetatud põhjusel ei saanud kostja II esitada valduse kaitsest tulenevaid nõudeid. Kostja II ei ole ka ruumide omanik, kellel oleks vindikatsiooninõue ruumide tegeliku valdaja vastu, samuti puudub tal ka kondiktsiooninõue hageja vastu. Hageja on teinud järelepärimisi vaidlusaluste mitteeluruumide kasutusõigusega seonduva selgitamiseks. 18.07.2006 vastustest nähtub, et kostja I, tegutsedes üürniku kostja III nimel, lõpetas omal algatusel üürilepingu AS-ga Desintegraator ja sõlmis viimasega kohe uue üürilepingu kostja II nimel, kelle juhatuse liikmeks ja osanikuks on kostja I. Hageja nõudis kostjatelt AS Desintegraator ja kostja III vahelise üürilepingu ülesütlemise teadet ning kostjaga II sõlmitud üürilepingu koopia ettenäitamist, kuid kostjad ei esitanud nimetatud dokumente, viidates sellele, et üürilepingu lõpetamine toob kaasa allüürilepingute lõppemise. Kostja I nõudis allüürnikelt uute allüürilepingute sõlmimist ja üüritasu maksmist. Kuivõrd hageja keeldus üüritasu maksmisest, nõudis kostja ruumide vabastamist ja lõpuks võttis omavoliliselt hageja valduse ära. AS Desintegraator ei pidanud vajalikuks sekkuda üürniku ja allüürnike vahelisse vaidlusesse. 05.07.2006 pöördus hageja politseisse kriminaalmenetluse alustamiseks. Kostjad ei esitanud hagejale avaldust sõlmitud allüürilepingu ülesütlemise kohta ning ettepanekule lõpetada valduse ja allüürilepingu rikkumine kostja I ei reageerinud. Asja omanik AS Desintegraator ei nõudnud hagejalt ruumide vabastamist ning kostjatel ei olnud õigust nõuda hagejalt allüürile antud ruumide vabastamist. Kostjad II ja III ei saanud hagejalt nõuda ruumide vabastamist allüürilepingu kehtivuse ajal ega pärast esialgse üürilepingu lõpetamist. Kostjaga III sõlmitud üürilepingu ülesütlemine ning samade ruumide kostja II kasutusse andmine on õiguslik kasutus ning nendes sisaldub käsutustehing. Kostjaga III sõlmitud üürilepingu lõpetamine ning samade ruumide andmine kostja II kasutusse riivas allüürniku õigust kasutada ruume. Käsutused on tühised, kuna kostjad ja AS Desintegraator tegid koostööd kostja I poolt esindatavale kostjale III kahju tekitamiseks. Kostja I oli teadlik, et kioskis hoitakse kaupa, muu hulgas ka külmikus. Elektri väljalülitamisel möönis kostja kioski külmikus hoitava kauba riknemist. Seega tegutses kostja kaudse tahtlusega kauba riknemise suhtes. Ühtlasi oli kostja teadlik, et kui hageja vabastab kioski, ei saa ta tulu sama kioski majandustegevusest. Kostja tegevus oligi suunatud hageja majandustegevuse lõpetamisele. Seega tegutses kostja otsese tahtlusega hageja tegevuse seiskamiseks ja hagejalt tulu saamise võimaluse äravõtmiseks. Kostja I tegevus oli vastuolus hea usu põhimõtte ja heade kommetega, kuivõrd selle eesmärgiks oli allüürnikule kahju tekitamine, st tasu saamine ühe ja sama teenuse eest kahekordselt. Kostja I oli kostja III juhatuse liige ja aktsionär, kellele kuulus 1/4 kostja III aktsiakapitalist. Juhatuse liikmena lasus kostjal I lojaalsuskohustus ja konkurentsikeeld kostja III suhtes. Samuti oli kostja I kohustatud kostja III ees korraldama esindatava lepinguliste kohustuste nõuetekohast täitmist otstarbekamal
viisil. Hageja tasus kostjale III ettemaksuna üüritasu asja kasutamise eest kuni 01.10.2006, millest kostja I oli teadlik ning oli seega kohustatud toimima heas usus ning korraldama poolte ladusat koostööd ning allüürilepingu täitmist. Kostja I eiras tahtlikult hageja õigusi, lõpetas omal soovil üürilepingu AS-ga Desintegraator ja võttis osa kostja III ärist üle, tegutsedes kostja II nimel ja huvides. AS-ga Desintegraator sõlmitud üürilepingu lõpetamine üürniku kostja III algatusel oli otseses vastuolus nii kostja III enda kui hageja huvidega. Puudusid igasugused mõistlikud põhjused üürilepingu lõpetamiseks või allüürnikelt topelttasu nõudmiseks.
9.Kostja I tekitas hagejale kioski tegevuse lõpetamisega kahju summas 119 621.46 krooni. Otsene kahju 43 278 krooni seisneb elektri väljalülitamisega põhjustatud kauba riknemises, töötajate koondamisega kaasnenud kulutustes, tööseisakust tulenenud kuludes ning otsestes kuludes, millised on tekkinud konflikti lahendamisel kohapeal. 03.07.2006 läbiviidud revisjoniga tuvastati, et kioskis muutus kõlbmatuks elektri väljalülitamise tõttu jäätis maksumusega 1192.90 krooni ning 12.07.2006 - 14.07.2006 läbiviidud revisjoniakti kohaselt muutus kõlbmatuks elektri väljalülitamise tõttu jäätis väärtuses 3262 krooni.
10.Kostjate tegude tõttu muutus kioski tegevuse jätkamine võimatuks. Hageja ei saanud enam tagada tööd kioskis töötanud kahele töötajatele. Kioski tegevuse lõpetamine määramata ajaks tõi kaasa vajaduse töötajad koondada ning maksta töötajatele seaduses sätestatud hüvitised ja hüvitistega kaasnevad maksud. Kokku on töötajatele töölepingute lõpetamisel koondamise tõttu välja makstud 28 118 krooni, millele lisandub sotsiaalmaks 9279 krooni ulatuses ning töötuskindlustusmakse 84 krooni. Seega kandis hageja seoses töötajate koondamisega kahju 37 481 krooni.
11.Seoses elektri välja lülitamisega tekkisid hagejal lisaks muud kulud: valvesüsteemi aku vahetus 413 krooni, kioski kindlustuskulud 104 krooni, kahe töötaja tööseisak 01.07.2006 106.80 krooni, sotsiaalmaks tööseisaku ajal 36 krooni, 12.07.-14.07.2006 revidendi töö kioskis 3 tundi 107.20 krooni, juristi töö konflikti lahendamisel 3 tundi 142 krooni, juristi tasule arvestatav sotsiaalmaks 48 krooni, töötajate ja juhtkonna vahelised mobiiltelefonikõned 100 krooni ja transpordikulud 250 krooni.
12.Valduse rikkumise tagajärjel ei saanud hageja jätkata kaubandustegevust ja sellest tulu saamist allüürilepingu tähtaja möödumiseni ehk kuni 01.10.2006. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisel saab võtta aluseks eelmise aasta sama perioodi müüginäitajad. 2005. aasta juulis, augustis ja septembris teenis hageja kasumit kokku 60 350 krooni. 2006. aasta juuni ja juuli müüginäitajad annavad tunnistust sellest, et kioski Miniturg kaubandustegevus oli 2006 suvel edukam kui 2005. aasta samal perioodil. Seega võis hageja saada 2006 juulis, augustis ja septembris vähemalt sama suurt kasumit kui 2005. aasta samal perioodil. Kostjad on kohustatud saamata jäänud tulu hüvitama.
13.Samuti jäi hagejal saamata kioski tegevuse lõpetamise tõttu reklaamiraha summas 15 993.46 krooni. Hageja, AS Poderi Kinnisvara, OÜ Vimonte ja OÜ Vestros sõlmisid koostöölepingu reklaami valdkonnas. AS Poderi Kinnisvara saab kaupade maaletoojatelt reklaamiraha kaupade müümise eest kioskites, muu hulgas ka Pinna t 19 asuvas kioskis. Reklaamiraha arvestatakse ja makstakse AS-le Poderi Kinnisvara iga kioski eest eraldi. Kioski tegevuse jätkamisel võinuks AS Poderi Kinnisvara nõuda reklaamiraha tasumist ka kioski eest kuni vaidlusaluste ruumide allüürilepingu tähtaja möödumiseni ehk kuni 01.10.2006. Kioski tegevuse lõpetamisega kaotas AS Poderi Kinnisvara õiguse nõuda lepingupartneritelt reklaamiraha nimetatud kioski eest ajavahemikus 01.07.2006 kuni 30.09.2006, kuivõrd nimetatud ajavahemikus oli kiosk suletud ja reklaamitasu saamine oleks alusetu. Reklaamiraha saamata jäämine on varaline kahju, mis kuulub kostjate poolt hüvitamisele. AS Poder Kinnisvara loovutas nimetatud nõude hagejale.
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kooskõlas TsMS § 461 lg-ga 4 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 56 lg-ga 3 nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses alates rahalise kohustuse sissenõutavaks muutmisest ehk alates 15.07.2006. Seisuga 01.01.2007 on viivise suurus 5507.57 krooni. Kostjate vastuväited
15.Kostjad hagi ei tunnistanud.
16.Vastuväidete kohaselt kasutas hageja Pinna t 19 kioskit hageja ja kostja III vahel sõlmitud allüürilepingu alusel. Kostja III üüris nimetatud pinda kinnisasja omanikult AS-lt Desintegraator üürilepingu alusel. Kostjal III oli kaks juhatuse liiget: V. M. ja kostja I. Äriühingu juhtimisega tegeles üksnes V. M.. Samas laekus kostjale I üürileandjalt info, et kostja III on jäänud olulisi summasid võlgu, samuti polnud äriühingu raamatupidamises kajastatud allüürnikelt saadud makseid, kuigi kostjale I teadaolevalt oli V. M. vastavad summad allüürnikelt saanud ja nende saamist isegi kirjalikult kinnitanud. Samuti puudus kostjal I juurdepääs sõlmitud lepingutele ja nagu hiljem selgus, siis polnudki mitmete allüürnikega üldse vormistatud korrektseid allüürilepinguid. 03.04.2006 soovis V. M. üürilepingu ümbervormistamist enda kui füüsilisest isikust ettevõtja nimele. 26.04.2006 tegi Harju Maakohtu registriosakond hoiatusmääruse kostja III registrist kustutamiseks, kuna majandusaasta aruanne oli esitamata, nimetatud info jõudis kostjani I sama aasta maikuus. Hoiatusi oli äriühing saanud ka varasemalt, lisaks oli 2006. aastal tekkinud äriühingul oluline maksuvõlgnevus. Kostja I leidis, et peab asuma V. M.i poolt tekitatud probleeme lahendama. Kostja I asus täitma oma seadusest tulenevaid kohustusi ning pärast kohtumisi nii üürileandjaga kui kokkuleppel teise juhatuse liikmega esitas AS-le Desintegraator 13.06.2006 üürilepingu ülesütlemise avalduse.
17.14.06.2006 sõlmis AS Desintegraator uue põhiüürilepingu kostjaga II. Hoone uus põhiüürnik kutsus 19.06.2006 kokku allüürnike koosoleku, millest võttis osa ka hageja esindaja. Koosolekul teavitas kostja I allüürnikke vana põhiüürilepingu lõppemisest ning tegi ettepaneku sõlmida uued allüürilepingud samadel tingimustel nagu olemasolevad allüürilepingud. Ainsa allüürnikuna keeldus uue allüürilepingu allakirjutamisest hageja. Algselt väideti kostjatele, et vaidlusaluse kioskipinna allüürnik on OÜ Monohansa, kelle teine juhatuse liige A. F. oli ka hageja juhatuse liige, ning kohtumistele ilmus märgitud äriühingut esindama juhatuse liige E. P. (praegune nimi L.). Asjaolu, et tegelikuks allüürnikuks oli hageja, sai kostjatele teatavaks hiljem.
18.Kostja II kui põhiüürnik tasub AS-le Eesti Energia üüritavates ruumides allüürnike poolt tarbitud elektrienergia eest. Allüürnikud tasuvad kommunaalteenuste eest kostjale allüürilepingute alusel. Kuna kostja II ja hageja vahel ei sõlmitud allüürilepingut kioski ruumide kasutamiseks, puudus ka alus kommunaalteenuste vahendamiseks hagejale ning kostja lõpetas hageja poolt hõivatud ruumide varustamise elektrienergiaga alates 11.07.2006, hoiatades hagejat sellest eelnevalt ette 28.06.2006 ning 10.07.2006.
19.Tõendamata ja alusetu on hageja väide, et kostja I ja AS Desintegraator tegid koostööd üürniku õiguste üleandmisel kostjale II, tekitades sellega väidetavalt kahju kostjale III. Kostja I hoidis hoopis ära suurema kahju tekkimise kostjale III ja tagas selle, et allüürnikel ei saaks tekkida mingeid kahjusid, kuivõrd sõlmis koheselt kostja II nimel uue rendilepingu samal eesmärgil kui senine. Antud juhul ei ole seega kostjale III mingit kahju tekkinud, mida tõendab asjaolu, et vastav äriühing ei ole kostja I vastu
nõudeid esitanud. Samuti ei ole tekkinud kahju ka teistele allüürnikele, peale hageja. Ei saa küll väita seda, et allüürileping oleks hageja ja kostja III vahel automaatselt lõppenud, kuid igal juhul kaotas hageja vastavast hetkest õiguse oma üüripinda kasutada.
20.Kostjal II oli täielik õigus nõuda hagejalt valduse üleandmist, millest tulenevalt on alusetud hageja viited nagu oleks kostja hageja valdust mingil viisil rikkunud. Järelikult on ka asjakohatud ja ainetud hageja viited omavolile. Seega ei saa hageja tugineda asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 40, millest lähtuvalt ei saa hageja ka oma nõuet põhjendada AÕS §-ga 45, kuna kostja ei saanud endale omavolilist valdust. Kostja ei olnud VÕS § 288 lg-st 6 nähtuvalt omavoliline valdaja, mida kinnitab ka AS-i Desintegraator pöördumine nii hageja kui teiste allüürnike poole, millest tulenevalt on selge, et AS Desintegraator tunnustas kostja VÕS § 288 lg-st 6 tulenevat õigust. Seega on väär hageja seisukoht, mille kohaselt puudus kostjal kui väidetaval uuel üürnikul igasugused nõudeõigused hageja kui üüritud asja tegeliku valdaja vastu. Hagejaga sõlmitud üürileping oleks nagunii lõppenud 01.10.2006. Kostjate tegevuses ei olnud mitte ühtegi vägivalla, omavoli vms õigusvastast elementi, samuti andis hageja oma kioski valduse ise tagasi 12.10.2006.
21.Asjakohatu on hageja viide VÕS § 1045 lg 1 p-le 5, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kostjad ei ole hageja valdust õigusvastaselt rikkunud. Mistahes väidetava kahju oleks hageja saanud ise ära hoida, sõlmides selleks uue allüürilepingu, milleks kostja korduvalt oma tahet avaldas. Kostjatele on arusaamatu, miks hageja ei soovinud uut allüürilepingut sõlmida. Viited sellele, nagu oleks kostja nõudnud üüri ka varasemalt kostjale III tasutud ettemaksuga hõlmatud aja eest, on tõendamata.
22.Kahjusummad ei ole põhjendatud ja on suures osas tõendamata. Kostjad hoiatasid hagejat ette elektrienergiaga varustamise lõpetamisest, seega oleks hageja saanud vältida jäätise sulamist ja väidetava kahju tekkimist. Kostjatele jääb arusaamatuks, kui hageja kandis väidetavalt juba 03.07.2006 kahju summas 1192.90 krooni, siis miks paigutas hageja kostjate hoiatusest hoolimata kioskisse uuesti jäätist veel 3262 krooni ulatuses. Seega isegi juhul, kui hagejate kahjunõue oleks õiguslikult põhjendatud, kuuluks see sulanud jäätise osas täies ulatuses rahuldamata jätmisele VÕS § 139 lg 1 alusel. Pigem võiks äriseaduse (ÄS) §-s 187 sätestatut arvestades hageja nii selle kui ülejäänud vastavad kahjunõuded pöörata oma juhatuse liikme A. F. vastu, kes jäätisega seotud kahju osas oli kahju tekkimise ohust informeeritud, kuid ei eemaldanud kioskist jäätist. Veelgi enam, juba korra väidetavalt kahju kandnuna paigutas hageja kioskisse veel ligi kolm korda suuremas väärtuses jäätist. Aktid ei tõenda, et tõepoolest vastav kogus jäätist kioskis eksisteeris. Ka lisatud fotodelt ei ole nii suure hulga jäätise olemasolu tuvastatav. Esitatud tõendid jäätise sulamise kohta ei ole usaldusväärsed.
23.Hagejaga sõlmitud üürileping oleks lõppenud 01.10.2006. Jääb selgusetuks, millist rakendust oleks hageja siis oma töötajatele planeerinud. Hageja ei ole esitanud mitte mingeid tõendeid selle kohta, et alates 01.10.2006 olnuks temal oma töötajatele uus töö pakkuda. Seega oleks märgitud hetkel pidanud hageja oma töötajad nagunii koondama. Samas juhul, kui alates 01.10.2006 oleks uus töövõimalus eksisteerinud, saanuks hageja rakendada töölepinguseaduse (TLS) § 68 lg-s 1 sätestatud võimalust saata töötajad osaliselt tasustatavale puhkusele kuni kolmeks kuuks.
24.Tõendatud on üksnes valvesüsteemi aku vahetuse fakt ja kindlustuskulu katmine. Samas oleks hagejal mõistliku käitumise puhul, so uue allüürilepingu sõlmimisel, ära jäänud aku vahetamise vajadus, samuti oleks hageja saanud kioskit eesmärgipäraselt kasutada, millest tulenevalt kohaldub VÕS § 139. Sama kohaldub ka kahe töötaja kahetunnisele
tööseisakule, samuti jääb arusaamatuks vastava kahju tekkimine üldse, kui töötajad oleksid tööl olnud, oleks neile tulnud ikkagi palka maksta, millest tulenevalt saaks kahetunnisest tööseisakust tulenev kahju väljenduda üksnes saamata jäänud tulus. Ülejäänud viidatud kulud on üksnes väidetavad ja dokumentaalselt tõendamata. On selgusetu, kas hageja ei oleks pidanud juristile ja revidendile muidu viidatud summasid tasuma. Arvestades, et summadele on lisatud ka sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse, siis võib eeldada, et nimetatud isikud tegid tööd oma põhipalga raames ja eraldi kulusid sellega hagejale ei kaasnenud. Mobiilside pidamine 100 krooni eest on tõendamata, samuti ei ole selge, millest tuleneb 250 kroonine transpordikulu.
25.Kasumiaruande kohaselt oli 2005.aasta kasumiks vaid 601 krooni, kusjuures 2004.aasta kasum oli 1529 krooni. Ei ole usutav, et majandusüksuses Miniturg vaidlusalusel pinnal suutis hageja 2005. aastal ainuüksi juulis toota kasumit summas 21 760 krooni, so ühe kuuga enam kui 36 korda rohkem kui kogu äriühingu aastakasum. Sellisel juhul peaksid hageja teised majandusüksused tootma pidevat kahjumit või peaks majandusüksus Miniturg olema muudel kuudel olulises kahjumis. Kuivõrd majandusüksus Miniturg asus tavapärases elamurajoonis, siis ei ole usutav, et vastavaid majandustulemusi mõjutaks nii oluliselt valitsev aastaaeg. 2006. majandusaasta aruande kohaselt oli hageja 248 715 krooni suuruses kahjumis. Märgitust tulenevalt ei ole usutav ega põhjendatud, et ainuüksi juuli keskpaigast kuni septembri lõpuni 2006 oleks äriühingu kasum olnud väidetud 60 350 krooni. Kui võrrelda hageja 2005. ja 2006. aasta majandustegevust, siis nähtub, et 2006 müügitulu on ca 4 korda väiksem kui 2005 oma. Vaidlusalused sündmused leidsid aset aasta keskel, millest tulenevalt võiks 2005 ja 2006 olla võrreldavad, kui hageja müügitulu oleks olnud ca 2 korda väiksem. Hageja poolt saamata jäänud tulu näol on tegemist puhtmajandusliku kahjuga. Hageja ei ole antud juhul toonud välja mingeid erilisi asjaolusid, millest tulenevalt ei kuulu deliktilise vastutuse korral talle hüvitamisele saamata jäänud tulu, mida võib antud juhul käsitleda kui puhtmajanduslikku kahju. Kahjunõue väidetavalt saamata jäänud tulu osas on alusetu ja see ei kuuluks hüvitamisele isegi, kui oleks tõendatud selle suurus. Saamata jäänud reklaamiraha summas 15 993.46 krooni on vaieldamatult puhtmajanduslik kahju ning seda ei saanud kostjad mitte mingil juhul ette näha.
26.Hageja ja kostja I vahel ei eksisteeri mingit eraldi õigussuhet. Kostja I on käitunud nii kostja II kui kostja III juhatuse liikmena märgitud äriühingute huvide kohaselt. Kostja I ei saa vastustada selle eest, et märgitud äriühingute huvid ei kattunud hageja omadega. Kostja ei ole teinud mitte ühtegi õigusvastast tegu ega rikkunud temale seadusega pandud kohustusi. Esimese astme kohtu otsus
27.18.02.2009 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja III vahel 14.09.2005 sõlmitud allüürilepingu ülesütlemine oli tühine. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja I vastu rendilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja valduse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kostjalt II mõistis kohus hageja kasuks välja tekitatud kahju suuruses 5010.70 krooni. Määrusega samast kuupäevast lõpetas kohus menetluse kostja III vastu seoses juriidilise isiku õigusjärgluseta lõppemisega ning võttis vastu hageja loobumise nõuetest valduse taastamiseks ja edasistest valduse rikkumistest hoidumiseks.
28.Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 üürilepingu mõiste, mille kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja III sõlmisid 14.09.2005 allüürilepingu Pinna t 19 Tallinnas asuva kioski kasutamiseks tähtajaga kuni
01.10.2006. Allüürile antud ruumides tegutses hageja kiosk Miniturg. Hageja tasus 14.09.2005 kogu üüri ette, st kuni 01.10.2006. Tõendeid, millest nähtuks, et hagejal oli kommunaalkulude võlgnevus arvestatud perioodi eest, esitatud ei ole.
29.Vaidlust ei ole, et Kostja I, olles kostja III juhatuse liige, lõpetas 13.06.2006 ennetähtaegselt üürilepingu AS-ga Desintegraator ruumide Pinna t 19 Tallinnas rentimiseks. Vaidlust ei ole, et sama isik, olles kostja II juhatuse liige, sõlmis 14.06.2006 üürilepingu samade ruumide rentimiseks.
30.VÕS § 323 lg 1 järgi üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekul uuele üürileandjale üüritud asja võõrandamise või koormamise tõttu (käesoleva seaduse § 291) võib uus üürileandja üürilepingu kolme kuu jooksul käesoleva seaduse §-s 312 sätestatud ülesütlemistähtaega järgides üles öelda, kui lepingut ei või varem lõpetada. Elu- või äriruumi üürilepingu võib omandaja sel põhjusel üles öelda üksnes juhul, kui ta vajab üüritud ruumi tungivalt ise. Vastavalt VÕS § 323 lg-le 2, kui uus üürileandja ütleb tähtajalise üürilepingu üles käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud juhul enne lepingu tähtaja möödumist, vastutab eelmine omanik lepingu lõppemisega üürnikule tekitatud kahju eest. VÕS § 325 lg 1 alusel võivad üürileandja ja üürnik elu- või äriruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. VÕS § 325 lg 2 p-de 1-4 kohaselt üürileandja ülesütlemisavalduses peavad sisalduma vähemalt järgmised andmed: üüritud asi; lepingu lõppemise päev; ülesütlemise alus; eluruumi üürilepingu ülesütlemise puhul ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg.
31.Tõendamist leidis asjaolu, et 19.06.2006 korraldas kostja I koosoleku, teavitamaks vana põhiüürilepingu lõppemisest ning tegemaks ettepaneku sõlmida uued allüürilepingud. Selgusetuks jääb, millist juriidilist isikut koosolekul kostja I esindas. Hageja koosolekule kutsumine ja esindaja koosolekul osalemine ei ole samastatav VÕS-s sätestatud üürilepingu ülesütlemisavalduse esitamisega. Seega, kas hageja esindaja tunnistaja L. B. osales koosolekul või ei, ei oma tähtsust VÕS-i §-s 325 sätestatud nõuete järgimise osas. Kostja põhjendus, et ta ei tunne seadust ning kostja III juhatuse liikmete vahel olid lahkhelid, mistõttu puudus tal teave äriühingu faktilisest tegevusest, ei ole vabandatav. Samuti ei saa kostja III sisesuhetes olevad lahkhelid ja informatsioonipeetus mõjutada suhteid kolmandate isikutega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg 5 kohaselt loetakse juriidilise isiku organi tegevus juriidilise isiku tegevuseks. Hageja seisukohalt oli tegemist allüürilepingu sõlmimisel üürileandja seadusliku esindajaga. Seega probleemid kostja III sisesuhetes ei ole hagejale siduvad.
32.Tõendeid, millest nähtuks, et hagejale oleks saadetud või hageja oleks saanud VÕS §-s 325 sätestatud nõuetele vastava üürilepingu ennetähtaegse ülesütlemisavalduse kirjalikult, esitatud ei ole. Tunnistaja L. T., kes rendib samuti Pinna t 19 ruume, kinnitas oma ütlustega, et ka temale ei esitatud kirjalikku üürilepingu ülesütlemisavaldust. Üürilepingu ennetähtaegse ülesütlemise avalduse mittesaatmine välistab ülesütlemise seaduslikkuse. Tuginedes eeltoodule, oli kostja III ja hageja vahel 14.09.2005 sõlmitud allüürilepingu suuline ülesütlemine tühine.
33.Kostja II ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta ütles äriruumi üürilepingu üles põhjusel, et ta vajab üüritud ruumi tungivalt ise. Seega puudus vajadus üürilepingu ülesütlemiseks VÕS § 323 lg-des 1 ja 2 sätestatud mõtte kohaselt. Kostjate väide, et hagejal puudus huvi uue lepingu sõlmimiseks, mida kinnitavad oma ütlustega tunnistajad S. S. ja N. Z., kes väidetavalt kuulsid sarnast jutuajamist erinevatel aegadel kostja I ja hageja esindaja vahel, ei vabanda VÕS §-s 325 sätestatud nõuete eiramist.
34.Vastavalt VÕS § 6 lg-le 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 278 p-de 2 ja 3 kohaselt, kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea omal kulul
kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik nõuda üürileandjalt puuduse või takistuse kõrvaldamist vastavalt VÕS §-s 279 sätestatule ja nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist.
35.Tunnistaja L. B. ütlustega leidis tõendamist, et 01.07.2006 ja 11.07.2006 lülitati kostja poolt välja elekter hagejale renditud ruumides. Samuti tehti takistusi hageja töötajate sisenemiseks, kuna ukselukud olid ära vahetatud. Tunnistaja J. R. ütlustega leidis kinnitust, et kostja II lubas 01.07.2006 elektri välja lülitada, kui hageja uuele lepingule alla ei kirjuta. Kirja koopiat, mida tunnistaja väidetavalt 30.06.2006 hageja renditud ruumides müüjale üle andis, esitatud ei ole. Eelmärgitud kiri tulnuks kätte toimetada hageja seaduslikule esindajale, mitte kolmandatele isikutele.
36.Kostjad ei olnud õigustatud välja lülitama hageja kasutatavates ruumides elektrit ja tegema takistusi hageja töötajatel ruumidesse sisenemiseks. Hagejal ei olnud võlgnevusi, mistõttu oli kostja käitumine ennatlik põhjendusega, et tal tuleb elektri eest tasuda. Tõendeid selle kohta, et hageja oleks keeldunud kommunaalkulude eest tasumast, esitatud ei ole. Hagejal oli kehtiv rendileping ja rent kuni 01.10.2006 tasutud, seega ruumide kasutamiseks oli õiguslik alus olemas. Kostja käitumine ei olnud ka kooskõlas VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega.
37.TsÜS § 37 lg 1 kohaselt juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt. Juhtorgani liige ei vastuta, kui ta tegutses vastavalt juriidilise isiku üldkoosoleku või muu pädeva organi õiguspärasele otsusele. Kuna kostja I tegutses juriidilise isiku juhtorgani liikmena, mitte füüsilise isikuna, tuleb käesolevas vaidluses tema tegevust käsitleda kui juhatuse liikme tegevust, mis välistab tema vastutuse füüsilise isikuna.
38.Tunnistajate L. B., L. K. ja E. L. ütlustes, et vaidlusaluses ruumis oli jäätise hoidmiseks külmik olemas, puudub alus kahelda. Esitatud fotode koopiad vaidlusalusest ruumist, va külmikust, ei muuda eeltoodud arvamust. Kauba mahakandmise aktidega on tõendatud külmikus oleva jäätise sulamine, mis rahalises väärtuses on kokku 4454.90 krooni ja mida saab lugeda hageja kahjuks. Kostja pidi ette nägema elektri väljalülitamise tagajärgi, sh kahju tekkimise võimalust. Kostjale oli teada, et hageja kasutas renditud pinda müügipinnana, kus asus toidukaup, sh ka jäätis. Seega on kostja käitumine kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos), mistõttu on hageja õigustatud saama kostjalt kahju hüvitamist sulanud jäätiste eest 4454.90 krooni ulatuses.
39.Tõendatud on, et kostja tegevuse tagajärjel, st et kostja ei lasknud hagejat renditud ruumidesse ja lülitas elektri välja, oli vajalik valvesüsteemi aku vahetus maksumusega 413 krooni, samuti tekkis kahe töötaja tööseisak 01.07.2006, mis tuli hagejal tasustada summas 106.80 krooni (+ sotsiaalmaks tööseisaku ajal 36 krooni), mille hüvitamine hagejale on põhjendatud.
40.Kindlustuskulude 104 krooni, 12.07.-14.07.2006 revidendi töö kioskis 3 tundi 107.20 krooni, juristi töö konflikti lahendamisel 3 tundi 142 krooni, juristi tasule arvestatav sotsiaalmaks 48 krooni, töötajate ja juhtkonna vahelised mobiiltelefonikõned 100 krooni ja transpordikulud 250 krooni ei ole kahjuna tõendatud. Tunnistaja L. K. ütlustest ilmnes, et ta osutab pikema aja vältel igakuuliselt raamatupidaja-revidendi teenuseid hagejale. Tunnistaja L. B. ütluste kohaselt osutab ta pikema aja vältel igakuuliselt tegevdirektori, personali direktori ja juristi teenuseid hagejale. Seega said tunnistajad jätkata tavapäraselt tööd ning ei põhjustanud hagejale täiendavaid kulutusi.
41.Põhjendatud ei ole hageja nõue summas 37 481 krooni, mis on töötajatele välja makstud hüvitis. Kuna vastavalt töölepingu p-le 1.7 oli töötajate töökohaks kioskid Tallinnas, mis
kuuluvad tööandjale, siis puudub põhjuslik seos kostja käitumise ja hageja poolt töölepingute lõpetamise osas. Seega puudub kahju hüvitamiseks põhjuslik seos.
42.VÕS § 128 lg 4 sätestab, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Seega kahjustatud isik peab tõendama neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus ja kahju tekitaja peab nõude ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel poleks seda tõenäolist tulu siiski saadud. Tuginedes seaduse sätte mõttele peab hageja tõendama, millest nähtub tulu saamise tõenäosus ja kostja peab ümber lükkama, et tulu ei saadud teatud põhjustel. Kostja on esitanud hageja majandusaasta aruanded, mille kohaselt oli 2004. aasta kasum 1529 krooni ja 2005. aasta kasum 601 krooni. Õiged on kostja väited, et tõendamata on kasumi saamine 2006. aasta 3 kuu jooksul, mõistlikuks ei saa pidada kasumi suurust, mis on suurem kui 2 eelmise aasta kogusumma. Seega on hageja nõue saamata jäänud tulu summas 76 343.46 krooni saamiseks tõendamata. Tunnistaja S. S. ütlused ei oma tõendamise seisukohalt kaalu, kuna tunnistaja on tutvunud kostjate vahendusel eelnevalt tsiviilasja toimiku materjalidega.
43.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna kahju suurus oli ebaselge, siis puudus kohase täitmise võimalus, mis omakorda välistab viivise saamise. Apellatsioonkaebus
44.OÜ Deltatron palub tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ja uue otsusega mõista vastustajatelt solidaarselt välja tekitatud kahju hüvitisena 58 485.16 krooni või alternatiivselt mõista nimetatud kahju välja kostjalt II. Menetluskulud palub apellant jätta vastustajate kanda.
45.Kaebuse põhjenduste kohaselt tugines maakohus töötajatele väljamakstud hüvitise summas 37 481 krooni vastustajalt välja mõistmata jätmisel ainult töölepingule. Samal ajal ei ole keegi väitnud, et hagejal oli tol ajal mitu kioskit, vastupidi, hagejal oli tol ajal ainult üks kiosk ja nimelt kostjate tegevuse tõttu oli hageja sunnitud oma töötajad koondama. Seda kinnitas ka tunnistaja L. B.. Seega on kahjul, mis on seotud töötajate koondamisega, hüvitamiseks alus ja põhjuslik seos kostjate tegevusega.
46.Maakohtu seisukoht reklaamiraha osas on täiesti ebaselge ega ole põhjendatud. Hagiavalduses põhjendas hageja ja kinnitas vastavate tõenditega, miks ta leiab, et kostjad tekitasid hagejale kahju ka summas 15 993.46 krooni.
47.Maakohtu järeldused kostja I vastutuse osas ei ole piisavalt põhjendatud. Apellant on seisukohal, et kostja I kannab solidaarset vastutust tekitatud kahju eest.
Vastustaja seisukoht ja vastuapellatsioon
48.Kostjad I ja II paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldada vastuapellatsioonkaebuse ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
49.Poolte vahel puudus lepinguline suhe ning kostjal II puudus kohustus hagejat elektriga varustada, seega ei ole kostja II rikkunud mitte ühtegi oma lepingulist kohustust. Hagejal puudus tulenevalt VÕS § 288 lg-st 6 õigus kõnealust üüripinda koos hüvedega, sh elektrit, kasutada. Kostja II hoiatas hagejat ette elektrienergiaga varustamise lõpetamise osas – järelikult oleks hageja saanud hoolika käitumise korral väidetavat kahju vältida. Veelgi enam, kui hageja kandis väidetavalt juba 03.07.2006 kahju summas 1192.90 krooni, siis miks paigutas ta kostja hoiatusest hoolimata kioskisse uuesti jäätist veel 3262 krooni ulatuses. Seega isegi juhul, kui apellandi kahjunõue oleks õiguslikult põhjendatud, kuuluks see sulanud jäätise osas täies ulatuses rahuldamata jätmisele VÕS § 139 lg 1 alusel. Käesoleval juhul on maakohus jätnud nimetatud sätte kohaldamata. Lisaks ülalviidatud VÕS-i sätetele ja pooltevahelise suhte valesti kvalifitseerimise tõttu lepinguliseks, on kohtu poolt rikutud ka ülaltoodud normi. VÕS § 139 lg-st 2 tulenevalt oleks pidanud apellant ise olema aktiivne.
50.ÄS § 187 sätestatut arvestades võiks hageja vastavad kahjunõuded pöörata oma juhatuse liikme A. F. vastu, kes jäätisega seotud kahju osas oli kahju tekkimise ohust informeeritud. Toimikus olevate tõenditega ei ole tõendatud sulanud jäätis 4454.90 krooni väärtuses. Esitatud aktid ei tõenda, et tõepoolest vastav kogus jäätist kioskis eksisteeris. Ka lisatud fotodelt ei ole nii suure hulga jäätise olemasolu tuvastatav. Fotosid jäätisest ega isegi mitte külmikust, kus neid oleks saanud hoida, esitatud ei ole. Korrektne oleks olnud kaasata inventuuri juurde ka kostja II esindajad või sõltumatud tunnistajad. Seega on esitatud tõendid ebausaldusväärsed, sh arvestades ka asjaolusid seoses tunnistajate ütlustega. Nimelt ei ole tunnistajate ütlused usaldusväärsed olukorras, kus vaidlusalusest ruumist on tehtud hulgaliselt fotosid, kus aga mitte ühegi pealt ei nähtu külmikut. E. L. ei osanud kõnealust külmikut üldse kirjeldada, samuti ei kirjeldanud külmikut L. K.. Vaid tunnistaja L. B. kirjeldas külmikut kui tavalist Ingman külmhoone poolt paigaldatud külmikut. Arvestades, et tegemist oli üsna väikese ruumiga ning isegi seda pildistades ei jäänud külmik peale, siis ei saanud see olla suur (isegi juhul, kui külmik tõesti eksisteeris). Aktist nähtub, et kokku sulas väidetavalt 549 ühikut jäätist. Ei ole tõenäoline, et selline kogus üldse mahuks väiksesse külmikusse. Eeltoodust tulenevalt ei ole usutav, et külmik üldse eksisteeris. Juhul, kui külmik siiski eksisteeris, ei tõenda see fakt veel asjaolu, et külmikus sulas jäätis just sellises koguses nagu väidab apellant. Sulanud jäätist ei käsitle oma tunnistustes mitte ükski tunnistaja peale L. K., kes viis läbi inventuuri. Samas ei nähtu, et L. K. oleks alla kirjutanud kauba mahakandmise aktidele. Ei ole loogiline, et isik, kes teeb inventuuri, mille käigus selgub, et osa kaubast tuleb maha kanda, ei allkirjasta vastavaid dokumente, kusjuures L. K. ise kinnitab, et oleks pidanud seda tegema. Toimikus on aga kaks ilma L. K. allkirjata dokumenti. Selline asjaolu viitab vastavate dokumentide ebausaldusväärsusele ning need ei kinnita asjaolu, et sulanud oleks just väidetud kogus jäätist. L. K. ise ei kinnita üldse, et ta oleks täiesti kindel olnud asjaolus, mille kohaselt olevat jäätis olnud sulanud. On selge, et niivõrd väikese müügipunkti puhul puudutas inventuur ka jäätist, eriti seetõttu, et see tuli maha kanda.
51.Esitatud tõenditest ei nähtu mitte kulutuste suurus jäätisele, so otsene kahju, vaid ka saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu väljamõistmine on aga deliktiõiguse alusel küsitav. Seega on tõendamata ja ka eeltoodud muudel põhjustel alusetu kostjalt välja mõistetud summast 5010.70 kroonist sulanud jäätise summa kokku 4454.90 krooni. Ülejäänud 5010.70 kroonist moodustab 413 krooni signalisatsioonisüsteemi aku eest ja
106.80 krooni + sotsiaalmaks 36 krooni kahe töötaja tööseisaku eest. Ka nimetatud kulude eest kostjad ei vastuta juba ülaltoodud põhjustel. Ainetud on üldse viited sellele, et kui elekter on ära, siis signalisatsioonisüsteemi aku läheb läbi. Signalisatsioonisüsteemi aku funktsiooniks ongi see, et kui vool läheb ära, töötab aku pealt signalisatsioonisüsteem edasi. Erinevalt patareist saab akut laadida. Tõenäolisem on aga hoopis see, et aku oli juba enne kõnealuseid sündmusi läbi. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
52.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja vastuapellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Asjas on võimalik vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2 teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on kaevatud (va otsuse järgmine punkt).
53.TsMS § 656 lg 4 kohaselt kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale edasi ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. Määrusega 18.02.2009 (t II kd lk 418-419) lõpetas maakohus TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel menetluse kostja III osas, kuna juriidilisest isikust kostja oli lõppenud õigusjärgluseta. Määrust ei vaidlustatud ja seega on lõppenud menetlus kõigis nõuetes, millised olid suunatud kostja III vastu. Üheks selliseks nõudeks oli tuvastada hageja ja kostja III vahelise allrendilepingu ülesütlemise tühisus. Seega selle nõude osas ei saanud maakohus peale menetluse lõpetamist enam sisulist otsustust teha ning vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 2 tuleb TsMS § 431 lg 2 kohaselt tühistada. Juhul, kui selle asjaolu tuvastamine oli vajalik menetlusse jäänud nõuete lahendamisel, pidid maakohtu põhjendused ja järeldused kajastuma otsuse põhjendavas osas.
54.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kohtuotsuse tegemise seisuga oli menetluses varalise kahju hüvitamise nõue kostjate I ja II vastu solidaarselt, kusjuures hageja näol on tegemist allüürnikuga, kes kasutas vaidlusaluseid mitteeluruume kostjaga III sõlmitud allüürilepingu alusel. Kostja II näol on tegemist uue üürnikuga, kes kasutab hoonet, kus vaidlusalused ruumid asuvad, üürilepingu alusel, milline sõlmiti hoone omanikuga peale kostjaga III üürilepingu lõpetamist. Kostja I on füüsiline isik, kes oli kostja III ja on senini kostja II juhatuse liige.
55.Hageja nõue kostjate I ja II vastu põhineb järgmistel faktilistel asjaoludel: 1) peale üürilepingu lõpetamist kostja III nimel ja uue üürilepingu sõlmimist kostja II nimel kutsus kostja I 19.06.2006 kokku allrentnike koosoleku, kus teatas, et seoses üürniku vahetumisega tuleb kõik allrendilepingud ümber vormistada; 2) ööl vastu 01.07.2006 lülitas kostja I vaidlusalustest ruumidest elektri välja ega lasknud hageja töötajaid ruumidesse, lõplikult lülitati elekter välja 11.07.2006. Hageja on seisukohal, et kostja II nimel võttis kostja I hageja valduse ära omavoliliselt ja seiskas seeläbi hageja tegevuse ning et kostja I tegevus oli vastuolus hea usu põhimõtte ja heade kommetega nii kostja III kui kostja II juhatuse liikmena.
56.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude üle: 1) kostja III ja Pinna t 19 asuva kinnistu omaniku AS-i Desintegraator vahel oli sõlmitud kinnistul asuva hoone kasutamiseks üürileping; 2) hageja ja kostja III sõlmisid 14.09.2005 allüürilepingu samas asuva kioski kasutamiseks tähtajaga kuni 01.10.2006 (leping t I kd lk 23-24); 3) kostja I kostja III juhatuse liikmena lõpetas 13.06.2006 ennetähtaegselt üürilepingu hoone omanikuga; 4) kostja I kostja II juhatuse liikmena sõlmis 14.06.2006 hoone omanikuga samade ruumide suhtes uue üürilepingu (leping t II kd lk 326-328).
57.Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et uue üürilepingu sõlmimisel rakendub eelmise üürniku poolt sõlmitud allüürilepingutele VÕS § 323. Nimetatud säte reguleerib üürilepingu ülesütlemist üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekul VÕS-i §-s 291 sätestatud juhul ehk üüritud kinnisasja omaniku vahetumisel. Seadus ei anna alust analoogia alusel samu sätteid rakendada ka allüürilepingutele. Kolleegium nõustub vastuapellantide seisukohaga, et vastavalt VÕS § 288 lg-le 6 lõppes 13.06.2006 üürilepingu lõppemisega ka hageja kui allüürniku õigus 14.09.2005 lepingu alusel enda valdusesse ja kasutusse saadud ruume edasi kasutada. Viidatud sätte kohaselt ei või allkasutaja kasutada asja pärast üürilepingu lõppemist. Üürileping lõppes 13.06.2006. Seega samal kuupäeval lõppes hageja õigus kasutada allkasutusse saadud ruume ning edasine kasutamine muutus ebaseaduslikuks ja seda vaatamata asjaolule, et allkasutusleping iseenesest üürilepingu lõppemisega ei lõppenud, kuna lepingu kohaselt ei olnud pooled selliselt kokku leppinud.
58.Puudub vaidlus, et hageja sai 19.06.2006 koosolekul teada kostja III ja hoone omaniku vahelise üürilepingu lõppemisest ja kostjaga II sõlmitud uuest üürilepingust. Samuti puudub vaidlus, et hageja keeldus nii allüüritud ruumide vabastamisest kui uue üürnikuga uue allüürilepingu sõlmimisest. Seega jäid ruumid, mille kasutamise õigus oli lõppenud, edasi hageja otsesesse valdusesse.
59.Järgnevalt leiab kolleegium vastuse küsimusele, kas ruumide uuel üürnikul oli õigus esitada eelmise üürniku allüürniku vastu ruumide valduse vabastamise nõue ja teha takistusi ruumide kasutamisele. VÕS § 288 lg 6 mõtte kohaselt andis kehtiv allüürileping hagejale kui allüürnikule õiguse ruume kasutada ja keelduda asja väljaandmisest, kuid seda vaid allüürilepingujärgse üürileandja, so kostja III, suhtes. Kostja II ja hageja vahel lepinguline suhe puudus. Seejuures ei oma tähtsust, et mõlema juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks oli üks ja sama füüsiline isik, so kostja I. Kostja II ei ole väitnud, et ta tegutses ruumide omaniku, kellele kuulus ruumide väljanõudeõigus AÕS § 80 alusel, nimel. Vastavate volituste andmist uuele üürnikule ei nähtu ka 14.06.2006 üürilepingust ega muudest kohtule esitatud materjalidest. Kolleegium ei nõustu kostjate esindaja seisukohaga, et kostja II väljanõudeõigus tulenes VÕS § 288 lg 6 viimasest lausest. Nimetatud lause kohaselt on antud otsenõue allkasutaja vastu üürileandjale, kes ei ole asja omanik ega ole allkasutajaga lepingulistes suhetes. Käesolevas vaidluses kostja II selliseks isikuks ei olnud --- ta ei olnud küll hoone Pinna t 19 omanikuks ega ka hagejaga lepingulistes suhetes, kuid ta ei olnud ka üürileandjaks VÕS § 334 lg 5 mõttes. VÕS § 288 lg 6 viimast lauset tuleb rakendada TsÜS § 2 (õiguse analoogia) alusel koosmõjus VÕS § 314 lg-ga 5, mille kohaselt on üürilepingu lõppemisel üürileandjal õigus nõuda asja välja ka kolmandalt isikult, kellele üürnik asja kasutada andis.
60.Eeltoodu alusel on tõendatud, et peale kostja II ja hoone omaniku vahel 14.06.2006 üürilepingu sõlmimist säilisid hageja ja kostja III vahel 14.09.2005 sõlmitud lepingul põhinevad õigussuhted ning hageja ja kostja II vahel lepingulisi suhteid ei tekkinud. Kuni allkasutuslepingu lõppemise/lõpetamiseni säilis hagejal ja kostjal III VÕS §-s 76 sätestatud kohustus lepingut täita ja vastavalt õigus lepingu täitmist nõuda, kuid kostjal II ei tekkinud õigust nimetatud lepingusse ega hageja valdusega seonduvasse sekkuda, ka ei tekkinud kostjal II lepingulisi kohustusi hageja suhtes. Kostjal II võis olla nõudeõigus oma lepingupartneri, so hoone omaniku, vastu, kuid nende suhete analüüs väljub käesoleva hagi piiridest.
61.Kuna kostja I ja kostja II ning hageja vahel puudusid lepingulised suhted, saab nende vastutus hageja ees tuleneda vaid lepinguvälisest õigusvastasest kahju tekitamisest. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt
seadusele. Hageja nimetas oma rahaliste nõuete õigusliku alusena VÕS § 1045 lg 1 p-d 5, 6 ja 8. Nimetatud sätete kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumisega või heade kommete vastase käitumisega. Õigusrikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eeldusena peab hageja tõendama kostjate õigusvastase käitumise, kahju tekkimise ja põhjusliku seose kostjate käitumise ning kahju vahel vastavalt VÕS § 127 lg-le 4. Kostjad vabanevad vastutusest, kui tõendavad vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1, et ei olnud kahju tekkimises süüdi.
62.Kolleegium on seisukohal, et otsuse p-des 60 ja 61 käsitletud asjaolude alusel on tõendatud hageja väide, et kostja II juhatuse liige kostja I rikkus hageja valdust tema kasutuses olnud ruumidele õigusvastaselt sellega, et takistas hageja töötajaid 01.07.2006 ruumidesse sisenemisel ning lülitas nii 01.07.2006 kui 10.07.2006 ruumidest elektri välja. Sellega takistasid kostjad valdamist AÕS § 40 lg 3 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt on valduse rikkumiseks valdaja takistamine asja üle tegeliku võimu teostamisel. Poolte vahel puudub vaidlus, et elektri välja lülitamise tõttu ei olnud hageja töötajatel võimalik 01.07.2006 ruumidesse siseneda ega peale 11.07.2006 ruume senisel otstarbel (kioskina kauplemiseks) kasutada. Kolleegium nõustub hagejaga, et kostjate sellist tegevust on alust nimetada omavoliks AÕS § 40 lg 2 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt on omavoli valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine. Eelpool põhjendas kolleegium seisukohta, et kostjatel I ja II puudus hageja valduses olnud ruumide suhtes väljanõudeõigus. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-123-05 30.11.2005 rõhutanud, et isegi kui isikul oli lõppenud õigus renditud ruume kasutada ja tekkinud kohustus need üle anda, ei tähenda see, et rendileandjal oleks olnud õigus ruumid jõuga oma valdusesse võtta ning et tsiviilühiskonnas realiseeritakse oma varalisi nõudeid esmajoones mitte omaabi teel, vaid kohtu vahendusel. Käesolevas asjas realiseerisid kostjad hageja valduse rikkumisega isegi mitte neile, vaid kostjale III ja hoone omanikule, kuuluvaid õigusi. Samas lahendis leidis riigikohus, et deliktiõiguslikult on kaitstud ka valdus, mille õiguslik alus on ära langenud. Seega ei oma kostjate õigusvastase käitumise tuvastamisel tähtsust asjaoludel, et alates 13.06.2006 oli lõppenud hageja valduse õiguslik alus ja et kostja II ja hageja vahel puudus lepinguline suhe, mille kohaselt oleks kostja II olnud kohustatud hagejat elektriga varustama.
63.Kolleegium on samuti seisukohal, et elektri välja lülitamisega sekkusid kostjad õigusvastaselt hageja majandustegevusse VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1049 mõttes. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid hageja väidetele, et peale elektri välja lülitamist (elektrita) ei olnud vaidlusaluseid ruume võimalik kioskina erinevate kaupadega (sealhulgas toidukaupadega) kauplemiseks kasutada 01.07.2006 (mõni tund) ja alates 11.07.2006 täielikult. Seega saab asuda seisukohale, et elektri väljalülitamisega seiskus selles kioskis täielikult hageja majandustegevus ja seda oluliseks ajaks (kioski valduse andis hageja üle alles 12.10.2006, t II kd lk 329).
64.Küll aga on kolleegium asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et tõendamist ei leidnud kostjate selline õigusvastane käitumine, mis annaks VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 sätestatud aluse kostjate deliktilisele vastutusele. Nimetatud sätte kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Seega sisaldab selles sättes reguleeritud delikt teotunnusena tahtlust ja teo heade kommete vastasust. Selle sätte kohaldamine eeldab kohtu hinnangut, kas kahju tekitaja tegu oli kooskõlas heade kommetega või mitte ning kas kahju tekitaja tahtlus oli suunatud kannatanu kahjustamisele. Kahju tekitaja tahtluse (otsese või kaudse) tõendamiskoormus lasub seejuures hagejal (kannatanul), sest tema peab tõendama teo õigusvastasuse. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 5 on (otsene) tahtlus õigusvastase tagajärje
soovimine. Selle sätte mõtte kohaselt on tahtlus teadlikkus oma käitumise õigusvastasusest ja sellise õigusvastase tagajärje soovimine. Kaudse tahtluse korral ei soovi isik õigusvastase tagajärje saabumist, aga saab aru, et selline tagajärg võib saabuda ja on sellega nõus. Kostjad on nii kohtumenetluse kestel kui vastuapellatsioonkaebuses selgitanud, et kostja I oli vaidlusaluste sündmuste toimumise ajal (aastal 2006) seisukohal, et üürilepingu lõppemisega lõppevad automaatselt ka kõik allüürisuhted ja et temal uue üürniku esindajana on väljanõudeõigus endise allüürniku vastu ning et selline arusaam oli valdav nagu nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2007 lahendist, mille Riigikohus muutis 16.04.2008, kui selgitas lahendis nr 3-21-26-08 allüürisuhte lõppemisega seonduvat. Hageja on toonud välja asjaolud, millede alusel võiks asuda seisukohale kostja I käitumise heade kommete vastasuses (kostja I oli nii kostja III kui kostja II juhatuse liige ehk siis nii allüürileandja kui uue üürniku juhatuse liige ja pidi seega olema teadlik allüürisuhtest ja hageja poolt tasutud ettemaksust ning korraldama tekkinud olukorra selliselt, et allüürnikele kahju ei tekiks jne), kuid ei ole välja toonud asjaolusid, millede alusel saaks asuda seisukohale, et kostjad elektrit välja lülitades oleksid saanud aru (oleksid teadnud) oma teo õigusvastasusest ja soovinud selle õigusvastast tagajärge.
65.Kolleegium nõustub hagejaga selles, et kostja I kui kostja II juhatuse liige füüsilise isikuna võib kanda hageja ees deliktiõiguslikku vastutust solidaarselt kostjaga II. Sel juhul peab juhatuse liikme tegevus sisaldama deliktilise vastutuse mingit koosseisu. TsÜS § 31 lg-st 5 ja VÕS § 137 lg-st 1 tulenevalt vastutab juriidiline isik juhatuse liikmega solidaarselt, kui juhatuse liikme õigusrikkumine on seostatav juriidilise isiku tegevusega. Otsuse p-des 64 ja 65 jõudis kolleegium järeldusele, et mõlemad kostjad, seega siis ka kostja I, käitus õigusvastaselt, kui takistas hageja valdust ja seiskas tema majandustegevuse. Kostja I juhatuse liikmena tegi konkreetsed õigusvastased teod (andis korralduse elekter välja lülitada), mille tagajärjel seiskus hageja majandustegevus. Delikti ei kujuta juriidilise isiku juhtorgani liikme poolt selliste kohustuste rikkumine, mis olid tal enda juriidilise isiku ees ja sellisele rikkumisele tuginedes ei saa juriidilise isiku võlausaldaja nõuda endale kahju hüvitamist juhtorgani liikmelt. Seega ei saa kostja I deliktilise vastutuse aluseks olla väidetud lojaalsuse jmt kohustuste rikkumine kostja III ja/või kostja II suhtes.
66.VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja deliktilise vastutuse korral kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega eeldatakse deliktilise vastutuse korral süü (hooletus VÕS § 104 lg 3 mõttes) olemasolu. Sama sätte lg 2 kohaselt tuleb süü hindamisel arvestada isiku olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Vastutust piiravad asjaolud on sätestatud VÕS §-s 1052. Kolleegium on asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et kostjad ei tõendanud veenvalt endal süü puudumist hagejale kahju tekitamises. Otsuse p-s 66 leidis küll tõendamist tahtluse puudumine, kuid hooletuse puudumine tõendatud ei ole. Süü element on seotud rikkumistegevusega. VÕS § 104 lg 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, objektiivse hoolsusnormi rikkumine. Kolleegium on seisukohal, et kostja I vähemalt kahe juriidilise isiku igapäevase majandustegevuse eest vastutava mõistliku inimesena oleks pidanud ette nägema, et elektri välja lülitamisel ruumidest, mida kasutati kioskina, kus kaubeldi muu hulgas (enamikus) toiduainetega, võib kaasneda nende kaupade riknemine ning et kindlasti kaasneb sellega võimatus samal otstarbel neid ruume edasi kasutada. Vastavalt TsÜS § 138 lg-le 1 ning VÕS §-dele 6 ja 7 pidi ta käituma heas usus ja mõistlikult ning pöörduma hoone omaniku poole, et saada tema nimel tegutsemiseõigus allüürniku suhtes või endise üürniku (allüürileandja) juhatuse liikmena tegema seaduslikke toiminguid allüürilepingu lõpetamiseks, samuti andma hagejale
selge korralduse ja mõistliku aja ruumide vabastamiseks. Tunnistajate S. S. ja J. R. ütlustega on tõendatud, et 28.06.2006 koostas kostja II hagejale kirja, et alates 01.07.2006 ei võimaldata enam juurdepääsu ruumidele, see kiri viidi kohale alles 30.06.2006 (t II kd lk 403, 405) ja juba järgmisel päeval lülitati elekter välja ning takistati juurdepääsu. Selline käitumine ei olnud mõistlik ega hageja suhtes hoolas ei kostja I ega seeläbi ka kostja II poolt.
67.Vastavalt hagiavaldusele moodustas hageja kahju kokku 119 621.46 krooni, sealhulgas riknenud kauba maksumus 4454.90 krooni, kahe töötaja koondamise tõttu välja makstud 37 481 krooni, muud kulud kokku 1343 krooni ja saamata jäänud tulu 76 343.46 krooni. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt II välja hageja kasuks riknenud kauba (jäätise) maksumuse 4454.90 krooni ja muudest kuludest valvesüsteemi aku vahetuse 413 krooni ja tööseisakuga tekkinud kulud kahele töötajale 106.80 krooni. Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja töötajate koondamisega seotud kulude ja saamata jäänud tulu (reklaamiraha) suuruses 15 993.46 krooni väljamõistmata jätmise. Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustavad kostjad maakohtu poolt rahuldatud rahasumma väljamõistmise.
68.VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama sätte lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tuluks kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud; saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 139 lg 1 kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevate asjaolude või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama sätte lg 2 kohaselt kohaldatakse lg-s 1 sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.
69.Esmalt on kolleegium seisukohal, et kahju ulatuse kindlaks tegemisel ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et hageja õigus allüürilepingu alusel tema kasutuses olnud ruume kasutada oli kahju tekkimise ajaks juba lõppenud, hageja esindajat oli koosolekul 19.06.2006 sellest teavitatud ja hageja oli kohustatud need vabastama, kui ta ei soovinud sõlmida uut allüürilepingut kostjaga II. Hagejal oli küll õigus realiseerida oma allüürilepingust tulenevaid õigusi, näiteks nõuda kostjalt III tagasi osaliselt ettemaksu ja/või ruumide kasutamisõiguse lõppemisega talle tekkinud kahju hüvitamist, kuid tal ei saanud olla õiguslikku ootust kasutada samu ruume ilma õigusliku aluseta kuni allüürilepingu kehtivuse lõpuni. Hageja seaduslikud esindajad pidid ja neil oli võimalik ette näha juba kostja III ja omaniku vahel sõlmitud üürilepingu lõpetamisest teada saamisest alates, et seniste ruumide edasi kasutamise õiguse lõppemise tõttu, kui nad ei sõlmi või nendega ei soovita sõlmida uut allüürilepingut, tuleb neil ruumid vabastada. Seega ei saanud nad arvestada edasiselt samade ruumide kasutamiselt reklaamiraha teenimisega ega töötajate tööga kindlustamisega ega üldse mistahes viisil nende ruumide edasise kasutamisega. Küll aga said nad arvestada mõistliku ajaga, mis neile antakse ruumide vabastamiseks. Otsuse p-s 67 jõudis kohus järeldusele, et sellist mõistlikku aega enne 01.07.2006 kostjad hagejale ei andnud. Samas sama kuu üheteistkümnendaks kuupäevaks oli hagejal piisavalt aega, et võtta seisukoht äriühingu edasise tegevuse kohta --- kas sõlmida uus allrendileping või ruumid vabastada ega
saanud olla arusaama, et uus ruumide seadusjärgne kasutaja jätkab senise allüürileandja asemel allüürilepingu täitmist. Vastavalt VÕS §-le 179 oleks tekkinud olukorras olnud võimalik allüürilepingu ülevõtmine uue üürniku poolt, kuid konkreetsel juhul seda ei toimunud. Seega oli hagejal võimalik 11.07.2006 elektri välja lülitamisega toimunud kahju ära hoida ja selle välja mõistmine kostjatelt ei ole põhjendatud.
71.Eeltoodust tulenevalt on mõistlik ja põhjendatud mõista kostjatelt I ja II solidaarselt välja kahju, mis tekkis hagejale seoses valduse takistamisega 01.07.2006 ja milleks on riknenud (sulanud) jäätise turuväärtus 1192.90 krooni, milline on tõendatud aktiga nr 03072006/1 03.07.2006 (t I kd lk 53). Kolleegium ei nõustu kostjate vastuväitega, et tõendatud ei ole, et hageja kioskis oleks üldse olnud jäätisekülmik, kus jäätis oleks saanud üles sulada. Nimetatud asjaolu on tõendatud tunnistajate L. B., L. K. ja E. L. ütlustega (t II kd lk 394, 396, 398), kes kõik kinnitasid, et kioskis oli külmkapp. Asjaolu, et hageja poolt esitatud fotodelt (t I kd lk 29-38) seda ei nähtu, ei lükka ümber tunnistajate ütlusi. Kolleegiumil puudub ka alus kahelda 03.07.2006 hageja juhatuse liikme, raamatupidaja ja müügijuhi poolt allkirjastatud akti tegelikkusele vastavuses.
72.Hageja on seostanud kahjuna selle kuupäevaga veel kahele töötajale tööseisaku ajal (kaks tundi) makstud töötasu 53,40 x 2 = 106.80 krooni + sotsiaalmaks selle pealt 2 x 18 = 36 krooni, mille osas maakohus samuti hagi rahuldas. Selles osas on kolleegium seisukohal, et tõendatud ei ole, et tegemist oleks kahjuga, milline tekkis kostjate õigusvastase tegevuse tagajärjel. Nimelt oleks hageja pidanud 01.07.2006 tööpäeva eest oma töötajatele maksma töötasu ka siis, kui kostjate õigusvastast tegevust ei oleks toimunud ja kiosk oleks olnud kauplemiseks avatud kogu tööpäeva vältel. Samuti ei nõustu kolleegium maakohtuga selles, et põhjendatud kahjuna on tõendatud kioski valvesüsteemi aku vahetuseks kulunud rahasumma 413 krooni. Nimetatud summa tasumist tõendab Orvos Tec OÜ arve nr M45 (t I kd lk 56), millest nähtub, et hageja poolt väidetud rikete kõrvaldamise ja aku vahetuse eest esitati arve 20.07.2006. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, millal konkreetselt vahetus toimus. Ka ei nähtu hagimaterjalidest (sealhulgas hagiavalduse p-st 1.5.1.c), et aku tühjenemine oleks toimunud seoses 01.07.2006 kahetunnise elektrikatkestusega. On loogiline, et see toimus peale valvesüsteemi pikemaajalist autonoomsel toitel töötamist, seega peale 11.07.2006, mil elektrit tagasi ei lülitatudki. Kuna hagejal puudus õiguslik alus kioskit siis veel kasutada, ei olnud tal ka vajadust teha kulutusi selle valvele ja kindlasti ei olnud see kulu seotud kostjate õigusvastase tegevusega.
73.Eelpool asus kolleegium seisukohale, et hageja põhinõue on põhjendatud 1192.90 krooni ulatuses ning tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6 on hageja õigustatud rahuldatud põhinõudelt nõudma ka viivitusintressi (viivist). Küll aga ei saa kolleegium nõustuda hageja seisukohaga (hagiavalduse p 3.4), et viivist tuleb arvestada alates 15.07.2006 ehk päevast, mil hageja arvates muutus rahaline kohustus sissenõutavaks. Käesolevas vaidluses kuulub rakendamisele VÕS § 113 lg 2, mille kohaselt kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sai Kaitse Pro AS hagiavalduse, milles nõuti kahju hüvitamist, koos lisadega kätte kohtu kaudu 04.10.2006 (t II kd lk 271) ja Viktor Revin 23.10.2006 (samas lk 272). Kuna kostjad vastutavad solidaarselt on mõistlik ja õiglane lugeda kahju tekkimisest teada saamise päevaks 23.10.2006 ja viivist hakata arvestama alates 24.10.2006. Vastavalt TsMS §-le 367 ja tulenevalt VÕS-i §-st 94 arvestab kolleegium viivise kindlas suuruses välja kohtuotsuse tegemiseni, seega kuni 26.11.2009 järgmiselt: 1) periood 24.10.2006 kuni 31.12.2006 AT-s avaldatud viimane intressimäär 9,75%, viivitatud päevi 68, seega viivis 1192.90-st 9,75%:365x68= 21.67 krooni; 2) periood 01.01.2007 kuni 30.06.2007,
intress 10,5%, päevi 181, seega viivis 1192.90-st 10,5%:365x181=62.11 krooni; 3) periood 01.07.2007 kuni 31.12.2008, intress 11%, päevi 550, seega viivis 1192.90-st 11%:365x550= 197.73 krooni; 4) periood 01.01.2009 kuni 30.06.2009, intress 9,75%, päevi 181, seega viivis 1192.90-st 9,75%:365x181= 57.68 krooni; 5) periood 01.07.2009 kuni 26.11.2009, intress 8%, päevi 149, seega viivis 1192.90-st 8%:365x149=38.96 krooni. Seega kokku kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmisele viivis summas 378.15 krooni ja edasi juba vastavalt AT-s avaldatavale viimasele intressimäärale kuni põhinõude täieliku täitmiseni.
74.Hagi osalise rahuldamise korral tuleb poolte menetluskulud maakohtus jaotada vastavalt TsMS § 164 lg-le 1 võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna hagi kuulub rahuldamisele 1,3% ulatuses (nõudest 119 621.46 krooni kuulub rahuldamisele 1192.90+378.15=1571.90 krooni), jäävad menetluskulud 1,3% osas solidaarselt kostjate (vastavalt TsMS § 165 lg-le 3) ja 98,7% osas hageja kanda.
75.Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda, kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kuid vastuapellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
Ande Tänav
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.